Kui olukord Bosnias normaliseerub, siis Palestiina — vastupidiselt Bosniale — getostub. Päeval, mil Elia Suleimani film “Jumalik sekkumine” minu ette jõudis, tuli Tel Avivist teade: võimaliku valimisvõidu korral kavatseb Ariel Sharoni Likudi partei eraldada Jordani jõe läänekalda ülejäänud Iisraelist müüriga.
“Jumalik sekkumine” näitab ühte armastuslugu Iisraeli poolt okupeeritud läänekalda asundustes. Iisrael okupeeris Jordani läänekalda 1967. aastal kuuepäevases sõjas, sõda alustas Jordaania. Palestiinlaste intifada on kestnud 1987—1991, samuti 2000. aastast kuni praeguseni.
Filmi peategelane E. S. (Elia Suleiman) on intellektuaal. Tema isa tegeleb autovedudega. Ta elab Jeruusalemmas, tema pruut aga Ramallah’s. E. S-il on ilus auto. Esialgu paistab, et tegelaste elus klapib kõik.
Jeruusalemma (Yerushalayim, Al Quds) ja Ramallah’ vahe on enam-vähem viis kilomeetrit. Sõidad Jeruusalemmast Sanhedryia kohalt Ramallah’ maanteele välja ja jõuad alale, mida Iisrael ÜRO resolutsiooni number 242 vastaselt enda omaks peab. Vasakule poole jääb juudi uusasundus, väliposti veel niipea ei tule. Tulevikus, kui Ariel Sharon jääb võimule ja Jeruusalemm kuulutatakse jagamatuks, tuleb just neisse kohtadesse müür. Palestiinlastel ei ole siis Jeruusalemma paljudesse kohtadesse enam asja. Nad getostatakse nagu bantud, nende maa-alale jäävad patrullid.
Ramallah’ maantee juurde (so mõlemale poole) tulebki müür. Esimesed kivid pandi pidulikult paika Salemis 16. juunil 2002, kogu müüriehituse eest vastutab kaitseministeeriumi direktor Amos Yaron.
Siit, kus E. S. autoga mööda sõidab, infiltreeruvad Jeruusalemma suitsiiditerroristid. Tulevikus on siin nn green line ja rohelise joone taga, nagu see rahuläbirääkimistel välja on pakutud, peavad edaspidi korda ka palestiinlased. Praegu see veel nii ei ole, muidu kujunenuks ju filmgi teistsuguseks.
Aga läheb mõni kilomeeter mööda ja tuleb Ramallah’ ilusaim paik. Siin ongi see Iisraeli armee kontrollpost, millest vahtkonnaülem soovib puruks lasta E. S-i õhupalli. Kontrollpost on igavene logu ja kukub ümber, kui sellest möödub Naine.
Naisel on möödumiseks muidugi omad põhjused, ta soovib jõuda oma vaikiva peigmeheni. Niisiis, ilusas paigas ilus naine. Roosa kostüüm ja miniseelik ei ole muidugi palestiinlanna identiteet. Tegemist on ehk näiteks ajakirjanikuga ja naisajakirjaniku standard võiks roosa kostüüm juba olla (vt Milos Formani filmi “The People Vs. Larry Flint”).
See ongi filmi ilusaim ja parim koht, järgnev ninja-võitlus pole enam pooltki seda, mis midagi juurde anda võiks. Filmi tegijad pole võtnud vaevaks vaataja jaoks midagi lõplikult lahti harutada. Me ei saa nagu aru, millest see vaikus? Et E. S. võiks ainult vaikides oma auto klaasile panna sildi sõnadega: I love You madly, fanatically, lunatically etc.? Hullumeelne armastus sobib aga just kokku selle naise imagoga.
Film on täidetud vihkamisest. Palestiina lapsed vihkavad ja jälitavad seal isegi jõuluvana (mägedel turnimise episoodid vändati tõenäoliselt Marokos). Võib-olla sellepärast ei võtnud Ameerika Filmiakadeemia “Jumalikku sekkumist” üldse võõrfilmi “Oscari” kandidaadiks?
Teda lihtsalt ei saanudki esitada kandidaadiks. Akadeemia laitis “tehnilistele” raskustele viidates “Oscarile” esitamise maha, kuna tahtis end säästa keeruka otsuse langetamisest. Filmi levitaja teatel aga andis akadeemia juba alguses mõista, et tihedas konkurentsis ei jääks see film niikuinii “Oscari” sõelale, sestap võeti õppust ja kandidatuuri üles ei seatudki.
Tegelik põhjus “Jumaliku sekkumise” konkurentsist väljajätmiseks oli aga see, et Palestiina ei ole iseseisev riik, tal ei ole õigust teistega võrdsetel alustel filme esitada. Ameerika araablaste diskrimineerimise ärahoidmise (ennetamise) komitee juht igatahes teatas, et ukse taha võidi jääda sellepärast, et Hollywoodis on tugev juutide lobby. Siiski pälvis see teos Cannes’is FIPRESCI ja ˛ürii auhinna.
Elia Suleimani film ei ole just esmaklassiline linateos. Olulisim on “Jumalikus sekkumises” see, kuidas Suleiman kujutab naist. Naine on tal “kahekordne teine”, ta on äärmuseni marginaalne. Ta kuulub “teise sugupoolde” ja on moslem. Mida me tema kohta veel märkame? Ta ootab. Ootab ja on selle võrra paindlik. Tegelikult on ta valmis mitu korda ootama, võib-olla isegi lõputult. Esimest korda ootab ta oma kodus balustraadi taga ajal, mil juudid eemal oma rahvuskombeid täidavad ja üksteist patsutavad. Vaikiva peigmehe kõrval autos aga võibki ta jääda ootama. Elu läheb mööda, aga sina, Naine, ikka ootad veel, ütleks siinkohal feministlik filosoof Luce Irigaray.
“Jumalikus sekkumises” on kaks käe hoidmise stseeni. Esimeses on domineerivaks pooleks Naine, tema käeliigutused on jõulisemad ja jäävad horisontaalsel tasapinnal enam ülespoole. Teine stseen on lühem ja Naine on tol hetkel oma peopesa lihtsalt üles pööranud. Rohkem jääb meelde muidugi esimene episood, see on lihtsalt tugevam.
Re˛issööri iha tugeva naise vastu on ilmne. Tugeva naise vastu, kes ründab ainuüksi iluga vaenlase armee väliposti. Võib aga kinnitada: just käe hoidmise episood ongi kogu filmi võti.
Euroopaliku kurtuaasse armastuse minientsüklopeediaks võib pidada kuningas Arthuri lugusid, seda muidugi tänu kuninganna Guineverele. Siit leiame käehoidmise ja leiame ka daami ees põlvitamise. Rüütlikombeid aga hakati ühtseks kompleksiks pidama araablaste mõjul. Tänaste palestiinlaste kauged esiisad andsid sellesse protsessi oma tohutu panuse. Mõelgem kas või qassida peale, kus “rüütel” pahatihti astub daami juurde läbi akna. Et E. S. on kahtlemata rüütel, võiks araabialikku “käehoidmistraditsiooni” pisut rohkem süveneda.
Naine pole araabia kultuuris mitte alati olnud üksüheselt tõrjutud. Poleks see nii, ei saaks ka “Jumaliku sekkumise” peakangelanna avalikes kohtades nii läänelikult riietuda. Käehoidmise episood on ka näiteks 9.—19. araabia öös (“Lugu pakikandjast ja kolmest neiust”, “Tuhat ja üks ööd”) ja seal on aktiivsemaks pooleks taas naine, just nagu “Jumalikus sekkumiseski”.
“Araabia serenaadi” traditsioon sööstis üheksandal ja kümnendal sajandil edasi mööda Maghrebi kõrbeavarusi, põigates sisse vürstide paleedesse ja kalifaadi printsesside õuedesse. See jõudis Andaluusiasse ja muutus Euroopa kombestikus lõplikult kurtuaasse armastuse kõrgeimaks poeesiaks. Osa sellest on filmis.
Lõppkokkuvõttes oli Elia Suleiman too, kes tõi filmiekraanile tugeva nõrga naise. Ninja-episood ei ole küll mitte midagi, ükski mõistlik inimene ei pea sellistest asjadest, kuid ülejäänu on lask kümnesse.
Danis Tanocići “Eikellegimaast” on nende sündmuste kõrval suhteliselt vähe rääkida. Hea film, mis muud. Kuid Bosnias toimuv on siinmail Iisraeli omadest vähem tuntud. Nii kummaline kui see ka ei ole, kuulub Iisrael rohkem Euroopasse kui Jugoslaavia. Kommetelt, tavadelt, mõtlemiselt. Info sealt tuleb kiiremini ja paremini kui Jugoslaaviast.
Vaenlase kuju, sõdurite solidaarsustunne, nende “sisemine side” (nagu ka Eesti armees õpetatakse) ja kultuurikonfliktid on selle linateose teemaks. Filmi semantiline kude on tihe ja armideta. Üht peategelast Ninot (Rene Bitorajac) oleks nagu kuskil näinud, ilmselt mingis reklaamis. Film võeti Euroopas ja Ameerikas hästi vastu. Selle stsenaarium tunnistati Cannes’is parimaks ja ta võitis võõrkeelse “Oscari”.
Kui Eesti armeel on hea relvastus ja me võime oma tankitõrje-granaadiheitjatega isegi kiidelda, siis serblastel on samuti kõikvõimalikke relvi ja nad paistavad Srebrenicas ja mujal kasutavat niihästi Ameerika Ühendriikide kui ka Venemaa miine.
Filmi sünopsises seisab kirjas, et mees on mineeritud miiniga, mida kutsutakse bouncing betty. See on jalaväe hüppav kildmiin. Üks selline miin, mis vastab filmis näidatud pisikese jublaka mõõtudele, on USA põrkav lööksütikuga kildmiin M 26, mis kaalub veidi üle kilo ja milles on kakssada grammi tetrüüli. Viimane on üliohtlik kõrgendatud võimsusega lõhkeaine. Miin on surmav 50 meetri pealt, sellel on vahedetonaator. Detonatsioon viib M 26 kuni mõne meetri kõrgusele üles, kus see fragmenteerub. M 26 on kõige väiksem bouncing betty. Nõukogude Liidus toodetud miinide hulgas, mida serblased tõenäoliselt kasutavad, vastav analoog puudus. Oli muidugi plastmassist korpusega viiekilone kõrgendatud läbivusega (kuni 25 meetri peal) hüppav jalaväe kildmiin 03 M-72. Selle läbimõõt oli 108 mm, see võiks ka sobida filmis nähtud miini prototüübiks. Kuid see paigaldatakse traatide abil.
“Eikellegimaa” on kohutav sõjapilt. Pärast selle vaatamist hakkad und nägema, ja sugugi mitte just tavalist. Näed, et parajasti toimub linnalahing ja su kaasvõitlejad on kõik blindaa˛is, mille peal on purustatud majade ja autode riismed. Plahvatused on majade uksed eest ära viinud, kõikjal haigutavad kohutavad tühimikud, mida mööda sa roomad, püss käes, ja millest sa läbi hüppad. Sa roomad palju kilomeetreid ja sul õnnestub petta paljusid snaipereid. Vahepeal oled sa uuesti kaevikus, kuid sul on eriülesanne, sa pead oma teekonda jätkama, maksku mis maksab.
Kuid tuleb hetk, mil sul enam tulistajat ära petta ei õnnestu. Käib su elu kõige inetum pauk ja sa tajud, et su maks on puruks. Ilge valu ei anna sulle enam armu. Sel kõigel pole enam otsa ega äärt. Sinu jaoks on kõige hullem see, et kõik on korrapealt lõppenud. Tuleks vaid keegi ja laseks sul kaheksa grammi läbi peaaju, muud sa õieti ei ootagi.
Vaat just selliseid unenägusid peaks tekitama “Eikellegimaa”.