VASTAB PEETER VOLKONSKI

Sinult ei ole vist mõtet küsida, et millal tekkis soov näitlejaks saada, sest vaevalt sa oma sadade huvialade ja ametite kõrval end pelgalt näitlejana identifitseerid. Või ma eksin?

Nojah… Kõige õigem enesemäärtlus on ilmselt lihtsalt Volk. Kui ma ei oleks lavakasse sisse saanud, oli mul muidugi varuvariant olemas. Mõtlesin vene filli peale, kuna seal oli Lotman. Pärast lavakat läksin aga Tartu ülikooli psühholoogia kaugõppesse. Seal ei tegelnud ma aga  mitte niivõrd n-ö teatripsühholoogiaga, mida võiks ju arvata, vaid rohkem sellega, mida on  hiljem hakatud nimetama kultuurantropoloogiaks. Minu juhendaja oli Tulviste. See huvi on aga  olnud juba lapsepõlvest saadik.

Koolis hakkasid kohe ka lavastama?

Ma õppisingi lavastajaks. Diplomitöö oli „Kroonu onu”, kuid see ei tulnud lavaka seinte vahelt välja. Hiljem tegin sama asja ka Rakveres. Need olid erinevad, kuid võti oli üks, selline jabur. Esimene päris teatri lavastus oli Noorsooteatris Tuglase „Jumala saar”. Esimese osa „Inimese vari” lavastas Eero Spriit.

Sinu lavastused on olnud tugeva epateerimise maiguga. Kuivõrd sa juba lavakas said selliseid ideid välja käia. Või tuli siis teha ikka kõigi Stanislavski põhimõtete järgi?

Üks ei välista ju teist. Pealisülesanne oli üks. Pealegi, eks kodanlust tulegi epateerida ja pisut tagant torkida. Kunagi oli üks Balti jaama hull, kes müüs lehti ja näugus. Küsisin temalt, et miks sa näud, ja  ta ütles väga lihtsalt: „Tštob vsem veselo bõlo, tštob horošo bõlo.” Ka Kroonu onu tegutses ju selle nimel, et kõigil lõbusam ja parem oleks.

Mõned aastad tagasi kandideerisid sa Tartu linnavolikokku umbes samasuguse loosungiga: „Linn lõbusaks!” Kas see on printsiip, mille pealt sa läbivalt kõiki asju teed? Millega sa seda mõistet üldse seostad? Lõbus võib ju olla nii rituaalne karnevalinael kui ka raadio DJde mulin? On ju sulgi roppude anekdootide vestja kuulsus?

Lõbus ei ole samastatav mõistega naljakas, vaid rõõmus, vabastav. Ka religiooni puhul on ju kõige tähtsam rõõm ja teadmine, et Looja oli tugeva huumorimeelega, vaadates kas või, mis vigureid looduses eksisteerib. Mõtle näiteks, milline näeb välja taapir või tuukan. See eeldab huumorimeelt.

Mismoodi sinu suhe Loojaga läbi religiooni üldse välja näeb? Praegu on sul paastuaeg, kui tõsiselt sa neisse asjusse suhtud? (Intervjuu on tehtud jõulude eel)

Pean lihavõtte- ja jõulupaastu ja eks asi liigu sinnapoole, et ikka üha rohkem. Meie oludes on see muidugi raske. Tähtis on aga see, et oleks mingisugunegi piirang. Pihil ma just ei käi, kuid näiteks ei usu ma eriti, et Ervin Õunapuu nii väga võitlev ateist oleks. Ta võitleb rohkem kiriku kui institutsiooniga, kuid näiteks see ei ole minu jaoks eriti tähtis. Kirik kui hoone ja jumalakoda aga küll. Juba nende energeetiliste väljade pärast, milleks nad ju on ehitatud.

Kas ortodoksiks saamine oli sinu puhul juba vere kaudu enesestmõistetav või toimus usutunnistuse valik kuidagi teisiti, hiljem ja intellektuaalsetel kaalutlustel?

Osalt muidugi vere kaudu, aga määravaks osutus see, et kui roomakatoliku kirikus on kõige tähtsam sünd, siis idakirikus ülestõusmine. Sündida võib ju igaüks, olgugi et mitte Neitsist, aga ülestõusmisega igaüks hakkama ei saa.

Kui palju sa haakud kõikvõimalike teoloogiliste dispuutide ja koolkondadega kas või selsamal Neitsist sündimise teemal?

See ei morjenda mind, las nad arutavad.

Palju sind morjendavad aga probleemid Moskva ja Konstantinoopoli kiriku vahel?

See morjendab küll ja ise kaldun ikka Konstantinoopoli poole. Mind ei huvita need varalised küsimused, kuid Moskva kirikuga seondub ikka liiga palju poliitilist, olgugi patriarh Eestist pärit. Eriti ebasümpaatseks teeb asja see, et isegi enda KGB varjunime võttis ta oma seminari vaimse juhi järgi. Andke andeks! Väga võõras on aga tõesti kuulata, kui õigeusu laule lauldakse eesti keeles.

Räägime lapsepõlvest ka. Oled öelnud, et rohkem kui vanemad kasvatasid sind ranged vanavanemad?

Kui sa küsid selle „Kroonika” loo pealt, mille Stella K. Wadowsky kokku kirjutas, siis ema oli selle peale küll üsna solvunud. Ma rääkisin seal palju positiivset, kuid millegipärast seda sisse ei pandud. Näiteks, kui küsida, et milline on minu üldmulje ja esmane lapsepõlvemälestus, siis oleks see hommikune Nõmme männimets, päike paistab ja vanaema tuleb juba poest, hästi tugev emotsioon, mis on mõjutama jäänud, kuid kõik see oli välja jäetud.  Eks ma sain ikka lapsepõlves peksa ka, kuid see ei tähenda, et vanavanemad olid julmad. „Kroonikale” rääkisin ka sellest, kuidas me emaga „Feischneri” („Tallinna”) kohvikus käisime. Mäletan neid tumesiniseid kuldsete tähtedega tooliistmeid ja kvartetti, mis muusikat mängis. Tundsin juba lapsepõlves ema sõbrannadest lastekirjanikke, näiteks Ellen Niitu ja Juta Kaidlat, kellega seal kohvikus kokku saime; mäletan Märten Krossi katsikuid. Aga lastetuba oli ikka päris range. Pidin iga tunni aja tagant end toas näitamas käima, kui väljas mängisin. Olin väga hästi kasvatatud laps. Kindlasti ei olnud kodu ka õigeusklik, sest vanaemaga käisime Kaarli kirikus. On meeles, kuidas üks hästi paks onu laulis „Tasa, tasa, jõulukellad kajavad!” See laul meeldis mulle väga. Kodus lugesime ka õhtupalvet. Kuigi vanaisa oli pärit õigeusklikust perekonnast, armastas ta toonitada, et on ateist, kuid surres olid tema viimased sõnad: „Noh, ma siis nüüd tulen…“

Unejutuks loeti Homerost?

Ei lugenud mulle keegi Homerost, kuid vanaisa luges „Kalevipoega”. Aga ma hakkasin ka ise hästi vara lugema, kahe ja poole aastasena. Oma esimest lugemiselamust sellest ajast mäletan ma täpselt. Olin põlvili vanaisa laua peal, kus oli ajaleht „Noorte Hääl”. Lugesin need sõnad kokku, hüppasin laua pealt maha ja karjusin „noorte Hääl”, „noorte Hääl”…, keegi ei saanud aru, milles asi, laps lolliks läinud. Ema räägib ka seda, et minuga oli raske jalutada, sest jäin alati tänavasiltide ees seisma. Nendest tuli kohe automaatselt ka kirillitsa tundmine, kuna all oli venekeelne tänavanimi.

Esimene keel on ikka eesti keel?

Jah, kuigi vene keele sain ka päris ruttu kätte. Mul oli hoidja, kes oli küll ise eestlanna, kuid kellel paluti minuga vene keeles rääkida. Vanaisa ja vanaema olid ju tsaariajal koolis käinud, vanaisa veel sellele lisaks ka Tveris tehnikakõrgkoolis. Moskva babuška käis ka pidevalt külas. Venekeelses keskkonnas olles mõtlen aga ilmselt vene keeles.

Palju sa üldse keeli oskad?

Mis tähendab oskan? Olen paljudest keeltest tõlkinud, aga oskamine või valdamine on ikka midagi muud. Konsis õppisin prantsuse keelt, kuid näiteks saksa keelt pole ma mitte kunagi õppinud, kuid oli vaja ja hakkasin lugema. Rääkides teen muidugi kohutavalt vigu, kuid saadakse aru, mis ma öelda tahan, ja mina saan ka aru, mida räägitakse.

Isaga lävisid lapsest saati?

Muidugi. Eks ta käis siin ka, aga alates viiendast klassist hakkasin tal Moskvas külas käima. Käisime muuseumides ja Relvapalatis. Isaga käisin ka proovides kaasas. Ta oli Nõukogude Liidu esimese vanamuusikaansambli „Madrigal” asutaja ja juht. Üritasin seal ikka kaasa laulda. Suuremaks saades pöörasin juba ka lehti, kui isa klaverit või klavessiini mängis. Isegi orelikontsertidel olen assistent olnud. See oli ikka suur töö. Mitte ainult lehepööramine, vaid ka registrite vahetamine. Uuemad orelid olid juba elektroonilised, nii et tuli ka programme vahetada, kuid Moskva konservatooriumi orel oli vana tüüpi ja „tõmmatav”, nii et kerge see polnud.

Vanamuusikaga seob sind muudki. Olid üks „Hortus Musicuse” asutajaliikmeid?

Konsi ajal hoidsid lavakad küll üsna omaette, kuid mina suhtlesin küllalt palju ka muusikutega ja kui isa seitsmekümne kolmandal ära sõitis, läksime talle Moskvasse külla ja Mustonen ostis temalt „Madrigali” noodid ära. Sealt see alguse saigi. Mängisin „Hortus Musicuses” löökriistu, isegi teles esinesime. Kuna pikki juukseid ei tohtinud olla, pandi need minul veel selleks puhuks kummiga tagant kinni. Mäletan mingit saadet, kus Rannap pani knopkad klaverisse ja imiteeris klavessiini ning meie „Hortusega” esitasime vana tantsumuusikat. Pärast lavaka esimest kursust oli meil veel ringreis, kus esinesime erinevates Eesti kirikutes ja muusika vahele lugesin tekste Dostojevski „Vendadest Karamazovitest” ja Maeterlincki „Tarkusest ja saatusest”. Konsi ajal oli meil muusikaline tegevus üldse üsna aktiivne. Väljaspool „Hortust” tegime Kaljuste ja Ehalaga ka selle „Negro” programmi, esimeses osas lasime lindilt Aafrika rahvamuusikat ja juurde lugesin Aafrika luuletajate tekste; teises osas mängis Ehala trio džässi ja kolmandas osas esitas Kaljuste tollane koor spirituaale, mille vahele lugesin Martin Luther Kingi. Ma isegi ei mäleta, kuidas need asjad läbi läksid, igal juhul esinesime Pioneeride Palees. Lavaka kõrvalt ei jäänud selleks kõigeks enam lõpuks aega, kuid tuleb välja, et olin „Hortuses” siiski asendamatu, sest neil ei ole siiamaani eraldi löökriistamängijat.

Mõne aasta eest oli sul isaga muusikaline ühisprojekt. Kätt südamele pannes, kui palju see pakkus loomingulist naudingut ja kui palju oli tegemist märgilise üritusega, à la kaks Volkonskit koos?

No rohkem ikka märgiline üritus.

Isa pead professionaalseks muusikuks?

Muidugi.

Aga ennast? Oled teinud muusika vallas mitmeid mastaapseid asju. Kui palju teed sa seda n-ö naljaga pooleks ja kuivõrd võtad ennast heliloojana siiralt?

Enamasti mõtlen ikka siiralt ja võtan asju tõsiselt, kuigi väike vimka tuleb ikka teinekord sisse, sellest ei pääse.

Muusikat kirjutad nooti?

Muusikat kirjutan ikka nooti, kuid ma ei oska näiteks üldse kidrat mängida. Kitarrist Viktor Vassiljevi jaoks on teinekord huvitav ja teistmoodi, kui talle kitarri peal midagi vaikselt ette nokin, kuid temagi tunneb ju nooti ja mõnda asja näitan siis lisaks ette. Professionaalsus on minu jaoks eelkõige käsitöö ja profil läheb noodi kirjutamine lihtsalt kiiremini kui minul, kuid kõik muu on hoopis teine asi. Sellepärast tahangi osta nüüd uue arvuti ja sündi, sest siis on tunduvalt lihtsam. Kuna mul puudub käsitööoskus, võtab õudselt kaua aega see arvutamine „kvint üles, kvart alla” jne, olgugi et Šostakovitš kirjutas põhimõtteliselt kõik pillid ja partituurid in C.

Kuidas üldse muusikat kuulad või kes sind on mõjutanud? Kas huvitavad rohkem „tõelised juured” või sellised nihestusega asjad, mida enamasti isegi praktiseerid. Oled kunagi maininud Gustav Mahlerit…?

Mahlerit meeldib mulle kuulata koos partituuriga, sest selles muusikas toimub niivõrd palju korraga. Ta oleks justkui ette näinud, et paljude aastate pärast hakatakse tegema digisalvestusi. Mõned asjad on tänu nendele üldse kuuldavaks saanud, sest muidu ei teaks, mis ta sinna sisse on kirjutanud. Loomulikult ei saa üle ega ümber Bachist. Kui küsida nihestatuse või dodekafoonia kohta, siis Bachist annab absoluutselt kõike leida, sest oma fuugades kasutab ta ikka kõik kaksteist nooti ära.

On öeldud, et kuna oled ise läbinisti intellektuaal, ei kasuta sa seetõttu esimese suurusjärgu lähtematerjale, vaid võid endale lubada inspiratsiooni n-ö marginaalidest. Kuidas sündis „ROSTA aknad”, mille esimese kava tegid Majakovski tekstide põhjal?

Esiteks oli see tellimustöö. Adlas lavastas „Müsteerium-buffi”, selle jaoks oli see mõeldud ja sealt sai alguse ka bänd. Mängisime seda lavastust Kontserdisaalis, kuigi „Tartu levimuusikapäevad ’87” oli vist siiski enne. Olgugi et koolis õpetati meile „vasak, vasak, vasak…” ja muud ideoloogilist, mis Majakovski isikuga seondus, oli Majakovski väga vinge just sõnameistrina, väga võimas vend ja väga ilusate luuletuste autor. Olen kindel, et kui ta praegu elaks, käiks ta bändiga ringi, samuti nagu Schubertil võiks olla midagi sellist nagu „Procol Harum”. Marginaalsuse piiri on raske tõmmata.

Sul on üldse väga tugev omamütoloogiline taust, osalt teiste, osalt su enda loodud ja käibele lastud. Väga paljus seisneb see n-ö päti ja napsuvenna imidži loomises. Millal siis hästi kasvatatud lapsel selline trots tekkis?

Ma ei ütleks, et „päti”, kuid eks see kusagil hipiajal tekkis. Keskkooli ajal süvenes soov raamidest välja saada. Keila keskkoolis, kus ma käisin, oli kummaliselt vabameelne õhkkond.  Tegime etendusi, nagu näiteks „Peetrikese unenägu” ja „Peetrike tegutseb jälle”. Üldiselt olime aktiivsed ja sugugi mitte halvas mõttes. Panime püsti kooli koduloomuuseumi ja juhendasime ekskursioone.

Sinu nimel püsib vist isegi üks Keila kooli spordirekord?

See on siiamaale löömata. Ala nimi oli suur-rootsi teatejooks, kus oma klassi võistkonnaga rekordi püstitasime, ja rekord püsib ilmselt sellepärast, et seda ala pole hiljem tehtud. Käisin ka kergejõustikutrennis. Olen isegi Harju rajooni spordivõistlustel 110 meetri tõkkejooksu teiseks tulnud. Esimeseks tuli üks päris sportlane, kes hiljem läkski kehakultuuri, ja ülejäänud olid need, kes ei ulatunud kolme sammuga tõket vahetama ja kellel sammud sassi läksid.

Nii et Churchilli põhimõtet „no sports” ei jaga?

Nüüd küll.

Kuid huumor, omamütoloogia ja muusika. Kas seda tuleb sageli ette, et teed küll midagi täiesti siiralt ja tõsiselt, kuid publik leiab ikka, et tuleb naerda, sest Volk ju. Võtame või näiteks kunagise romansikava Tartu levimuusikapäevadel?

Seda romansside programmi saigi ainult kahjuks üks kord tehtud, kuigi oleks võinud veel teha. Programmi nimi oli „Linnalüürika” ja seal olid kokku pandud vene romanss ja Chicago blues, mis on temaatika poolest tegelikult üks ja sama, kui sõnu vaadata. Sealt tuli päris huvitavaid asju välja, näiteks, asendades sõna „valss” sõnaga „bluus”: „ja pomnju bljuza, zvuk prelestnõi” mõjub ju täiesti ehedana. Sellega olen aga harjunud, et minu tegemisi naljana võetakse.

Palju sa enda kohta ise anekdoote käibele oled lasknud?

No näiteks see sittumise lugu on küll minu enda välja mõeldud. Pull on selles, et selle mõtlesin välja juba keskkooli ajal ja algne variant oli hoopis Keila rong, mitte Raekoja plats ega Võidu väljak, nagu need hilisemad versioonid tekkisid. Tahtsin lihtsalt teada, kuidas kuulujutud levivad, olemata üheski mõttes tuntud või legendaarne, aga näed, mis välja tuli.

Näitlejana oled teatriinstitutsioonide palgal olnud ja aeg-ajalt on sul seal ikka jamasid ette tulnud, näiteks selliste teatrijuhtidega nagu Eino Baskin ja Linnar Priimägi. Mis siis juhtus?

Mingit tüli pole küll olnud. „Vanalinnastuudiost” pidin lahkuma sellepärast, et sain esinemiskeelu. Siiamaani on see mulle saladuseks, mille eest. Oleks isegi huvitav uurida, kas Kultuuriministeeriumis on alles näiteks 1984. aasta koosolekute protokollid. Põhjuseks olid Loti allkirjaga käskkirjad, mida ei saadetud mitte ainult teatritesse, raadiosse ja telesse, vaid ka kultuurimajadesse ja mis kõlasid umbes nii, et „vaatamata korduvatele meeldetuletustele, on näitleja Peeter Volkonski suhtunud kergekäeliselt autorite tekstidesse”. Milliste autorite, millistesse tekstidesse ja mis korduvatele meeldetuletustele?! Täielik esinemiskeeld 12. aprillist 1984 kuni 12. aprillini 1985. Tõeline põhjus on siiamaani saladus. Karindi, kes oli tollal „Vanalinnastuudio” direktor, oli küll kuskilt kuulnud, et selle taga oli mingi Keskkomitee instruktor, kes nn valimiste eel käis ukse taga agiteerimas ja kellele ma ütlesin, et ma ei käi valimas, kuna see on vabatahtlik. Kuid ega ma täpselt ikkagi ei tea. Mingit konkreetset skandaalset ülesastumist ei bändi ega teatriga selle taga ei olnud. Napsu pärast on ju näitlejad ennegi saanud paar-kolm kuud eetrikeeldu, et karistuseks ei saaks lisa teenida, kuid mul oli täielik keeld kõigist avalikest esinemistest kogu aastaks. Üks lendur ütles mulle tookord: „Tead, Volk, ma saan sust täiesti aru, see on sama hea, kui minult võetaks taevas ära.” Ma ei ütleks, et meil Baskiniga mingeid konflikte oleks olnud. Ma tõesti ei mäleta täpselt, kuid pärast esinemiskeeldu ei olnud vist teatris lihtsalt vaba näitlejakohta.

Mis „Vanemuisesse” ja Priimäesse puutub, siis sellest olen ma põhjalikult oma „Eesti Ajas” ilmunud avalikus kirjas kirjutanud. Ma lahkusin omal soovil, ja mitte mingite vihavaenlastena, praegugi ju suhtleme. Ma lihtsalt ei pidanud õigeks tema tollast teatrijuhtimisstiili ja ei pea siiamaani. Ma olen talle öelnud, et ta ei sobi juhiks sellepärast, et ei suuda endale kunagi oma eksimusi tunnistada. Ta vastas: „Aga ma ei eksigi.”

Aga muidu oli „Vanemuise” aeg ilus?

Oli küll. Meil oli Kergega hea teineteisemõistmine ja vaikiv kokkulepe, et mina teen kaasa tema muusikalides ja ise võin teha, mida tahan. Ta aktsepteeris minu tegemisi.

Pärast seda tegutsesid Eesti Instituudis. Millega täpsemalt tegelesid?

Ise nimetasin end ilusa nimetusega „salanõunik”, nagu Goethegi seda oli. Tegelikult töötasin Eesti Instituudis referendina ja tegelesin n-ö vene küsimusega.

Oled hästi kriitiliselt võtnud sõna ka kodakondsuseksamite teemal. Kas esindasid siis mittekodanikke?

Mitte seda, ma lihtsalt ütlesin välja oma arvamuse. Tookord olid ju üliabsurdsed nõudmised. Küsisin neid küsimusi isegi näitlejate käest, näiteks lugeda üles eesti näitlejad, kes on mänginud Hamletit, isegi nemad jäid jänni. Testid sisaldasid küsimusi, millele üks keskmine eestlane poleks vastata osanud.

Said sa selles vallas midagi mõjutada, muuta?

Kahjuks vähe, sest eriti mu soovitusi kuulda ei võetud. Hoiatasin juba ka siis õigeusu kiriku probleemi eest, kuid ikka lasti minna nii kaugele, nagu praegu näha. Kas või seda festivali, mis mul Narvas teha õnnestus, oleks pidanud tingimata jätkama, kuid ei oldud enam huvitatud. Muidugi vajanuks see raha, sest sel ühel korral tulid ju bändid mulle siiski vastu, üle kahekümne ansambli oli nõus tasuta esinema, rahaliselt toetati vaid transporti. Kuna bändid ei olnud kunagi varem Narvas esinenud, oli neil juba endal huvitav ja nad said aru, et teevad seda õige asja nimel.

Paldiski festival oli ju ka?

Ei, see oli hoopis üks teine asi ja siis ma enam Eesti Instituudis ei töötanud. Oli küll üks mõte, mis jäi taas raha taha. Mart Kivastikul oli stsenaarium ja Silver Vahtrel kunstiline kujunduski valmis. Eesmärk oli Paldiski linnalt needus maha võtta. Need vanausulised mungad, kes sealt kunagi välja saadeti, läksid merre ja panid paigale needuse peale ning Vormsi Enn pidi kolme suure lõkke abil selle ära võtma, kuid kahjuks jäi see katki.

Mis vanausulistesse puutub, siis oled tahtnud Peipsi-äärsete vanausuliste muusikast isegi plaati välja anda. Kaugel sellega oled?

Kõik on juba korralikult lindis, kuid siiani on keeldutud selle jaoks raha andmast. Rääkisin nüüd isaga, kes on Beljajevi fondi juhatuses, see on fond, mis oli mõeldud vene heliloojate toetamiseks eksiilis — Pärtki on selle juhatusse kuulunud —, nüüd on aga lihtsalt endise NSVLi territooriumil elavate muusikute jaoks (välja arvatud Baltikum, kuna arvatakse, et saame isegi hakkama), ning isa pidi uurima, et ehk saab selle raames plaati välja anda. Paar aastat tagasi oli suur vanausuliste kokkutulek, kuhu tuldi kohale Lätist ja igalt poolt Venemaalt, ning sellest ajast on materjali päris palju.

Poliitikukarjäär aga enam ei köida?

Ma ei nimetaks seda poliitikukarjääriks. Rääkisime küll enne Tartu linnavolikogust, kuid olen ju Raidali TEE nimekirjas koguni Riigikokku kandideerinud, sain isegi päris palju hääli. Praegusel poliitilisel maastikul ei kujuta aga hästi ettegi, keda toetada. „Res Publicas” on palju sümpaatseid inimesi, aga sümpaatseid inimesi on mujalgi. Ühtegi nimekirja vahest ei läheks, sest lõppude lõpuks on mul oma erakond — Eesti Orjanduslik Partei, mis on küll registreerimata. Paraku ei ole eesti rahvas orjanduslikuks demokraatiaks veel küps.

On see mingi järjekordne Volkonski kapriis või saaks sellega reaalselt Eesti ühiskonda aidata?

Mispärast kapriis? See taastaks usalduse nende vastu, keda valitakse, sest orjapidajad ju valitakse demokraatlikul teel. See eeldab, et valija peab end tunnistama orjaks. Orjapidaja olla ei ole kaugeltki roosiline, tal on tunduvalt rohkem kohustusi kui õigusi. See pole nii nagu ristsõnades, et „õigusteta isik” on „ori”. Orjapidajaks valitakse isik, kelle peale saaks kindel olla ja kes peab garanteerima, et orjal oleks tööd ja leiba, ta on sõna otses mõttes kohustatud hoolitsema ja tegema kõik, et orjadel oleks parem. Nii on tal ju endal ka parem.

Kui kõik olnud maailma- ja valitsemiskorrad ette võtta, siis kus tahaksid ise elada?

Vana-Kreeka ühiskond on ikka väga sümpaatne küll.

Oled ka tšetšeenide teemal korduvalt sõna võtnud, mis sind nendega seob?

Olen seal ju n-ö rahvusvahelise vaatlejana kaks korda käinud, nii Dudajevi kui Mashadovi valimise ajal. Dudajevit tundsin ka Tartust. Suhtlesin Esindamata Rahvaste Organisatsiooniga, kuhu tšetšeenidki kuuluvad, ja kui Otepääl oli Peaassamblee, organiseerisin sinna kultuuriprogrammi. Igal rahval on enesemääramisõigus. Ühtki kultuuri ei tohi alla suruda. Olen ka selle poolt, et võimalikult rohkemates keeltes tehtaks teadust. Mul on väga kahju, et see puudub näiteks tšuktši keeles, sest nende keelelistest omapäradest lähtuv mõtlemine võiks anda kas või füüsikas hoopis teisi tulemusi kui indoeuroopa keeltes. Täiesti pooldan neid Masingu hüpoteese boreaalsest mõtlemisest.

Millest orientalistikahuvi alguse sai? On ju tänapäeval selles kultuuride võrdlemise ja kokkupuute vallaski palju sellist, mida liigitatakse nn new age’i ritta, seega justkui kahtlaseks ja kergekaaluliseks?

Ei tea, see huvi on kogu aeg olnud ja seda, mida tähendab new age, ei oska ma öelda. Kõike tuleb uurida. Sellega on samamoodi, nagu siis, kui pidin kunagi oma vanemale pojale seletama, kui ta küsis, et miks ta peab õppima… ma ei mäleta, jutt oli vist eesti keele käänetest või millestki muust koolis „kohustuslikust”. Siis ma küsisin ta käest: „Kumb auto on parem, kas see, mille spidomeetril on kirjas 120 kilomeetrit tunnis, või see, millel 260, kuigi sõita võib ainult üheksakümnega?” Ta vastas, et see, millel 260. Ma ütlesin talle, et täpselt samamoodi on haridusega ka — olgugi et sõita võib üheksakümnega, on parem auto see, mis võtab rohkem peale. Teadmistega elus on ju samamoodi.

Tuleb sul igapäevaelus tihti ette, et spidomeeter võimaldaks rohkemat, kui tohib?

Ikka tuleb, loomulikult, aga kui spidomeeter lubab rohkem ja kui võimalusi on rohkem, on ka üheksakümnega tunduvalt lahedam sõita.

Aga võitlemisest oled väsinud, kiirust enam ületama ei kipu?

Eks ikka kipuks, aga nagu Kaarel Karm on öelnud: „Näitleja on nagu siga. Miks siga tsirkuses ei esine? Mitte sellepärast, et ta loll oleks, aga siis kui ta numbrid selgeks saab, on ta füüsiliselt juba nii vana, et ei jaksa enam.” Vaimult oleks ju küll valmis.

See eespool jutuks olnud huvi viis sind tööle ka „Eesti Kultuurfilmi”?

Ma ei töötanud seal, lihtsalt tegin ühe filmi „Eesti Kultuurfilmi” ja Soome stuudio „Old Stars” ühistööna. Olin hästi kaua tahtnud teha filmi inimestest, keda vene keeles nimetatakse „skaziteli”, neist, kes esitavad eeposi. Filmigi nimi oli „Homerosed” ja rääkis altailastest, kirgiisidest ja jakuutidest. Eestlaste „Kalevipoeg” on ju kunsteepos, mida pole kunagi algusest lõpuni lauldud, kuid altailaste pikim kangelaseepos kestab näiteks neliteist ööpäeva. Tegelikult on siiani uurimata, kuidas nad seda teevad ja kuidas see mehhanism käib, sest nad näevad seda unes. Kõik need jutustajad rääkisid oma nägemustest, kuidas kangelane tuleb unes ja peksab neid: „Sa pead hakkama rääkima!” ja hommikul ärgates hakkavadki nad rääkima. Palusin ühel neljateistaastasel poisil, kes oli samuti öösel kangelaselt peksa saanud, kirjeldada kusagilt loo keskelt ühte lahingukohta, kuid ta ütles, et ei oska, kuna pole veel kunagi sinnani jõudnud. Tal ei lubatudki nii kaua rääkida, sest ta oli liiga noor, ta oli seda kunagi lapsepõlves kuulnud, kuid kindlasti mitte lugenud. Ma ei jõudnud kahjuks mingit uurimustööd teha, see oli rohkem jäädvustav ja konstateeriv film, kuid päris kindlasti tahaksin midagi sellist veel teha.

Oled ka õppejõud. Mida sa täpsemalt Viljandi Kultuurikolledžis loed?

Ettepaneku Viljandisse erinevate rahvaste muusikast rääkima minna tegi „Robin Hoodi” etenduste ajal Celia Roose, kes seal torupilli mängis. Kuna ma ei räägi mitte ainult muusikast, nimetan kursust „Võrdlev kultuurilugu muusikas”. Mis seal salata, eks ma toetun paljuski vana rasva peale ajast, mil tegime seitsmekümnendate keskel Leo Normetiga mitu aastat raadio saatesarja „Maailma rahvad muusikas”. Klassikaraadio pidi seda vist isegi kordama hakkama. Normet, keda pean samuti üheks oma õpetajaks, nimetas saatesarja tegemist oma teiseks ülikooliks ja seda võin minagi enda puhul öelda. Tegime koos sada saadet ja kui Normet loobus, tegin üksi veel kümme. Saate jaoks sai palju väga huvitavat materjali tõlgitud ja nüüd kuluvad need tekstid loengutes marjaks ära. Tollal sai meie tutvus alguse päris naljakalt. Normet oli Indias käinud ja rääkis meile sellest konsis. Läksin pärast loengu lõppu tema juurde ja küsisin, kas tal on veel selliseid plaate. Tema sai aga aru, et küsin, kas tal üldse rohkem plaate on, ning ta vastas: „No kuulge, mul on üle tuhande plaadi.” Igatahes kusagilt sealt see saatesari alguse sai. Mu isal oli omal ajal päris palju maailma rahvamuusika plaate ja neid ta endaga kaasa ei võtnud, vaid jättis Moskvasse Mark Pekarski kätte, kes mängis „Madrigalis” löökriistu. Pekarski ütles, et ta laenutab neid ainult mulle, ja niimoodi sai ka Normet Pekarski käest plaate.

See kolledži loengukursus on üldaine ning pole mõeldud üksnes muusikutele. Ongi kahju, et teatritudengitel pole aega kuulata, kuid palju räägin ka just erinevate rahvaste teatrist, sest näiteks Hiina, Vietnami, India ja isegi Šeišelli saarte puhul ei saa sellest seosest üle ega ümber.

Kas mõnda neist paigust, mille rahvamuusikast loed, tunned ka kuidagi eriliselt kodusena, n-ö sinu oma kultuurina?

On kaks korda kuuldud, kui ma räägin unes mingit võõrast keelt. Mõlemal korral on öeldud, et see pole suvaline artikuleerimata mögin, vaid on tunda, et tegu on mingi konkreetse keelega, arvatavasti kusagilt ida poolt. Millalgi tahaksin lasta end hüpnotiseerida, et selgitada välja, mis keel see on, sest mul oleks ilmselt seda kerge omandada. Kunagi käis eestis Piiteri hüpnotisöör Orlov, ma rääkisin talle sellest ja ta jäi isegi nõusse, kuid kuidagi jäi see siis aja taha. Kui ma aga tema show’d saalist vaatasin, käskis ta käed üles tõsta ja sõrmed kokku panna ning siis ta ühel hetkel ütles, et nüüd te enam käsi lahti ei saa. Osa said, osa ei saanud, kuid mina igatahes sain. Ma ei ole vist kõige lihtsamini hüpnotiseeritav, sest olen ju Neitsi, üsna tugeva mõistusliku kontrolliga.

Nii et reinkarnatsiooni usud?

Need on erinevad asjad. Meil on kombeks rääkida uskumisest, kuid idas räägitakse teadmisest, nad pole usklikud,  vaid teadjad. Minagi võiksin pigem öelda, et ma tean neid asju.

Kui jätame kõik su muud huvid korraks kõrvale ja räägime sinust kui näitlejast, siis missuguse lavastajaga tahaksid koos töötada? Kellega koos on sündinud lemmikrollid?

Tead, ma olen näitlejana küllaltki alluv, kui just asi täitsa metsa lähe. Kui ikka midagi ei osata öelda, siis teen ise valmis. Kui ma aru ei saa, siis ma küsin. Kui ei osata seletada, eks ma pean siis ise laiskusest üle saama, sest lõppude lõpuks lavale läheb ju näitleja. Väga hea on mul olnud teha Noormetsaga „Olovernest” ja „Teisel pool”, samuti Toomperega „Peetrit ja Tõnu”. On aga olnud ka juhtumeid, kus ütlen enne proove ära, kuna asi pole õige, tükk või teema ei meeldi.

Lemmikrollid on lihtsalt need, mis mul välja on tulnud ja kus olen mingile tuumale pihta saanud. Selleks peab see tuum muidugi olemas olema. Mõnikord on lihtsalt selline tõrge, et näitemäng ei klapi ja seda telge justkui pole. „Vanalinnastuudio” „Füüsikutes”, kus mängisin Einsteini, tekkis näiteks olukord, et ei saa lihtsalt pihta. Selles ei olnud süüdi lavastaja Roman Baskin, aga näitemäng ei erutanud. Samas aga tegime just sel ajal bändi „E=mc”, kus esinesin sellessamas Einsteini grimmis.

Viimastel aegadel on sul olnud mitu rolli, millega tuleb kaasa sinu isiklik slepp ja kus kasutatakse teadlikult sinu omamärgilisust, nii Volgi kui aristokraadina. Kas rolli loomine toimub nendel puhkudel kuidagi teisiti, kui sind koolis õpetati?

Ei tea, ei ole selle peale mõelnud. Teen, nagu teen, ja olen alati nii teinud.

Aga kuidas sõnastaksid omaenda teatriesteetika. Ma ei nimetaks seda absurdistlikuks Becketti tähenduses, küll aga oled enamasti teinud ikka selliseid nihkes asju?

Oi, Beckett on üks loogilisemaid autoreid. Mulle meeldib selline teadlik eklektika, panna kokku esmapilgul kokkusobimatuina näivaid asju. See on nagu kokteili segamine. Olen ka mitmeid kokteile välja mõelnud ja väga maitsvaid asju on välja tulnud. Tahangi just toonitada, et see sobimatus on esmapilguline ning nende koostoime võib juhtida üllatuslike tulemusteni.

Kuidas tajud näitlejana teatri- ja filmispetsiifika erinevust?

Ma pole ju eriti filmides kaasa teinudki, „Teaduse ohver” oli esimene suurem töö; „Surmatantsus”, „Minu Leninites” ja veel siin-seal. Filmis teeksin meeleldi veelgi, kuid need on ikka muidugi täiesti erinevad asjad. Kui näiteks Efros filmi tegi, siis ta kirjeldas, kuidas Smoktunovski pakkus võtetel välja kolm erinevat lahendust, erinevat versiooni ning Efros ei saanud üldse aru, et midagi oleks teisiti olnud. Alles läbivaatusel materjali vaadates tajus, et täiesti erinevad asjad. „Härra Q” puhul tundsin, et Heidmetsas lõi välja multifilmilavastaja, kuna ta oli stsenaariumi paljudeks eri kaadriteks hakkinud, kuid näitlejana tegin need algosakesed n-ö ühe korraga ära ja usun, et lõpptulemus oli parem.

Kuidas aga üldse näeb sinu puhul välja „näitleja töö iseendaga”, kui rolli lood?

            Ei tea, ühe korra käib lihtsalt mingi krõks. See on umbes samamoodi, nagu mängisime lapsepõlves vanaemaga kabet ja vanaema kogu aeg võitis, ühel hetkel käis mul aga krõks ja siis hakkasin mina võitma. Males ei ole mul seda krõksu käinud, oma abikaasat ei ole ma näiteks kunagi võitnud.

Kas see „krõks” toimib ka muudel elualadel, börsil näiteks mängid?

Ei, küll aga olen kogenud seda kasiinos. Seal ei ole aga mitte krõks vaid on tunne. Üldiselt ma ei käi seal, kuid mõned korrad on ette tulnud ja just siis olen tundnud, et mul on täna võidupäev. Näiteks ütlesin seda Mäksile kui koos laevaga Stockholmi Tom Waitsi kontserdile sõitsime, tema ei uskunud, kuid võitsingi. Mitte küll suuri summasid, aga siiski. Nendel, kes mängivad, soovitaksin enne proovida arvutis pasjansi ladumist, sest täiesti selgelt on näha, et mõni päev tuleb välja ja mõni päev ei tule. On ju kõige ohutum kõigepealt arvutis katsetada, milline päev täna on, ja alles siis rahalisi panuseid teha. Olen tähele pannud, et halva ilmaga ei tule ka välja.

Kus sul näitlejana see „krõks” enamasti käib, kodus tekstiraamatu taga, looduses sipelgapesa vaadates või…?

No see on teada, et peldikus tulevad kõige paremad mõtted, aga see on kõigil inimestel niimoodi.

Teiste näitlejate pealt õpid ka?

Mitte niimoodi, et järele teha, kuid vaimustusse olen sattunud küll. Näiteks sellest, kuidas Rod Steiger Al Caponet mängis. Samuti vaatasin millalgi sellise pilguga Robert de Niro filme. Kõige jõulisem impulss oli aga see, kui Smoktunovski esitas Poolas toolil istudes terve „Mozarti ja Salieri”. Nooruses on ta ju ka Mozartit mänginud ning vanas eas Salierit, kuid seal ta lihtsalt istus ja tegi üksinda mõlemat, mängis niimoodi terve näitemängu maha. See oli vapustav. Seda ei oska isegi kirjeldada või seletada.

Kas mingid teosed on veel niimoodi mõjutanud?

Teatrist omal ajal kindlasti „Põrgupõhja uus Vanapagan”, raamatutest „Vennad Karamazovid”, kõige suurema kunstielamuse olen saanud näitusel „Moskva—Pariis” ühest Kandinsky pildist, mis mõjus õudselt võimsalt. Muusikast mäletan selliseid elamusi siis, kui kuulsin esimest korda Mahleri kaheksandat või Wagneri „Tristanit ja Isoldet”. Bändide osas olen siiani jäänud suureks „King Crimsoni” fänniks.

Kuidas suhtud teatri- ja filmikunsti sotsiaalsesse ja eetilisse tasandisse, näiteks võimesse õhutada vägivalda?

Selle üle vaieldakse ju pidevalt, kuid sellega on nii, et filmid õhutavad vägivallale ikka siis, kui see on sul sees olemas, ja kui ei ole, siis ka ei õhuta. Mind ei õhuta näiteks mitte miski vägivallale. Väga paljud teadlikult sotsiaalsed ja maailma parandamise sooviga loodud lavastused on sageli ka sellel tasemel, et „ära näri rohukõrt, sest ükskord üks naine näris ja sai mürgituse”, mis ei tähenda, et ma selliste teoste väärtust alahindaksin, kuid needki mõjuvad kuidas kellelegi. Alice Cooperi kontserdil küsis mult mingi nolk õhinaga, et kas mina olen ka satanist, olgugi et Cooper on tubli kristlane, kelle sõnum on see, et kui te aru pähe ei võta, siis võib nii juhtuda.

Kas noortele eeskujuks olevad inimesed peaksid lavalt propageerima hoopis seda, et õpitagu ajalugu ja filosoofiat?

Mina olen seda korduvalt teinud, ükskord tuli veel pahandus. Käisime Nebeliga näärivana tegemas ja keegi hõikas saalist „minge p…!” Ütlesin mikrofoni, et omandagu kõigepealt kohustuslik keskharidus ja siis tulgu p… saatma, kuid pärast kaebas üks lapsevanem direktsiooni, et Volkonski ütles p… Nali naljaks, kuid eks seegi näita erinevate inimeste erinevat vastuvõtuläve. Üleüldse võib etiketti rikkuda ainult see, kes seda tunneb, vastasel korral on see lihtsalt labane. Oma tegemistega püüan aga inimestele ikka öelda, et õndsaks tuleb saada, kuid see on väga raske. Sageli kaasneb sellega ju seegi, et „käige minu sõnade, mitte tegude järgi”. Seda enam tuleb lausjutlustamisega kunsti raamides ettevaatlik olla. 

Toimetasid kunagi ajakirjas „Kroonika” rubriiki „Kaabak”, peale selle on sul olnud idee asutada ajaleht „P”. Millised ambitsioonid nende ettevõtmiste taga on olnud?

Ei tea, ega see „Kroonika” töö mulle ikka ei sobinud küll, sest oli ju näha, milliseks ajakiri kujunema hakkab. Olin viimane Tartu toimetaja ja oli suurepärane, et Tartu pole selline linn, mis „Kroonikat” huvitaks. Ajalehe „P” juhtkirjaks olnuks aga see, et enamik, mis te siit loete, on teadlik väljamõeldis ja alatu laim. Siis ei saaks keegi isegi laimamises süüdistada, sest nii ongi kirjas. Kivisildnik võiks vaat et peatoimetaja olla. Aga ega ma väga tõsiselt seda ei ajanudki.

Kuna meie jutt juba selliste kultuurivaldkondadeni jõudis, kas tahaksid lõpetuseks mõne oma lemmikanekdoodi rääkida?

Üks loode küsib teiselt: „Mis sa arvad, kas seal, teisel pool, eksisteerib elu?” — „Vaevalt küll, ma pole kuulnud, et keegi sealt kunagi tagasi oleks tulnud”.

Küsinud MADIS KOLK

TMK 2003, nr 1