VENE HULLUSE ERIPÄRA
“Hullumaja” (“Дом дураков”). Režissöör Andrei Kontšalovski, stsenarist: Ljubov Skorina, operaator Sergei Kozlov, muusika: Eduard Artemjev¸ monteerija Olga Grinspun, produtsendid Andrei Kontšalovski ja Feliks Kleiman. Osades: Julia Võssotskaja, Sultan Islamov, Jevgeni Mironov, Stanislav Varkki, Jelena Fomina, Bryan Adams jt. 35 mm, 104 min, värviline. Venemaa—Prantsusmaa 2002.
Hollywoodi filmitööstuse kuldselt säravad vasktorud läbinud, maailmas hästi tuntud vene filmirežissöör Andrei Kontšalovski on toonud ekraanile ühe vägagi venepärase filmi paljutõotava pealkirjaga “Hullumaja”. Film kirjeldab elu Tšetšeenia piiri ääres asuvas sanatoorses hullumajas 1996. aastal esimese Tšetšeenia sõja päevil. Sõja jalgu jääv hullude internaat on ühest küljest atraktiivne inimsaatuste ja -tüüpide pesa, teisest küljest väike maailmamudel, mis kergitab jällegi vana ja banaalse igavese küsimuse: kes siis ikkagi hullud on, kas need õnnetud internaadi elanikud või üksteist pommitavad, tulistavad ja lõikavad “normaalsed”, internaadi aia taga elavad tegelased. Üks hullus tungib teise hulluse sisse.
Film on vägagi mitmeplaaniline nagu head Kontšalovski filmid ikka. Filmis on kirgi, riski ja reetlikkust; näha saab kõrget tehnilist taset. Samas on tegu tõsise armastusfilmiga — peategelase Žanna (suurepärane Julia Võssotskaja) reaalsusest pagu pakkuv armastus iidol Bryan Adamsi vastu on filmitegijate suurepärane leid. Üllatav on vene režissööri tavatult sõbralik suhtumine tšetšeeni sõjameestesse.
Kriitikud on suhtunud Andrei Kontšalovski Hollywoodis vändatud filmidesse küllaltki üleolevalt. Loomulikult paistavad neist filmidest läbi palju rangemad ees olnud raamid, kuid allakirjutanu arvates on see Kontšalovskile sageli kasuks tulnud, ohjanud tema liigset kaldumist müstikasse, jahti arusaamatu järele. “Hullumajaga” stiililt kokku kõlav “Siberiaad” (1979) oligi mäletatavasti pingutatult veniv. Näiteks on Kontšalovski Hollywoodis väga heade näitlejatega vändatud “Põgenev rong” (1985) üks žanripuhtamaid õnnestumisi, kus siiski ka tema enda käekiri näha.
Pärit väga kultuursest aadliperekonnast, tuntud kunstnike ja kirjanike järeltulija Andrei Kontšalovski filmides on leidunud ikka viiteid ja allusioone. Probleemne on isegi filmi “Hullumaja” pealkiri. Stiilidelt rikas vene keel võimaldab hullumaja tähistada vähemalt kolmel moel, millest ükski pole meditsiiniline termin. Enam levinud lihtkeelend, mille eestikeelne vaste võiks ehk olla “lollimaja”, ning kaks kirjanduslikku varianti, millest ühe ta ongi pealkirjaks valinud. Teine, “kollane maja”, on ehk veelgi literatuursem ning seda on edukalt kasutanud viimaste sajandite vene kirjanikud. Kontšalovski valitud pealkirja vorm viitab Peterburi kirjaniku ja tõlgi, tundliku stilisti Sergei Korovini arvates saksa humanisti Sebastian Branti kuulsale värss-satiirile, Venemaal kunagi vägagi populaarne olnud “Narrilaevale” (vene keeles “Корабль дураков”) (1494; e k katkendid: “Renessansi kirjanduse antoloogia”, 1984).
Õndsal lollikesel (v k юродивый), sanatoorse hullumaja kliendil, on vene kultuuris täiesti eriline koht. Ta räägib lollusi ja teeb arusaamatuid tegusid, kuid tema sonimises peitub ettekuulutusvõime. Jumal on ta valinud oma Sõna kandjaks. Õnnis lollike võib valitsejaid karistamatult solvata; ta on Jumala poolt juhitud nukuke. Ja kuna ta ise oma saatust ei juhi, siis on ta vabadus praktiliselt piiramatu, absoluutne. Õndsaid lollikesi kardeti, kuid nendega arvestati ja neid isegi kadestati sageli.
Õndsa ja püha lollikese kuju ei pärine kindlasti mitte Venemaalt, kuid just seal on ta saavutanud erilise mahlakuse, saanud eriti põhjaliku kirjeldamise osaliseks. Ükski teine kirjandus pole tegelnud hullumeelsuse teemaga nii järjekindlalt ja nii suure andumusega nagu vene kirjandus. Alates Puškini “Boriss Godunovist”, läbi Gogoli, Saltõkov-Štšedrini, ja Garšini äbarike, Tšehhovi veidrike, Brjussovi, Sologubi ja Bulgakovi tüüpide Zoštšenko idiootideni välja. Kui nimetada vaid üksikuid. Muidugi on selles seltskonnas üks autor, kellest ei saa kuidagi mööda — Fjodor Dostojevski. Tema teosed tervikuna on ühed “hullumajad”. Tunginud vene hinge põhjatusse, avas just Dostojevski võib-olla kõige enam päratu Venemaa elanike varjatud olemust.
Vene kultuuri huvi juured õndsate hullukeste vastu peituvad ajaloo sügavustes, religioonis, õigeusus. Sõna ja teo, hinge ja keha lõputu vastuolu on ilmestanud vene kultuuri läbi sajandite. Olemine oli tähtsam olustikust. Kui Lääs tormles eesmärgi poole, siis Venemaa kihutas ideaali, idee järel… (Vt ka Ю. Буйда. Жёлтый дом. Москва, 2001.)
Isik, persoon selle euroopalikus mõttes, ilmus vene kultuuri alles pärast segaduste ajastut, smuta’t, XVII sajandi alguses. (Muuseas, väidetavalt koos raha- ja naiste teema jõudmisega kirjandusse.)
See on see pinnas, millelt võrsub tänapäeva vene film, kirjandus ja kunst. Et neid võrseid mõista ja nautida, peab natuke tundma Venemaa käekäigu eripära.