VASTAB ANTI MARGUSTE

Meie esimesest kohtumisest sügisel 1958 konservatooriumi päevist mäletan, et sa vaidlustasid mu väiteid sageli, öeldes, et me ei tea ju, mis selle või teise asja kohta kusagil Aafrikas keegi parajasti arvab?

See oli omamoodi mäng: eitad midagi, sisimas aga ei eitagi. Ärgitad sellega partnerit, tegelikult veel enam iseennast. Tekitad variante nii või teistpidi mõtlemiseks. Nii juhtubki, et vahel inimesed ei saa üldse aru, mis ma räägin — kas tõsiselt või tõmban neid. Mõni seedib seda mitu päeva tagantjärele.

Sulle meeldib väidelda?

Ei eriti. Mõtlen rohkem ise oma asja. Aga kui tükk aega kedagi näinud ei ole, siis kuulan küll huviga, mis teine arvab. Ja palun, et räägi endast — mitte muusikast, aga sellest, mis teinud oled ja mis mõtted peas. Olen seega mitte seletaja-, vaid küsijatüüp.

         Paraku olen praegu mina selles rollis. Mis on sul töös või valmis?

Ei olegi  töös  — lihtsalt kirjutan veel oma lõbuks. Praegu on muusikas tekkinud hoopis uus tasand, noored on peale tulnud. See on elus ikka nii olnud, tulevad uued tegijad ja vanad jäävad kaugemale, siis kirjutad lihtsalt harjumusest edasi. Kümme aastat tagasi küsiti Tõnu Kaljustelt, et kas ta “Sirpi” tellib järgmiseks aastaks? Tõnu vastas, et jah — harjumusest. Mul on loominguga sama asi: oled nagu suuskaja mingil kõrgendikul, kust hooga loomulik laskuda. Aga niisuguse tembu tegin “laskumisel” ka ära, et vahetasin pisut “suuski”: nüüd on ju need kompuutrid ja oma lõbuks tegelen nendegagi. Huvitav on, sest sellega tekivad uudsed variandid, need sünnitavad enda jaoks täiesti uue stiili.

Heli ärgitab meest?

Jaa, aga ma ei ole mitte arvuti ohver, tänu sellele tekivad uued, kiired variandid, millel palju tehnilisi plusse. Niisuguseid lugusid on mul tänaseks juba oma kümme kuni viisteist, nende seas päris suuri asju. Näiteks Saksofonikontsert, Fagotikontsert, koorilaule, orelilugusid — olen kirjutanud näiteks Jaanus Torrimile Pärnus.

Pead ikkagi silmas konkreetseid interpreete, kellele kirjutad?

Nojah, Lembit Saarsalu oli nõus, tegin talle kontserdi valmis... Aga hoopis isemoodi on see, et kui neid elektrilisi klahvpille poleks olemas, siis ei teeks ma elu sees midagi sellist. See tuleneb kuulmisest. Lugesin äsja Šostakovitši mälestusteraamatut, sealt jäi mulle eriti meelde pilt, kus ta istub, jalg üle põlve, laua taga, koduselt riides ja lihtsalt kirjutab — temal oli sisemine kuulmine. Paljudel on, minul aga ei ole. Minul tuleb vist siit sõrmede seest, kui üldse tuleb. Paned käed klahvidele ja hakkad kuulama...

Sul oli see nii vist algusest peale — sinu III või IV kursusel loodud Klaverikontsertiinos, mida Helju Tauk rõõmsasti mängis, on sõrmedega leidmine otse tajutav. Tore lugu. Mis rolli mängib miljöö?

Taustadega on ka üks imelik asi. Kord iluuisutamise võistlusi jälgides istusin teleri ees ja klahvide taga ja tegin oma lugu, välja tuli klaveripala “Jäätants”, mis enda arvates täitsa kopsakas sai. No ütle seda inimese lollust nüüd! Aga küllap paljud teevad nii. Runnel vist on ka üks niisugune mees, kellele meeldib, kui ümber on sagimist, ja tema teeb ikka seal vaikselt oma asja. Niisuguseid hetki on mul ka praegu.

Et mitte nimetada seda tööstiiliks või osakski sellest? Süvamuusikasse tulid sa üldse kuidagi kaudu. Kust sa pärit oled, miks TPIsse majandust õppima läksid ja kenasti diplomini jõudnuna kahekümne neljaselt hoopis teist laadi stuudiumi ette võtsid? Isakodu oli sul Pärnu külje all.

Elasime Are koolimajas, isa oli koolijuhataja. Olin maapoiss selles mõttes, et põllupidamine käis asja juurde, kõige heinateo ja sõnnikuveoga. Isa mängis pilli, olid pasunakoor ja pühapäevased esinemised — neid sai kuulatud. Nüüd on uus kivihoone või juurdeehitus, viimasel korral mööda sõites märkasin, et vanal koolimajal olid aknad eest. Toona oli hoone veel uus, 1920.nendate paiku ehitatud. Seal käisin algkoolis, tegime sõja päevil poistega orkestrit ja mängisime pidudel: vend akordionil, mina klaveril, veel kuulusid meie punti klarnetist ja trummar.

Mis vennast sai?

Vend Mart on keemik, töötas Keemiainstituudis, nüüd on Tehnikaülikoolis. Käisime mõlemad Pärnu 1. keskkoolis, Mart tuli vanemana pärast lõpetamist TPIsse, mina — et oleks kergem toime tulla, läksin talle järele ja lõpetasin 20. keskkooli juba Tallinnas. Tegime selles koolis ka orkestri ja mängisime pidudel. Aga mitte Pärnu maantee äärses majas, mida alles taastati, vaid Kevade tänava koolis — meie käisime hommikupoolses vahetuses, westukad õhtupoolses. 22. keskkoolis olime 1949. aastal tegelikult esimene lend, pärast meid koliti alles oma majja. No ja edasi läksin TPIsse ja et just majandusse, siis lihtsalt sellepärast, et klassivennad läksid ja mingeid konkreetseid pürgimusi ega huvialasid ei olnud. Tartu oli aga igas mõttes kauge. Ega ma mingi suur lugeja ka olnud, pigem huvitas mind rohkem tehnika kui humanitaaria.

TPIs oli siis ja on vist praegugi nii, et iga mehepoja palav soov oli kuuluda TPI meeskoori, selle dirigent Arno Kallikorm oli eesti mees ja lauldi omi laule, oli isegi nagu rahvuslik korporatsioon, muusika pealekauba?

Esimene kord ei võetud vastu. Ega mul lauluhäält ole kunagi olnudki. Aga koolivennad olid ees ja see oli väga prestiižne, ma ei jätnud ja järgmisel aastal läksin läbi ka. Seal oli siis huvitav elu. Ja mehed, nagu Leevi Kuum, praegune Konjunktuuri Instituudi juhtiv teadur ja paljud teised.

Maailm on tõesti väike, ka meie teretame Leeviga sellest vanast ajast peale, kui Harjuoru tenniseväljakuil “Kalevi” esivõistlustel valjuhääldi teatas, et kohtuvad NSV Liidu teeneline meistersportlane Keres ja I järgu sportlane Buldas (võitis Buldas). Kuidas TPI meeskoor sind ka muusikaliselt mõjutas?

Selle tegevus haaras, meeldisid harjutused ise Tombi klubi keldris, rääkimata “välisreisidest” Riiga ja Leningradi ja muidugi Balti riikide tudengilaulupeod. Noodipaberit pruukisin siis ka, kuid seda tegin ammu juba orkestri päevadelgi. Tõsine oli TPI ajal aga see, et hakkasin käima Heliloojate Liidu noortesektsioonis. Seal juhendasid tööd Edgar Arro ja teised, enamikus konsi õppejõud. Asi huvitas. Muidugi mõjutas kooris käimine mind tugevasti, puutusime kokku Türnpu, Villem Kapi ja kogu toonase repertuaariga. Praegugi on koorile kirjutades kasuks, et tunnen kogu seda koori sisemist õhkkonda, kirjutades kujutan hästi ette, kuidas mu lugu õpitakse, mis hakkab proovis toimuma, sestap jätan mõned asjad loosse panematagi.

         Aga jah, klaveripaladega proovisin juba Ares. Suur “oopus 1” oli nagu Straussi valss — isal olid nootidena eeskujud kodus olemas. Tegin samasuguseid, kordamistega ja puha. Ühe loo mängisin Pärnus ülevaatuselgi, see võis loll küll olla, aga nüüd ma kuulaksin hea meelega, mis see oli. Nii et ma olen ikka esinenud kah! Ja veel. Meil oli kodus rahvalaulude kogumik Kuusalu viisidega, võtsin neid sealt ja muudkui seadsin kuulmise järgi klaverile. Nii tulebki loomingut teha: enne looming ise, siis hakka vaatama, kas läheb õigesti või mitte! Või jäägu see töö muusikateadlastele. Aga mul käis see tegemine tunde järgi — kuulmine ja jälle need sõrmed: paned käed peale ja siis kuulad, kui ei meeldi, teed jälle teistmoodi ja nõnda edasi.

Katse-eksituse meetodil, öeldakse tänapäeval.

         No vend õpetas ka pisut, ta sai need klahvid enne kätte, näitas siis mõned harmooniad ette. Tõsiseks läks asi muidugi Heliloojate Liidus, see oli umbes aastatel 1950—1951. Alustasime kohe teooriaga, kohe harmooniaga. Loomingu tund käis eraldi, õppejõu juures kodus, algul oli Aado Velmet, hiljem tuli Uno Naissoo. Kirjutasime oma lugusid, neljapäeviti tulime kokku ja kuulasime üksteist. Aga see oli see madalam tase, kõrgem, need päris heliloojad, — oli omaette, neile vaatasime alt üles ja nende töökoosolekutele ei julgenud me algul sugugi minna, hiljem küll. Üksteise lugude kuulamine arendas hullumoodi, pani mõtlema ja juurdlema, et mis mulle mispärast meeldis või ei meeldinud, mis ja miks teistele meeldis või ei meeldinud. Õppisid sedasi midagi ka ise uut. Igatahes juurelda sai palju, eriti hiljem, päris koosolekute üle. Hakkasid taipama, miks keegi korüfeedest nii või teisiti ütleb, kes tõsiselt, kes moe pärast. Näiteks Lepnurm rääkis vähe, aga kui ütles, ütles valusalt ära, samuti Leichter. Teised olid rohkem keerutajad.

Kellega omal tasandil lävisid, millised olid su suundumused?

Oli ju minust ealt vanemaidki mehi, näiteks Evald Vain, läbi sain kõigiga, aga niisugune tüüp ma pole, et kutsun kellegi koju, istume maha ja hakkame arutama. Koduteel, seda küll. Kirjutada püüdsin aga mõlemat, nii estraadi kui tõsist muusikat. Siiamaani pole vahet, teed kas laulu või libised klaveripalas iseenesest teisele pinnale, kui teed koorilaulu, läheb see jälle oma liini pidi. Ühesõnaga, olen kõigesööja, tänapäevani. Alles oli Tartus üliõpilaslaulupidu, pärast oli aega ja veetsin öö saalis, kus noored püherdasid põrandal ja tuled välgutasid, — harjud ära ja pole midagi. Mis sellest aga arvata, see on omaette teema.

TPI lõpetasid 1953. aastal ja ei läinudki tööle majandusministeeriumi?

Ei, sellaks oli muusikaõppimine noortesektsioonis juba poole peal, ühel talvel küsisingi Edgar Arrolt, et kuidas oleks edasiõppimisega, ta ütles, et Mart Saarel olevat konsis jäänud tunde vabaks. Ega kohe ei saanud, kuid sügisel tegin eksamid ja pääsesin sisse.

Ja Saare juurde? Missugune oli esimene mulje?

Ei mäleta täpselt ja ega mina ei oska teiste moodi temast vürtsitatult rääkida, mis kõik juhtus. Mis seals ikka oli: istud tema kodus, seal Kadriorus katuse all toas, klaveri taga, ta annab ülesande, et niisugused ja niisugused noodid — mis akord see on? Ise istub akna all, võtab saapad jalast ja kuivatab, selg minu poole, sokke. Saarele meeldis ise mängida meie asju, ta tegi seda väga süvenenult. Kord, kui Elli Jalajas üht mu laulu laulis, elas Mart kaasa igale noodile, mis mul klaverisaates leidus. Vaat, see oli alles elamus, kuidas ta otsis sellest välja kogu tuuma! Õpetamisest endast ei oska midagi öelda, jõudsin väga vähe aega ta õpilane olla, vaid oma esimese aasta. Tegime koorilaule, ühe loo ka kahele klaverile. Tagantjärele kohtusin nüüd Saarega jälle: tegin seade Mart Saare näidendimuusikast “Kadunud printsess”, mis algselt oli klaverile, igasugu tuubade ja fagottidega. Sellega käisin tema harmoonia läbi, kolmveerand sajandit tagasi tehtud — küll oli huvitav! Muidu ju ainult kuulad, aga teine asi on ise kõik läbi käia — milline harmoonia on tal seal sees!: pidevalt midagi liigub, midagi juhtub, kaldub kuhugi, tekivad pided. Sellest jäi praegugi veel midagi endale külge, õppimise ajal ei saanud ma veel kõigest aru. Minu jaoks on kõige tähtsam, et ma sellise inimesega üldse kokku sain. Milline sisemine vaimsus! Aga aru saad sellest alles aastakümnete pärast. Kui oled juba ise dotsent, see kõige tavalisem õpetaja, loodad, et see, mis sa ise oled, — äkki see kandub kuidagi edasi ka lastele. See sisemine headus, nii vähe, kui mul seda sees on. Ehk on midagi Saarest? Mõni lõpetaja on tükk aega hiljem tulnud rääkima, mida ta minust arvab. On räägitud päris hästi ja öeldud veel asju, mille peale elus ise ei tule. Tunnis ei tea kunagi, kuidas keegi midagi vastu võtab, vähe sellest — ega tema ka ei saa veel sel ajal aru, temalgi võib midagi plahvatada alles viieteistkümne aasta pärast. Samas, kui on tipprikas mees, siis see, mida ta aine kohta ütleb, on teisejärguline selle kõrval, mida ta olemus räägib. Võta kas või näitlejad — mõni lihtsalt ilmub lavale ja sa saad naudingu, teine kargab nahast välja — ja ei midagi. Juba see, kui lähen midagi oodatavalt huvitavat kohtama, annab mulle laengu. Spordis on samuti — mul ei tarvitse võistlusele minnagi, aga kui tean, et too või too on praegu Tallinnas... Või kui olen võistlusel, kus ta seekord ehk ei saavutagi erilist tulemust,  kuid juba teadmine koos oldud hetkedest annab hea sisemise tunde.        

Kas Saar suunas sind rahvamuusika poole? Sinu järgmine õpetaja oli Anatoli Garšnek. Kuidas oli temaga?

Ei, Saar nende viisidega peale ei käinud. Garšnek... Seda olen ka tagantjärele mõtlema hakanud, et setu muusikast olen saanud põnevaid harmooniaid, niisuguseid “minekuid”: tekivad igasugused suured tertsid, kui paned niipidi või siis naapidi kokku, sünnivad täiesti põnevad kõlad. “Sümfoonilistes runodes” seda tarkust kasutasingi. Igatahes vahva maailm tekkis seal. Anatoli puhul oli selles isiklikul eeskujul suur mõju. Samas, ega ta otseselt ei suunanudki väga. Aga kui ma nüüd kuulan tema lugusid, märkan, et mul on temaga palju ühist. Ei pääse sellest, kui puutud kellegagi kokku kuulad tema muusikat.

         Konservatooriumi lõputööks 1960 oli mul I sümfoonia. Tegime esimese poole ära, siis laskis Garšnek mind vabaks, teise poole tegin ise ja see läks nagu uues stiilis, hoopis teist moodi. Kirju lugu tuli.

1960.nendatel kirjutasid oma kuuest sümfooniast viis. Minule on eriti meelde jäänud 1967. aastast Neljas. Selles, aga ka üldse, olid sa toona hästi konstruktiivne, vorm oli hästi “loetav”.

Kui ma õigesti mäletan, siis selle lindistas Arvo Pärt ja ütles, et see võiks olla tudengitele näidisõppevahendiks — vist mitte halvas mõttes. See oli tõesti konstrueeritud, laisa mehe konstruktsioon. See käis nii: tegin loo valmis  — keelpillid olid siin, nüüd hakkasid puupillid siin mängima, siis tulid vaskpillid, löökpillid [näitab kätega — I. R.]. Tegin esimese osa löökpillidega, vaskpillidega sai teine, puupillide kolmas osa ja lõpetasid keelpillid. Nii et kõik kordus. Aga kui teos kokku kõlab, ei kuule kõiki neid osi eraldi, siis tekib tervik, tegelikult on see vaid üks täpne kordamine. Milleks vaeva näha, kui niiviisi saad paremagi tulemuse, pole vaja hakata eraldi komponeerima. Siiani lähtun sellest, et materjali ei tohi olla palju, siis see lihtsalt ei jõua kohale. Nõnda ka lauludega — teksti ei tohi olla liiast. Mõni aga võtab kätte ja  muudkui laob materjali riita. Hillar Kareva oli kord hädas ühe oma looga (oli see sümfoonia?), et liiga palju teemasid, ütles isegi, et kaotas orientatsiooni. Et suurvormi üks telg valitseks, peab see olema.

Kas sa kirjutama hakates kujutad tulemust ette?

Jaa, muidugi. Niisugust kuulmist mul küll ei ole, et näen partituuri ja siis kuulen seda. Aga tükkhaaval saan küll teha: võtan mõne lõigu, käin selle elemendid endas tuhat korda läbi, lõpuks kuuled ikka ära olulised asjad, aga tervikuna, pealegi veel kiires tempos — see on võimatu.

Ent seejärel elavas ettekandes — on sind üllatused tabanud? Oled kunagi ümbertegemise isu tundnud?

Eriti ei ole, parem on teha juba uus lugu. Väga põhjalikult untsus asja ümber ei tee. Aga esimesed proovid, kui järjepanu tuleb parandada noodivigu, orkester läheb närvi ja siis lõpuks midagi ka tuleb... — pead kõva mees olema, et seejärel öösel rahulikult magad ja teise proovi veel lähed! Aga inimene, loll, on niisugune loom, et harjub ära. Mina olen küll niisugune. Tee sa nii halb asi kui tahes, viiendal päeval vaatad: täitsa hea! Rumal komme jah, harjuda ära halva asjaga.

Mis sa üldse inimesest arvad?

Peaasi, et oleks oma moodi. Kui hakkad kunsti tegema, peab selles olema see oma mina, see peab kuskilt välja lööma, kas või natukenegi. Kui siit uuema muusika peale minna, siis selle helikeel on laiale kuulajaskonnale juba nii keerukas, et selles ennast näidata on päris raske. Need nüüdisaegsed kompositsioonid on kõik omaette pärlid, aga lähevad nagu üksteise peale. Piltlikult öeldes võid tänapäeva muusikas siit kohalt tüki ära võtta ja sealkohal tüki asemele panna ja ei juhtu midagi. See oma nägu, oma kõrv — see peab muusikas olema. Kuid samas, niikuinii me ei kuule neid Austraalia heliloojaid, ei kuule ka Peruu kompositsioone. Elame siin omas Pärnu, Räpina miljöös. Oma nägu sõltub täiesti sellest, kuidas ja kuhu sa sündinud oled, mis sinu sees on. Kui on hõredavõitu, teed küll häid lugusid, aga ...

... aga kust see sisse tuleb?

         Kes seda teab. Mida vanemaks saad, seda enam hakkad mõtlema selle kõrgema asja peale, ikka tuleb sealt midagi inimesse, ühel rohkem, teisel vähem. Ja kui ta on su sees olemas, siis sa võid isegi halvemini kirjutada, aga see on väärtuslikum, kui see, kui sul puudub oma nägu. Hea muusika küll, mis liigub ja kõik on korras, aga ei eruta eriti. Seiskem siis selle eest väljas, et omada sisu. Aga seda jälle ei saa ise teha ju...

Pikemata on selge, et oled tolerantne inimene.

Ei ole! Miks? Tont teab, ega ma loomulikult vehkima ei hakka, mõtetes küll, mõtetes saab seda teha. Kas või raadiot kuulates, või kontserdil. Seevastu huvitav on kuulata mõnda “oma tasandil”, aga võõrast lugu, selle kulgemisega kaasa minna. Nagu köögiuksest siseneda ja sealt midagi endale kasulikku kaasa võtta; mis kuuldes meeldib, selle jätad endale ka meelde. Aga teist väga maha teha või kiita — see ei ole minu loomuses, las tema teeb oma muusikat.

Sulle siis meeldib muusikat kuulata?

Jah, meeldib küll. Eriti uut muusikat. Need vanemad mehed sealt aastasadade tagant — kiidetakse küll seda ja teist, aga ma ei lähe nendega kaasa, sest helikeel on niisugune teada juba, nad on üheplaanilised, asuvad ühel pinnal. Dominant-toonika süsteem on kulunud. Teisalt aga, mida rohkem uut, seda rohkem paneb kuulama. Stiili poolest. Mida tänapäevasemat kuulata, seda rohkem tuleb masina- ja elektronmuusikat, see annab palju mõtlemisainet. Üks mõte viib mind selleni, et muusika mõiste peaks avarduma, see peaks olema ilus ja hingele, kaunis ja ülistav. Kui kuulad aga toda “tehnikamuusikat”, siis see ikka väga ängistab ja muserdab inimest, nii palju koledust on seal. Aga see koledus nimetatakse tänapäeval ümber. Muusika on minu nägemuses puu, sellel harud, kust hargnevad järgmised oksad. Too üks haru on nüüd elektronmuusika või tämbrimuusika oma oksakestega, mis kõik tänapäeval olemas, ja edaspidi tulevad — olgu siis kerge muusika oma beat’i või eurolauluga — see ei ole m u u s i k a, sellele peaks andma muu nime. See ei kuulu enam minu puu juurde. Minu puu juurde kuuluvad samuti näiteks kas või eelmise sajandi laulupeod, — sellele tasuks küll kasvatada uusi oksi nii, et vana tüvi jääks alles, latv püsiks värskelt rohetavana. Kuidas seda teha, seda me veel ei tea, Hirvo Surva ehk juba teab, tal pidi ideid olema. Tal on otsiv vaim, au ja kiitus, kui ta midagi leiaks.

Meie jutt kipub ka puu ladvana harali ja ma pole kindel, kas sa sinna mitte mõnd provokatiivset “varesepesa” ei sokutanud. Lähme tagasi sinu loomingu juurde. Tundmata sellest küllaltki suurt osa — oled minu jaoks liiga palju liiga erinevates žanrites kirjutanud —, söandan sinu orkestrirunode kõrval endale enamgi veel meeldida lasta “Orelitoonidel” aastast 1974.

Oh ei, see ei tulnud välja! Üks asi, et selles on vähe orelit, pole nagu “orelitoonid”; teiseks on lugu ise ka kuidagi... Runod jäävad rohkem alles. Ütlen jälle, et kui ma midagi teha ei oska, võtan selle saani, milles on rahvalaul, istun peale ja lasen siuhti! alla kuni järgmise rahvalauluni, võtan uue ja lasen jälle alla. Need on niisugused lollikindlad asjad, sajandeid olnud ja neis on nii palju elu sees, nendega ei saa eriti vigurdada. Huvitav on see, et rahvalaulud on suuresti ühetaolised oma meloodiakujundite, toonide poolest, toonideks neid hüütigi, need ei ole viisid. Võtad ühe, siis teise — see samasugune, esimese viimased noodid samad, mis teise esimesed. Ühendad need, tekivad ühised motiivid, viiest-kuuest sellisest hakkad lugu kokku panema, tugipunktid kenasti olemas. Ja ongi niisugune pikem vorm valmis. Kord koolis lasin ühel õpilasel võtta eesti rahvalaulud (ei mäleta enam, mis liigist), läbipaistva paberi vahel asetas ta need värvilistena üksteise peale. Tekkis niisugune vikerkaar ja summas joon, millest nähtub, et “põhjaks” ongi vaid üks alglaul, mida lauldi. Ikka nii, et esimene ja teine takt liikumisega üles kuni kõrgpunkti, kust tuleb jälle alla, neid, kus meloodia kohe liigub üles, et siis laskuma hakata, neid on vähe. No ja lõpuks võib selliseid viise ka ise sama joone järgi tegema hakata, polegi vaja Tampere kogudest otsida. Mis ma siis halvem olen kui rahvalaulik, ma olen ka rahvas! Ma, loll, panen ainult oma nime loole külge.

Viimase, Kuuenda sümfoonia kirjutasid üle kahekümne aasta tagasi, kas nii jääbki? Või kas nimetuses ongi üldse küsimus?

Ei-noh, praegu on üldse teine tasand. Ja uus põlvkond, millest rõõmu tunda. Milleks vägisi rinda pista, lõpuks olen ju elus juba oma asjad ära teinud… Korrata ei taha ja kui uut soovida teha, pead olema kõva känd, mida mina ei ole. Miks peakski minus olema veel järgmine ja sellele järgmine põlvkond? Ma ei ole nagu Stravinski, kes oli alati esirinnas. Uus põlvkond tähendab igati uut seltskonda — dirigendid, pillimehed jne. See on täiega ka uus mõttelaad. Ja kui sinna ilmub keegi vananenud “noodiga”, see ei lähe neile ju pihta! Täpselt samuti kui vanad ei võta omaks kedagi “kaugest saabumata sajandist”. Lõpuks on veel olemas ka kuulaja — ega tema oota harjumusvälist, vaid ikka seda, milleks keskkond ja raadio on ta ette valmistanud.

Kas pead võimalikuks, et näiteks sinu Neljandat sümfooniat juhataks mõni noor dirigent või loodaksid mõnele “vanamehele”?

Pean küll, sest ega see oleks nüüdisloomingu pähe välja pakkumine, olnut ikka mängitakse. Muusikafondis on meil lindistatud muusikatki riiulites meetrite kaupa, — kui palju on seal head eesti muusikat! Miks me ei kuule seda? Aga kõike kuulata olekski vist võimatu, sest kus seda teha? “Klassikaraadio”, kui nad tahaksidki, ei mahutaks seda oma programmi ära. Pool sajandit tagasi — siis jah, vahepeal on aga tohutult juurde kirjutatud ja üha rohkem kirjutatakse, EMA on suuri andeid tulvil. Kontsertidel on aga kordusettekanded mõeldamatud, uue pakkumine on sedavõrd intensiivne. Lihtsalt ei mahu. Aga au ja kiitus “Klassikaraadiole”, nad teevad tohutult head tööd, kuid füüsikaseadused ise seavad piirid. Ja mul kodus ajab oma loomingutki juba üle, ainult sedelitega kartoteek mahub segamatult ära. Olengi mõelnud, et peaks koristama hakkama.

Ära sa, jumala pärast, Gogolit küll järgi!

Jaa, aga olen ikkagi hädas selle opuseerimisega: mida jätta, mida mitte. Sest vaatad küll, et lahja lugu, aga nii kui miski iva siiski leiad, jätad alles ja paned numbrigi külge. Pärast mõni vaatab — küll on loll, mis pahna alles hoidnud! Uute lugudega on aga nõnda, et need tunduvad alguses ikka head, muidu ju ei teekski. Nii need väärtusetud väärtused kogunevad.

         Ja hea, et kogunevad, maailm neist lõhki ei lähe. Ära unusta, et peaaegu kogu su looming on aegade jooksul kõlanud, sel kõigel on olnud esitajad ja kuulajad.

Neile olen sügavalt tänulik. Kas või dirigentidele. Loeksin nad kõik ette, aga neid on nii palju. Kahju vaid, et minu asju ei juhtunud dirigeerima Gustav Ernesaks, kuigi elasime ühes aegruumis. Toona ei olnud mul talle veel midagi pakkuda. Tänada saan eelkõige Roman Matsovit, Eri Klasi, Neeme Järvit, Paul Mägi... Matsovi kohta ütlevad kõik, et ta oli mees, kes eesti muusikat väga südamega võttis. Ja hämmastav, et täiesti uued lood, millest võis arvata, et need pole täisväärtuslikud — kuidas ta aitas neid ette valmistada. Need korduvad tema kodus käimised, arutlused, nõuanded, pliiatsi ja kummi kurnamised… Oli lihtsalt fantastiline, vastutulelik mees kogu eesti muusikas. Või võtame meie tippkoorijuhid Eesti Raadio Segakoori ees, lauljad... Ma pole olnud miski popp helilooja, aga mind on aidatud isegi üldlaulupidudele. On ikka elamus, kui niisuguse rahvahulga ees kuuled oma laulu kõlamas. Elamus oli seegi, kui üle-eelmisel aastal Hiiumaal lapspianistide võistlusel oma pala (kohustuslik “Karukellamäng”) mitmekümnelt konkursandilt kuulda sain. See tekitas tunde, et mõned lood jäävad mõneks ajaks alles siia maa peale.

Küsinud IVALO RANDALU