INIMESTE RIKKUS SEISNEB NENDE ERINEVUSES
Jelena Stišova: Pärast filmi “Ainult hulludele”, mis valmis kaasautorluses stsenarist Maria Šeptunovaga ja Margarita Terehhova osavõtul ning mis võeti üles veel enne Nõukogude Liidu kokkuvarisemist, kadusite te silmapiirilt. Kuidas on kujunenud teie loominguline elu viimase kümne aasta jooksul?
Arvo Iho: “Halastajaõde” — nii oli filmi nimi eesti kinolevis — tuli ekraanidele 1991. aastal. Eestis oli tol ajal käimas aktiivne vabadusliikumine ning meie film ärritas seda osa kriitikutest ja publikust, kes olid vaenulikult meelestatud kõige mitte-eestiliku vastu. Mõningates artiklites ning eravestlustes heideti mulle ette ülemäära suurt sümpaatiat vene peategelase vastu ning kriitilist pilku eesti soost väikekodanlaste suhtes. Kuid oli palju vaatajaid, sealhulgas ka sulemeeste seas, kes filmi vääriliselt hindasid.
Muide, “Halastajaõde” valiti 1991. aastal Veneetsia filmifestivali konkursiprogrammi, kuid linastuse pärast Pesaros arvati film konkursiprogrammist välja. Hiljem sai film Mannheimi rahvusvahelisel festivalil grand prix, lisaks veel katoliikliku žürii preemia humanismi eest; Prantsusmaal autasu parima naisosatäitmise eest (ning veel erinevaid auhindu), aga ikkagi on väga kahju selle rumala möödapaneku pärast Veneetsiaga.
Varsti pärast “Halastajaõe” esilinastust sõitsin ma pooleks aastaks Ameerikasse.
Montana riiklikus ülikoolis kuulasin antropoloogia kursust ning juhatasin seal seminari, mille teemaks oli kinematograafia totalitaarsetes riikides. Eesti filmide programmiga sõitsin läbi kogu Montana ja viis lääne osariiki. Hollywoodis õnnestus mul külastada kahte filmistuudiot — need olid Universal ja Warner Brothers, Ameerika Filmiinstituuti ning kombineeritud võtete firmat Industrial Light & Magic San Franciscos.
Paar päeva veetsin ma 120 miljoni dollarise eelarvega filmi “Far Away and Long Ago” võtteplatsil, kus peaosalisteks olid Tom Cruise ja Nicole Kidman.
Montanas sain ma sõbraks kunstnik Susan Stewartiga crow-indiaanlaste suguharust (tema indiaaninimi on Here Colours Are Good) ning tegin temast väikese dokumentaalfilmi “Crow — Mapuche Connection”.
Koju tagasi pöördudes sattusin peaaegu kohe barrikaadidele — 1991. aasta augustis valvasime kolm ööpäeva raadiot ning televisiooni ja ootasime Pihkva dessantväelaste rünnakut. Kuid dessant möödus peaaegu kesklinnast ning ründas teletorni. Inimesed olid selleks valmis ja sõjaväelaste missioon ebaõnnestus. Kahesaja meetri kõrgusel, kohe pärast restoraniruume, paigaldati terasuksed ja valmistati ette balloonid inertgaasiga, mis vajaduse korral oleks võinud täita kogu teletorni ja sel moel pealetungijad igaveseks maha rahustada.
Kangelassurmale eelistasid dessantväelased joomingut. Nad sõid ära kõik restorani varud ning desserdiks peksid joogikoha puruks. Oligi kogu lahing!
Ma filmisin teletorni juures ja nägin ise, kui segaduses olid sõdurid rahva iroonilisest rahulikkusest. No kuidas nad oleksidki saanud tulistada inimesi, kes pakuvad neile pohmelli vastu õlut ja naljatavad stiilis, et noh, poisid, tulite Tallinna ekskursioonile või?
Vaatamata sellele, et julgeolekutöötajad organiseerisid linna erinevates osades rahutusi, “tulised eesti kutid” provokatsioonidele ei allunud ja nii juhtuski, et Eesti lahkus Nõukogude impeeriumist rahulikul moel, ilma ühegi inimohvrita.
Pärast Eesti lahkumist Nõukogude Liidust tuli välja, et noored inimesed, keda ma olin mitu aastat õpetanud kino tegema, ei taha õppida Venemaal VGIKis. Aga õpinguteks Lääne kinokoolides raha ei olnud. Ja nii panigi vanakurat ise mulle pähe mõtte teha Tallinnas meie oma kinokool.
Ma kirjutasin valmis õppeprogrammi, hankisin raha, leidsin õppejõud ja 1992. aastal võtsimegi vastu esimesed kuusteist üliõpilast Tallinna Pedagoogikaülikooli juures olevasse filmiõppetooli.
Ja nii kukkuski välja, et noorte õpetamisele pühendasin ma neli aastat oma elust. Aga et filmitegemist mitte ära unustada, tegin ma vaheaegadel režissöör-operaatorina kolm dokumentaalfilmi (“Impeeriumi lapsed”, “Jaanipäev Ingerimaal”, “Päev Tugijaanis”) ning operaator-lavastajana kaks mängufilmi (“Libarebased ja kooljad” ja “Kallis härra Q”).
Küll tüütas ära see kooli puudutav tohuvabohu! Ja tekkis lihtsalt kohutav tahtmine teha omaenda mängufilmi. Ja siis tekkiski see hull mõte võtta Siberis üles viietunnine seriaal “Karu süda”.
Teie uus projekt osutus nii materjali kui ka osavõtjate poolest samuti rahvusvaheliseks ettevõtmiseks, kuid seda juba teises geopoliitilises situatsioonis. Kas nii kukkus välja või ongi see teie loominguline põhimõte — laiendada oma filmide areaali, mitte jääda kinni rahvuslikesse piiridesse?
Rahvuse poolest olen ma soomlane, sündisin ja koolis käisin Eestis. Lapsepõlves ravisin ennast luutuberkuloosi pärast sanatooriumis, kus mind ümbritsesid ainult vene rahvusest lapsed ja arstid. Hiljem teenisin sõjaväes Leedus, õppisin Venemaal, töötasin Sahhalinil, Tšukotkal ja Tseilonil, Mongoolias, Soomes, Kanadas, Šveitsis ja USAs.
Ma suhtlen vabalt neljas keeles ning tunnen ennast pigem maailmakodanikuna, kelle pere ja kodu juhtusid saatuse tahtel olema väikeses Eestis. Ma armastan seda maatükki Balti mere kaldal, mulle on lähedased tema elanikud. Aga ma ei tunnista rahvuslikku piiratust, provintslikku juhmust ja ükskõik milliseid rassismi vorme.
Mind huvitavad erinevatest kultuuridest ning religioonidest pärinevate inimeste kokkupuuted. Inimeste rikkus seisneb nende erinevuses. Ja mulle hakkab vastu, kui näiteks venelased või rikaste Lääne riikide elanikud vaatavad väikeste riikide elanikke, Siberi põlisrahvaid nagu mingeid primitiive.
Filmi “Karu süda” pühendasin ma Siberi põlisrahvastele. Ma üritasin näidata, et ürglooduse maailmas osutub just nimelt valge inimene primitiiviks ning peab õppima inimlikkust ja mõttetarkust taigaelanikelt.
Igasugune traditsiooniline kultuur on aastatuhandete jooksul inimeste poolt kogutud kogemuste ja teadmiste kehastus. Taiga põlisasukad on kogunud need teadmised oma muinasjuttudesse, müütidesse ja legendidesse. Taiga inimesed oskavad elada tasakaalus ümbritseva maailmaga, põhjustamata parandamatut kahju kõigele elavale enda ümber.
“Karu südames” tegin ma katse viia nii filmi kangelane kui ka vaataja tasahilju sellesse mütoloogilisse maailma koos tema erilise, säästliku suhtumisega kõigesse elavasse siin päikese all.
Kuidas läks filmil Eestis? Millise hinnangu andis talle kriitika? Milline oli vaatajate vastuvõtt?
Filmil “Karu süda” oli Eestis suur menu. Meie film konkureeris selliste Ameerika hittidega nagu “Shrek” ja “Sõrmuste isand”. Ta jooksis kinodes alates 2001. aasta septembrist kuni 2002. aasta maini ning kogus neli korda rohkem publikut kui eelmine eesti film “Head käed”. “Karu südame” kassatulud olid palju suuremad kui ükskõik millise uue aja kodumaise filmi omad. Paraku võttis 75 protsenti sissetulekutest endale levitaja, aga ülejäänud raha läks Eesti Filmi Sihtasutusest võetud laenu kustutamiseks. Mina ei saanud nendest rahadest mitte kopikatki. Asi on selles, et filmi produtsent Mati Sepping kirjutas alla röövellike tingimustega lepingule filmi Eesti-poolse monopolistist levitajaga, aga koostööleping “Lenfilmiga” on koostatud nii, et filmilevi sissetulekutest Venemaal me samuti mingeid tulusid ei saa. Nende rumalate lepingute pärast läks “Karu südame” tootjafirma “Faama Film” peaaegu pankrotti, hoolimata sellest, et filmil oli Eesti levis suur menu.
Kriitikast. Alguses ilmselt kriitikud ei leidnud “võtit” filmi tarbeks ning materdasid teda kogu jõust. Ei mäleta veel juhust, et esilinastusele järgnenud hommikul oleksid kõigis peamistes ajalehtedes pikad artiklid täiesti vastandlike hinnangutega. Oli muljet avaldav, kuidas osa kriitikuid üritas vaatajale selgeks teha, et nii ilget filmi pole eesti kinos veel olnud. Kuid publik otsustas teisiti ning täitis kinosaalid.
Nelja kuu jooksul ilmus kakskümmend üheksa kriitilist artiklit kolmes keeles. Hilisemate trükiste autorid mõistsid filmi juba paremini ning hindasid teda märksa kõrgemalt, kui seda tehti varasemates retsensioonides.
Ma tean filmi konarusi ja puudusi, kuid minus tekitab praegugi veel hämmeldust, mis siis oli filmis sellist, et kutsuda esile säärast pahameelt ja raevu mõningates kriitikutes. See on mulle tänaseni saladuseks jäänud.
Mis teid algmaterjali juures köitis — tema eksootilisus, tema visuaalne potentsiaal, võimalus töötada korraga nii mainstream’i kui ka arthouse’i põkkepunktis või oli see midagi muud?
“Karu südame” stsenaarium kasvas välja Nikolai Baturini samanimelisest romaanist. Kavatsus oli teha kaks projekti: 135-minutine film kino jaoks ja viieosaline seriaal televisiooni tarbeks.
Baturini romaanis köitis mind eriline suhe loodusega ja mütoloogilise optika kasutamine vaadetes elule.
Seda filmi tehes tahtsin ma, et vaatajatele oleks minu film huvitav isegi mitmekordsel vaatamisel. Seepärast on film üles ehitatud kihilise koogi kombel. Vaataja võib filmi “lugeda” mitmel moel. Filmis on “tulise eesti kuti” seiklusi Siberi rägastikes, on armusuhteid naistega, on taiga elanike eksootikat ja nende legendidest idee saanud maailma mütoloogiline tajumine, on loomade ja ürgse taiga vaimustavat ilu; on nalju ja tragöödiat… Rammus siberi borš ühesõnaga.
Seda “leent” pidi jätkuma viieks 52-minutiseks seeriaks. Aga rahapuudusel pidime seriaali võtted katkestama ja piirduma kahetunnise filmiga.
Me tegime esialgset stsenaariumi ümber seitse korda, kuid tõeliselt uut struktuuri lõpuks ei tekkinudki.
Montaaži lõppedes oli filmi pikkuseks 2 tundi ja 15 minutit. Meie saksa partneri Manfred Durnioki nõudmisel lõikasin ma välja üksteist minutit ja filmi terviklikkus sellega muidugi kannatas. Nüüd ma tean, et uue terviklikkuse nimel oleks pidanud välja lõikama veel viis—kuus minutit. Kuid paraku tagantjärele tarkusega midagi parandada ei saa.
“Karu südames” üritasin ma ühendada seikluslikku süžeed maailma mütoloogilise mudeliga, kinematograafilist vaatemängu Siberi poeetilisusega, legendidega karust kui kõrgemast olevusest.
Meie film on inimelu kui lõpmatu retke metafoor, retke, mille jooksul ei saa mööduda saatuslikest eksitustest ja ohvri toomisest. See on katse teha kino maagilise realismi võtmes. Võib ka öelda, et see oli katse ühendada kassalist vaatemängu arthouse filmiga.
Kust te leidsite sobivad kohad? Kus filmisite? Kuidas töötasite loomadega? Millist uut tehnoloogiat kasutasite võtetel ja montaažis?
Alguses otsisin ma õiget keskkonda Lääne Sajaanides Krasnodari krais ja Evengimaal. Need on kohad, kus kirjanik Baturin viisteist aastat tagasi töötas kütina.
Eestist on sinna enam kui kuus tuhat kilomeetrit. Isegi üksinda on sinna jõuda raske, mis siis veel rääkida võtete organiseerimisest nendes karmides paikades.
Seepärast me leidsime sobiva paiga kolm ja pool tuhat kilomeetrit lähemal — Põhja-Uuralites.
Põdrakasvatajaid filmisime neljakümne kilomeetri kaugusel Saranpauli külast, Berezovski rajoonis. Talvised mäed leidsime Uuralite Aasia-poolsel küljel Ner-Oika baasi juures. Talvist jahti ja sõitu mööda jõgesid filmisime Komi vabariigis.
Võttekohtadesse, elukohast mitte kaugemale kui viiskümmend kilomeetrit, jõudsime talvel mootorsaanidel “Buran”, suvel aga sõitsime pikkadel puust paatidel “komilanna”.
Mägisesse taigasse visati meid ära “Sevgazpromi” helikopteriga, aga elasime me väikeses Kõrta külas Petšoora ääres.
Kõik stseenid karuga on üles võetud Eesti metsades. Meil vedas väga, et pärast pikki ja lootusetuid otsinguid leidsime lõpuks karu nimega Malõš. Selle imepärase looma kasvatasid üles ja õpetasid töötama inimestega endine tsirkuseartist Valentina Pantelejenko ja endine eriüksuse ohvitser Viktor Gorbatšov.
Pärast asjatuid katseid kaheteistkümne karuga olime juba kaotanud lootuse leida õige loom.
Ja siis näidati minu abilisele Semjon Levinile Moskvas amatöörfotot hiiglaslikust karust, kes istub pingil kõrvuti naisega. Ilmselt on tegu meisterlikult tehtud topisega, mõtlesime meie, kuid alustasime siiski otsinguid.
See oli kirjeldamatu rõõm, kui me lõpuks nägime hiiglaslikku elusat karu (pikkus 2,7 meetrit, kaal 480 kg) ilma kettide ja suukorvita omanikuga jalutamas. Ma pole elus veel näinud suuremat ja sümpaatsemat looma.
Armusin temasse esimesest pilgust ning nädala jooksul harjusime üksteisega, töötades koos tema kodusel territooriumil.
2000. aasta suvel toodi Malõš võtteplatsile Eestisse. Kohe esimesel päeval rebis Malõš katki rihmad, pani plehku ja plärtsatas metsas järve. Isu täis ujunud, eemaldus ta sohu. Mõtlesime, et nüüd on ta igaveseks läinud. Aga pärast mitmetunnist ekslemist ja ilmselt ka tänu näljale ilmus karu jälle järve äärde tagasi. Meie võtsime ta toiduga vastu — sprotid ja krabipulgad — ning visates talle kaela kaks terasest trossi, köitsime ta puude külge kinni. Ja niimoodi, teda söötes ja puude külge sidudes, tõime ta kahe tunniga puuri juurde.
Hiljem ujus Malõš igal hommikul endal isu täis ja alles pärast “vanni” õnnestus ta maiustuste abil võtteplatsile “kutsuda”. Malõš oli väga tark loom ja sai kiiresti aru, et sellise magusa elu nimel tasub tööd teha.
Enamjaolt see artist rohkem kui paar tundi hommikul ja paar tundi õhtul tööd teha ei tahtnud ja võttegrupp mugandas ennast Malõši tujude järgi. Suvel elas ta Eesti metsades kolm nädalat ja pärast talvel veel viis.
Malõš Dobrõnja ei tahtnud sugugi meie metsikult maalt ära sõita, aga rumalad poliitikud suurele vene kunstnikule Eesti kodakondsust ei andnud. See-eest Uurali laika Laska jäi siia ja naudib pensionipõlve Tallinnas.
Mingit uut tehnoloogiat meie filmi võtete juures ei kasutatud.
Filmi alguses ilmutasime kontrolliks kaks positiivirulli, aga pärastpoole filmisime suuremalt jaolt pimesi. Töömaterjali nägime VHS-kassettidel alles viis—kuus nädalat pärast võtteid. Negatiivi laboratoorne töötlemine toimus Prahas. Kokkuhoiu nimel panime materjali teele harva ja suurtes kogustes. Operaatorile oli see väga raske.
Lindinappuse tõttu filmisime enamasti kuni kaks duublit, aga vahest juhtus ka, et ainult ühe. Seda kõrgemat hinnangut väärib Rein Kotovi operaatoritöö ja ma leian, et ta arvati täiesti väljateenitult Euroopa Filmiakadeemia auhinna nominendiks.
Montaaž on tehtud arvutil ja stereoheliga tegime tööd Praha stuudios “Virtual”.
Taiga helimaterjal oli kvaliteedi poolest nõrk. Ilmselt “Lenfilmi” helioperaator polnud harjunud tegema puhast helisalvestust natuuris. Tuli teha tõsist järeltööd helistuudios. Olen väga tänulik oma vanale kaasvõitlejale Enn Sädele ja suurepärasele helivõlurile Pavel Dvořakile Prahast.
Karu-naine — kas oli tegemist näitlejannaga? Kas võiksite veidi pikemalt tutvustada selle keerulise osa täitjat?
Karu-naise kehas mängis üheksateistkümneaastane Štšepkini-nimelise teatrikooli üliõpilane jakuuditar Iljana Pavlova. Ta on pärit Tiksi asulast, mis asub Kaug-Põhjas Laptevite mere ääres. 2000. aasta mais lõpetas ta õpingud Moskvas ja hakkab mängima Jakutski teatris.
Iljana torkab silma peaaegu et loomalikult loomuliku käitumisega kaamera ees ja mingi ürgse sisemise jõuga. Tal on suurepärane tugev hääl, ta valdab kurgulaulu tehnikat ja mängib rahvapille. Filmi muusikalises kujunduses kasutasimegi tema pillimängu ning vokaalseid improvisatsioone. Ma loodan, et debüüt meie filmis aitab Iljanal edukalt alustada professionaalse näitleja karjääri. Muide, 2002. aasta mais esines Iljana oma lauludega Ida muusika festivalil “Orient 2002” Tallinnas.
Kui teie film pole just filosoofiline, siis kindlasti on ta filosoofiline muinasjutt. Kuidas formuleeriksite teie filmi sõnumit?
See on hea, kui meie filmi võetaks kui filosoofilist muinasjuttu. Ma üritasin kasutada eepiliste vestete, nagu näitaks “Kalevala”, Skandinaavia saagade ja Siberi rahvaste muinasjuttude poeetikat. Minu jaoks on see jutustus ulja noormehe ekslemistest ja eksimustest meheks saamise ja sisemise terviklikkuse saavutamise teel.
See on jutustus sellest, et isegi kõige tugevamat meest vormivad ja voolivad naised. Et inimene kasvab läbi eksimuste, kannatuste ja südametunnistuse piinade.
Et taiga üksinduse palge ja valge vaikuse ees meie psüühika murdub ja me avastame ennast selle energia tumedas kuristikus, millest koosnevad unenäod ja müüdid...
Ei, ma ei ole suuteline üheselt formuleerima meie filmi sõnumit — liiga palju on seal kõike... Aga ma loodan väga, et hoolimata filmi “raskusest” leiab vaataja siit tugeva energialaengu.
Film sai Euroopa Filmiakadeemia auhinna nominendiks — kas võiksite rääkida sellest täpsemalt.
Operaatoritöö osas. Film esitati ka “Oscarile” Eesti poolt, kuid “Oscari” komitee ei nomineerinud filmi.
Festivalielu alustas film juba 2002. aasta juulis Moskva filmifestivalil. Film sai auhinna parima meesosatäitmise eest festivalil “Kinošokk” Anapas möödunud sügisel ja Jack Londoni nimelise auhinna parima stsenaariumi eest Wine Country festivalil Kalifornias.
Kas on olemas lootus, et seda filmi näidatakse Venemaa ja teiste SRÜ maade kinolevis?
Kõik leviõigused Venemaal kuuluvad “Lenfilmile”. Nii palju kui ma tean, ei kavatse stuudioperemehed teha kinokoopiaid, vaid lasta film otse videoturule. Mul on kurb seda kuulda, sest tegemist on vaatemängulise filmiga, mis pääseb tunduvalt paremini mõjule suurel ekraanil.
Filmi edu Eestis annab põhjust arvata, et “Karu südamest” võiks Venemaal saada hea kassafilm.
Tallinn—Moskva, oktoober 2002
Küsitlenud JELENA STIŠOVA
Ajakirjast “Kinoforum” 2002, nr 4 tõlkinud KRISTIINA DAVIDJANTS
JELENA STIŠOVA on ajakirja “Kinoforum” vastutav toimetaja