PRAEGU LEIAB ASET MINGI VAIMSUSE EROSIOON
Kuidas te kohtusite „Hullumaja“ ühe peaosatäitja narvalase Stass Varkiga?
Keegi soovitas teda mulle. Võtsin ta Moskva 850. aastapäeva kontserdile esinema. Ta osutus väga huvitavaks ja väljendusrikkaks näitlejaks. Ta mängis ju praktiliselt ühte peaosa, kolmandat rolli. Ma tahaksin temaga töötada. Tahaksin teda aidata, ta on väga andekas näitleja. No mis aidata, abi ta muidugi ei vaja, aga kuidagi olla seotud tema edaspidise käekäiguga. Ka tema naine on väga andekas.
Kuidas teid mõjutaks “Oscari” nominatsioon?
Hollywoodis on nominatsioon väga oluline. Kui ma seal töötasin, siis unistasin “Oscari” saamisest. Praegu see minu plaane ei mõjuta, sest ma ei tee Hollywoodis karjääri. Kindlasti oleks see meeldiv, ilmuksid mõned inimesed, kes küsiksid, kus sa oled olnud, miks sa ei ole helistanud. Võib-olla tähendaks see ka rahaliselt mingit lisa. Kuid mind see ei mõjuta. Kinos töötan ma ikkagi sellepärast, et see meeldib mulle.
Aga mida teevad üldse eestlased? See huvitab mind väga. Ma tahaksin väga, et Eestis tekiks midagi põnevat. Pean silmas seda, et Venemaal tehakse praegu vähe filme, mida oleks huvitav vaadata. Maailmas. Praegu tehakse filme kas lihtsalt eneseväljenduseks või siis millestki muust, mitte-venemaisest. Nende filmide tegevuspaik ei ole Venemaa, vaid mingi väljamõeldud maa, kus on prostituudid ja bandiidid ja inimesed, kes sõidavad “Rolls Royce’idega”. See ei ole ju Venemaa. Aga Aleksandr Rogožkin („Vene jahi eripära“ ja „Kukulind“ stsenarist ja lavastaja) on režissöör, kes teeb filme Venemaast, sellepärast ongi seda huvitav vaadata. Sama peaks ju tegema Eestis.
Näiteks soome kino, mis lööb maailmas laineid, mis räägib soome inimestest sellisena, nagu nad on, ilma mingite püüdlusteta teha filmi, mida kõik vaadata tahaksid. Iraani, india kino samuti. Maailmas on huvitav vaadata neid filme, mis on tehtud iseendast. Sellepärast oli ju ka itaalia neorealism nii haarav, sest see ei olnud Ameerika elu peegeldus, vaid rääkis lihtsatest itaalia inimestest. Soome elu, elu Venemaal, Eesti elu — see kannab endas kogu elu sügavust. Selles suunas peaks ka teie kino liikuma. Filmimaailm on ju julm, see vajab raha, inimressurssi. See ongi ainus viis, kuidas väikese, aga unikaalse kultuuri filmikunst ellu saaks jääda.
Filme tehakse erinevatel põhjustel: ühed tahavad ennast väljendada, teised raha teenida, kolmandad tahavad mingit stiili viljelda. Kõigele on koht maailmas, ja ka kinos. Looming on mingi unistuse teostamine nagu tavaelugi. Teeme karjääri, unistame millestki, tahame jõuda sellele unistusele lähemale. Filmitegemine ei ole spontaanne protsess nagu luuletuste kirjutamine, vaid on seotud rohkem sellise kunstiga nagu arhitektuur, mis areneb ühest küljest ajas, teisest küljest on tal ka funktsioon. Seetõttu on arhitektuur võib-olla filmikunstile kõige lähedasem kunst, sest tal peab olema kõigepealt funktsioon, alles pärast seda tuleb ilu. Kui maja on ilus, aga selles ei saa elada, ei ole tegemist arhitektuuriga. Sama on filmiga. Filmil on ka oma funktsioon, ta ei saa alata lõpuga ja lõppeda algusega, sest meie elu algab sünniga ja lõpeb surmaga.
Professionaalsus areneb pidevalt, sest sa õpid iga filmiga. Mis puutub sellessse, et Läänes kirjutatakse minu kohta veteran director, siis Venemaal peetakse mind professionaaliks. Ma oleksin täielik idioot, kui ma ei oleks professionaal pärast neljakümmet aastat kinos töötamist.
Veel kirjutatakse, et minu stiil on sarnane Emir Kusturica omaga. Aga tegelikult on nii, et kui Kusturica lasi veel püksi, siis mina tegin juba filme, kus oli kõik Kusturicale omane olemas. Kuna Kusturical on aga stambid ja mul neid ei ole, siis kirjutatakse, et minu stiil kannab endas midagi Kusturicalt. Sellega peab elama.
Kas platsil on teie naine eelkõige näitleja või abikaasa?
Platsil ei ole ta kindlasti mitte abikaasa. Mis üldse on lavastamine? Püüd saavutada mingit tulemust oma vahenditega. Näitleja ongi režissööri tööriist.
Kes on praegu kõige tugevam režissöör Venemaal?
Muidugi oli Grigori Tšuhrai tohutult tugev režissöör. Oli ka Andrei Tarkovski. Aga kellele neid liidreid vaja on? Võtame näiteks itaalia kino. Kes seal liider on? On Michelangelo Antonioni, on Luchiano Visconti, on Federico Fellini. Iga kunstnik on iseenesest liider. Juhte on vaja poliitilises liikumises, mitte loomingus. Kunst on ju nii subjektiivne asi. Põhimõtteliselt ei ole seda ju kellelegi vaja. Ilma selleta saaks täiesti ära elada.
Vaevalt hakkab praegune noor põlvkond Euroopas seisma järjekorras sellist tüüpi režissööri filmide pärast nagu Antonioni. Juba Wim Wenderski on selles mõttes vananenud. Praegu leiab aset mingi vaimsuse erosioon. Muidugi tulevad suured mullid — Quentin Tarantino ja nii edasi —, ja kaovad. Neist ei jää ju midagi alles. Tarantino tippajast on ju möödas ainult neli aastat — mis temast järele on jäänud? Võtke aga sellised gigandid nagu Charlie Chaplin, Akira Kurosawa — mõnest on seitsekümmend aastat möödas, aga kõik on sama, seisab paigas. Kino on üldiselt kiiresti vananeva keelega kunst, aga on filme, mis jäävad püsima aastakümneteks.
Mida arvate oma pojast Jegor Kontšalovskist režissöörina ning tema filmist „Antikiller“?
Ta on andekas noormees, aga alles õpib. Tema eeskujud on tema põlvkonna eeskujud — John Woo, hiina marshal arts, Tarantino, David Lynch. Kui need jäävad temaga alatiseks, siis jääb ta tegema filme alaealistele. Ma ütlesin talle: praeguseks oled saanud filmitegijaks, nüüd tuleb saada režissööriks. Stilistiliselt on tema film hästi tehtud, tubli poiss, aga filosoofiliselt on seal veel... aga see ei olegi ju žanr, mis seaks seda tüüpi nõudmisi. John Woo, kes on siin vaieldamatu tipp, teeb seda kõige paremini, tema filme on meeldiv vaadata, aga pärast filmi ei ole sellist tunnet, et elu rikastus kuidagi.
Andrei Kontšalovski pressikonverentsil Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivali ajal detsembris 2002
küsitlenud ELEN LOTMAN