Möödunud sajandi teisel veerandil ja veel aastaid hiljemgi oli raadiol täita tähtis roll Eesti üldises muusikaelus. Ringhääling sai kõige otsesemalt rahuldada inimeste muusikalisi vajadusi: kontserdielu oli hõredam, heliplaate oli vähe, grammofone, millega plaate kuulata, veelgi vähem. Peale kontserdipubliku kasvatamise hoolitses ringhääling ka eesti heliloojate ja interpreetide käekäigu eest, tellides esimestelt teoseid ning võimaldades teistel neid eetris ette kanda.
Käesoleva artikli eesmärk on vaadelda raadio muusikaprogrammi ringhäälingu esimese kümnendi lõpuaastail Eestis. Põhitähelepanu on suunatud eesti heliloojate ja interpreetide ning ringhäälingu suhetele.
1920. aastate algul levis üle Euroopa ringhäälingute asutamise laine. Uuendusmeelne Eesti liikus üldiste arengutega hoogsalt kaasa: 1923. aasta novembris toimus ringhäälinguvastuvõtu esimene avalik demonstratsioon Tallinnas Mustpeade klubis (mis tehniliselt küll ebaõnnestus), 1924. aasta mais läks eetrisse esimene katseline raadiosaade Haapsalu raadiosaatejaamast, juunis ja septembris anti samast eetrisse ka teine ja kolmas proovisaade. 1. novembril 1924 registreeriti osaühisuse “Raadio Ringhääling” põhikiri[1], mis seadis “Raadio Ringhäälingu” ülesanneteks raadiokontsertide korraldamise, raadiotarvete müümise ning üldise raadioasjanduse edendamise. Eesti ringhäälingu sünnipäevaks sai 1926. aasta 18. detsember — siis alustas regulaarset tegevust Tallinna Kopli ringhäälingusaatja.[2] Kolmanda tegevusaasta lõpuks oli Eestis juba kolm saatejaama: Tartusse rajati raadiojaam 1928. aasta hilissügisel, aasta hiljem avati Lasnamäel Tallinna teine raadiosaatja. Kõigi nimetatud suurejooneliste ettevõtmiste taga oli “Raadio Ringhääling”.
Osaühisus “Raadio Ringhääling” asus esialgu Tallinnas Pikal tänaval. 1927. aasta novembris koliti “Estonia” teatrimaja kolmandale korrusele, kust anti saateid eetrisse järgmised kaheksateist aastat. 1. juulil 1934 ringhääling riigistati: Riigi Ringhäälingu põhimäärusega (13. juunist 1934)[3] hakkas siis tegutsema Riigi Ringhääling, mis jätkas senise o/ü “Raadio Ringhääling” tegevust. See kuulus ühena üheksast institutsioonist Teedeministeeriumi[4] koosseisu. Riigi Ringhääling lõpetas tegevuse 1941. aastal.
Riigi Ringhäälingu tööd juhtis ringhäälingu juhataja. Vastavalt põhimäärusele oli ringhäälingu tegevuse aluste määrajaks ja juhataja töö jälgimiseks loodud viiest liikmest koosnev raadionõukogu. Nõukogu koostas ringhäälingu tegevuskava, määras kindlaks saatekava põhijooned ja mahu, otsustas finantsküsimusi jne. Igal aastal vahetus üks nõukogu liige. Raadionõukogu koosolekuid peeti keskmiselt kord kuus. Juba osaühisuse aegadest tegutses ka ringhäälingu saatekava komitee, kelle juhtnööre ja ettepanekuid järgides kinnitas raadionõukogu saatekava. Saatekava komitee suurus ei olnud täpselt määratletud. Sinna kuulusid esindajad Teede-, Haridus- ja Sotsiaal- ning Sise- ja Kohtuministeeriumist, Riigi Ringhäälingust, Tallinna Konservatooriumist, Ajalehtede Liidust, Eesti Hariduse Liidust, Talumajanduse Nõuandebüroost ja teistest kultuuri- ja haridusasutustest. Ka saatekava komiteel oli oma juhatus.
1934. aasta suvel määrati Riigi Ringhäälingu juhatajaks diplomeeritud insener Fred (Friedrich) Olbrei* (1893—1972). Olbrei oli ringhäälingus töötanud juba o/ü “Raadio Ringhääling” päevil, alates 1927. aastast tehnikaspetsialistina osaühisuse juhatuses. Ta oli lõpetanud Peterburi Nikolai Inseneride kooli, Jevpatorija Sõjaväelendurite kooli ja Toulouse’i ülikooli elektrotehnika instituudi. Olbrei juhtis ringhäälingut 1940. aasta juulini.
1935. aastal kuulusid raadionõukokku teedeministri abi Karl Jürgenson (esimees), riigisekretär Karl Terras (abiesimees), majandusministri abi Artur Keller, postivalitsuse direktor Gustav Jallajas ja Hans Võrj (9nstitutsioon, mida ta esindas, ei ole autorile seni teada). Aasta jooksul pidas nõukogu 15 koosolekut. Peamiselt arutati uue saatejaama ja saatehoone küsimusi, olulise teemana oli korduvalt arutusel uue vastuvõtja tüübi leidmine maaelanike jaoks, lisaks kinnitati ringhäälingu koosseisud, eelarve jne. Uue saatejaama ehitamine oli probleemiks olnud juba aastaid: parema kuuldavuse saavutamiseks kavatseti Tallinna saatja üle viia sisemaale. 1935. aastal olid uue saatja asukohana arutluse all Paide, Türi ja Põltsamaa. Pärast põhjalikke eeltöid langes valik lõpuks Türile. 197 meetri kõrgune Türi raadiomast valmis 1937. aasta sügisel. Mõnda aega oli see “Eesti Eiffeliks” nimetatud antennimast moodsaim ja kõrgeim Euroopas. Taganevad Punaarmee väed õhkisid Türi masti 1941. aasta augustis.
Uue maja ehitamine võttis veelgi kauem aega. 1935. aastal valis raadionõukogu uue ringhäälinguhoone krundiks Tallinna Konservatooriumile kuuluva maa-ala Vabaduse platsi ääres (millele oli juba ehitatud konservatoorium). Kuna aga krunt oli konservatooriumile kingitud Tallinna linna poolt edasiandmise õiguseta kolmandatele isikutele, nõudis linn nüüd Riigi Ringhäälingult väga kõrget hinda (170 000 krooni) või vahetuseks tunduvalt suuremat ja väärtuslikumat krunti. Selliste tingimustega ei olnud ringhääling aga nõus. Läbirääkimised uue maja asjus kestsid aastaid — ehituskrunt Kreutzwaldi ja Faelhmanni tänava nurgal osteti 1939. aastal.
Ringhäälingu saatekava komitee juhatusse kuulusid 1935. aastal Riigi Ringhäälingu saatekava korraldaja Felix Moor, Üleriikliku Eesti Raadioühingu esindaja Karl Aleksander Reinaste (Reinman), haridus- ja sotsiaalministeeriumi teaduse- ja kunstiosakonna direktor Gottlieb Ney, teedeministri abi Karl Jürgenson ja ringhäälingu juhataja Fred Olbrei.
Riigi Ringhäälingu koosseis oli 1935. aastal (koos Tartu saatejaamaga): juhataja, tehnilise ala juhataja, 10 tehnilist ametnikku, töökoja meister, laohoidja-joonestaja, montöör-lukusepp, 5 ajutist tehnilist töötajat, kojamees, 4 konfereerijat ja saatekava alal tegutsevat isikut. Lisaks oli ringhäälingu palgal 25-liikmeline orkester[5] koos dirigendiga. 1935. aastal juhatas orkestrit Raimund Kull, kes oli ühtlasi kogu ringhäälingu muusikajuht. Raadio muusikasaateid tegid Albert Üksip, August Topman, Vardo Holm ja Felix Moor.
Raadio loomisest alates oli Eestis sisse seatud ringhäälingu kasutusmaks, mis moodustas peamise osa ringhäälingu tuludest. 1920. aastate lõpul tuli näiteks detektoriga kuulamise eest tasuda 600 marka aastas, lampvastuvõtjaga kuulamise eest 1800 marka aastas. Seoses ringhäälingu riigistamisega loobuti osaühisuseaegses raadioseaduses kehtestatud kõrgetest kasutusmaksudest ja võeti vastu uus ringhäälingu kasutusmaksu määrus,[6] mis võimaldas abonentidel tasuda oma makse osakaupa postmarkidega. 1935. aastal oli poole aasta kasutusmaks olenevalt elukohast 4,5, 6 või 7,5 krooni. Lisaks sellele andis ringhääling välja tasuta kuulamislube koolidele, Vabadussõja invaliididele, pimedatele jne.[7]
Riigi Ringhääling oli vaba riigi otsemaksudest. Põhilise osa tuludest moodustas ringhäälingu kasutusmaks, veidi lisandus muudest laekumistest. 1935. aastal laekus ringhäälingu eelarvesse kasutusmaksudest 280 981 krooni, muudest tuludest (reklaam jm) 5443 krooni. Kokku saadi puhaskasu 14 075 krooni. Aasta jooksul suurenes maksuliste kuulajate hulk 15 558-lt 24 293-ni.
Mõningaid näiteid ringhäälingu kuludest 1935. aastal (kroonides)[8]:
Orkester 38192,92
Solistid 2555,50
Kõnelejad 5741,83
Noodid ja heliplaadid 2663,89
Autorite tasu 1000
Tasu “Estoniale” ülekannete eest 7000
Lastetunnid 471,50
Alates 1926. aastast kajastas ringhäälingu tegevust ajakiri “Raadio”. Esialgu oli see raadiotehniline kuukiri, milles käsitleti peamiselt raadiovastuvõtjatega seotud tehnilisi küsimusi. Üsna pea muutus see iganädalaseks väljaandeks, millega seoses lisandus teemade ringi enam sisulisi probleeme. Ajakirjas ilmusid regulaarselt ringhäälingu muusikajuhi toimetatud rubriik nädala muusikast, lavateoste sisuseletused jne. Igal aastal viidi “Raadio” lugejate hulgas läbi küsitlus programmi paremaks muutmiseks, ankeedi tulemused avaldati uue aasta algul. Iga numbri lisana avaldati “Raadios” kõigi Eestis kuulda olevate Euroopa saatejaamade kavad (umbes 25). 1935. aasta “Raadio” jaanuarinumbris on lisaks Eestile trükitud veel näiteks Soome, Rootsi, Taani, Luksemburgi, Läti, Poola, Saksamaa, Tšehhi, Austria, Ungari, Rumeenia, Itaalia, Prantsusmaa, Inglismaa ja Venemaa mitmete saatejaamade kavad.[9] 1935. aastal andis “Raadiot” välja Üleriiklik Eesti Raadioühing. Aasta jooksul suurenes ajakirja maht 20 leheküljelt 24-ni.
1935. aastal kestis saatekava päevas keskmiselt 7 tundi ja 25 minutit (1934. aastal 6 tundi ja 34 minutit): hommikuti edastati saateid poolteist tundi, õhtul umbes kuus tundi. Harilik saatepäev Riigi Ringhäälingus oli üldjuhul selline: kell 7 äratusmäng, seejärel veerand tundi võimlemist, 50 minutit hommikukontserti heliplaatidelt ning siis hommikupalvuse ülekanne mõnest kirikust. Õhtupoolikul alustati kell 17. 30 heliplaadimuusika ja reklaamiga, järgnesid välis- ja kodumaised päevauudised ja üldhariv praktiline õppetund [nt inglise keele tund, lastetund, loeng Eesti Vabadussõjast, loeng meditsiinist (“Piim ja rahva tervis”), nimede eestistamisest jne]. Kord kuus oli üldhariva praktilise õppetunni ajal eetris spetsiaalne muusikasaade — mõne lavateose tutvustus koos kommentaaridega; igal teisipäeval oli eetris saatesari “Huvimatk sümfoonilisse muusikasse” või “Huvimatk kammermuusikasse” (kommentaaridega). Õhtusesse saatekavasse mahtus harilikult veel kaks kontserti — üks soolokontsert (või selle asendus soovikontserdi või heliplaadimuusikaga) ja kontsert ringhäälingu orkestrilt.
Riigi Ringhäälingu 1935. aasta tegevusaruande[10] andmeil töötas ringhääling aasta jooksul kokku 2709 tundi 35 minutit (eelmisel aastal 2399 t 48 minutit). Selle aja jooksul anti muusikat eetrisse: 1403 t 45 min (51,85% kogu eetriajast), sõnalisi saateid 1072 t ja 55 min (48,15%), jumalateenistusi ja hommikupalvusi 232 t ja 55 minutit (8,59%). Sõnasaadetest peamise osa hõlmasid päevauudised ja mitmesugused loengud. Vähem saateaega said reklaam, keeletunnid, võimlemine, kuuldemängud, lastesaated.
Järgnev tabel annab ülevaate saatekava muusikalise osa jagunemisest:
Muusikaline osa
|
Tunde/minuteid aastas |
% saatekavast
|
|
Sümfooniakontserdid |
78 t 15 min |
2,89 |
|
Vaimulikud kontserdid |
33 t |
1,22 |
|
Ringhäälingu orkestri kontserdid stuudiost |
248 t 15 min |
9,16 |
|
Laulukoorid |
39 t 10 min |
1,44 |
|
Muud kontserdid |
89 t 55 min |
3,38 |
|
Kammermuusika |
18 t 40 min |
0,69 |
|
Solistid |
70 t |
2,58 |
|
Heliplaadid |
658 t 30 min |
24,3 |
|
Tantsumuusika |
150 t 05 min |
5,53 |
|
Rahvusvahelised ülekanded |
17 t 55 min |
0,66 |
|
Kokku |
1 403 t 45 min |
51,85 |
Nagu näha, moodustas muusika kogu saateajast umbes poole. Sellest omakorda pool (24,3%) kuulus heliplaadimuusikale. Teise poole (ehk siis umbes neljandiku kogu saateajast) täitsid stuudiokontserdid ja ülekanded.
1935. aasta ajakirja “Raadio” aprillinumbris[11] tehakse ülevaade arengutest, mis said võimalikuks tänu ringhäälingu riigistamisele. Toonitatakse ringhäälingu rakendamist laiemas ulatuses riikliku propaganda tööle. Olulise edasiminekuna rõhutatakse 25-liikmelise orkestri moodustamist, samuti eesti heliloomingu süstemaatilise levitamise alustamist. Heliplaadimuusika alal tuuakse välja kolm suuremat täiendust: (1) sümfoonilise muusika tähtteoseid tutvustav sari “Huvimatk sümfoonilisse muusikasse”[12]; (2) soovikontserdid heliplaatidelt ja (3) lühikontserdid heliplaatidelt. Viimasena mainitud lühikontsertidega aitas ringhääling kõige otsesemalt kaasa kontserdipubliku kasvatamisele. Raadio olulist rolli kontserdipubliku kasvatamisel on toonitanud ka Jennifer Doctor BBC algusaastatest kirjutades: “Selleks, et inimestel tekiksid oma lemmiklood, lasti raadios kindlatel kellaaegadel õhtust õhtusse iga liiki klassikalist muusikat.”[13]
Alates 4. novembrist 1934 regulaarselt saatekavasse planeeritud soovikontserdid heliplaatidelt muutusid lühikese ajaga ülimenukaks. “Raadio” aprillinumbris[14] on ära toodud pingerida Eesti ringhäälingu kuulajate lemmikesitajatest ja -lugudest:
1. Eesti lauljad: Artur Rinne (“Mets mühiseb”, “Õrn ööbik”, “Tädi Anna”, “Tiritomba”), Aarne Viisimaa (Arnold Vismann) (“Lapsepõlve kodu”, “Minu isamajakene”), Benno Hansen (“Kui mu vanaisake”, “Mu juure jää”), Aleksander Arder (“Kallis Mari”, “Kord mõtetes istus üks emake nii”…).
2. Eestis näidatud filmides esinenud lauljad: Marta Eggerth, Gitta Alpar, Franziska Gaal, Joseph Schmidt, Jan Kiepura, Richard Tauber, Pola Negri (mustlasromansid).
3. Kergemad orkestripalad: Straussi ja Waldteufeli valsid jm.
33 protsenti soovilugudest moodustasid klassika tähtteosed: Tšaikovski “Pähklipureja”, Gounod’ “Faust”, Saint-Saënsi “Simson ja Delila”, Glazunovi “Kontsertvalss”, Rahmaninovi prelüüdid, Liszti Ungari rapsoodiad ja “Armuunelm”, Griegi “Solveigi laul”, Schuberti ”Vaikselt anuvad mu laulud”, Dvořáki “Humoresk”, Chopini klaveripalad. Esitajatest eelistati Fjodor Šaljapinit, Amelita Galli-Curcit ja Enrico Carusot.
Kuigi saatekava komitee kinnitusel hakati seoses ringhäälingu riigistamisega eesti muusikat levitama süstemaatiliselt, moodustas see üldises saatekavas siiski väga väikese osa. Oma arvukates kirjades avaldasid raadiokuulajad nii mõnigi kord rahulolematust eesti muusika vähesuse üle. Tekkinud olukorra lahendamiseks kuulutas ringhääling 1935. aasta septembris välja orkestriteoste ja kuuldemängude võistluse — auhindadeks 1000 ja 500 krooni. Samal aastal hakkasid eesti muusikat oma kavadesse võtma ka ringhäälingus esinenud välisdirigendid.
1935. aasta 29. novembri “Raadios”[15] selgitatakse põhjalikult ringhäälingu ja eesti muusika suhet: “[- - ‑] Riigi Ringhäälingu kogus on, nagu meile sealt poolt seletatakse, 3000 välismaa helilooja töö kõrval kõigest 50 eesti helilooja tööd. Ja seda mitte põhjusel, et neid pole tahetud muretseda, vaid et neid pole rohkem olemas. Kõik, mis vähegi sobivat, on Ringhäälingul muretsetud, tehes seejuures enda poolt isegi väga suure ja kuluka orkestreerimistöö. [- - -] Veel pahem, kui nootidega, on lugu heliplaatidega. Viimase viie aasta jooksul pole plaaditööstused valmistanud enam mingisuguseid eesti plaate peale tantsutükkide ja lööklaulude. Ja needki pole eesti heliloojate loodud, vaid välismaisete autorite omad, ainult eestikeelsete sõnadega. Sellega pole need muidugi veel eesti plaadid.”
Üldjuhul olid eesti heliloojate teosed saatekavas koondatud pealkirja alla “Kontsert eesti helitöist” või “Eesti muusikat”. Viimane oli enamasti pühendatud ühele autorile — nt Alfred Karindi (Karafin), Juhan Jürme (Johannes Jürgenson), Heino Eller, Evald Brauer, Juhan Aavik, Gustav Ernesaks, Artur Kapp, Villem Reiman jt. Jõudumööda anti eetrisse ka tähtpäevasaateid (Aleksander Läte 75, Artur Lemba 50, Aino Tamm 70, Konstantin Türnpu mälestuskontsert) ja eesti lavateoste ülekandeid “Estonia” teatrist: Adolf Vedro “Kaupo”, Evald Aava “Vikerlased”, Arnold Sepa ja Priit Ardna “Igavene legend”. Korrapäraselt kanti Tallinna kirikutest üle vaimulikke kontserte eesti heliloojate teostest ning paar korda aastas esitasid eesti muusikat ringhäälingus Tallinna Konservatooriumi üliõpilased.
Ainult eesti muusikast koosnes saatepäev riiklikel pühadel. Nii näiteks 24. veebruaril 1935[16] algas saatekava eesti muusikaga heliplaatidelt, sellele järgnes jumalateenistus toomkirikust ja reportaaž paraadilt Vabaduse platsilt. Kell 13 oli ringhäälingu orkestri stuudiokontsert eesti teostest, kaastegevad pianist Valentine Riives ja bariton Vootele Veikat (Voldemar Veigart), sellele järgnes ülekanne pidulikult kontsertaktuselt “Estonia” kontserdisaalist. Päeva lõpetas Vedro “Kaupo” ülekanne “Estoniast”.
Eelnimetatud heliloojate kõrval esinevad sama aasta saatekavas veel: Aino Tamm, Miina Härma, Mart Saar, Mihkel Lüdig, Raimund Kull, Rudolf Tobias, Peeter Süda, Juhan Aavik, Enn Võrk, Riho Päts, Eduard Oja, Lembit Avesson. Braueri, Vladimir Padva, Alfred Vaarmanni jt loomingut. Üldiselt kõlas 1930. aastatel ringhäälingus paljude eesti heliloojate looming.
1935. aastal esines Riigi Ringhäälingu 25-liikmeline orkester raadios peaaegu iga päev. Vähemalt kord nädalas anti edasi rahva- ja sümfooniakontserte kuni 70-liikmelise koosseisuga. Orkestri juht oli Raimund Kull, tema abi Friedrich Nikolai (Priit Nigula) ja kontsertmeister Rudolf Palm. Mõnikord astusid orkestri (enamasti väikese koosseisu) ees dirigendina üles ka Rudolf Palm ja Arkadius Krull. Viimase käe all harjutas orkester igal hommikul kolm tundi.
1935. aastal soleerisid orkestri ees Tekla Koha-Rajala (Koch) (klaver) ja Elve (Elfriede) Uustalu (harf)[17], Alfred Papmehl (viiul), August Karjus (tšello), Hubert Aumere (Anton) (viiul), Aleksander Tamm (tenor), Helen Michelson (sopran), Valentine Riives (klaver), Helmi Einer (sopran), Konstantin Savi (tenor), Karl Ots (tenor), Rudolf Palm (viiul), Ludvig Juht (kontrabass) jt.
Lisaks orkestrile esinesid ringhäälingus Estonia Muusikaosakonna segakoor, Tartu ja Tallinna Meestelaulu Seltsi koorid, Tallinna Konservatooriumi naiskoor, konservatooriumi oreliklassi õpilastest ja õppejõududest moodustatud koor Collegium Musicum, Eesti Kaitseliidu orkestrid. Kooridirigentidena astusid sageli üles Juhan Aavik, Eduard Tubin, August Ruut, Johannes Kappel, Jaan Märtin, puhkpilliorkestreid juhatasid Julius Vaks ja Hindrek Lukas. Raadio iganädalasi tantsuõhtuid sisustasid Salongi trio, John (Johannes) Pori orkester ja The Murphy band.
Hea esinemisvõimaluse eesti kammermuusikutele andis alates 1935. aasta septembrist teisipäeviti eetrisse läinud sari “Huvimatk kammermuusikasse”. Erinevalt teisest sarjast “Huvimatk sümfoonilisse muusikasse” kõlasid seal kõik teosed stuudiost elavas ettekandes. Hooaja esimestel kuudel tutvustati Dittersdorfi, Boccherini, Haydni ja Mozarti kammerteoseid — mängisid Rudolf Palm, August Milli, Rostislav Merkulov, August Karjus. Sarja toimetas Albert Üksip.
Aasta jooksul ringhäälingus üles astunud solistide loetelu on pikk ja mitmekesine: Ida Aav-Loo, Senta Kodanipork, Aino Tamm, Aarne Viisimaa, Tooni Kroon, Rudolf Jõks, Jenny Siimon, Helmi Betlem, Milvi Laid, Vladimir Sapožnin, Eino Uuli, Marta Rungi, Niini Loona, Karl Viitol, Herbert Laan, Benno Hansen, Alfred Sällik, Hugo Schütz, Els Vaarman-Kaljot jt. Eesti interpreetidest kõige populaarsem oli Artur Rinne. Tema esituses kõlasid ringhäälingus võrdse menuga nii ooperiaariad kui lööklaulud, vaid üksikutel soovikontsertidel ei mängitud tema plaate.
1935. aastal pani ringhääling aluse regulaarsetele kontserdiülekannetele Euroopast[18]: esimene toimus 8. jaanuaril Soomest. Aasta jooksul sõlmiti ka hulk lepinguid välisriikide ringhäälingutega esinejate vahetamiseks. Kõige tihedamad kontaktid olid Lätiga (paljudes ringhäälingualastes kirjutistes seati eeskujuks lätlasi). Nii näiteks käis Riias esinemas Tartu Meestelaulu Selts (kavas eesti laulud). Omaette kontserdi andsid Läti ringhäälingus Marta Runge-Arder (kavas Aavik, Saar, Hermann, Tobias), Olga Torokoff-Tiedeberg, Ida Aav-Loo (kavas ooperiaariaid ja eesti laule), eesti sõjaväeorkester (kavas Linev, Tamm, Krull). Kui viiuldaja Hubert Aumere (Anton) sõitis novembris pooleks aastaks end Pariisi täiendama, korraldas Riigi Ringhääling talle esinemised Riia, Kaunase ja Berliini ringhäälingus.
Eesti koorid käisid esinemas Riias (kavas Ritsing, Tubin, Oja, Ernesaks) ja Helsingis. Eesti laule ja klaverimuusikat Olga Torokoff-Tiedebergi ja Juta Kippasto esituses kanti üle ka Kaunase ja Königsberg-Heilsbergi saatejaama kaudu.
Eestis vahendas ringhääling 1935. aastal rahvakontserte “Estonia” kontserdisaalist, ooperi- või operetietendusi “Estoniast” (Verdi “Rigoletto”, Puccini “Boheem”, Kálmáni “Montmartre’i kannike”, Tšaikovski “Jevgeni Onegin”, Wagneri “Lohengrin”), vaimulikke kontserte Tallinna Konservatooriumi oreliklassist, jumalateenistusi Tallinna või Tartu kirikutest. Aasta jooksul kandis ringhääling üle ka ühe näidendi Tallinna saksa teatrist (Salme Pruudeni näidend Virkhausi muusikaga “Isamaa auks”), pidulikud kontsertaktused “Estoniast” ja “Vanemuisest”, koolide laulupäevad Tallinna lauluväljakult, Kaitseliidu orkestrite kontserdid Tallinna staadionilt, suvise Tartumaa laulupeo Tamme staadionilt jne.
Kellel oli siis 1930. aastate keskel võimalus kõigest ringhäälingu poolt pakutavast osa saada? Nagu eespool mainitud, oli raadiokuulajate arv Eestis suurenenud 1935. aasta lõpuks 24 293-ni. Kuulajaskonda puudutavates kirjutistes tõsteti probleemina esile inimeste koondumist linnadesse. Ringhääling pidas siin oma ülesandeks rahva tagasisuunamist maale, lubades tagada maakuulajale kõik võimalused riigi suurtele sündmustele kaasa elada ning kehtestades maa inimestele odavama ringhäälingu kasutusmaksu.
Eesti postiametkonna 1934/35. aasta tegevuse ülevaates[19] on toodud statistilisi andmeid ringhäälingu kuulajate kohta 1935. aasta 1. aprilli seisuga: ringhäälingu kuulajaid oli kokku 18 651, neist linnades 15 057 (Tallinnas 7933, Tartus 2437, maakonnalinnades 4687) ja maal 3594. Elukutse järgi jagunesid kuulajad: riigi- ja omavalitsusteenijad 3705 (neist linnades 2795), töösturid 964 (linnades 756), ärimehed 1845 (linnades 1442), põllumehed 1998 (linnades 891), äriteenijad 788 (linnades 632), koolid 53 (linnades 11), muudel aladel tegutsejad 9298 (linnades 9540).
Võrdluseks mõned ringhäälingu kuulajate arvud 1935. aasta kevadel meil ja mujal[20]:
|
Riik |
kuu |
kuulajate arv |
elanike arv |
|
Inglismaa |
mai |
7 005 464 |
44 800 000 |
|
Saksamaa |
mai |
6 734 745 |
67 000 000 |
|
Prantsusmaa |
mai |
1 957 194 |
41 900 000 |
|
Taani |
aprill |
583 109 |
3 600 000 |
|
Poola |
mai |
420 000 |
33 000 000 |
|
Ungari |
juuni |
349 036 |
8 700 000 |
|
Läti |
mai |
71 154 |
1 900 000 |
|
Leedu |
aprill |
21 800 |
2 367 042 |
|
Eesti |
mai |
19 086 |
1 119 340 |
“Raadio” aprillinumbris[21] liigitatakse aga ringhäälingu kuulajad kolme suurde rühma: eeskava kuulaja, eetriuurija ja raadiomatkaja. Neist esimest peetakse kõige tänulikumaks raadiokuulajaks — tema teab alati täpselt, mida kuulata. Eetriuurija tüüp olevat tekkinud inimeste ihast seikluste ja romantika järele: tema pöörab lakkamatult oma vastuvõtja nuppe ja reisib nii suures vaimustuses läbi kõikide maailmajagude. Raadiomatkajale aga polevat kava teadmine üldse oluline: temale lihtsalt meeldib raadiot kuulata, ükskõik mis sealt ka ei tuleks.
Kokkuvõtteks võib öelda, et oma esimese tegevuskümnendi lõpul sammus ringhääling Eestis jõudsalt ülesmäge. 1934. aastal toimunud riigistamine aitas igati kaasa ka ringhäälingu muusikaalase tegevuse edendamisele: muusika osa suurenes kuni pooleni saatepäeva üldmahust, ringhäälingu orkester muutus 25-liikmeliseks, rohkem rõhku hakati pöörama eesti heliloomingu levitamisele, pandi alus aastakümneteks saatekavva jäänud soovikontsertidele, tänu ülekannetele ja stuudiokontsertidele anti esinemisvõimalus sadadele interpreetidele.
Artikli valmimist on toetanud Eesti Teadusfond (grant nr 5128). Suur tänu ka Eesti Rahvusraamatukogu Kunstide Teabekeskusele.
* Käesolevas artiklis esinevad kõik nimed uuel, eestistatud kujul.
ALLIKAD:
O/ü “Raadio Ringhääling” põhikirja kava. Eesti Riigiarhiiv: F 1354, n 1, s 1286
Riigi Ringhäälingu põhimäärus. Eesti Riigiarhiiv: F 80, n 5, s 723.
Riigi Ringhäälingu 1935. aasta tegevusaruanne. Eesti Riigiarhiiv: F 1354, n 1, s 1805.
Riigi Ringhäälingu 1937. aasta tegevusaruanne. Eesti Riigiarhiiv: F 1354, n 1, s 2090.
“Raadio”. Üleriikliku Eesti Raadioühingu häälekandja. Tallinn. Ajalehtede Kirjastus, 1935, V aastakäik.
KIRJANDUS:
Jennifer Doctor. The BBC and Ultra-Modern Music, 1922—1936. Shaping a Nation’s Tastes. Cambridge University Press, 2001.
Asa Briggs. The history of broadcasting in the United Kingdom. Vol. 2, the golden age of wireless 1927—1939. Oxford University Press. Oxford, New York, 1995.
Heino Pedusaar. Kullerist ringhäälinguni. “Valgus”, Tallinn, 1990.
Vello Lään ja Urmas Loit, koostajad. Raadio näitab pilti. 232 fotot raadiost. Eesti Ringhäälingute Liit, Eesti Raadio, Eesti Ringhäälingumuuseum. Eesti Ringhäälingute Liit. Tallinn, Tartu, Türi, 2001.
Ringhääling. Eesti ringhäälingu arenemisloost. Raadio Ringhääling. Eesti Ühistrükikoda, Tallinn, 1929.
Ringhääling. Eesti Ringhäälingu almanahh. “Eesti Kirjastus”, Tallinn, 1944.
Ivar Trikkel. Ringhäälinguaeg. “Trükkal”, Tallinn, 1998.
[1] O/ü “Raadio Ringhääling” põhikirja kava. Eesti Riigiarhiiv: F 1354, n 1, s 1286.
[2] Esimesel saatepäeval esines klaveritrio koosseisus Hugo Schütz (viiul), Alfred Vaarmann (tšello) ja Anna Savitski (klaver).
[3] Riigi Ringhäälingu põhimäärus. Eesti Riigiarhiiv: F 80, n 5, s 723.
[4] Lisaks Ringhäälingule kuulusid Teedeministeeriumi koosseisu 1935. aastal Ehitusjärelvalve Inspektuur, Lennuasjanduse Inspektuur, Maanteede Valitsus, Raudteevalitsus, Posti-Telegraafi-Telefonivalitsus, Veeteede Valitsus, Töökaitse ja sotsiaalkindlustuse osakond ja Avalike tööde osakond.
[5] Enne ringhäälingu riigistamist moodustas orkestri 12-liikmeline salongikoosseis.
[6] Riigi Teataja nr 54. 1935 § 23.
[7] 1936. aasta 1. aprilliks oli välja antud 746 tasuta kuulamisluba.
[8] Siin ja edaspidi tabelites toodud andmed pärinevad Riigi Ringhäälingu 1935. aasta tegevusaruandest: Eesti Riigiarhiiv: F 1354, n 1, s 1805.
[9] Üks paljudest innukatest raadiokuulajatest oli Cyrillus Kreek: ta töötas kõigi jaamade saatekavad hoolega läbi ja koostas endale nende põhjal igaks õhtuks sobiva kontserdi.
[10] Riigi Ringhäälingu 1935. aasta tegevusaruanne. Eesti Riigiarhiiv: F 1354, n 1, s 1805.
[11] Raadio. Üleriikliku Raadioühingu häälekandja 12. aprillil 1935. V aastakäik, nr 210 (15)
[12] Saates esinesid kommentaaridega August Tompan ja Albert Üksip. Mõlemal mehel oli ringhäälingus oluline roll eesti rahva muusikalise maitse kujundamisel. Viimane oli enne “Huvimatka” toimetanud raadios sarju “Muusikaline matk ümber maailma” ja “Mälestuste helindid”. Samuti on Üksip andnud olulise panuse meie kuuldemängude sünnilukku.
[13] Jennifer Doctor. The BBC and Ultra-Modern Music, 1922–1936. Shaping a Nation’s Tastes. Cambridge University Press, 2001 lk 28
[14] Raadio. Üleriikliku raadioühingu häälekandja 18. aprillil 1935. V aastakäik, nr 211(16)
[15] Raadio. Üleriikliku raadioühingu häälekandja 29. novembril 1935. V aastakäik, nr 237(42)
[16] Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul korraldasid suurejoonelised aktused ka Helsingi, Riia ja Praha ringhäälingud.
[17] Tekla Koha-Rajala ja Elve Uustalu kuulusid ringhäälingu orkestri koosseisu.
[18] 1932. aasta juunis astus Eesti Rahvusvahelise Ringhäälingute Liidu liikmeks.
[19] Raadio. Üleriikliku raadioühingu häälekandja 6. detsembril 1935. V aastakäik, nr 238(43)
[20] Raadio. Üleriikliku raadioühingu häälekandja 21. juunil 1935. V aastakäik, nr 219(24); elanike arv: Eesti entsüklopeedia I–VIII. R. Kleis (peatoimetaja), P. Treiberg, J. V. Veski (toimetajad). Loodus, Tartu, 1932–1937
[21] Raadio. Üleriikliku raadioühingu häälekandja 29. novembril 1935. V aastakäik, nr 237(42)