Pärnu Nüüdismuusika Päevadest 2003
22.—26. jaanuarini peeti Pärnus jälle kord nüüdismuusika päevi (PNP). See XX sajandi modernistliku muusika vaatlust ja esitamist — konverentsi ja kontserte ühendav festival sündis 1988. aastal Pärnus ja toimus seal kuni 1994. aastani (korra ka 1998. aastal), seejärel aastail 1995—1998 Uue Muusika Päevade/Pidustuste nime all Tartus (TUMP). 1998. ja 1999. aastal Tartus aset leidnud konverentsid pealkirjaga “TECHNE” lähtusid samast traditsioonist ja nüüd, neli aastat hiljem jätkati jälle PNPga. Alates 1992. aastast kuni tänaseni korraldab festivali Eesti Arnold Schönbergi Ühing (1998. aastal tegi seda NYYD Grupp).
PNP tekkis tollaste Tallinna Konservatooriumi tudengite (eelkõige Andrus Kallastu) initsiatiivil, sest neile tundus hädavajalikuna tundma õppida vabas maailmas juba ligi sada aastat viljeldavat muusikalist modernismi, mis Eestis näis peaaegu puuduvat.
Nüüd tagantjärele võib täpsustada, et puudust ei tuntud niivõrd modernistlikest teostest — neid on ju eesti muusikas olemas —, kuivõrd täisverelisest modernistlikust muusikaelust: et oleks rohkem heliloojaid, interpreete, kuulajaid ja korraldavaid-toetavaid institutsioone, keda seob ligilähedane arusaam modernistlikust muusikast ja/või vajadus selle järele.
Kui kõigi varasemate festivalide keskmes oli XX sajandi ühe modernistliku helilooja looming, siis “PNP 2003” teemaks oli modernism ise — justkui tagasivaatena tehtule ja sihtide seadmiseks tulevikus.
Mida siis PNP ellukutsujad ja tänased korraldajad õigupoolest “modernismi” all silmas peavad?
The New Grove Dictionary viimase väljaande artiklis “Modernism” ütleb Leon Botstein, et tegemist on kõigepealt selgesti esiletõusva ja pideva traditsiooniga XX sajandi kompositsioonis, aga ka esteetikas, muusika uurimises ja esituspraktikas. “Modernism tuleneb pärast 1900. aastat elanud heliloojapõlvkondade põhjapanevast veendumusest, et muusika väljendusvahendid peavad XX sajandil vastama ajastu ainukordsele ja äärmuslikule iseloomule.” Võimaluse ja vajaduse piiritleda modernismi kui nähtust on tänapäeval paradoksaalsel kombel tõstatanud vastandnähtus, mida tähistatakse paljude jaoks juba ammu ebameeldivaks muutunud sõnaga “postmodernism”. Mõistet “modernism” ei tasu lahutada ajaloolisest kontekstist, milles see on tekkinud: Richard Wagneri kunstiideed, mis settisid pärast tema surma kuni Esimese maailmasõjani Euroopa kultuuris.
“PNP 2003” initsiaator ja kunstiline juht, Eesti Arnold Schönbergi Ühingu juhatuse esimees, helilooja ja muusikakriitik Märt-Matis Lill viitas oma PNP konverentsiosas peetud ettekandes nimetatud artiklile ja leidis, et “modernism” on ähmane mõiste, mille ühiseks nimetajaks on vaid uudsus. Seepärast proovis ta “modernismi” defineerida, toetudes hilise Ludwig Wittgensteini mõistekäsitlusele: mõiste määrab selle kasutus. “Modernismi” mõistet kasutatakse Lille arvates kõige rohkem seoses Darmstadti koolkonnaga, eriti selliste Teise maailmasõja järgsete heliloojatega nagu Pierre Boulez, Karlheinz Stockhausen ja Luigi Nono. Darmstadti koolkonna heliloojate muusika uudsus seisneb Lille arvates selles, et nad “lõikasid” muusikalise mateeria lahti (umbes nagu Kandinsky taandas kogu kujutavkunsti algelementidele — punktile, joonele ja tasapinnale) ning panid uut moodi kokku.
Mina rõhutaksin koos Theodor W. Adornoga, kellest kui XX sajandi ühest tähtsamast modernismiteoreetikust konverentsil väga palju juttu tehti, modernistliku kunsti tõeaspekti: modernism on püüd näidata kaasaegsele ühiskonnale kunsti uuendamise kaudu nimelt tõde. Olen nõus Märt-Matis Lillega, et Darmstadti koolkonda võib pidada kõige radikaalsemaks muusikalise modernismi nähtuseks XX sajandil (seega avangardiks), kuid ainult selles osas, mis puudutab muusika keelt. Darmstadti koolkonna serialistliku muusika keel on tõepoolest enneolematult keeruline ja väga erinev sellele eelnevast, iseasi aga, kas see muusika esitas ühiskonnale ka äärmusliku annuse tõde. Veelgi kaugemale läks ju näiteks John Cage, kes ei piirdunud muusikalise keeleuuendusega, vaid loobus täiesti mõiste “muusika” traditsioonilisest sisust. Oluline on ka uudsuse määr võrreldes eelneva ajastuga. Schönbergi muusikalise keele uuendus oli selles mõttes veelgi radikaalsem kui Teise maailmasõja järgse avangardi oma.
Niisiis piiritlevad PNP ellukutsujad ja tänased korraldajad muusikalist modernismi üsna kitsalt: see on muusika, mille materjali ja tehnika paradigmaks on Darmstadti koolkonna serialistlik kompositsioon. Ja võib öelda, et PNP-le pandi alus kujundamaks eesti muusikaelus pinnast sellest paradigmast lähtuva, uudse kõla ja keerulise struktuuriga muusika täisverelisele olemisele: et oleks heliloojaid, esitajaid, kuulajaid, korraldajaid ja toetajaid. Võib muidugi küsida, kas selline muusikaelu üldse saabki olla täisvereline.
Näib siiski, et PNP on oma eesmärgile lähenenud. Paljud noored, kahekümne- kuni neljakümneaastased eesti heliloojad kirjutavad muusikat, mida on kerge seostada nimetatud paradigmaga; on “NYYD Ensemble”, XXI Sajandi Orkester, “Küberstuudio” jt ning iseäranis heliloojate interpreetidest sõbrad ja õpingukaaslased, kes meeleldi esitavad nende muusikat; on (küll mitte hiigelsuur) publik, kes sellist muusikat kuulab, ja kui mitte Eestis, siis välismaal; leitakse ka raha, et seda “kahjudega kauplevat” kultuuri eksponeerida.
Eelnevast ei pea aru saama nii, et PNPga seotud või Eesti Arnold Schönbergi Ühingusse koondunud muusikud on selle kõik üksi saavutanud. Eelkõige on siin tegu ikkagi ühiskondlik-poliitiliste muutustega Eestis viimase viieteistkümne aasta jooksul. Eesti on saanud lihtsalt jälle vaba maailma osaks ning kui meie muusikud pakuvad oma kunsti välismaal ja kutsuvad külla välismaa muusikuid, ei taha nad ju näidata, et meie muusikakultuuris puudub miski, mis mujal edukalt toimib.
Aga nüüd lähemalt “PNP 2003” juurde.
Et hea jääks lõppu, alustan kriitikaga. Üritus oli interdistsiplinaarne — tähelepanu polnud mitte ainult muusikal, vaid ka kujutaval kunstil ja kirjandusel ning laiemalt kultuuriteoorial. Osalema oli kutsutud mitu tuntud ja huvitavat inimest ning loomekollektiivi. Nelja päeva jooksul juhtus päris palju ja sisukaid asju. Kõike seda aga ei toetanud kahjuks reklaam. Kui näiteks festival “NYYD” püüab olla ikka hetke tähtsaim muusika-, koguni kultuurisündmus Eestis, siis PNP ei tahtnud seda olla isegi mitte Pärnus, kui otsustada kohalike kuulutustulpade järgi festivali toimumispäevadel. Rääkimata Tartust, kus inimesed ehk mäletanuksid eelmist TUMPi ja osanuksid paralleele nähes kohale minna. Võib-olla on siin taga modernismile tunnuslik kalduvus elitaarsusse? Tõsi, Arnold Schönbergi Muusikaliste Eraettekannete Ühingu (Viin, 1918—1922), modernistliku eliitmuusikaelu musternäite tegevus oli laiade masside eest suletud. Aga see ühing tegutses ka ainult neli aastat. Arvan siiski, et täisvereline muusikaelu peab olema avalik ja mitte sektantlik. Selle juurde lihtsalt peavad kuuluma reklaam, külalised ja fotograafid. Ent sellega mu kriitika peaaegu piirdubki.
Muusikaprogramm oli igati huvitav.
PNP kunstiline juht Märt-Matis Lill oli Eestisse kutsunud oma kompositsiooniõpetaja Sibeliuse Akadeemiast, Soome ühe rahvusvaheliselt tunnustatuma nüüdishelilooja Veli-Matti Puumala (s 1965), kes kohtus publikuga ja õpetas nooremaid eesti kolleege. Ma ei jõudnud kahjuks Puumala pakutust osa saama. Kui aga hinnata Puumala muusikalist mõtlemist festivali kontserdiosas kõlanud kahe teose põhjal (elektrooniline teos “Rajamailla” ja “Hommages fugitives” klaverile), võis küll selgesti tajuda tuginemist modernismi aluspõhjale, ent samas ka selle keskmest (eelmainitud tähenduses) eemaldumist.
Toimus neli kontserti erinevates ja huvitavates Pärnu saalides.
23. jaanuari õhtul kõlas Eliisabeti kirikus stiilne modernistlik muusika: XX sajandi klassikasse kuuluv Stockhauseni “Gesang der Jünglinge” (võimalik, et esiettekanne Eestis!) ja Ligeti “Volumina” orelile (esitas Jaanus Torrim), lisaks Puumala mainitud “Rajamailla”. Tõsiselt võetav ja kuulama panev muusika.
24. jaanuaril sai “Endla” teatri Küünis kuulda-näha viimasel ajal väga aktiivse Eesti ansambli “Küberstuudio” kava (flötist Monika Mattiesen ning helilooja ja elektroonikaspetsialist Margo Kõlar koos kolleegidega), mis seostus hästi festivali teemaga (Berio, Saariaho, Jodlowski, Messiaen, Stockhausen), põhiliinist eemaldus vahest Górecki. Parima mulje jättis Stockhauseni “Flöte aus Orkester-Finalisten“ flöödile ja live-elektroonikale.
25. jaanuaril toimus kaks kontserti. Kell 17.00 kõlas Pärnu raekojas kammermuusika (Liina Lill ja Mati Mikalai klaveril, Tarmo Johannes flöödil). Kava jällegi väljapeetult modernistlik: soome modernismiklassik Meriläinen, Maderna, Puumala, Amy. Raskeid teoseid esitati märkimisväärse enesekindlusega.
Kell 19.00 esines Pärnu uue kontserdimaja kammersaalis “modernismiklassik” eesti interpreetide hulgas — “NYYD Ensemble”. Muidu modernistlikust kavast (Lindberg, Saariaho, Boulez, Tüür, Tulve, Carter) jäi stiililiselt veidi eemale Tüüri “Arhitektoonika VII”. Eriti õnnestusid Lindbergi teoste ettekanded.
Täielikult muusika kontosse võib kanda ka PNP konverentsi esimese päeva, kus peale mainitud Märt-Matis Lille ettekande sai kuulda allakirjutanu ettekannet Arnold Schönbergi Berliini-koolkonnast Preisi Kunstide Akadeemias 1925—1933 ning Mart Humala kõrgetasemelist muusikateoreetilist esitust — USA modernisti Eliott Carteri keerulise struktuuriga klaveriteose “Night Fantasies” analüüsi.
Otseselt muusikaga seostusid samuti kaks konverentsi teisel päeval peetud ettekannet. Neist esimese, “Modernismi mõistest muusikas” autor Evi Arujärv kahtles, kas modernismi taga ongi üldse midagi peale müütide ja lugemisviiside. Ta esitles end küll modernismi vaenlasena, ent, nagu näis, mitte lepitamatuna. Muusika ja kultuuriteooria vahele jäi hästi esitatud raamatututvustus Jaan Rossilt: Theodor W. Adorno “Sissejuhatus muusikasotsioloogiasse”.
Festivali kujutavkunsti programmi kuulus esmalt Ants Juske konverentsiettekanne “Kas postMODERNISM või POSTmodernism”, mis andis hea ülevaate mõlema mõiste ajaloost nii seal- kui siinpool Eesti piiri. Lisaks toimus igal õhtul kell 21.00 Pärnu eri paikades üks performance.
22. jaanuaril võis Pärnu jõe kaldal kontserdimaja lähedal jälgida Raul Meele tule-etendust “Wanad sõbrad”. Püsti asetatud puupostide süütamine ja põlemine oleks ehk olnud efektsem algselt planeeritud tegevuspaigas, Pärnu jõe jääl, kuid üritus oli oma pealkirja vääriline — vähemalt mina kohtusin seal mitme vana tuttavaga.
23. ja 24. jaanuaril esitas Academia Grata tegevusrühmitus “Leegion” oma performance’id “Sport ja loomad” (kontserdimaja ees) ja “Die Modernkunst” (Rannahoone ees merekaldal). Tunnistan, et nende puhul nägin vaeva vaatepildi mõtestamisega, sest kahetsustunne, mille tekitas kolme ennastohverdavalt napilt riides neiu esinemine külmas talveõhtus, tahtis võimust võtta. Uudsuse moment oli selles kunstis ehk olemas, aga millest ta mulle kõneles? Kas tõest?
Hoopis selgema sõnumi esitas viimases performance’is “...text@modern” 25. jaanuaril Pärnu raekojas tuntud kirjanik ja luuletaja Sven Kivisildnik. Nauditava talk-show laadis näitas ta eesti kirjanduse jätkuva trükkimise täielikku mõttetust, tegi ettepaneku minna üle üksnes suulisele väljendusele ja digitaliseerida selleks kõikvõimalikud eestikeelsed laused.
Peale viimati mainitud performance’it seostusid kirjanduse ja kultuuriteooriaga ka mõned konverentsiettekanded. Eda Jaanson tõi välja muusikaseoseid Teise maailmasõja järgse mõjuka austria kirjaniku Ingeborg Bachmanni elus ja loomingus, eriti romaanis “Malina”. Rein Veidemann esitas väga huvitava nägemuse modernismist, rõhutades selle mediaalsest iseloomust tulenevat elujõulisust (pre- ja postmodernismi vahel), ja näitas, et ehkki eesti kirjanduses saab rääkida vaid üksikutest kaldumistest modernismi poole, on meil Tammsaare näol olemas ehtne modernist. Märt Väljataga kõneles olulisel teemal — vaatles tõe ja ilu seoseid. Jaak Rähesoo püüdis modernismi mõistet haarata laiemal kultuuriloolisel taustal.
Kokkuvõttes tahaksin tänada PNP korraldajaid ja väljendada heameelt suurte muutuste üle, mis on võrreldes 1988. aastaga aset leidnud mitte ainult eesti muusikalise modernismi “majas”, vaid ka Pärnu muusikaelus. PNP algas ja toimus Pärnus ainuüksi sellepärast, et Pärnu oli tollaste festivalide peakorraldaja Andrus Kallastu kodulinn. Kontserte sai siis pidada peamiselt Pärnu lastemuusikakoolis ja Vanalinna Kooli saalis, konverentse Sütevaka Gümnaasiumis. Kui kontrastne oli tulla “PNP-le 2003” ja konverentsi kuulates kiigata Pärnule ülalt, läbi uue kontserdimaja 3. korruse klaasist seina, kuulata kontserte sama hoone uues kammersaalis ja “Endla” teatri Küüni stiilses bläkkboksis, kogeda, kuivõrd palju toetab riik ja eriti Pärnu linn praegu kultuuri, sh “PNP 2003-el”!