AUGUST WIERA 150
(28. III 1853—26. III 1919)
Teatri- ja muusikajuht August Wiera sündis 28. märtsil 1853 Tartu lähedal Jaama mõisas. Tema isa Peeter oli sepp, kes enne tema ilmaletulekut suri, virtinast ema Miina siirdus Maarja-Magdaleenas õpetaja, praost Mickwitsi perekonda ammeks ning lapse võttis oma hoolde Elistvere piimamees Juhan, kus selle elatanud õde tema eest hoolitses. Koolieas oli tema kasvatajaks onu Taavet, Välgi kõrtsmik. Kuueaastasena laulis ta juba lastekooris soolot ning Välgi-Nõmme koolis õpetas talle noor koolmeister Espenstein orelimängu.
Wiera õppis aastail 1867—1869 Maarja-Magdaleena kihelkonnakoolis; pääses kooliõpetaja Sõbra korterit ja saapaid puhastades selle isikliku klaveri “kallale” ning viieteistkümneaastasena juhatas ta juba kirikus laulukoori.
1869—1874 oli ta L. Bandelier’ mööblitöökojas tisleriõpilaseks. Aastast 1869 laulis Wiera “Vanemuise” kooris, kuhu pääses meistri loal kaasa laulma. Meister lubas tal koguni esmaspäeviti üks tund hiljem tööle ilmuda kui harilikult.
Kui “Vanemuine” aprillis 1870 Jaama tänavale kolis, korraldati keisrihärra sünnipäeva puhul suurem pidu. Avaramate ruumidega kerkis päevakorrale näitemängude korraldamine. Avaetendus “Saaremaa onupoeg” (mis tähistab ka eesti rahvusliku teatri sündi) toimus jaanipäeval, 24. juunil 1870 Lydia Koidula juhatusel. Teine, “Maret ja Miina ehk Kosjakased”, sama aasta mihklipäeval, 22. septembril (v. k. j). Järgmine näitemäng “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”, mängiti 3.—4. juunil 1871 (näitejuht Reinhold Sachker) ja seal täitis Wiera juba etteütleja kohustusi. Peale Jannsenite olid kõik endised tegelased.
Reinold Sachkeri mälestustest võib Wiera kohta lugeda: Näiteseltskonda astus kord üks noormees August Wiera. Kasvult oli ta lühike ja kõhnavõitu (...) Wiera ei kõlvanud näitemängu jaoks mitte põrmu, kuid muusika peale oli ta väga andekas. Ta mängis viiulit ja hakkas “Vanemuise” klaveri peal ka klaverimängu õppima. Sakslane Schubbe, kes tantsupidudel klaverit mängis, näitas Wierale algastmed klaverimängus kätte. (Vt “Kui päikest sõelaga tehti”. Koostanud L. Kirepe. Eesti NSV Kultuuriministeerium. Teatri- ja Muusikamuuseum, 1974.) Wiera seadis näitlejaist (kahest bassist ja tenorist) kokku soolokvarteti. Ta tegi suuri edusamme muusika alal ja täiendas end üha rohkem.
Samal ajal oli sakslastel Tallinnas draama- ja ooperitrupp; neid etendusi jälgis Wiera huviga.
1873 asutas ta Tartus koos venelase Saharoviga viiulikoori, kus mängis ise kontrabassi ja mille ühinemisel “Vanemuise” seltsi pasunakooriga sai alguse “Vanemuise” orkester. Sellega hakati ette kandma ka laulumänge (esimesena prooviti ühte saksakeelset kupleed), 26. jaanuaril 1875 etendus “Muru Miku meelehaigus”, millega nähti suurt vaeva, sest nii muusikakoor kui ka lauljad olid veel “harjumata”. Näitemängule lisas Wiera ka mitmed soolo- ja koorilaulud.
Kui näitejuht Reinhold Sachker (perekondlikel põhjustel) ja Karl August Hermann “Vanemuise” juurest lahkusid, võttis Wiera näitelava juhtimise enda kätte — ta valiti aastal 1878 koori-, orkestri- ja näitejuhiks.
Wiera oli üliagar ja hoolikas, ta külastas lauljaid nende kodudes, samuti lõunatundidel, viiul kaasas, õpetas ja harjutas, et laul ettekandel selge oleks. Wiera ühendas mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ja aitas isegi, kui tarvis, primadonnal laulda. Ja see ei seganud ühtegi kuulajat, ehkki kapellmeistri hääl ilus ei olnud ja kärises ebameeldivalt pidevast kamandamisest
21. aprillil 1880 mängiti esimest korda Kunderi näidendit “Mulgi mõistus ja tartlase tarkus” ning Jannseni eestindatud lustmängu “Pärmi-Jaagu unenägu”, millele olid “ilustuseks” sisse põimitud ka mitmed laulud. Selleks üüriti Tartu saksa teatri avarad ruumid. Tung teatrisse oli nii suur, et osa inimesi pidi tagasi minema. Wieras tekitas see soovi sel alal edasi pürgida. Tollal juhatas ta ka saksa koore, tänu millele pääses proovide ajal ka saksa teatri kulisside taha; ta vilistanud ja ümisenud viise kaasa seal ette kantud “Preciosast”, sellega algas ka tema suur ja kaua kestev lavakarjäär. Oma repertuaari hankis Wiera Handwerkerverein’ist, kuid tema käsitlusviis oli itaalialik.
Näitemängu toimetamine-tõlkimine, raamatupidamine ja muu asjaajamine oli Ludvig Menningu* käes, Wiera elas sel ajal (oma emaga) Ludvig Menninguga ühes korteris. Ta sai peale prii korteri ka 25 rbl kuus palka ja pidi selle eest noote kirjutama, laulu ja muusikat juhatama. Laulukoor, mida Wiera juhatas, oli õige suur.
Wiera algatas 1883. aastal eesti muusikateatri traditsiooni, millest tänavu möödub 120 aastat; see toimus 24. aprillil esietendunud Pius Alexander Wolffi melodraamaga “Preciosa” Carl Maria von Weberi muusikaga. Vanaaegsed riided laenati pr Franzisca Liebischi eragarderoobist, näiteks “Preciosa” puhul tuli talle riiete eest maksta 30 rbl õhtu pealt. Ette tuli ka “teatriskandaale”. Hugo Techner meenutab seda oma autobiograafias: Ühel “Preciosa” etendusel, I vaatuses, kus keegi teatab, et Madriidi poolt läheneb salk mustlasi, — rahvas näitelaval ootab ja ootab, aga mustlasi ei ilmu. Selle asemel tuleb L. Menning ja ütleb: “Laske eesriie alla ja publik saab raha tagasi. Pr. Napp ei tahtvat lavale tulla, ta läinud all tülli, tema riiete peale läinud õlut.” (Tsitaat raamatust “Kuidas päikest sõelaga tehti”, koost L. Kirepe.) (L. Menning viis näitlejad ja muusikakoori “Preciosaga” Tallinna Linnateatrisse, kus anti üks läbikukkunud etendus. 1897 külastas “Vanemuine” Peterburi, kus ”Preciosa”, ”Jenoveva” ja ”Udumäe kuningas” said terava kriitika osaliseks.) 1902 mängiti “Vanemuises” “Preciosat” 100. korda, millega tähistati ühtlasi Reinhold Sachkeri ja Elise Tõnnissoni 25-aastast lavategevust.
Leopold Hansen meenutab: Kasvult oli Wiera lühike ja kõhnavõitu, kitsaõlaline mehike. Kõrge lageda lauba tõttu algasid ta pruunid kunstnikulokid kaunis kaugelt otsmikult ja ei langenud kunagi eksitavalt silmade ette. Näpitsprill oli tal alati paelaga kaelas, mida tarvitas ohtrasti ja mis istus imehästi ta õhukesel ninal, mille ots, mitte küll viinast imepunane oli. Sügavale silmakoobastesse peidetud hallsinistel silmadel oli palju tööd, sest nad pidid olema säärase mitmekülgse tegevuse juures ees ja taga. Pikad valkjad vurrud, mis said lisa veel põsekarvadest, olid otstest alati märjad, samuti ta kõhnad sinkjad huuled — muidugi suurest seletamisest. Kõhnu põsenukke koloreeris tal ere soontevõrestik ja terav kõrisõlm hüples nagu õngekork krae ja lõua vahel, mille huultealusesse lohku oli jäetud väike tutike karvu. Riides käis Wiera poolkulunult nagu kunagi kunstnikud, ning uulitsal kandis ta suurte härrade eeskujul uhket, kuid kaunis peetud keisermantlit. (Vt Leopold Hansen. Minu tee teatrisse, O.-ü. “Vaba Maa”, Tallinn, 1940, lk 24.)
Ludvig Menning abiellus ja andis näitemängu juhatuse enda käest ära 1886. aastal. Wiera võttis “Vanemuise” näitemängu oma majanduslikule vastutusele. Ta alustas oma tegevust (sh suviseid aiapidusid) seltsi kulul ja tulul. Veidi raha said ka näitlejad, kes olid klassidesse jaotatud. (Varem saadi tasu priipiletites ja -lõunasöökides). Palga suurust arvestati selle järgi, palju keegi mängis. Kel laulda tuli, sai etteaste eest pool tasu juurde; kolmas klass, kuhu kuulusid kooriliikmed ja väikeste osade mängijad, ei saanud midagi. Wiera-aegset “Vanemuise” truppi, kuhu kuulus koos koori ja orkestriga ligi 100 inimest, võib pidada Eesti esimeseks (rahvuslikuks) poolkutseliseks teatriks. Näitlejad olid enamasti käsitöölised, kes töö kõrvalt 2—3 õhtut nädalas proovil käisid ja lisaks osa pidid õppima. Seetõttu oli vaja enamasti etteütleja abi kasutada. Näitlejaid oli raske saada. Neidki, kes olid, tuli palvetega kinni hoida. Ka näidendeid oli vähe, neid kohandati saksa keelest.
Hooajal 1885/86 etendati esimest korda operetti — Planquette’i ”Corneville’i kelli”, mis oli mängukavas 1902. aastani. 1886. aastal etendati Raupachi “Jenoveva” lauludega näitemängu viies järgus. Wieral oli kombeks näitemängudesse võõrast tükist laule lisada, ”Jenovevasse” lisas ta näiteks sõjaväe sissemarssimise laulu operetist ”Mustlasparun”. 1887. aastal mängiti Mannstaedi laulumängu ”Ilumäe piimatüdruk”, seejärel etendusid edukalt Wolffi ”Ebaparun”(1888), Stinde/Engelsi ”August ja Klaara” ning Kneiseli “rahvatükk lauludega” ”Mängumehe laulud”. 1894 mängiti Jakobsoni “Udumäe kuningat”, 1895 Gogoli “Naisevõttu”, 1899 etendati esimest ooperit eesti rahvusliku lavamuusika ajaloos — lavale tuli Mehúli koomiline ooper “Joosep Egiptuses”.
1891. aastal sai Wiera teatridirektori õigused, nii et ta võis üle Venemaa oma kulul vabalt etendusi anda.
Wiera juhtis teatrit, kuni selts Jaama tänaval 1903 maha põles. Kui Aia tänavale ehitati “Vanemuise” seltsi maja, tuli uus ajajärk, uued juhid ja näitlejad. Wiera jäi hoopis kõrvale. Et endale ülalpidamist muretseda, oli ta tihti sunnitud kinodes kontrabassi mängima, kuni “Estonia” selts ”Udumäe kuningaga” (ja mõne aja pärast ka “Vanemuine”) talle tuluõhtu andis ja ta suurest kitsikusest päästis.
Wiera ja Sachker surid päevase vahega märtsis 1919. Wiera elas siis Tartus Kivi tänavas, kust ta leiti surnult 26. märtsil.
Wiera on maetud Tartu Raadi kalmistule.
* Ludvig Menning (1855—1889), näitleja ja lavastaja. Hilisema kutselise teatri “Vanemuine” lavastaja ja teatrijuhi poolvend.