Uitamisi näitleja MARKO MATVERE rolliilmas
Kirjatüki sisse lükitud lauluread on Marko Matvere esituses Väikeste Lõõtspillide Ühingu helikandjatel.
Mängufilm “Tulivesi”. Stsenaristid Ott Sandrak, Hardi Volmer. Režissöör Hardi Volmer. “Tallinnfilm” 1994.
Ekraaniaeg on kontsentreeritud: napilt kümne minutiga võib paotada elusaatuse.
“Mul on ju veel see asi, et ma pean talveks kooliraha teenima… Pillimänguga ei ela ju linnaski ära, tead ju ise, kuidas selle asjaga on…” pihib kõhetu külapoiss Villu noore koolijuhatajanna Hilda kabinetis. Villu keerutab gloobust, nagu mõtleks: kus kõik kauged võerad maad, aga ma ei pääse linnagi… Vaatab Hildale (Epp Eespäev) vilksamisi otsa ja naeratab vagusalt. Marko Matvere Villul on usaldavad silmad, naiivsed kulmud, kurblise varjundiga naerune hääl. Tingimata on Villu ilusast Hildast sisse võetud, aga hetkel ta tahaks osavõtliku ligimesega oma elukahtlusi jagada, nõu küsida, kas ikka maksab salapiirituse vedajatega mesti lüüa. Ent juba koputab uksele uus kavaleer, pikk sirge positiivne piirivalvur Aleks (Jaan Tätte). Villu sätib end rutakalt minekule, aga ukselävel ei jäta nöökamata: “Ma pean veel Anna lehma meie pullile viima…” Kergitab rivaali ees sonimütsi, kõhistab tasa õrritavat maapoisinaeru, muigutab suud. Lehm aga võib oodata, sest Villu luusib veel mõnda aega ümber maja, togib Aleksi mootorratast — loodab, et Hilda aknast välja vaatab. Kui nii juhtubki, ei mõista poiss häbelikku rõõmu peita.
“See tipsuke tilluke,
kuradima linnuke,
politsei kaela mul tõi!”
(“Kui poissmees veel olin”; rahvalik laul)
Nõnda laulab Villu külapeol lõõtsa tõmmates ning mõnusa komejandivaistuga näovigureid tehes. Lõõts ja laul on tema stiihia, ei tahakski muud kui haridust ja muusikat, millest ei ela ju ära. Ka paadis, esimesel ja viimsel proovisõidul, mängib Villu muretult suupilli, kuni vanem mees manitseb, et jätku järele, nüüd läheb tööks. Ikka selle isemoodi kurva ja üleni usaldava naeratusega torkab Villu pilli taskusse: töö on töö. Õnnetul kombel läheb piiritusevedajatel tulevahetuseks korravalvuritega ja Villu saab kohe surmakuuli. “Villu sai otsa” — nii lihtsalt ja kähku, et poisile endale pole antud mahti taibatagi, mis õieti sündis. Ehk nägi ta seda kord varem unes…?
Tempoka seiklusfilmi reeglitesse ei kuulu aja seiskamine ega lavaline tinglikkus. Ei ole Villul suurt stseeni nagu Mercutiol elusambal turnides (William Shakespeare’i “Romeo ja Julia”, lavastaja Elmo Nüganen, esietendus 1992 Linnateatri diele’s). Surmahaava kiuste, meeleheitliku elutahtega, küünte ja hammastega klammerdub Matvere Mercutio kivisamba külge, katsub ronida nii kõrgele kui suudab, nagu oleks veel võimalik saatuse haardest valla rabelda…
Vaevalt mõistab poisiohtu Pilli-Villu kahtlustada, et “tipsuke tilluke” ongi toosama Fortuuna, kelle Hamlet hooraks kuulutab. William Shakeapeare’i “Hamleti” nimiosa saab Marko Matvere 1999. aastal Elmo Nüganeni lavastuses Linnateatri Taevalaval.
Haljas okaskroon, mille Hamlet kahmab “hiirelõksu” stseenis näitelavalt, võiks olla
ka lillepärg karjapoisi peas.
ja katsun tipsu naba
ja varsti minu naeseks tema saab!”
Teleseriaal “Wikmani poisid” (12 osa). Jaan Krossi romaani põhjal. Stsenaristid Hugo Ader, Vilja Palm, Andres Maimik, Anu Soolep. Režissöör Vilja Palm. ETV, 1995.
Kui telelavastust “Wikmani poisid” korduvalt vaadata, võib mõnes liinis pettuda ja mõni osatäitmine läheks justkui lahjemaks. Marko Matvere Pennoga sünnib vastupidi: see tegelaskuju aina avardub. Kui nüüd Jaan Krossi romaani loen, ilmub Penno lehekülgedele Matvere kehastuses, koos oma ilmekate näo- ja hääleviguritega ning võrratute “šaržeeritud tantsudega”. Kahju, et seriaali ei mahtunud Penno etteaste koolipeol: Matvere roll oleks väärinud oma Figaro monoloogi prantsuse ning eesti keeles.
Wikmani gümnaasiumi poiss Penno on tundlikult läbi komponeeritud, osava kontrastitajuga loodud tegelane. Seltskonna hing, terane eluvaatleja, hää inimesetundja, humoorikas pingemaandaja, koeruste peale maias koolmeistrite kirstunael. Lahe ja ladna sell. Tootsi tõugu klassi liider (tsitaatkaader Pennost grammofoniga!), kelle koomiline sarm siiski vaid loomuse pealiskiht. Penno helehallide peiarisilmade põhjas võib pidevalt aimata sügavamaid hoovusi, tõsidust, nukrustki.
Sünnipära pole enda valida. Penno sündis rikka vabrikandi võsukeseks, kelle isa on ära otsustanud, et pojal tuleb klaverivabrik üle võtta. Pennot ennast huvitab ehk esimene pool liitsõnast “klaverivabrik”, ta näikse olevat musikaalne poiss. Esialgu tuleb koos töölistega klientidele klavereid koju tassida. Penno papa ei ilmu viivukski teleekraanile (korraks kuuleme ta ranget häält teisest toast, mispeale poeg võpatab), aga poiss räägib vanamehest nõnda, et klaverivabrikandi juuresolu saab tajutavaks, koguni kardetavaks.
Pennol endal on kaks olulist elusihti, kaks suurt kiindumust: preili Aino Pukspuu ja näitelava. Tolle teise eesmärgiga, lavakunstikooli pääsemisega, näib lugu keerulisem. Ikka vabriku pärast, kindlasti mitte andepuudusest. Penno hasart õpetajate intonatsioonisid matkida annab ohtrasti aimu tema (koomiku)talendist. Koolipeol peab Penno kõne siit ilmast lahkunud direktor Wikmani häälega: igati respektaabel paroodia, sisuliselt järelehüüe. Marko Matvere/Penno imiteerib Mikk Mikiveri/Wikmani ainulisi intonatsioone hirmus täpselt! Ehk algabki siit ootus, mis täitub Mikiveri — Matvere väärikas lavakohtumises Šapiro “Isades ja poegades”…
“Ainolaadne” Aino (Piret Kalda) näikse olevat Pennikese vankumatu valik — ja vastupidi. Seda juhtub Matvere rollidega haruharva, et neile vastastikune ja traagikavaba armutundmus osaks langeb. Kui, siis kuniks?
Ikka meenub “Hamleti” kõige hellem stseen: Hamleti ja Ophelia (Külli Teetamm) igatsuskõnd läbi lõpmata pika lossisaali, kumbki oma kitsal poomil-barjääril, teineteisest eemal, käed üle kuristiku teineteise poole sirutatud. Korraks istutakse kõrvuti troonidel, Hamleti käsi hoidmas vaigistava õrnusega Ophelia kätt. Üürike puhkehetk, hingerahu võimalus. See “unes kodus viibisin…” - tunne. Kui viiv vaid kestaks, aga ei, juba hakkab Ophelia kõnelema ja Hamleti ergas kõrv tabab neiu hääles võltsi tooni, reetmise mõra.
Penno ja Aino on kelmikad armunud, kel koos hää. Nii Piret Kalda kui Marko Matvere lavasarmis määrab mõndagi isikupärane huumoritaju, partneritena täiendavad ja tunnustavad nad teineteist mõnuga. Miks ei peakski iseteadvale Ainole meeltmööda olema too poiss: sarmikas, uljas ja agar, ent ka taltsas ja väheke ebakindel — teisisõnu, kõrvuni armunud!
“Sinul on ju silm ja minul on ka silm,
nendest vaatab välja terve maailm.
Pööra ennast ümber ja anna mulle suud,
sa ära mõtle selle juures mõnda muud.”
(“Sina ja mina”; rahvalik laul)
Kui Aino ülikooli arstiks studeerima siirdub, muutub Penn-poiss raasike rahutuks: äkki lööb keegi tema plika üle! Papa poolt pojale määratud majandusteaduskond laseks küll olla Aino ligidal Tartus — ent “komejandikool” pealinnas on Penno enese eluunistus. Nii ta kahtleb. Penno viimane lause “Wikmani poiste” teleseriaalis on proosaline maa pääle laskumine, kui ta pärast lennukaid tulevikuplaanisid üle õla koolivennale kohmab: “Lähme kiiremini, papá ootab; klaver tarvis ära tassida!” Matvere ütleb “tassida” toeka, palataliseerimata “ss-iga”, mis annab lausele isevärki alatooni, naljaka ja lootusetu ühekorraga.
Viimaks ilmneb Penno saatuse traagikadimensioon, mida võis ette aimata. Klassikokkutulek peetakse 1943. aastal ilma Pennita, sest Penn küüditati öösel, kui ta parajasti õppis lavakunstiinstituudi kolmanda kursuse eksamiteks Hamleti (sic!) monoloogi. Saatushetke, mil “olla või mitte olla…” muutub isiklikuks, teleekraanil ei näe. Küllap on Matvere sellegi ette ära mänginud: klaverivabrik kui neetud pärandus hoopis julmemas tähenduses. Aeg jälle liigestest lahti… Kuigi Penno karakteriga mees peaks ju Siberistki eluga tagasi tulema?
Matvere Hamlet tõdeb: “Mul ei ole tulevikku.” Ta mõtleb seda täiesti konkreetselt. Sõna-sõnalt.
TÄTTE JA MATVERE JA “DOLLARILAUL”
(Vahemäng)
“Igas mereäärses linnas,
kus on laevatatav pinnas,
tüki südamest ma jätnud õitsema…”
(“Väike neid” elik “Dollarilaul”; sõnad: Jaan Tätte, viis: Evert Taube)
Kursusevennad Jaan Tätte ja Marko Matvere (lavakunstikateedri 14. lend: 1986 — 1990) on irriteerivad partnerid: “Lollprintsist” “Arkaadiani” ja edasi. Nende lavakohtumistes säriseb loomingulise rivaliteedi elekter, koosmängus veiklevad põnevad heledad—tumedad kontrastid. Keegi lavastaja võiks panna nad Godot’d ootama!
Õige mitu aastat pole nad kahekesi publiku ees laulnud. Kui veebruaris 2002 toimub Tartus ja Tallinnas kontsert “Laulvad näitlejad”, kohtuvad Jaan ja Marko viimaks taas laulumeestena. Tartu kontserti näen ilmsi, Tallinna oma telesalvestusena. Just lähiplaan teleekraanil pakub naljakaid ning õpetlikke üllatusi, mis võiksid paar (eel)arvamust minema pühkida, kui neid juhtuks olema. Näiteks? Noh, et Tätte on pai poisu ja Matvere ülbe vend… “Estonia” kontserdisaali püünel oleksid nood “ootuspärased immitsad” omavahel nagu natuke sassi läinud. Näidatakse küll kõigest nelja laulu (ju nad ikka rohkem laulsid?) ja telekaamera on varjamatult Tätte-keskne.
Jaan Tätte on eesti teatrilava küllap kõige delikaatsem ja tundlikum vaatleja-kuulataja. Tema varjundiküllane vaikimine näidendis “Sild” toob meelde Betti Alveri luuletuse “Kuuljale”. Kontserdilaval aga tikub seesama heleleebe Tätte soleerima, tükib esiplaanile. Lustlik etüüd sünnib, kui pikk Tätte laulab “Kevadelaulu nr 1” (Henrik Visnapuu [tiu-tiu] ja teisiti…”) püsti seistes ja tõuseb veel kikivarvulegi, et vaadata hästi ülalt alla Matverele, kes mängib lõõtspilli istudes. Kosutav näha, et artistlik edevus pole Tättelegi võõras. Mind alati häirib Tätte enda jutt, kuidas ta olevat näitlejaks liiga väheedev — ju pelgan, et viimati lähebki hullvaim teatrist ära. Küllap ta selle jutuga tsipake poosetab, mõtlen tänumeelega: näe ikka loomuldasa näitleja, kuhu ta teatrist pääseb!
Marko Matvere, justkui jõulisem sell, ürgnäitlejana tahes-tahtmata domineeriv, taandub seekord üllalt, mõjub nõnda tüüne ja malbe sekundeerijana, et hoia ja keela! Oma vokaalseid võimeid peab Matvere nagunii targu talitsema, sest pärast ooperi mõõtkavas rolli muusikalis “Hüljatud” on ta lauluhääl muutunud senikuulmata kumedaks, kandvaks ja voolavaks.
NB! Kuna hääl on hinge väljendus, laieneb see varjundirikkam sügavus ka Matvere sõnalavarollidele. Nii et “Hüljatute” mõju ei maksa alahinnata.
…Matvere seirab laulvat sõpra hää ja sooja pilguga, kuulatab ja toetab laulude sõnumit hooliva kaasaelamisega. Kui Tätte ei kipu väga vastu vaatama, suunab Matvere rahumeeli pilgu endasse, noogutab tasakesi sissepoole.
Kulminatsiooniks saab lõbus viperus “Dollarilauluga”. Kogemata jätab Tätte kolm salmi vahele, nii tuleb tal esimese järel kohe lopsti! viimane. Matvere on alustanud teist salmi õigesti, aga reageerib sekundi murdosa jooksul, sõuab partneri eksimusega sujuvalt kaasa: ole lahke, laulgem nõnda… Ise ootab muigamisi, mis saab. Väike segadusepaus Tätte poolt, kes ümiseb “ot-ot…”, võtab tagasi — et alustada jällegi viimast salmi! Matvere laseb teisel natuke üksipäini hiilata, natuke toetab kah, ise seirab Tättet elutarga kõrvalmuigega nagu poega või noorukest venda: no poiss, näis-näis, kuhu sa mul nüüd siis kulged… Tätte siiraks imestuseks saabki laul otsa. Matvere laiutab saali suunas käsi ja naeratab laialt, heasoovlikult, ilma kahjurõõmuta. Tätte vangutab hämmingumuhelusega pead, viibutab manitsemisi näppu, lausub tasakesi “ei-ei” ja hakkab aga jälle otsast peale. Viimaks läheb laul korda. Lõpurea eel võtab Matvere ohjad enda kätte: sosistab sumedalt “üts-kats-kolm…” ning laulab bravuurika hüüumärgi “…ja sul pihku pistan kingiks dollari!” Tätte naeratab oma ujedal moel, Matvere asub asjalikult järgmist pilli valima.
Ühte sfinks-rolli on Matvere ja Tätte dubleerinud: Võõras mees Henrik Ibseni draamas “Naine merelt” (lavastaja Katri Kaasik-Aaslav, Linnateater, 1998). Nägin selles osas ainult Tättet. Kõige hõlpsam oleks eeldada, et Jaan Tätte kui Võõras viib tema viipele järgneva naise Lootuste Sillale, Marko Matvere Võõras aga Tumedasse Tihnikusse. Aga äkki juhtub vastupidi?
Näitekirjanik Tätte ei ole vist näitleja Matverele rolli kirjutanud? Seni?! Kummatigi satub Matvere juhuse tahtel tragikomöödiasse “Palju õnne argipäevaks!”: siseneb Manfredi saladuslikku rolli, kui “päris Manfred” Peeter Tammearu “Ugala” teatrisse siirdub.
Jaan Tätte, “Palju õnne argipäevaks!” Lavastaja Andrus Vaarik. Linnateater, 2001.
“Kolm lehma lendas taevas…
Kolm lehma lendas taevas…
Kolm lehma lendas taevas…
Ma nägin neid…
Nad tiibu lehvitasid…
Nad alla naeratasid…”
(“Kolm lehma”; sõnad: Anzori Barkalaja, viis rahvalik)
Toda kentsakat laulukest esitab Marko Matvere isemoodi tõsimeelsuse kraadiga, nagu tähendaksid lendavad lehmad miskit suisa saatuslikku. Originaalis on pealkiri “Three White Gulls” ja Matvere laulabki lendlehmad kajakateks, aga mitte ainult. Millegipärast haakub selle laulu toon Manfrediga, neetult põneva tegelinskiga.
Annan endale aru, et pole kohane Matvere Manfredist kirjutada pärast ainsat vaatamist, mil sisseõpitud roll veel tuntavalt uuem, kui teda ümbritsev valmislavastus ning partnerite Anu Lambi — Jaan Tätte — Piret Kalda särav vastumäng. Aga eks Manfred olegi tulnukas, sissesadaja. Peeter Tammearu lihvis Manfredi täiuslikuks tüübiks, kes muhe ja ümarik, häirimatu ja haavamatu, nii imelik ja nii harilik, et võta kinni, ons see unenägu või on tegemist elusolendiga.
Matvere Manfred lõdiseb kohmetult ukselävel: kandiline vennikene lohmakas ülikonnas, prillid ninal, juuksepahmak veidralt “laenetav” ja samas sorgus. Ta lavaelu näib veel lünklik: kohati rohmakas, kohati lapsik, valdavalt koomiline, terake ähvardav. Kõige jaburamas ja vallatumas öises stseenis lontsib Matvere Manfred Tätte Fredi kannul trepist alla nagu pelglik jõmpsikas issi sabas: isekas, tähelepanu nõudev laps. Alles finaali eel on Manfred järsku mehelik, konkreetne, robustne, oma missioonile andunud, nagu oleks ta sees äkitselt uus programm käivitatud.
Vaatan Matvere Manfredit ja mõtted hakkavad ulakalt uitama: miks ei võiks tema olla sootuks teistsugune kui Tammearu roll? Mis küll juhtuks, kui ta olekski külgetõmbav maskuliin, Tätte Fredile täitsa kõlvatut konkurentsi pakkuv isane? Aga ainult pealispinnal! Tasahaaval selguks, et pakend puha petukaup! Manfredi totter ning prognoosimatu ja ometi sihilik siseilm kerkiks pikkamööda, aga pöördumatult pinnale. Absurd kasvaks üle pea nii võimsalt, et ajab naerma, aga võtab kõhedaks ka?
Oi, palun väga vabandust, lavastaja Andrus Vaarik! Tean-tean, kriitik ei tohi oma pisuhändasid meisterdada, tuleb ikka seda tõlgendada, mis lavalt näha antakse. Aga… No see on puhtalt Jaan Tätte süü! Mis ta siis kirjutab oma näitemängu sisse nii palju salakihte, et tekib sõge kiusatus “Palju õnne argipäevaks!” kujutelmades üha ümber (l)avastada. Ennekõike just Manfredit. Eks igaühel ole oma ootused ja/või kartused tolle “ufo” suhtes, kes ükspäev tuleb ja viipab ja...
Paaril korral on Marko Matvere mänginud hallutsinatsioonina ilmuvat Kuradit: Fjodor Dostojevski—Madis Kalmeti “Majasuurune kivi”, tabava žanrimääratlusega “dialoogid iseendaga” (Noorsooteater, 1993); Jaanus Rohumaa teatrifantaasia “Ainus ja igavene elu” I osa (Linnateater, 1996). Kumbki ilmutus pole ülearu müstifitseeritud ega saksikuks rafineeritud, mõlemas trehvab muhedaid, leevendavaid koomikanoote. Matvere lavakujutelm kurivaimust on maalähedasem, terve talupojamõistusega tembitud. Aga seda lihtsakoelisust, tahumatust, kõiksugu tõrksaid ja kärsituid torisemisi, joviaalseid või kärisevaid naerupahvakuid ei maksa puhta kullana võtta — üksnes kuratlik kavalus, vilunud viis püütavate hingede valvsust uinutada. Sest kui saatan ja saatus saavad samastuma, pole enam naljanatukestki.
JAVERT
Kirjutasin Matvere Javert’ist “Teatrielus 2001”. Väitsin, et kui varihall korravalvur ilmub kummardama kirgasvalges kostüümis, on talle sealpoolsuses andeks antud. See sõnavalik käis mulle endale pärast närvidele kui kohatu, kõrk ja väär. Mida on Javert’ile “andeks anda”? Võib-olla tuleks lavastajal hoopis Javert’i käest andeks paluda? Mõistagi ei räägi ma Malviusest, kes Matverele mastaapse muusikalirolli andnud, vaid Saatuste Lavastajast.
Javert on fanaatiline missiooniinimene, Seaduse Silm, Korra Valvur. Võimes oma elurolli jäägitult sisse elada ongi tema vägi, ent ka traagiline piiratus, mis viib kohutava lõpuni. Matvere mängib ja laulab muusikalis inimest, kelle hinges pole paika sfääride muusikal. Kes tähislaotuseski näeb tervet müriaadi seaduse silmi: valvsaid, tundetuid, õiglasi. Ometi tunneb Javert üksi tähte valgel irratsionaalset hirmu, seda reedab ta tumeda otsusekindla hääle heitlevam, murduvam kõla.
Mida Javert küll unes näeb? Ahelaid ja sabatähti? Või viibib ta ööst öösse ärkvel, vankumatult valvepostil? Sellest pole abi, ikkagi saabub hetk, mil Javert’i selgete piirjoontega mustvalge ilmapilt lõhutakse: mis tema määranud kurjuseks, osutub halastuseks, õiglus aga muundub ülekohtuks. Korrast saab kaos, süsteemist hullus. Sünk ja must tähistaevas rebeneb Javert’i pea kohal.
Jaanus Rohumaa teatrifantaasia “Ainus ja igavene elu” (Linnateater, 1996) teises osas on Matvere rolliks mõistatuslik lavastaja Felix. Ta tuleb lavastama Vana Testamenti. (Ma pole kindel, aga piibel Felixi käes näeb välja nagu William Shakespeare’i “Kogutud teoste” mustakaaneline köide. Ega ometi viies, “Hamleti” köide?). Felix alustab etüüdiga: “Mina istun siin, minu peale on kukkunud taevas. Ma lämbun. Teie võite mind päästa, kui te tõstate taeva uuesti üles. Aga te peate seda tegema ühe korraga, sest muidu taevas rebeneb ja ma suren.” — Näitlejad võtavad etüüdi esiotsa lõdvalt, ent Felix katkestab nende hooletu tühirahmeldamise ja dikteerib harjutuse uuesti, sõnad on samad, toon pingsam, tungivam.
Javert’il ei ole liitlasi, mõttekaaslasi, kes ühekorraga taeva üles tõstaksid. Taevas rebeneb. Javert viskub tühjusse.
“Kuu kahvatand vaatab veel alla,
veel alla, tähed säravad kuuvalgel ööl.
veel kiigub sääl Mustajõe laenete pääl.”
(“Must jõgi”; rahvalik laul)
Kas suur valge palakas, mis Nüganeni “Hamleti” finaalis voogamisi laotub üle Hamleti ja Laertese surnukehade, on halastuse sõnum: enam pole vaja karta, enam ei saa taevas rebeneda? Javert’i hele munder sealpoolsuses kuulutab sedasama.
INSENER
“Miss Saigon”. Alain Boublil’ ja Claude-Michel Schönbergi muusikal. Lavastaja Georg Malvius. Tallinna Linnahallis 2002.
Segavereline sutenöör Insener on Marko Matvere rolligaleriis erksalt erandlik tüüp, täielik vastand Javert’ile. Tema kinnisidee American Dream ei küüni tähislaotuseni. Seda selli ei rõhu hamletlik taak, hingevalu annab pudelisse uputada. Insener on põhimõttelage vennike, vilunud kohaneja. Pilk kavalalt vilamas, hääl sosinaks alanduv, põlved alati nõtkumisvalmis, sõrmed kasuhimust värelemas — sujuva üldistusega kujutatud nähtus, ellujääja segaste aegade sogases keerises. Kui režiim muutub, lipitseb Insener uue võimu ees, sest tahab sängis surra. Veel etem, kui säng paikneks Ameerika pilvelõhkujas!
Lavastaja Malvius on andnud Matverele stambivaba ülesande, üllatavad väljendusvahendid: too sutenöör ei ole räige jõhkard ega ülbe-nilbe macho, pigem halenaljakas luuser. Ameerika unelmast saab lapsik, süüdimatu deliirium.
Draama mõõtmega muusikaliroll areneb etenduste käigus sügavuti, saatuse teema kipub siingi võimust võtma. Oi, kuis mind võlus Matvere lavaelu “vastutustundetu” kergus “Miss Saigoni” 30. oktoobri läbimängul! Hiljem on rolli alltekst muutunud valusamaks, lootuste luhtumine traagilisemaks, allakäik armutumaks. Inseneri taandareng on veenev, tema elufilmi värvid luituvad iga kaadriga. Väljendusrikkad laulmonoloogid virgutavad kujutlusvõimet: Marko Matvere võiks mängida nii Harpagoni kui Shylockit! Aga eelesietenduse pingevaba muhedus, distantsikuradike näitleja silmanurgas, nii tegelase kui artisti naudisklev musikaalsus köitis ja nakatas. Matvere Insener tunnetas muusikat põlve- ja sõrmeotsadeni. Katsumustele vaatamata meeldis talle elus olla ja ellu jääda, kõigele käega lüüa, märjukest timmida, endamisi uneleda ja ümiseda.
“Ei nüüd tule mul und, tunnen
lilleodööri
seda lilleodööri.
Kostab sadamast laule ja
hõikeid ja naere…
Na-na-na-na-na-naa-naa-naaa…
Ja veel kord lilleodööri…”
(“Lille odöör. Sõnad: Kristel Salu, viis rahvalik)
ATHOS
Alexandre Dumas—Elmo Nüganen, “Kolm musketäri” (1995 — 1997) ja “Musketärid. Kakskümmend aastat hiljem” (2001 — 2002). Lavastaja Elmo Nüganen. Suvelavastused Linnateatri Lavaaugus.
17. august 2002: “Musketäride” eelviimane, väga elus etendus. Osatäitjad annavad ja võtavad veel viimast, kasutavad aplalt ära iga mängušansi, üllatavad ja nakatavad partnereid ja publikut. Stseen kõrtsis Inglismaal. Jaanus Rohumaa subtiilse Aramisena lubab endale kah ühe innukama koomikusoolo, publik rõkkab naerda. Korraga jääb mu pilk poolkogemata Marko Matvere Athose silmadesse vangi ja naer hangub huulil. Athose vaade on terav ja tülpinud, ohutundlik ja valuline.
“Vana madrus, vana madrus, mis elu see on?
Meil kõrtsis käib pidu, sul merel on torm.
Miks tundub kui kannaks me sinu ees süüd…”
(“Vana madrus”, sõnad: Jaan Tätte, viis rahvalik)
Matvere Athose kohalolek, tema teravdatud saatusetunnetus on intensiivne, rolli siseilm kõnekas ja kõnetav ka vaikivana. Täpsemalt: vaikivana iseäranis. Lavastuses on dramaatiline stseen: d’Artagnani (Indrek Sammul) duell Mileedi poja Mordaunt’iga (Alo Kõrve). Mordaunt tahab esmalt mõõgad ristata Athosega, kes aga keeldub ühegi põhjenduseta, vastuvaidlemist mitte taluva tooniga. Nüganeni lavaversioonis on Athos ilmselt Mordaunt’i isa. Seda võib Alo Kõrve deemonlikust rollilahendusest isegi aimata, et alatul Mordaunt’il on uhke vaim ja kui oleks läinud teisiti, võinuks tal olla ka Athose üllas süda… Kogu duelli vältel istub Matvere Athos omaette hämaras nurgas, augustiöös ei lange talle valgustki, pea on tal norus, juuksekahlud varjavad silmi — võitlusstseen kulgeb dünaamilise ja atraktiivsena nagu “Musketärides” alati, aga sellegipoolest on Athose endassepööratud vaikimist veel huvitavam jälgida. Sest ta on kohal, ta mõtleb peamisele: saatusele, süüle, vastutusele.
Isad ja pojad… Athos ja ta kaks poega: kaks noorukit, ühes kehastunud Athose elu lootus ja teises needus. Heledam poolus on habras, romantiline, veel tuisupäine Raoul (Priit Võigemast). Kunagine patune öö toob ka viiekümnenda eluaasta veerel Athosele viivuks naeruvine suule: mees on otsustanud oma üheööarmukesele hertsoginna de Chevreuse’ile (Liina Olmaru või Anne Reemann) viimaks tutvustada nende juba meheohtu poega Raouli, kelle ema pärast sündi hüljanud. (Kuna Liina Olmaru mängis 1997. aastal “Kolmes musketäris” Mileedit, on tema eriti hea valik hertsoginna rolli.) Nüüd tahab õnnelik daam tänulikult ühte põimida Raouli ja Athose käed. Aupakliku tõrksusega puudutabki Athos hertsoginna kätt, aga katkestab järsult isa ja poja käte liitmise žesti ja lahkub tõtlikult.
Mitmele Marko Matvere tegelaskujule, kui mitte kõigile ta olulistele rollidele, on tunnuslik sisemine sõltumatus, keskmisest kindlasti pingsam ja teravam privaatsuse tarve. (Erandiks Insener, kelle amet lausa kohustab käperdama ja näperdama!) Isegi Matvere koomilise alatooniga Sherlock Holmesi rollist (A. Conan Doyle—Ago-Endrik Kerge “Sherlock Holmes ja doktor Watson”, Linnateater, 1998) meenub esmalt sardooniline ja häiritud pilk, millega Holmes seirab kellegi familiaarset kätt oma õlal. Esimese hooga annaks seda loomuomadust tituleerida ülbuseks, aga kui neid inimesi süvendatult jälgida, siis on “ülbe” absoluutselt vale sõna. Sest pelga ülbusega ei kaasne usaldusväärsus, aga Matvere loodud tegelased sisendavad lugupidamist ja äratavad usaldust. Kohasemad sõnad oleksid väärikus, eneseuhkus, ligipääsmatus. Mehisus.
Aga see ei ole Athose järsu lahkumise põhipõhjus. Athos ei saa ka viisakusest kaasa mängida hertsoginna teatraalses idüllis “ah me oleme kolmekesi üksteist leidnud”. Selle mehe kirglik armastusvihkamine Mileedi vastu ning igavene süüosalus Mileedi hukkamises ei lase Athosel isegi “unes kodus viibida”.
Athos tapab oma poja Mordaunt’i, kui see on teinud küllaga alatusi ja valanud süütut verd. Mingit duelli ei toimu, vaid sümboolne kohtuakt: Athosel tuleb taas kanda võtta Saatuse roll, lüüa poeg risti. Deemoni lunastamine?
Pärast seda tegu on Raoul ainus, kes suuteline rebenevat taevast Athose pea kohalt üles tõstma. Sest pojad annavad isade elule mõtte. Neli musketäri kogunevad ümber Raouli ja Athos lausub monoloogi paremast tulevikust ja õiglasemast kuningast. Athose elutargas hääles ei puudu tubli annus jõulist skeptitsismi. Ka Porthose (Allan Noormets) hoopis teisel põhjusel naerma puhkemine on monoloogi sisse niimoodi lavastatud, et Athose sõnade kullaproovis kahelda. Aga noorusele tuleb sisendada ideaale ja eluusaldust.
Kolmekümne nelja aastane Marko Matvere mängib ühel õhtul isa, teisel poega ja on veenev mõlemas rollis. Juurdlen vahel, millest see tuleb, et Matvere kohe lavatee algusest peale on olnud varavana, ikka iseendast eakam? Küllap peitub osa vastusest rahvalike laulude rütmis ja sõnumis, mida Matvere elu tundva vanamehe häälega mõistab esitada. Sel taustal tunduvad tema Hamlet ja Bazarov ehmatavalt noored.
BAZAROV
Ivan Turgenev—Adolf Šapiro, “Isad ja pojad”. Lavastaja Adolf Šapiro. Linnateatri Põrgulaval 2002.
Bazarovi rolli kohta arvab Matvere, et see “on isegi rohkem Hamlet kui Hamlet ise”. Adolf Šapiro lavastus “Isad ja pojad” toetab näitleja sisetunnet kõigiti. Bazarovi lavaelu on intensiivne ja täidetud, viimne kui viiv rollist vääriks portreteerimist (aga see kehtib Šapiro ansamblilavastuses peaaegu kõikide näitlejatööde puhul). Sedavõrd täpse joonisega rolli, kus ometi varuks mõõtmatu arenguruum, kindlate raamide sees nii palju loovat vabadust, pole Matverele varem antud. (Väga tahaks näha, kuidas ta mängib Hamletit Bazarovi pagasiga!)
Jevgeni Vassiljevitš Bazarovi roll on kui mäslevates voogudes visklev vene. Noor mees ise usub, et suudab tormitsevat ookeani oma tahtele allutada, kontrolli all hoida — nii enda ümber kui sees. Aga eksib. Kaks senikogemata tõbe tulvavad Bazarovist läbi ja pööravad kogu sisikonna pahupidi: enne armastus, pärast surm. Südametõbi on kurnav ja tüsistustega, aga aeg ja töö ja “inimestega sekeldamine” aitaksid seda ehk ravida. Võitlus surmaga on lootusetu, eriti kui armetu algeline kolkameditsiin surma põhjustabki.
Matvere Bazarov tuleb ja täidab Põrgulava ähvardava tumedusega. Esimese hooga tahaks ta eest ohutumasse kaugusesse taganeda. Kurjad kulmud tihkelt silmade kohal, raevukorts ninajuurel, täidlane matsisuu kõverdumas robustses põlguses ja pilkes, jäme hääl tahumata lauseid haugatamas. Aga see kistud olek on kõigest kest, kareda koore all peksleb hellem süda, kui võiks arvata. Robinal lisandub rolli ilmeid ja intonatsioone, teravaid sakilisi nurki ja tuhmi kõlatut lootusetust, hoolivaid viive ja vaikset valu. Silmadesse sugeneb unistusi, kulmudesse imestamisvõimet, huuled tuksatavad peenetundeliselt kui aristokraadil.
Bazarov tajub kärmesti, arsti kaine vaistuga, kaasinimeste olemuse tuuma, näeb läbi, kes põhiloomult siiras ja südamlik, kes labane ja võlts, kes “romantik ja liberaal”. Ega ta oma “patsientidega” ei pühitse, diagnoosides ei kahtle. Ent keerukamate “haiguslugude” puhul jääb üliõpilane Bazarov jänni kah, näiteks nähtus nimega Pavel Petrovitš Kirsanov (Mikk Mikiver) ajab noormehe närvi ja segadusse. Antipaatia on vastastikune, ent siit hargneb üks lavastuse köitvamaid partnerlusi, kuna antipoodid osutuvad sisimas omamoodi hingesugulasteks. Küllap see teadvustamata äratundmine nad nii agaralt vaenutsema ajabki. Kogemata, tagantkätt sikutab Bazarov selga toolikorjul lebanud Pavel Petrovitši pintsaku ja võõras kuub istub talle nagu valatult… Mikk Mikiveri ja Marko Matvere lavanatuuris peitub olemuslik ja isegi välispidine sarnasus, ehk küll üks on sama demonstratiivselt lihvitud kui teine rohmakas. Nad luuravad teineteist vidukile tõmbunud silmadega nagu läbi hästi kitsaste laskeavade. Sarnaseid kõlavärve kuuleb ka hääles, sõnade vaenuliku pingega läbi hammaste pressimises. Kui nad duelli peavad ja noorema huupilask vanema jalga riivab, saavad vastastest korraks liitlased, nad tunduvad naljakalt üheealised. Mõlemad tajuvad duelli naeruväärsust ja vajavad tuge, piidlevad teineteist uudse, imestunud respektiga. Oleks ju võinud teineteist tundma õppida, tõsisemalt rääkida kui norimisi, aga hilja juba.
Tugev ja seni hingevõõras tunne, armastus Anna Odintsova (Epp Eespäev) vastu, muudab Bazarovi ootamatult, isegi liigutavalt kaitsetuks. Võrreldes kevadhooajaga on septembris 2002 lavastuses “Isad ja pojad” mõnigi nüanss muutunud, eriti Marko Matvere — Epp Eespäeva pingsas kahekesiolekus esimese vaatuse lõpul, mis nüüd veelgi tundlikum ja keerulisem. Ei puudu habras läheduseviiv Hamleti — Ophelia tonaalsuses: noormees suudleb naise kätt, surub jaheda käe oma kuumava põse vastu, hoiab areldi, küsivalt… Läbiraputavaks on lavastatud riskantne kulminatsioon, mil Bazarov Annale armastust avaldub. Kramplikus sisevõitluses, lüüasaamiskartuse ja meeletu lootusega Bazarovi huulile tõusnud ülestunnistus “Ma armastan teid…” päädis kevadisel etendusel pooljõhkra ihasööstuga kesk lava. Sügisel on misanstseen uus, mõjuvam: mees küünitub anudes lavasügavusse taganeva naise poole, ent kui Anna siiski tõrjuvalt eemaldub, muutub põlvitav (“romantiline”?) armunu mustaks kägaras tombuks. Bazarovi seest vallandub tume ebainimlik oie, rängalt haavatud kiskja summutatud möire. Üksi jäädes on ta silmad meeletud ja metsikud, ta surub läbi ristis hammaste tuhmi tühjusetõe: “Ongi kõik!”
mu südame kurss on vast ohtlikum veel
ei hooli, kus kannab see meeletu püüd,
mu hing otsib randa, kus oled sa nüüd…”
(“Täht” — sõnad: Anzori Barkalaja, viis rahvalik)
Bazarovit tabav surmatõbi, tüüfusehaige laipa lahates külgesaadud nakkus, on nii juhm ja julm juhus, et saal ei saa esimese hooga olukorra pöördumatusest arugi. Osa publikut veel naerab: no lõikas sõrme, mõni mõis. Teine lihtne viiv toob klombi kurku, ent ei pääse saali naerukahinast: kui Bazarovi ema Arina (Anne Reemann) tuleb pahaaimamatult ja täiesti kohatult pärima, kumba poeg tahab, kapsasuppi või peedisuppi. Ja poeg Jevgeni surub peale pikka pausi läbi hammaste: “Kapsasuppi… ja peedisuppi… Ja kapsasuppi peediga… Ja peedisuppi kapsaga… Ja rohkem putru — võiga!” Poja kärsitu jõuetus ema valel ajal ilmutatud puhtsüdamliku hoolitsuse vastu — eluline ja äratuntav, argipäevas koomilinegi tõik, aga surma lävel võimendab lootusetust nii, et hing jääb kinni.
Bazarovi surm on ehe stseen: jõulise elutahtega noore inimese viimane võitlemine sonimise ja selguse piiril. Niimoodi, ilustamata ja ausalt ei söandata suremist näitelaval just sageli kujutada. (Mäletan vaid üht samalaadset lavasurma, mis mänguvahenditelt, sonimisnootidelt isegi Matvere rolliga mõnevõrra sarnane: Roman Baskini Cyrano — Edmund Rostand’i—Eino Baskini “Cyrano de Bergeracis” Vanalinnastuudios 1986.) Ent lavastaja Šapiro ei lase Bazarovil agoonias kägardudes hääbuda, vaid lisab õhulise kujundi: Bazarovi surma tantsimise. Ses tantsus on Jevgeni Bazarovi elatud elu kvintessents, otsekui too üürike viiv, mil elu libisevat surija silme eest läbi.
“Ongi kõik…” tõdeb Bazarov ja tõuseb. Käsi taskusse krampunud, teeb mõned hooletud sammud, üritab läbi hammaste vilistadagi — trotslik kraadepoiss, kes mingi hinna eest ei tohi reeta oma hirmu. Tasahaaval kaob jalgadest kammitsetus, kehast “vaoshoitud kramplikkus”, sammud muutuvad hoogsamaks, kuni ta kargab üle (surnuaia?) pingi seljatoe… Seal tagapool, tühjal lagendikul, tantsib Bazarov teisiti: graatsilise ja õhulise kaarega, vabaneva kerguse ja nõtkusega, kätes lendutõusu võime. Tahaks teda veelgi pilguga saata, kui saaks talle nüüd lähemale minna… Aga juba kaob tantsija tumedate seintega ääristatud koridori, kust kummatigi valgust vastu immitseb.
“Täht langes ja peeglina siledat vett
õrn virvendus riivas kui pelk meelepett,
vaid põgusalt näha sain helkivat rüüd,
mu hing sinu kätes, kus oled sa nüüd,
ta di daa daa taa di daa daa…”
(“Täht”)
Kui Marko Matvere Hamlet saadetakse Inglismaale, läheb ta, lauluviis suul. Veel kaua kajab Helsingöri pimedates käikudes vaba mehe muretu laul: “Goodbye, farewell…”
VLÜ helikandjalt “Jää jumalaga, Eestimaa” (2001) saab lugeda, et too Hamleti laul on “Homeward bound”. Üks populaarsemaid kojusõidualguse laule.
“Jääb vaid vaikus”? Jääb ka laul vaikuse kohal. Igas Marko Matvere pärisrollis on võimalik kuulatada kojusõidu alguse laulu.
“Unes kodus viibisin,
siiski rahu polnud mul,
tahaksin vaid rännata nii lõpmata.”
(“Rändan ilmas ma”; rahvalik laul)