TAIGA — ARMASTUSE TERRITOORIUM
Film “Karu süda” oli viimase Moskva rahvusvahelise filmifestivali kõige eksootilisem konkursitöö. Kui vaadelda teost postnõukogude kultuuri areaalis, on tegemist ühe kõige ootamatuma ja ebatavalisema kinoprojektiga. Aga kui vaadata laiemalt, siis sobitub film üsna levinud ning sümptomaatilisse kaasaegsete kinematograafiliste nähtuste ringi.
Film on peamiselt Eesti oma ning oli selle maa poolt esitatud “Oscari” kandidaadiks, tootjaparameetrite poolest võib teda pidada eesti-tšehhi-vene-saksa filmiks. Aluseks on venelase Nikolai Baturini romaan, mille on kino jaoks ümber töötanud eestlane Arvo Valton* ja aserbaidžaan Rustam Ibragimbekov. Eesti režissöör Arvo Iho, eesti näitleja Rain Simmul, mõningad vene osatäitjad ja Põhja põlisrahvaste esindajad, nagu näitlejanna Dinara Drukarova, kes perestroika harjal säras Vitali Kanevski filmis “Tardu, sure, ärka ellu” ning nüüd Pariisis elab, filmis aga mängib poolatari. Ühesõnaga täielik ning lõplik internatsionalism.
Nii süžeel kui ka ekraniseeringus osalejatel (Iho õppis Moskvas, Ibragimbekovi kohta aga pole siin mõtet rääkidagi) on Venemaaga vägagi mitteformaalsed suhted. Siiski on film oma esteetika poolest pigem kesk-euroopalik, materialiseerides endas “tsiviliseeritud” ja tihtipeale kogu oma siiruses naiivset ettekujutust vene hinge sügavustest, eriti aga lõputust Siberist — ettekujutust, mis on eriti omane Lääne inimestele ning mida on Euroopas ammu kultiveeritud.
Filmi peategelane, noor kütt Niika, etnilise päritolu poolest eestlane, sõidab absoluutse vabaduse otsingutel Siberisse ning osutub kaasatuks dramaatilistesse sündmustesse, millel on juures ilmne mütoloogiline ja müstiline varjund. Kohaliku hõimu viieteistkümneaastane kaunitar, kelle Niika tagasi lükkab, torkab endale noa kõhtu. Pärast seda aga, kui Niika tapab karu, hakkab Niikat jälitama ning võrgutama emakaru, muutudes asjade käigus isegi pilusilmseks sõnatuks metsinimeseks-naiseks. Peategelasel tuleb üle elada täiesti loomalik armastus ja selle võrra ebainimlikud katsumused mõistmaks, et vabadus peitub temas endas. Nagu kinnitab filmi annotatsioon, on kangelases varjul tume alge, mis on algul vaid veidi kaetud tsivilisatsiooni puudrikorraga, kuid tuleb lagedale “taiga südames, kus iidsed müüdid pakatavad erootilisest uimast”.
Ütleme otse, et uima ja müüte on filmis liigagi palju. Kuid kuidas siis nendeta. Arvo Iho, kes veel hästi mäletab “ühtset paljurahvuselist nõukogude kino”, ei varjagi oma vaimustust selle üle, et rebis end välja oma väikesest kenast riigist (mille asemel võiks olla ka Šveits või Belgia) Siberi taiga avarustesse. Seal kihutavad uljalt laikade rakendid, ulub saatusetuul ning inimest juhib nende uskumuste kohaselt Nganassaan — tema saatja, tema vari. Kui eurooplased armastavad šamaanitseda “siberi antropoloogiaga”, siis Ihol käsib seda teha jumal ise, sest eestlased on hantide, manside ning teiste Siberi rahvaste kauged sugulased.
Nii ei olegi filmis kõige muljetavaldavam mitte see osa, mis puudutab traditsioonilist süžeed — kui Niika pöördub tagasi tsivilisatsiooni juurde ning alustab armulugu poola päritolu sissesõitnud õpetajannaga või siis juba täiesti liiderlike naisterahvastega. Märksa tugevamat mõju avaldavad muinasjutulised, stiihilised kihistused ning hingestatult ülesvõetud Siberi maastikud. Jääb üle üksnes imestada, et see kõik ei olnud meeltmööda Moskva festivali žürii esimehele Tšõngõz Ajtmatovile, kui arvestada mahakuulutatud lõppotsust, kus “Karu südame” kohta polnud öeldud sõnakestki. Sealhulgas sündisid Ajtmatovi romaanid “maagilise realismi” esimese laine harjal ning ennetasid tänase etnilise ja multikultuurilise buumi uut lainet.
Tegelikult ongi mõttekas filmi “Karu süda” vaadelda just selles kontekstis, mitte aga kui mingit eksootilist juhtumit. Ennekõike tuleb märkida, et on toimunud pööre traditsioonilisel kultuuriteljel Ida-Lääs suunda Põhi-Lõuna. Tuleb välja et see uus telg ei ole vähem oluline ning tähendusrikas, aidates paljus üle saada kultuurilistest stereotüüpidest, mis on moodustunud tänu poliitikale. Teisest küljest on tänapäeva kinole omane, et üha enam leiab kunstiline energia väljundi mitte suurte ning kuulsate kinomaade, vaid väikese ning perifeerse päritoluga maade kinos — olgu selleks siis taani, islandi, soome, norra või siis austria ja portugali kino.
Suurepäraseks näiteks on siin Fridrik Thór Fridrikssoni põhjamaine provintsialism. Temast on omal maal saanud samasugune kultuurikangelane kui Almodóvarist Hispaanias. Fridriksson oli esimene, kes sulatas üles ettekujutuse oma kaasmaalaste külmast meelelaadist. Filmis “Looduse lapsed” näitas režissöör Islandi maastike ning islandi südamete ebainimlikku ilu. Multikultuurilises komöödias “Külmapalavik” tassis ta Islandile noore jaapanlase ning too avastas seal enese jaoks palju sugulaslikku ning lähedast. “Kuradi saares” ja “Universumi inglites” jutustab Fridriksson Islandist kui hullumeelse absurdi, saatuslike kirgede ning melanhoolse huumori maast. Filmi järgi otsustades on Kuradi saar koht, mis meenutab tõotatud maad: siin jätkub ruumi kõigile ning kõik on omamoodi õnnelikud — alates riigi presidendist kuni hullari elanikuni välja.
Kõigel sellel on otsene seos ka postsovetliku situatsiooniga. Nii nagu etnilise ja kultuurilise eneseidentifitseerimise probleemid on olulised uues vene kinematograafias, nii on see tähtis ka eesti kinos. Samas Moskva rahvusvahelise filmifestivali konkursi programmis oli “Karu südamega” samaaegselt esindatud Aleksandr Rogožkini “Kukulind”. See režissöör on juba ammu tõestanud, et valdab hästi nii “rahvusvaheliste iseärasuste” komöödialikku paletti kui ka visionääri annet kujutada totaalset vägivalda selliselt, et on võimeline saama üheaegselt festivali favoriidiks ja rahva lemmikuks, osates olla nii radikaalne kui ka rahvalik režissöör. “Kukulinnus” sattus ta veel ühe põhjamaise etnose “kuldsoone” peale. Peale selle kasutab Rogožkin täiesti kindla peale võtet, mille võlule on võimatu vastu panna. Armukolmnurga tegelased räägivad kolmes keeles (soome, vene, saami) ning mõistavad üksteist peamiselt žestide ning tunnete abil. Olukord, kus tegelased väljendavad end erinevates murretes ning moodustub stiihiline internatsionalism, meenutab Nikita Mihhalkovi ja Rustam Ibragimbekovi loodud mongoli stseene filmis “Urga”. “Kukulinnul” on selle filmiga üldse palju ühist, kaasa arvatud finaali muinasjutuline motiiv järeltulijate sünnist eksperimentaalsel “armastuse territooriumil”.
“Karu süda” ei ole nii universaalne, kuid ka siin tajume kultuuride dialoogi ilu, mis samas ei välista nende vahel tekkivat teatud pingestatust. Täpsemalt öeldes sõltub kõigi nende kultuuride saatus sellest, kui õigesti suudavad nad end positsioneerida tänapäeva multikultuurses ja ökoloogilises keskkonnas. Arvo Iho film on läbi imbunud eesti mentaliteedist, ka tema asetseb “ääres”. Kuid olles ümber istutatud “siberi antropoloogia” pinnasesse, saavutab ta teise ning väga olulise mõõtme.
Ajakirjast “Kinoforum” 2002, nr 4 tõlkinud KRISTIINA DAVIDJANTS
* Tegelikult on Arvo Valton filmi tiitrites märgitud stsenaariumi konsultandina. (Toim.)