IMPROVISEERITUD LUGU JA ˇANRIGA MÄNG
Ka Eestis on nüüd esimest korda seriaalikangelastest tehtud täispikk filmiversioon. Mujal maailmas on tavaline, et edukas koomiks või seriaal saab endale toetust mängufilmi näol. Ühtlasi on selline film ka kindla peale minek, kuna on ootuspärane, et publikuhuvi kandub väiksemalt vormilt suuremale. Tuntud ja armastatud tegelased peavad selle garanteerima. Selles mõttes läheb komöödia “Vanad ja kobedad saavad jalad alla” samuti kindla peale välja, nagu ka tegevusjoonise püstitamisega — linnaasukate maale kolimine on samuti meie jaoks äraproovitud ja kindel käik, meenutagem siinkohal komöödiaklassikat “Siin me oleme”.
Teisest küljest, re˛iilise ülesehituse mõttes, läheb film üllatuslikult kohati aga hoopis tekstilise topelduse ja ˛anriga mängimise teed. Nõnda on sellesse filmi pandud kaks täiesti erinevat mängu. Esimene: teada-tuntud Väino, Silvi, Maie ja Valduri suhete liin, teine: omapärane re˛iiline lahendus. Aga alustagem loost.
Vanade ja kobedate lugu on jutustatud foonil: Milling ja Normann teevad raadios vastavasisulist saadet. Kusjuures tehtava saate (loo) struktuur määratakse improvisatsiooniga: mis sünnib järgmiseks, mõeldakse välja kohapeal, kuni sinnamaale, et ka raadio argielus juhtuvad ootamatused ja apsud leiavad rakenduse eetris. Suuresti on maitseküsimus, kas pidada loo jutustamisel seda laadi improvisatsiooni kõige paremaks aluseks. Nõnda võivad liinid kohati põimuda lõdvalt, sisu võib kohati laiali valguda ja muutuda hajusaks. Kindlasti võidab aga sellise lähenemise puhul mäng. Mäng erinevate stiilikategooriatega, mäng jutustamise alustega. Ja näiteks siinkohal võivadki filmivaatajad oma eelistustelt jaguneda kaheks. Ühed, kes pigem naudivad tekkinud fiktsioonilisust ja mängu, ja teised, kes ootavad lugu. Head tummist lugu, tõsise konfliktiga, tõsiselt võetavate vastuseisude ja lahendustega, tegelastega, kellega saaks samastuda ja kellele saaks kaasa elada. “Vanad ja kobedad” astub mõlemat rada korraga, nii mänglevat kui ka jutustavat, ja kohati püsib jalg kummalgi teel, kohati kaob (peamiselt loo jutustamise) rajalt.
Filmi kõige suuremaks puuduseks ongi loo arengu nõrkus. Ning et lugu saaks korralikult käima minna, on vaja head konflikti. Võrreldes näiteks filmiga “Siin me oleme”, kus konflikt, linnasaksad idüllilises ja rikkumatus maamiljöös, pakub mänguruumi ja kannab algusest lõpuni, kordab “Vanad ja kobedad” sama tegevuslikku käiku: linnast maale; juhtumisi aga Väino ja Valdur hoopistükkis sobivad sinna keskkonda nagu rusikas silmaauku. Maal on virnas selliseid ajast maha jäänud mehi. Ja maal taluõues ei ole probleem, kui sa käid dressipükste ja kingadega või kannad nokkmütsi aastast 1975. See kõik ei mõjugi nii kohatult. Isegi tegelaste karakteristika: kräbedad naised ja pikaldased, mõnikord veidi juhmid mehed, sobiksid suurepäraselt Eesti külamiljööga. Ühesõnaga, vanade ja kobedate sobimine maaeluga tundus täiesti veenev ja vastavalt sellele: konflikti linn—maa ei tekkinudki.
Konflikt keskendub Väinole ja tema dilemmale — kas poissmehepõlv või pruudi otsimine. See takerdub aga puudusesse, et vajadus naise järele ei ole väga veenvalt esitatud. Olles alguses endale pruudi otsimise vastu, hakkab Väino küll hiljem Maie eestkostel ja organiseerimisel sellest kinni, aga see pole päris see. Need ei ole tõsiselt võetavad tunded ja läbielamised, millele saaks väga kaasa elada. Tõtt-öelda on pisut kahju, et see hea konfliktivõimalus nõnda leebe sai ja Väino aktiivsus jäi eelkõige kohtama ja külla minemise tasemele.
Konflikt naiseotsimise käigus kohatud macho-mehega jäi samuti pealiskaudseks ja mõjus juhuslikuna. Võimalik, et taotlus oligi siinkohal eelkõige puändil — macho-mees pannakse raudu ja selgub, et tegemist pole mitte ahistaja, vaid hoopis ladinaameerikaliku temperamendiga armastajaga, kelle juurest tüdruk lahkuda ei tahagi.
Konflikt: uusmaaomanik Väino contra külamaffia. Puhtstsenaarselt tundus see kõige vettpidavam ja kandis endas ka kõige enam koomikat ja mänguvõimalusi. Filmi üks naljakamaid stseene oli kindlasti Väino ja Valduri filmilik võitlus, samal teljel veel möödarääkimise naljad: Väino ja “maffiamehe” dialoog bensiinijaamas.
Kõigi nende kohal, kõige üldistavam konflikt — elule jalgu jääma hakkav mees —, mis jäi aga natuke õrnalt esitatuks ning kuigi pakkus vahel ilusaid hetki ja õrnemaid meeleolusid, oleks võinud stsenaarselt olla jõulisem ja kaalukam.
Kui konfliktid jäävad nõrgaks või on nõrgalt esitatud, ei saa ka loo arengut jõuliselt ja veenvalt läbi viia. Väljamäng peab tulema mujalt. Näiteks tegelastest. Komöödia tihti ju toetubki selgetele ja värvikatele, äratuntavatele tüüpidele ning situatsioonikoomikale. Selles filmis jäeti tüüpides olev potentsiaal tihti kasutamata, erandi moodustasid ehk värvikad külamaffia esindajad, kelle hooleks jäi ka suur osa filmi situatsioonikoomikast. Teiste puhul ei joonistunud ka looliselt välja selget äratuntavat tüüpi, ehkki eeldused selleks nagu olnuks: naistelõvist puskariajaja, külalits, võimukas meedik jne — inimlikum ja üldistavam äratundmine jäi siiski enamjaolt tulemata, ehkki eeldused, nagu öeldud, tundusid lubavad. Põhjus ei olnud näitlejate mängus, vaid stsenaariumis. Et juuri ajada on igal tüübil vaja ka lahtimängu ja vastavat väljendusrikast tegevust. Olukorda tegi keerulisemaks ka eesti külaelutüüpide kokkusobitamine ameerikalikega: macho-mees, jõuline naispolitseinik. Et justkui erinevatest kategooriatest pärit tegelased on segatud kokku üheks kompotiks, siis tekib küll nihestatus, ei teki aga ühtset ansamblit.
Valdur, Maie, Silvi ja Väino on vanad ja kobedad, kindlad ja äraproovitud nagu ka nende huumor. Maie ja Valduri nali lähtub suuresti olmest, jaotusest kräbe naine — otu mees, n-ö vahelejäämise naljast, sotsiaalsusest, sekka käibefraase ja sõnamänge, vürtsiks fantaseerimist ja muinasjutulisust. Maiet ja Valdurit on rahvas vaadanud ja tuleb vaatama, rahvale nad meeldivad ja see ongi nende ülesanne — jääda samasuguseks, püsida omas elemendis.
Nemad ei pea üllatama. Üllatada võib näiteks re˛issöör. Ning kui “Vanade ja kobedate” re˛iis jõutakse vahel naljakate lahendusteni, on see juba hoopis teistmoodi nali. Filmis meeldis mulle enim stseen, kus Väino ootab aleviplatsil oma võimalikku armastust. Tähelepanek, et kompositsioonid: Eesti aleviplats õlut rüüpavate külameestega poe ees ja salooniesine plats tikku näriva mehhiklasega mõnes vesternis, on identsed, on vaimukas. Jah, umbes sellised need aleviplatsid ongi, puhtpildiliselt — Eesti oma metsik lääs. Üldse kohtuvad selles filmis tsitaadid erinevatelt filmitegijatelt ning mängitakse ootustega ning erinevate ˛anrite esteetikatega, kasutades kord idüllilisi loodusvaateid, kord hitchcockilikke, kord vesternile omaseid elemente. Kahju ainult, et selliseid mänge lugu alati ei toetanud. Nõnda on mõni stseen tekstilise topelduse sisukohalt laetud, loo seisukohalt aga lohiseb.
Põhiline võte, mis suuresti määrabki filmi rütmi ja tonaalsuse, on ootuse tekitamine ja siis selle petmine. Siin saavutatakse kohati päris huvitavaid tulemusi. Huvitav on juba see, et sellist võtet kasutatakse pigem teistsugustes ˛anrites. Ehmatav heli, mille tekitas kass, või nurga tagant välja ilmuv ähvardav inimkogu, kes osutub hoopis heaks sõbraks, — selliseid olukordi on õudusfilmid ja thrillerid täis. Nüüd siis on selletaolist võtet kasutatud komöödia juures, mis tekitab tahtmatult küsimuse, kas pole mitte tegemist väikese mässuga ˛anri sees ja rahvalikku komöödiat tehakse hoopis teise ˛anri reeglitega.
Parimatel juhtudel tekib sellisest mängust omapärane, nii looline kui pildiline, pinge. Näiteks kui Väino asutab ennast maale minema, on meeleolu nukker-melanhoolne, ja siis äkki keset bussisõitu murdub lugu, muusika ja montaa˛ muutuvad agressiivseks ja kodukohast välja aetud tegelasest saab äkitselt triumfeerija. Ja sealt edasi, kui Väino jõuab maakohta oma uue maja juurde, on meeleolu nukker-romantiline. Siis, sisenedes majja, on ta saabunud tõelisse kummitustelossi, kus seintel ripuvad paksud ämblikuvõrgud ja õõvastavas atmosfääris … heliseb korraga ämblikuvõrkude alla mattunud telefon, üles kruvitud pinge laheneb absurdi, mis omakorda pööratakse pea peale, kui plahvatab televiisor ja sisse astub külamees Kolla (Robert Gutman), käes suitsev kaheraudne nagu mehel parimast vesternist.
Märgitagu siinkohal ühte selle filmi tugevat külge: re˛issöör Rando Pettai oskab luua meeleolu ja oskab seda ka hoida. Tähtsal kohal on siin ka “Genialistide” õnnestunud muusika. Just muusika ütleb vahel, kuidas üht või teist stseeni lugeda. Ehk kui ootustega mängitakse, saavad emotsionaalsed pidepunktid eriti tähtsaks. Selline mänguline lähenemine pingestab kahtlemata lugu re˛iiliselt, küsimus on aga taas loo arengus, mis niisuguseid mänge toetama peaks. Kui liinid ikkagi tunduvad keskel tühjalt jooksvat, ei aita ükski mäng, mängul lihtsalt pole pinnast, kuhu toetuda. Ja ometi on just see üks võimalus — vaadata “Vanasid ja kobedaid” just re˛iilahenduse nurga alt.
Kindlasti on selles filmis ka väga õnnestunud operaatoritöö (Mait Mäekivi). Pikad mõõdetud kaamerakäigud ja maalilised loodusvaated panevad vahel õhkama Eestimaa ilu üle. Siit kasvavad ka minu jaoks selle filmi tugevamad küljed: kui on tõesti taotletud romantikat ja kui meeleolus domineerivad õrnemad, nukramad toonid, siis on korraga ka võimalik tegelastele kaasa elada. Ja olgugi et kohati võis tegemist olla teadlike stamplahendustega, nagu näiteks heinamaal koos hobustega jooksmine, on “Vanad ja kobedad” pildiliselt tehtud haaravalt. Ja kui looline rütm kipub hajuma, siis visuaalne rütm pälvib ainult kiidusõnu.
Kokkuvõtteks. Stsenaarium ei realiseeri eeldustes olevat potentsiaali. Teostus — rütm, visuaalne külg, re˛iiline ülesehitus, muusikaline külg — on sellel filmil aga väga hea. Veel kord kõrvutades komöödiaga “Siin me oleme” on selge, et praegune komöödia erineb klassikast just oma nihestatuse poolest. Kui palju rahvas seda armastama hakkab, näitab aeg. Igatahes vaev, mis selle filmiga on nähtud, tasub end lõpuks ära ka looliselt. Lahtised otsad sõlmitakse kokku, kõik asetub siiski omale kohale. Hea, et asetub, kahju, et tagantjärele.