RAIT AVESTIK, OTT KARULIN
AVIGNON 2002
Möödunud suvel, 5.—27. juulini toimus 1947. aastal Jean Vilari algatatud Avignoni teatrifestival juba 56. korda. Kohal oli teatreid üle maailma ja tundus, et “kõik” Prantsusmaa teatrid. Esinemisi, etendamisi, näitamisi jne oli tohutult — väikse ja vana linna rohkem kui 100 teatris ja mängukohas näidati põhiprogrammis üle 40 ja off-programmis umbes 600 lavastust. Oli tavapärast sõnateatrit, tantsuteatrit, filme, tantsu, näitusi, ettelugemisi, debatte ja performanc’eid. Lisaks veel lõpmatuseni programmiväliseid esinemisi tänavatel ja platsidel. Siin kirjutajatel ja veel mõningatel Eesti teatrihuvilistel oli hea võimalus kogu seda rahvaste ja teatrite kogunemist tunnistada viie ülipalava päeva vältel. “Vanalinnastuudio” reklaamijuht Ott Karulin ja teatrikriitik Rait Avestik kirjutavad põgusalt, mis teatrit nad nägid ja kuidas see oli või kuidas see neile paistis.
R. A.
R. A.: Üheks suuremaks elamuseks oli Poola teatri Wspolczesny Sarah Kane’i “Cleansed” (eesti k “Puhastatud”/”Puhastus”, saksa k “Gesäubert”, poola k “Oczyszczeni”, prantsuse k “Purifies”) Krzysztof Warlikovski lavastuses.
Kane’i näidend ehmatab nõrganärvilisi esmalt tiheda ja intensiivse narko-, homo- ja tapmisteema käsitlemisega, lisaks veel paras kogus metafüüsilist võikust lirtsuvas veres koos reaalsusest eemaldumisega. Kane mängib paradoksaalsuste ja piiridega, luues apokalüptilise, võimatust ja võimetust kujutava pildi tänapäeva ülihaigest ühiskonnast. Tegelikult on aga selle näidendi teemaks hoopis armastus, selle puudumine. Valutekitavalt füüsiline armastus vaheldub piinarikka aeglase tapmisega, pärast mida tunduks surm puhkusena. Kane räägib etnilisest puhastusest, mis Lõuna-Prantsusmaa publikule oli võib-olla pisut arusaamatu, idaeurooplasele aga lähiminevik-olevik. Näidendis luuakse ja pannakse kokku kedagi/midagi, mille tulemiks saab midagi väga värdjalikku. Olen korduvalt püüdnud näidendi teksti põhjal endale (või ka teistele) selgelt ja üheselt jutustada, mis seal tehakse ja kes teevad. Mu meelest on see ürgraske, kui mitte võimatu, kuna selle teksti puhul ei ole mõtet moodustada lauseid à la “siis ta ütles seda” või “siis tegi too seda ja läks sinna”. Näidendi tegevustik tundub pigem toimuvat mingis sürreaalses maailmas, millest annavad tunnistust ka remargid. See on nagu rohkem seisund.
Poolakad olid kõik selle väga meisterlikult lavastanud. Kuna näidendis on palju julmust ja sellega kaasaskäivat, siis võiks karta lavastaja teatule libedale teele langemist. Meeldiv oli see, et lavastuses ei olnud tahetud tehniliselt publikut šokeerida — ei pritsitud “verd” ega üritatud köndistamist võimalikult realistlikult näidata. Tehniliselt ilus ning keeruline lavastus moodustas raputava kontrasti näidendi lootusetu ja trööstitu sisuga. Kas sellise näidendi vaatamine ei tee meid mitte jubeda vägivalla vuajeristideks? Ja värskendav oli kogeda, et paljud pealtvaatajad ei pidanud vastu ja lahkusid, nagu nad on lahkunud sama näidendi lavastustelt terves Euroopas.
O. K: Kane’i tahtsin just sellepärast näha, et tekstide põhjal tundus ta olevat huvitav ja loomulikult polnud ma ka Kane’i näidendite lavastusi näinud. Kane’i “Cleansedi” esitas ühe gümnaasiumi võimlasse ehitatud teatrisaalis Poola trupp (poola keeles, prantsuskeelsete subtiitritega). Kuigi ma kumbagi neist keeltest ei oska ja ka konkreetselt seda teksti varem lugenud ei olnud, ei tekkinud arusaamisega probleeme. Mis siis, kui iga repliik täesti mõistetav polnud, emotsioonide kaudu avanes lugu sama hästi (ehk pareminigi?). “Cleansed” oli kaks ja pool tundi järjest kestev intensiivne ja tihe mäng suurepäraste näitlejatöödega, mida toetas huvitav lavakujundus. Neile, kes Kane’i maailmaga tuttavad ei ole, olgu seletuseks öeldud, et tema tekstides on väga palju seksuaalsust ja vägivalda, mis on siiski (äärmuslikud) vahendid vastuste otsimiseks küsimusele armastusest. See kõik nõuab näitlejalt ka väga palju julgust laval. Pärast etendust tabasingi end mõtlemast, kuivõrd reaalne oleks sellist teksti lavastada Eestis. Kas leiduks näitlejaid, kes julgevad olla laval inetud ja alasti või ka lihtsalt teise mehe genitaale puudutada? Mis peaminegi, kas Eesti väiksuse juures suudaks publik seda piinlikkustundeta vaadata — Poola näitlejad olid ju meile anonüümsed. Kindlasti ei olnud poolakate lavastus siiski šokiteater, kuigi, eks publik võpatas küll, kui järjekordselt jäsemeid raiuma hakati. Püüdsin etendusega kaasa saadud emotsioonid ühte sõnasse koondada ja, vaatamata laval olnud vägivallale ja masendavale loole, kerkis huulile sõna “ilus”. See oligi lavastus kahe inimese vahelise armastuse ilust.
Põhiprogrammis vaatasin veel sakslase Sasha Waltzi tantsulavastust “noBody” ja prantslase Bernard Blochi lavastatud Martin McDonaghi “Üksildast läänt”. McDonaghi puhul tahtsin näha midagi “teistsugust”, kui meil siiani tehtud. Prantslaste lavastust läksin muidugi vaatma suurte ootustega: näinud kolme McDonaghi näidendit Eesti teatrilaval (Ain Mäeotsa “Mägede iluduskuninganna” ning Jaanus Rohumaa “Inishmaani igerik” ja “Connemara. Üksildane lääs”), lootsin miskipärast nüüd näha teistsugust lähenemist. Seda aga ei olnud: kaks meest istusid laval ja rääkisid prantsuse keeles (keelest aru ma ei saanud, aga teksti tean väga hästi). Ja kuna töötasid ainult tekstinaljad, siis jäi terviku mõistmisest muidugi palju puudu. Lugu arenes väga loiult, näitlejad pigem kandsid oma repliike ette, kui mängisid oma rolle, täiesti kasutamata olid lavakujundusega loodud võimalused. Mängiti poodiumil, mida sai kallutada 45-kraadise nurga alla. Selle ümber maas jooksid read tühjadest pudelitest (iiri viski kindlasti), mis ühendatud “kuuseküünaldega”, nii et kui lambid põlema süüdati, tekkis justkui tähistaevas maa pinnale, mille kohal kaks venda oma kangekaelsuse tõttu suureks paisunud tühiseid probleeme lahkasid. Ja seda tegid nad istudes väikestel lastetoolidel. Vähemalt kunstnik Jean Bauer oli McDonaghi maailma väga hästi mõistnud.
Waltzi puhul oli tegemist lavastusega, mis festivalil eriti esile tõstetud (kõikidel ametlikel festivali materjalidelgi oli fragment sellest lavastusest). Suurelt reklaamitud Waltzi “noBody” tantsiti ette Paavstide palee sisehoovis — mitu tuhat inimest mahutavas vabaõhusaalis. Suurimaks plussiks selle lavastuse juures oligi kahtlemata mänguruumi valik — keskaegsed kõrguvad lossimüürid lõid ruumi kordumatu miljöö, kus arenes lugu grupist, gruppi kuulumisest, sealt välja heitmisest ja tagasi kiskumisest. Et lava oli oma mõõtmetelt väga suur ja tantsijaid palju, jõudsin vahepeal päris vihastuda, et ei suutnud kõike korraga vastu võtta (kasutuses olid ka kolme korruse aknad). Lavastuse keskmine osa — gruppide moodustumine ja lagunemine — venis aga lõpuks liiga pikaks, seda enam, et oluliselt ei muutunud ka tantsukeel. Peas vasardas mõte: seda kõike olen ma juba näinud. Ainult ühe “aga”-ga — mitte kunagi varem sellises mastaapsuses. Just “rohkus” (mänguruumi, ka konkreetselt lava suurus, tantsijate hulk) oli samaaegselt lavastuse plussiks ja miinuseks.
Kuna festivali põhiprogrammis on juba üle 40 lavastuse, siis õnnestus mul vist juhuslikult saada nende kolme lavastuse kaudu päris hea ülevaade seal pakutavast: oli tõesti head n-ö festivaliteatrit (projekti raames tehtud lavastused, kus kutsutakse kokku just parimad tegijad), oli traditsioonilisi “peab olema” autoreid ja oli lihtsalt augutäidet (kuna McDonagh on siiki Euroopas hetkel populaarne, pidi ju ka festivali programmis üks tema tükk olema). Mis aga kõige sügavama mulje jättis, olid loodud mängupaigad. Peaaegu iga kooli saalist-võimlast ja kloostri sisehoovist oli saanud esinduslik teatrisaal vajaliku tehnika ja pehmete istmetega tribüünidega. Aga noh, mis seal ikka imestada — eks see ka selle linnakese ainus suur üritus, mille ootuses ta ülejäänud osa aastast elab. Ja selline mulje jäi küll, et festivali ajal kasvab inimeste arv linnas kahekordseks.
R. A.: Off-programmis esinesid peamiselt Prantsuse teatrid. Selle lühikese ajaga õnnestus kogeda väga meisterlikku ning samas ka väga diletantlikku teatrikunsti või kunstitust.
Off-programmi üks põnevamaid ja eksootilisemaid lavastusi oli Korea teatri Nottle “Hamlet”. Ise nad afišeerisid oma üritust kui “Hamlet Idast”. Tegemist oli tõelise kaanoneid lõhkuva eksperimentaalteatriga. Rõhk oli pandud visuaalsusele, tekst oli viidud miinimumini ning näitlejad esinesid üliekspressiivselt. Miimi-laadsed etendajad rõhutasid oma esinemisega loo müstilisust ja lavastus tervikuna samalaadset visiooni ka toetas. Loomulikult eksponeeriti ka kõike “elementaarset”: suits, toss, silmatorkavad kostüümid, kõrvatorkavad helid, maskid ja muu säärane atribuutika. Seda üle tunni kestvat nähtust võikski nimetada postmodernselt fragmenteeritud kineetilise teatri ja teatriantropoloogia sümbioosiks.
Nagu korealaste “Hamleti”, nii ka Prantsuse teater Casalibus’e esitatud Shakespeare’i “Suveöö unenäo” puhul saab rääkida “klassika töötlemisest vahendeid valimata”. Lavastus oli lõunamaalaslikult muretu ja kerglane, tegelased ja tegevus lahendatud paroodilises võtmes. Tihti väljusid futuristlikult grimeeritud näitlejad rollidest, suheldi aktiivselt publikuga ning vahepeal rockiti täie mõnuga. Rõhk oli tekstil ning tundus, et ka metatekstil. Paistis, et teksti oli sisse põimitud kohalikku rahvast puudutavat informatsiooni, mis pani kohati publiku möirgama. Ja loomulikult on sellise lavastuse puhul rentaabel esitada klassikaline näidend umbes tunniga, mida nad ka tegid.
Falk Richteri näidendi “Jumal on DJ” esitamist läksin vaatama eelkõige sel põhjusel, et sama asi meie VAT Teatris sakslase lavastuses nii sisult kui vormilt üsna heal tasemel on. Kui VAT Teatris on välisele tegevusele ja kujundusele n-ö vint peale keeratud, siis prantslastel oli kogu tegevus märksa reaalsem (ka kostüümid, kujundus, muusika), tegelased olid inimeste moodi. Võikski öelda, et prantslastel oli see DJde ajastust rääkiv näidend modernselt lahendatud (ka tugevate kärbetega), VAT Teatril aga postmodernselt.
Prantslaste Compagnie Arteria esitas eksperimentaal-stuudioteatri-laadse etenduse “Pourvu que ce ne soit que la nuit — tragicomical adaptation of Thyeste by Seneca”. Stiilne “vaene teater” tõstis suurde plaani näitleja. Näitlejad mängisid loo mõõdetud energiakuluga, liigse rabelemiseta, kasutades minimaalseid abivahendeid. Nagu ettevalmistatud lavakunsti-õppetund.
Peale mainitud lavastuste, mis kuuluvad mu headesse teatrikogemustesse, näidati hulgaliselt ka keskpärast teatriharrastust. Ja selles ei olegi midagi imelikku. Ainult et alguses tundus võõrastav näha maailma võimsamal festivalil nii suuri kontraste. Aga kui poleks halba, siis ei paistaks ju hea välja.