KESK SURMA KUMMASTAVAID VARJE I
Hirmuga ma olen õhtustanud ühes lauas,
õud, mis on kodus minu mõrvamõtteis,
ei ehmata mind.
William Shakespeare, “Macbeth”. Tõlge Jaan Kross.
Juuli keskpaik, 1969. Oma esimese lapse tuleku ootuses elevil Roman Polanski lõunastab produtsent Michael Klingeriga Kensingtoni Poola Klubis. Polanski tunnistab Klingerile, et tema elu on harva nii õnnelik olnud. Näib, et emotsionaalsel tasandil hakkavad asjad tema jaoks lõpuks ometi paika minema.
Polanski naine Sharon, kes on kaheksandat kuud rase, on kannatamatu. Ta tahab sõita ruttu Los Angelesi, et hakata nende uut kodu lapse tulekuks ette valmistama. Lennufirma ei anna talle lendamiseks luba ning Roman korraldab nii, et naine saab oma uue kutsika Prudence’i seltskonnas QE 2 pardal koju sõita. Polanski ise, olles laevareisiks liiga kannatamatu, lubab talle paari päeva pärast L. A-sse järgneda. Kui ta laeva pardal Sharoniga hüvasti jätab, vilksatab peast läbi jube mõte: “Sa ei näe teda enam kunagi.” See hoiatav eelaimus ei taha kuidagi enam peast välja minna. Ta jätab Sharoni laevale ning jalutab tagasi auto juurde, püüdes surma hingust küljest raputada lubadusega helistada oma sõbrale, Playboy impressaario Victor Lownesile, et süüa Playboy Klubis ja ehk mõne tüdrukugagi tutvust teha…
8. august, 1969. Reede kell 18.00. Polanski sõber ja kaasmaalane Voytek Frykowski läheb Beverly Hillsi Wilshire’i hotelli külla oma sõbrale, näitleja Vitold Kaczanowskile, kes vedeleb hotelli kunstigalerii vaibal ning valmistub oma uue näituse avamiseks. Voytek kutsub Vitoldi ja tema sõbratari Christine Larene’i õhtul enda girlfriend’i Gibby Folgeri, Sharon Tate’i ja Jay Sebringiga sööma, et pärast minna Sharoni ja Romani koju Cielo Drive’i kanepit suitsetama. Aga Vitold peab lõpetama galerii ettevalmistuse ning ütleb kutsest ära.
Voytek edvistab oma uute roosade lillemustriliste pükstega.
“Kui sa tahad olla homo, siis ole,” naerab Vitold. “Aga siis hakkavad homod sulle külge.”
Voytek ütleb Vitoldile, et on juba üheksandat päeva meskaliinikaifi all.
20.45. Jay Sebring jõuab Sharoni kutsel Cielo Drive’i. Jay, Sharon, Voytek ja Gibby lähevad “El Coyote’i” restorani sööma. Pärast restorani tulevad nad tagasi Polanski majja Cielo Drive’i.
23.30. Gibby läheb magamistuppa. Jay ja Sharon lähevad Sharoni tuppa juttu ajama. Voytek viskab pikali elutoa diivanile, mis on kaetud hiiglasliku Ameerika lipuga.
24.08. Cielo Drive’i maja ründavad tundmatud inimesed või tundmatu inimene. Sharon ja tema sündimata poeg pussitatakse surnuks. Tapetakse ka Jay Sebring, Voytek Frykowski, Abigail Folger ja noormees nimega Steven Parent, kes külastas majahoidjat William Garretsoni.
Samal ajal lõunastab Polanski Londonis Victor Lownesiga Playboy Klubis ning läheb koju Easton Placei’el koos tüdrukuga, keda Lownes kirjeldab kui “bimbot”. Kumbki meestest ei mäleta tüdruku nime.
Kõrvalepõige 1970. aasta jaanuari. Vähem kui kuus kuud hiljem hakkab Polanski filmima Shakespeare’i tragöödiatest seda kõige pahaendelisemat, “Macbethi”.
* * *
1957. Poola Filmiakadeemia, Łodź. Noor Roman Polanski näitab oma esimest filmi, kolmeminutist horror’it “Kuritöö” või “Mõrv”. Pimedas hiiliv varjulaadne noaga kuju, kes on näha ainult rinnast allapoole, avastab lahtise ukse tagant magava mehe ning pussitab teda enne äraminekut mitu korda. Filmis ei ole dialoogi, ainult pime tegevuspaik ja kõle mõrvaakt.
Polanski järgmistes filmides, mille hulka kuuluvad “Nuga vees” (1962), “Vastikus” (1965), “Cul-de-Sac”/”Ummik” (1966), “Kartmatud vampiiritapjad” (1967) ja “Rosemary laps” (1968), on kõigis pikaks venitatud, surmaga lõppeva vägivalla ja kaose stseene. 1969. aastaks hakkasid paljud kriitikud arvama, et oleks juba aeg, kui noor ja lootustandev režissöör hakkaks tegema filme millestki muust peale seksi, mõrvade ja vägivalla. Aga kuigi tema eelmised filmid tunduvad sunduslikult brutaalsed, siis näib, et tegelikult hoidis Polanski end suurimaks pingutuseks — “Macbethiks” (1971).
Vähemalt nii näivad arvavat kriitikud. William Shaw kirjutab: “Mõrv, moonutus ja jäsemete eraldamine on esitatud sellise vastutustundliku tähelepanuga detaili suhtes. Polanski vägivallakasutus muudab Macbethi tegude õuduse katsutavaks ja eksimatuks.”[1] Wendy Rogers Harperit šokeerib see, kuidas Polanski “värvib tselluloidi punaseks, kirjeldades graafiliselt ja brutaalselt neid juhtumeid, mida Shakespeare ainult nimetab: Macbeth vastaste sõdureid kirvega surmamas, Duncan taan Cawdorit poomas, Macbeth Duncanit korduvalt pussitamas, Macbethi käsilased Banquot mõrvamas või Macbethi pere vägistamine ja hävitamine, Macduff Macbethil pead maha raiumas. Lömastatud kehad ja verd täis pritsitud sõnumitoojad kuhjuvad ekraanil.”[2] Normand Berlinis tekitab õudust filmi “moonutatud kehade, purustatud jäsemete, läbilõigatud kõride, mahalöödud peade, veriste nägude — õuduste paraadi” litaania ning ta hoiatab oma lugejaid, et “Polanski viis õudusi näidata ei ole vaibunud”.[3]
Alastus, hullus, veidrad seksuaalsuhted, erinevad neurootilised sundmõtted… kedagi ei üllata nende elementide äratundmine filmis, mis on tüüpiline Polanski morbiidsele kujutlusvõimele. Kuid oma istmetel ebamugavalt nihelema sunnib inimesi hoopis vägivalla hulk, mida see film sisaldab. Seda ebamugavust on tihti sõnastatud varjatult. Nigel Andrews ajakirjast Sight and Sound kritiseerib “filmi üldist püüdu demüstifitseerimise poole”.[4] Kenneth Rothwell väidab, et ei ole rahul filmi kõleda nihilismi viljatu maastikuga.[5] Aga see ei ole loomulikult tegelik probleem. See, mis paneb inimesi end ebamugavalt tundma, on fakt, et Polanski on otsustanud teha nii vägivaldse adaptatsiooni äärmiselt piinarikkast loost nii ruttu pärast hirmuäratavat tragöödiat isiklikus elus. Ausad ja põhjalikud kriitikud, nagu Paul Zimmerman, ütlevad otse välja:
Paralleelid Mansoni mõrvade ja nende ilusate, neetud Macbethide hullude, veriste tegude vahel surusid end vaatajale peale, nagu oleks Shakespeare’i tragöödia andnud Polanskile võimaluse elada välja tema enda keerulisi tundeid seoses müstika, vere, kurjuse ja kättemaksuga. [- - -] Kõik, mis siin on head, näib olevat vaid ettekääne lähivõtetele nugadest, mis meeste, naiste ja laste kehadest veregeisreid avavad. Ei ole jäetud kasutamata ühtegi võimalust verepulmi pidada. [- - -] [Film on] psüühiliste sundmõtete mõistuspärastamine. [- - -] kunstiteos Buchenwaldi, Lidice ja, jah, Mansoni mõrvade suursugusel viisil.[6]
Ajakiri Time märgib, et “Polanski tunneb end kõige kodusemalt musta maagiaga tegeldes [- - -]. Tema kiindumus üleloomulikku on nii vaoshoidmatu, et mõned filmis tavalisust kujutavad stseenid näivad olevad lausa pealiskaudselt lahendatud”[7]. Ajakirjas Women’s Wear Daily tõdeb kriitik Gail Rock, et vägivald, mida Polanski näitab, ületab isegi Mansoni ja tema Perekonna oma. Ta kaebab, et “[film on] rünnak publikule, mis näib juhtivat meie tähelepanu kõrvale “Macbethi” intellektuaalsest torkest, muutes meid tapahoogude pealtvaatajateks, mille kõrval Manson ja tema sõbrad kahvatuvad”[8]. Selles valguses on kuidagi irooniline, et ajakirjanikud, kes kirjutasid Time’i ja Newsweek’i, kirjeldasid Mansoni mõrvade jubedusi, võrreldes neid Polanski filmidega. Time’i järgi on mõrvad “sama õudsed kui see, mida on kirjeldanud Polanski filmiotsingud inimloomuse pimedates, melanhoolsetes nurgatagustes”, ja Newsweek võtab kokku, et need kuriteod ületavad isegi Polanski.[9]
Roger Ebert, Chicago Sun-Times’i kriitik, kirjeldab samuti ausalt oma tundeid filmi kohta: “On võimatu vaadata Roman Polanski lavastatud filmi ja mitte reageerida rohkem kui ühel tasandil sellistele kaadritele nagu laps, kes “enneaegselt rebitakse ema üsast”. Polanski tegelased meenutavad Mansonit [- - -] nad on ebaintelligentsed, rumalad ja neid kannustavad sügavad ja häbiväärsed himu ja vägivalla kaevud.”[10] Kõige rahutum on aga Pauline Kael, kes kirjutab New Yorker’is: “Mansoni mõrvades oli kõhedaks tegev element, millele avalikkus reageeris. Kuigi me teame, et Roman Polanskil ei olnud oma naise, sündimata lapse ja sõprade mõrvaga mingit seost, näisid tapatalgud olevat realiseerunud visioon tema õudusunenäolikest filmidest. Ja selles seoses, mis me lõime, oli häbi ja süüme element. [- - -] [Polanski] ei saanud tegelikult aru [- ‑ ‑] kas veidra lihtsameelsuse vormi või jagatud teadvuse tõttu [- - -] et see seos oli vältimatu [- - -] [aga] vaataja näeb Mansoni mõrvu “Macbethis”, sest režissöör on need sinna pannud.”[11]
Mõistagi on Polanski põiklev ja kaitseb end selliste väidete vastu. Intervjuus Bernard Weinraubiga New York Times Magazine’ile 1971. aastal vaidleb ta väitega, et film on vägivaldne, sest: “ [- - -] näidend on vägivaldne. Ja elu on ka vägivaldne [- - -] kui sa ei näita [vägivalda] realistlikult, siis on see ebamoraalne ja ohtlik. Kui sa ei vii inimesi endast välja, siis see on siivutus.”[12] Intervjuus Sydney Edwardsiga London Evening Standard’ist püüab Polanski juhtida avalikkuse tähelepanu Mansoni mõrvadelt kõrvale, ja oma elu varasemate sündmuste poole. “Kui üldse miski,” ütleb ta Macduffi lossi ründamise kohta “Macbethis”, “on nende stseenide põhjustajaks, siis see, mida ma elasin läbi kaua aega tagasi Poolas [- - -] kui kaks noort natsiohvitseri astusid meie korterisse [- - -] ja ma nägin neid ühte naist viiendalt korruselt juukseidpidi trepist alla vedamas. Mõrvarite suhtumine “Macbethis” on nende natsiohvitseride suhtumine”[13]. Hiljem väidab Polanski siiski oma autobiograafias, et intsidendi tunnistaja oli tegelikult tema isa, mitte tema. (“Ta oli näinud, kuidas ühte naist juukseidpidi trepist alla tassiti. Me istusime ja ootasime, tuba valgustas ainult pliidi kuma. Tegevusetusest lakkusin oma sõrmi ja joonistasin nendega seinale haakristi. Mu isa pühkis selle vihaselt ära”.)[14] Pole kahtlustki, et väike Roman Polanski, varjudes nagu rott Krakówi sõjas purustatud getos, on tunnistajaks kirjeldamatutele jubedustele, mille hulka kuulub ka tema ema ja vanaema ajamine Auschwitzi rongile natside poolt. Kuid Polanskile lähedal seisvad inimesed näevad sellistes ütlemistes, nagu London Evening Standard’is avaldatu, tahtlikku puiklemist. Paljud tema sõbrad ja kolleegid tunnevad, et ta valis “Macbethi” omamoodi suurejooneliseks vastuseks meedia survele näitamaks kõigile, et ta ei ole kontrolli kaotanud iseenda üle. Martin Shaw, kes filmis mängib Banquot, usub, et “Macbethi” filmimine on Polanski omapärane moodus leppida tohutu leinaga. (“[- - -] Igaühel on oma viis mingi kohutava sündmuse väljendamiseks või lunastamiseks ja ma usun, et see on tema viis”.)[15] Tegelikult muutub Polanski kaastööline filmi juures Kenneth Tynan võtete jooksul üha murelikumaks, kuna talle näib, et Polanski muudab “Macbethi” oma elus hiljuti toimunud traagiliste sündmuste makaaberlikuks taaselustuseks. Tynan tunnistab, et tunneb rahutust, kuid allub siiski Polanski kehtestatud reeglile, et võttel nendest mõrvadest ei räägita. Tynan jõuab lõpuks seisukohale, et Polanski usub, et kurjuse jõud on tõeline, selge jõud. Režissööri väidetavat paranoiat teavad kõik, kuid paljud, kes teda tunnevad, usuvad, et Mansoni mõrvad on viinud ta üle paranoilise psühhoosi piiri. “Nad ütlesid [- - -] et mulle ei ole vaja teha psühhoanalüüsi, sest ma olen täiuslikult tasakaalus,” väidab Polanski, “see tegi mind väga kurvaks, sest olen end alati hullumeelseks pidanud.”[16]
Vaid kõige arglikumad ja ettevaatlikumad kriitikud analüüsivad seda filmi ilma Polanski isikliku elu seikadele viitamata ja peavad õigemaks, järjekindlamaks ja kindlasti palju maitsekamaks käsitleda “Macbethi” vägivalda märkide ja piltide iseseisva kogumina, mis on sõltumatu igasugustest seostest režissööri biograafia või eraeluga. Kuid keegi ei oska hinnata Polanski filmi kogu dramaatilist mõju teadmata, mis juhtus sellel hirmsal 1969. aasta augustiõhtul Bel Airis. Võib-olla valib ta selle narratiivi teadlikult selleks, et leppida tolle palava augustiöö sündmustega, võib-olla on mängus hoopis teised, veidramad tegurid, kuid selge on, et Polanskit tõmbavad selle loo poole, vähemalt algselt, väga isiklikud põhjused. Tegelikult muudavad Polanski varasemat elu ja Mansoni kohtuprotsessi puudutavate detailide uuemad paljastused keerulise seostevõrgu Polanski, Mansoni mõrvade ja Shakespeare’i “Macbethi” vahel üha hirmutavamaks ja müstilisemaks.
* * *
… ta on maanteekraavis maas,
kakskümmend laia haava peas,
neist surmaks ka vähim piisav…
Nuga sukeldub inimese lihasse, rebides seda ja lastes välja paksu tuksuva vere. “Macbeth” on lugu, mis lõhnab “verise hukkamise” järele. Polanski filmi avaepisoodis “raiuvad, torkavad, purustavad, murravad ja lõhuvad sõjakirved, noad, odad, mõõgad ja nuiad”.[17] Shakespeare ei tee sellest küll saladust, kuid Polanski näitab lahingut, nagu see on päriselus. Duncan (Nicholas Selby) on kaetud “paokil haavadega”, tema keha on pussitatud üha uuesti ja uuesti Macbethi saatusliku pistodaga, kuni tema nahk on “hõbedane kullakarva veres”. Tema kaks teenrit on tapetud sama vägivaldselt, pussitatuna omaenda pistodadega, “näod näotult verised”. Metsas jahti pidava Banquo paiskab hobuse seljast maha lendav nool ning talle lüüakse kirves selga, nuga kõrri ning “kakskümmend surmahaava pähe” enne kojujõudmist, raputama “verist tukka” rahutu kuninga (Jon Finch) enne kojujõudmist, raputama “verist tukka” rahutu kuninga (Jon Finch) poole. Macduffi loss purustatakse, tema naine, lapsed ja teenijad piiratakse ümber nende oma kodus, kui peremees on ära, ning surmatakse torkehaavade rahes. Finaalis, kulmineeruvas lahingus, tapetakse nii Macduffi (Terence Baylor) kui ka Macbethi viimased meeleheitel käsilased vaenlaste nugadega enne viimast surmalööki, mis raiub puhtalt läbi Macbethi selgroo — seda stseeni on kõige paremini kirjeldanud Normand Berlin:
Kui Macbeth ronib trepist üles, et jõuda Macduffini, lahutab tolle metsik löök Macbethi keha peast. Polanski kaamera järgib pead, kui see kehast lahkub ja põrandal veereb [- - ‑] ja kaamera näitab peata keha, mis sekundiks balansseerib trepiastmetel, enne kui kaldub tahapoole ning kukub trepiastmetest alla. Õudne, rõve, realistlik stseen. Shakespeare laseb Macduffil lavale tagasi tulla, Macbethi pea teiba otsas; Polanski näitab, kuidas see sinna sai.”[18]
Paheliselt füüsilised on pussitamise stseenid tõesti — kuid need kõik on esile kutsunud Shakespeare, kelle kujundid on liidetud lõputute allusioonidega torkavatest nugadest, sondeerivatest mõõkadest ja inimliha läbistavatest pistodadest, alates Macbethi enda pistodast, mille tera ja käepide on kaetud “vereklimpidega”, kuni meeleheitliku palveni, et “puss ei näeks mul enda löödud haava”. Oma viimases “verelõõsas” väidab Macduff, et tema “hääl” on tema “mõõgas”. Malcolm (Stephen Chase) kardab, et “meeste naeratusis on pistodad” ja Macbeth kiidab oma isiklikke palgamõrvareid “väärt kõrilõikajatena”. Ja kõige löövamalt on kirjeldatud Šotimaad kui naist, keda rünnatakse noaga ja “iga päev tal haavad lisanduvad”.
Pärast Steven Parenti keha šokeerivat avastamist, kolm kuulihaava rinnus ja üks näos, lösakil tema enda auto ratta najal, nägid 9. augustil Cielo Drive’i majja sisenevad L. A. politseinikud midagi, mis meenutas vaateakna mannekeene, mis on kastetud punasesse värvi ja siis suvaliselt murule laiali pillutud, jäsemed jäigalt suunatud erinevatesse suundadesse. Kui politseinikud lähemale jõudsid, mõistsid nad, et tegemist on päris inimeste kehadega, nii metsikult surnuks pussitatud, et kõigi peale kokku oli 169 torkehaava. Maja ees murul lebab Voytek Frykowski keha, kes, nagu hiljem selgub, on meeleheitlikult vastu pannud, kuid surnud 51 torke- ja kahe kuulihaava tagajärjel, mis on rindkeres tekitanud väga tugeva verejooksu. Tema pea pihta oli 13 korda löödud tömbi esemega, mis hiljem osutus relva pidemeks. Kaugemal, basseini pool, lamab Voyteki sõbratari Gibby Folgeri vereplekilises valges öösärgis keha, keda on enne kättesaamist jälitatud majast välja ja üle muru, ulatuslikku verejooksu on põhjustanud 28 torkehaava südamesse ja selle ümbrusse. Eesruumis, kamina kõrval, lebab Sharoni sõbra Jay Sebringi verest tühjaks jooksnud keha, mis on kaetud kuivanud vere ja torkehaavadega. Ja seal põrandal, teisel pool diivanit, lamab kaheksandat kuud raseda Sharoni keha, seljas vaid aluspüksid ja rinnahoidja, tapetud 16 sügava torkehaavaga rindkeresse ja selga, mis läbistavad südame, kopsud ja maksa. Surma põhjuseks on verekaotus. Kõik kohad on verd täis. Kõigi ohvrite surma põhjuseks on verekaotus, nad on sõna otseses mõttes verest tühjaks jooksnud. Kõiki on pussitatud 7 kuni 30 korda, lisaks on nende pihta tulistatud. Paljud pisematest torkehaavadest on tegelikult surmavad — “neist surmaks ka vähim piisav”.
Üks Polanski “Macbethi” alguskaadritest näitab piinapingile seotud taan Cawdorit. Järgmisena tehakse montaažilõige millelegi, mida Kenneth Rothwell kirjeldab kui “brueghellikku õudusunenägu”[19] — see on hiiglaslik tapalava, kus võllas juba ripub mitu meest, helis domineerib surmakorin. Lõõtsutavad ja higistavad surmamõistetud ootavad hukkamise järjekorras, sellal kui pikki köisi visatakse graatsiliselt üle võllapuu. Ühte vangi, kes hakkab vastu ning rüseleb timukatega, kes üritavad talle köit ümber kaela panna, pekstakse niikaua, kuni ta alistub. Kui Cawdorit hukkama hakatakse, lükatakse ta üle lossi rinnatise, kus ta sureb brutaalset surma, rippudes kaela ümber seotud keti otsas.
Metsikud hukkamised peegelduvad võrdselt eredalt kujutatud poomises ning kägistamises. Üks asjadest, mille nõiad liiva sisse maha matavad, on timuka poomissilmus võllapuu küljest. Kaevunöör, mida kasutati kaevust vee võtmiseks Duncani surmaööl, lõpeb jämeda, silmusesarnase konksuga. Enne kui eelmisest mõrvast käed verest pestud saavad, näeme juba järgmisi käsi kannatamatult kellanööri tõmbamas. Sama kujundit kasutatakse Burnami hiie üleloomuliku Dunsinane’i mineku puhul. Banquo kukub hobuselt lõksu tõttu, mis koosneb pinguletõmmatud noore puu ümber kinnitatud köie aasast. Üks Macduffi lastest jäetakse surnult heinavankrisse, kõri ümber pingul köis. Purustatud kaelaga taan Cawdor ripub keti otsas ning ta laip kiigub, moodustades õhus ringe. Samal ajal tuuakse Macbethile Cawdori rõngasvapp, mille kuningas uhkelt kaela riputab.
Kuid Shakespeare’i näidend sisaldab kõigest kahte tegelikku viidet poomisele. Esimest siis, kui kohe pärast oma esimest mõrva vaatab Macbeth oma “timuklikke käsi”. Teine vihje on siis, kui ta käskjalga ähvardab: “Kui räägid valet, siis oksas rippuma pead elavalt, nii kaua kuni nälg su närtsitab.” Mõlemad kujundid on eredad, kuid metafoorsed. Polanski annab meile sama tõelisuses.
9. august 1969. Öö pärast tapatalguid Cielo Drive’is. Üheksa või kümne miili kaugusel vaikse Los Felizi nimelise elamurajooni äärelinnamajas lamavad põrandal kaks verega kaetud surnukeha. Mõlema kaela ümber on silmus. Need on Leno ja Rosemary LaBianca, kelle valisid tapmiseks suvaliselt Charlie ja tema Perekond, kes hiilisid keskööl äärelinnas ringi ning kelle käed sügelesid tegevuse järele. Leno lamab elutoa põrandal. Silmus tema kaela ümber on nii pingul, et nähtavasti on teda sellega kägistatud, nöör on kinnitatud suure lambi külge. Tema käed on nahkrihmaga selja taha seotud.
Rosemary lamab ülakorrusel magamistoas maas oma abieluvoodi kõrval. Tema käed ei ole seotud, aga nagu ka abikaasal, on tema pähe tõmmatud padjapüür ja ümber kaela on keritud lambijuhe. Juhe on seotud ühe külge kahest magamistoa lambist, mis mõlemad on pikali lükatud. See, et juhe on väga pingul ja Rosemary kehast veidi eemal on teine vereloik, viitab sellele, et ta võis üritada roomata mööda magamistoa põrandat telefonini, tõmmates seda tehes lambid pikali.
Nöörid leiti ka kahe Cielo Drive’i ohvri kaela ümbert — Sharon Tate’i ja Jay Sebringi. Enne kui seltskond lahkub Spahni talust, meenutab Charlie Texile, et too võtaks nööri kaasa ja seesama nöör ripub üle ühe Cielo Drive’i külalistetoa laeprussi, moodustades omamoodi ajutise topeltvõlla ning ühendades Sharoni ja Jay keha. Ja kuigi kuulus “staaride koroner” doktor Thomas Noguchi otsustas selle fakti diskreetsuse mõttes lahkamise aruandest välja jätta, mainis ta kohtuprotsessil, et ühel kehal olid ebaharilikud jäljed küljes. Nimelt Sharoni omal. Need olid köiejäljed tema vasakul põsel. Pärast nende marrastuste põhjalikku uurimist, arvas Noguchi, et Sharonit oli poodud. Ta kiirustas märkima, et poomine ei olnud kindlasti otsene surma põhjus ning arvatavasti rippus üleüldse kokku vähem kui minuti. Kuid ta oli üsna kindel, et marrastused Sharoni põsel olid köiejäljed.
Äkki viisid just need köiejäljed Polanski poomise kujundini, kui ta hakkas tegema oma versiooni “Macbethist”? Võib-olla ei suutnud ta oma mõtetest kustutada pilti peaaegu üheksandat kuud rasedast, lämbuvast ja nende uue kodu laetala küljes abitult rippuvast Sharonist? Äkki läidab see nägemus tema kinnisidee poomisest ja kägistamisest tema järgmises filmis? Või äkki toidab seda kinnisideed üks teine nägemus — kujutlus Sharonit jagamas elu viimaseid hetki oma eksarmukese Jay Sebringiga, seotuna tema külge sama köiega, elus ja surmas. Kui politsei küsitles Polanskit seoses Sharoni ja Jay suhtega, mainis too, et kuulsuste juuksur oli sadist ja köiefetišist, kes armastas nii sidumist kui ka lämmatamist. “Jay hakkas mulle väga meeldima,” tunnistas ta ühel ülekuulamisel L. A. politseijaoskonnas. “Ma tean, et tal olid oma “üleskeerajad” (Polanski väljend hang-ups). Talle meeldis tüdrukuid piitsutada. Sharon rääkis, et Jay oli ta kord voodi külge sidunud [- - -] Väga naljakas, aga väga kurb.”[20]
(Järgneb)
Kogumikust “Necronomicon. Book Two” tõlkinud ELEN LOTMAN
[1] Shaw, William P., 1986. “Vägivald ja visioon Polanski “Macbethis” ja Brooki “Learis””. Literature/Film Quarterly 4, 211.
2 Rogers Harper, Wendy, 1986. “Polanski versus Welles…” Literature/Film Quarterly 4, 203.
3 Berlin, Normand, 1973. “Macbeth: Polanski ja Shakespeare”. Literature/Film Quarterly 1: 4, 290—298.
4 Andrews, Nigel, 1972. “Macbeth” (arvustus). Sight and Sound 41:108.
5 Rothwell, Kenneth, 1973. “Roman Polanski “Macbeth””: 71—75.
6 Zimmermann, Paul, 1974. “Veri ja vesi”. Newsweek, 1. juuli 1974, lk 94.
7 ““Macbeth” päevavalguses” (intervjuu). Time, 25. jaanuar 1971.
8 Rock, Gail, Women’s Wear Daily, tsit. Leaming, Barbara, 1982. “Polanski: filmitegija kui vuajerist”. Hamish Hamilton: New York.
9 Vt Leaming, 1982:72.
[1]0 Ebert, Roger. Chicago Sun-Times, tsit. Parker, 1993. “Polanski”. London: Gollancz, lk 189.
[1]1 Kael, Pauline. The New Yorker, jaanuar 1972:7.
12 Vt Weinraub, Bernard, 1971. “Külaskäik Roman Polanskiga”. New York Times Magazine, 12. detsember, 1971:72.
13 Sydney Edwards, London Evening Standard, tsit, Parker, 1993:90.
14 Polanski, Roman, 1984. Roman by Polanski, London: Heinemann, lk 264.
[1]5 Martin Shaw, tsit. Parker 1993:181.
[1]6 Michale Delahaye ja Jean-Andre Fisch, “Intervjuu Roman Polanskiga”, Cahiers du Cinéma in English, 1966 veebruar. Ümbertrükk: Polanski, Roman, “Kolm filmistsenaariumi”. London: Lorrimer, 1975.
[1]7 Shaw,William.1986:211.
18Berlin, Normand. 1973:297.
19 Rothwell, 1973:72.
20 Tsit. Parker 1993:106.