BAROKK AVATUSE TÕMBETUULES
Muljeid ja mõtisklusi festivali “opeNBaroque 2003” ainetel
Paar aastat tagasi küsis üks mu flöödiõpilastest (muide, täiskasvanud, haritud ja intelligentne inimene) murelikult, et kas tal on halb maitse, kui talle meeldib barokkmuusika. Olin tookord üsna üllatunud. Ent nüüd, veebruari algul festivali “opeNBaroque” aegu hakkas mulle taas silma see, et barokkmuusika või mis tahes stiilipuhta vanema muusika lembus oleks justkui märk vaimuvaesusest või vähemalt piiratusest.
Omaaegsete Väravatorni barokipäevade (esimesed toimusid 1989) ja seejärel Tallinna barokkmuusikafestivali õigusjärglasena on nüüdseks kolmeteistkümneseks saanud festival asunud järjest agaramalt väärtusi ümber hindama, ajas ja ruumis edasi-tagasi sõeluma ning omandanud uue moodsa nimegi.
Niisiis “opeNBaroque”. Ettevaatusele manitsev “NB” ürituse nimes paistab olevat sümboolne. Väga laia profiiliga asjad on minus alati kõhedust tekitanud. “Avatus” võib olla igatahes üks lõpmata lai(alivalguv) mõiste, mahutades hulgaliselt varjundeid alates mõistmisest ja tolerantsusest kuni kõikelubavuseni. Seekordne festival “avardus” nii repertuaari (gruusia rahvalauludest, aserbaidžaani mugaamidest, india raga’dest kuni kaasaegsete eesti, soome, jaapani uudisteosteni) kui ka esinejate (Inglismaalt, Jaapanist, Bulgaariast, Armeeniast, Indiast jne) suunas. Tore rahvaste sõpruse pidu. Muide, seda laadi asju korraldati ju ka nõukogude ajal, siis küll teistsuguse ideoloogilise jutu saatel. Termin “barokk” seostub siiski kindla ajastu ja stiiliga ning antud kontekstis mõjub see desorienteerivalt.
Väga kirju festivalikontsertide valik toetub ideele ”näidata pealtnäha erinevate kultuuride ristumist, koosmõju ja sellest tekkivaid uusi kvaliteete” (esitakt festivali kavalehelt). Pigem mõjus kõik siiski kummalise kokteilina, kuhu iga gurmaan möödaminnes oma meelepäraseima maitseaine on lisanud. Näib, et erinevate kultuuride segamisel ja ristumisel ei pruugi sugugi alati tekkida uus kvaliteet, vaid mõnikord hoopis kaos.
Festivali avakontsert algas Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri esitatud reipa avamänguga Glinka ooperist ”Ruslan ja Ludmilla”. Ei saanud veel õieti hingatagi, kui lugu juba ühtse tuhinaga lõppu jõudis. Meeldivalt barokse lähenemisega peateemat ja üldist kergust jäi varjutama mõningane loks. Kontserdi tõmbenumber, maailma kuulsamaid plokkflöödivirtuoose Michala Petri mängis Vivaldi Kontserti C-duur piccolo-plokkflöödile ootustekohase perfektsusega. Õhkkerge inglikese jala külge kinnitatud kaalupommina oli talle ebavõrdseks ülekaaluliseks partneriks raske ja veniv orkester. Miks mitte barokkpillid? Eestis mängijaid leiduks. Või vähemalt väiksem koosseis? Seitse pulti viiuleid oli ikka liig mis liig. Barokset hõngu üritas luua seintele projitseeritud kirikuakende imitatsioon (miskipärast tekkisid need sinna ka Edouard Lalo ”Norra fantaasia” ajal), aga originaalpillid oleksid seda teinud märksa paremini. Petrit iseloomustab sädelev ja kerge, kuid samas kindel ja juhusele mitte ruumi jättev mäng. See viimane tekitab isegi pisut ahistava ettemääratuse tunde.
Muidu suhteliselt hõredalt täidetud saalis oli tublilt kohal terve hulk plokkflöödiõpilasi. Ja neile jagus innustust küllaga. Eriti muljet avaldavaks osutus efektsete mänguvõtetega lisapala, mis tõsi küll, kõlas samas esituses Tallinnas juba kolmandat (!) korda. Siin kirjutaja jaoks efekt (peale äratundmisrõõmu) puudus.
Kontsert tervikuna oli kui muusikakangast rebitud proovilappide kollektsioon või degusteerimine siit ja sealt. Armeenia võimsa ooperihäälega sopran esitas Rossinit ja XI sajandi rahvalaulu (saateks orkester sõbralikult ühtsel pikal noodil) võrdse paatosega. Pariisi konservatooriumi professor, klarnetist Michel Lethiec, Mozarti Klarnetikontserdi A-duur solist, eeldanuks oma glamuurse mängu ja sulnite repliikidega orkestripoolelt paindlikumat lähenemist. Viimane oli aga jäetud suhteliselt “isemängivaks”. Imetlusväärsena kerkisid esile klarneti hinge kinni hoidma panevad piano-lõigud. Edouard Lalo “Norra fantaasias” plokkflöödile (algselt viiulile) ja orkestrile jäi puudu üldisest aktiivsusest. Särtsaka Michala Petri plokkflöödimängu vastandina ”tiksus” orkester selles ülemeelikus loos töiselt ja väsinult kaasa. Kuigi Mustonen dirigendina lõi lakkamata hoogu, läks see mängijatest vist mööda või üle. Ka lõpuks kõlanud Raveli “Hispaania rapsoodia” neljandas osas näis orkester mitte mõistvat dirigendi hoogsaid puusaringe ja ootavat konkreetsemaid viise muusika kujundamiseks. Lahkarvamused jäid kestma loo lõpuni. Teoses peituv energia, mis silmanähtavalt haaras dirigenti, lagunes seetõttu enne publikusse jõudmist.
”Niisugune tore kontsert. Just õpilastele sobiv mitmekesine kava!” kostis ühelt poolt. ”Täielik virvarr ja “Paabeli segadus””, arvati teisalt. Aga ega lastelegi pea tingimata kirjusid asju pakkuma. Süvenemis- ja kontsentreerumisraskustega ollakse niigi hädas. Muusika võiks toimida pigem viimast arendavalt. Ja toimib ka. Vaid poolteist nädalat varem käisin õpilastega raekojas kontserdil ”Kapten Hume’i muusikalised tujud” (ansambel “väike rinG” ja Jaan Arder). Ühes stiilis välja peetud kava, mitte väga kuulsa helilooja muusika, ent hästi mängitud ja lauldud. Täieliku üllatusena teatas üks kümneaastane tüdruk, et see oli parim kontsert, kus ta siiani on käinud. Ka õpilasi on igasuguseid. Õnneks.
Tõeline palsam kõrvadele ja hingele oli festivali teine kontsert — “Musica Antiqua Russica” koosseisus Vladimir Šuljakovski (barokkviiul), Aleksei Ivanov (viola da gamba) ja erakordselt koloriitne kuju Vladimir Radtšenkov (klavessiin) ning aserbaidžaani muusik Faik Chelebi (tar). Sel kontserdil mõjusid ka ida ja lääne kontrastid ning seosed kõige värvikamalt. Ühtlasi toetusid need ajaloolistele faktidele vene ja aserbaidžaani muusikute kohtumisest XVIII ja XIX sajandi Peterburis. Lõpmata meisterliku pillimänguga hiilgav kolmik laskis nautida rafineeritult peeneid ansamblilisi nüansse ja külluslikku fantaasiat. Eriti klavessiinikunstnik Radtšenkov näib igas teoses heliloojaga lausa võistlevat — kumb pääseb rohkem mõjule? Šuljakovski loomulik kooslus barokkviiuliga lubab täiesti unustada tavaliselt ajusopis pesitseva vabandava teadmise, et noh, barokkpillid ju... (Soolkeeled lähevad kiirelt häälest ära jne.) Tase, mida näitas Šuljakovski, tundub ületamatu. Jääb vaid siiralt kahetseda viiuldajate vähesust publiku hulgas. Kas pelg ida ja lääne kontrastide ees või lihtsalt teadmatus? Huvitav kava (Schmelzer, Veracini, Pandolfi, Handoškin) põimus tar’i-mängija Faik Chelebi aserbaidžaani mugaamidega, püüdes seostada erinevaid muusikaruume improvisatsioonilisuse ja ühtse emotsionaalse tasandi printsiibi kaudu, ent pakkudes siiski pigem kontrasti. Mõnusa huumorina kõlas lisapalaks esitatud Johann Heinrich Schmelzeri (1623—1680) Sonata quarta’s viiulile ja basso continuo’le ootamatult tugeva häälega karmikõlaline tar kaasa continuo-pillina.
“Hortus Musicus” tõi oma kontserdile kaasa ”külalise hommikumaalt”. Bengali päritolu lauljatari Kakoli Sengupta idamaist häält oleks hea meelega kuulanud ilma segavalt krõpsuva mikrofonita. Oma rahuliku ja väärika olekuga sobis ta suurepäraseks kontrastiks “Hortuse” eelnevale tormakusele. Koos Peeter Vähiga (tanpura) vaibal istet võtnud, hakkasid neil helid voolama nii loomulike tõusude ja mõõnadena, pakkudes süvenenud, peent viimistletust. Kõlas varajase õhtu raga, muusikat ilmestamas lauljatari nüansirohked käeliigutused. Tahtnuks külalist vaid tanpura ühtlasel foonil rohkemgi kuulda. Peatselt juurde poogitud fiedel (Andres Mustonen) tundus ülearusena ja hilisem improviseerimine koos “Hortuse” muusikutega oli küll huvitav, ent mitte enam nii mõjuv. “Hortus Musicuse” eelnev rännak läbi erinevate maade õukondade käis aga sedavõrd kiirel sammul, et mõned harvad rahulikumad viisid vaevu hingata lasid. Ühesuguses pöörases tempos läbiti saltarello’d ja estampitta’d ning laulud, kus peale kaashäälikute kõrv muud haarata ei jõuagi. Helide märul, üldjuhul kiirenevas tempos ja veel viimaselgi noodil rohkete figuratsioonidega täidetud kõlamaailm on ehk maitse asi. Samuti ansamblijuhi huilged ja piruetid. Isiklikult eelistaksin sellised etteasted baleriinidele jätta. Ent palverännaku laulu Polorum Regina ülikarismaatiline tormakas esitus pani tõsiselt juurdlema küsimuse üle, kust siis ikkagi tekib niisugune ”rahuldamatus”, mille vastu india raga’dest abi otsima peaks. Tuleb tõdeda, et muusikasse see küll sisse kodeeritud pole. Laskem õhtumaisel meditatiivsel muusikal olla meditatiivne! Sel kontserdil jäi India külaline ainsaks kirka ja helge rahulolu pakkujaks.
Kaunis oli Mustoneni sissejuhatav kujundlik jutt valguse (päikese) saabumisest ida poolt. Kui siit edasi mõelda: maakera on ju ümmargune —päike tõuseb iga rahva jaoks naabri õuelt. Nii võib ka (vaimu)valguse ja tõe jälgi ajades tagurpidi iseendani tagasi jõuda, avastades, et inimloomus on kõikjal sama — aina otsib ja igatseb rahu, puhtust, täiuslikkust, ometigi leidmata seda enda ümbert ei kunstist, muusikast...
Täiesti nüüdisaegne, viimase seitsme aasta teostest koosnev kõlamaailm avanes kuulaja ees Tallinna Kammerorkestri esituses (dirigent Andres Mustonen) pealkirja all ”Ida ja Lääs”. Lääne poolt esindanutest jättis üllatuslikult meeldivaima ja ”barokseima” mulje Olli Mustoneni “Petite suite”. Sarmikas tšellist Martti Rousi ja ebasoomlaslikult elav paindlik mäng lasid läbipaistvalt selgel muusikal särada täies hiilguses. Jaapani bambusflööte ( shino-bue ja noh-kan) kuulis nii jaapanlasest kui ka eestlasest helilooja nägemuses. Oluliselt meeldivama mulje jättis esiettekandena kõlanud Peeter Vähi ”A Chant of Bamboo”, mis võimaldas virtuoosset flöödimängu (solist Hiroyuki Koinuma) ja sisaldas nii idalikku kui läänelikku helikeelt. Lugu tekitas igatahes positiivseid tundeid, mida ei saa öelda Isao Mattsushita ”Kisaragi Ni” kohta. Minule oli see muusika kuidagi koormav, justkui keerleks õhus mingi raske ja lahendamatu probleem, hingekarje ja pidev heitlus. Muusika, mis võtab, mitte ei anna. Igatahes väga hästi mängitud! Ja uskumatult võimalusterohked ning tugeva häälega bambuspillid!
Galina Grigorjeva ”Tsaarinna Jevdokija nunnaks pühitsemise laulus” oli tunda tugevat sisu ja vormi ühtsust, rahulikku, kaalutletud ajas kulgemist. Vahest kõige sügavam teos sel kontserdil.
Gruusia rahvalaulud Eesti Rahvusmeeskoorilt jäid mul kahjuks kuulmata, kuna hilinejana võisin vaid lukus ukse taga muusika avatuse üle mõtiskleda. Nigulistes pidavatki nii kombeks olema!? Lukustatud kirikuuks oli igatahes sümbolina päris rabav. Hiljaksjäämise põhjus oli see-eest väärt. Tulin vanamuusika kontserdilt ”Aken ajastusse”. “Estonia” Talveaia saalitäiele publikule sai osaks ilma suurema kära ja turundusjututa (seega ka meedia tähelepanu alt väljas) korraldatud kontsert itaalia XVI ja XVII sajandi muusikast pealkirja all ”Itaalia — kunstide ja ooperi häll”. Suurepärane kooslus ühe kindla ajastu muusikast, kunstist (kommenteeris Peeter Kuutma), kostüümidest ja tantsust. Lisaks kaunilt kujundatud lava. Ürituse eestvedaja Marju Riisikamp oma muhedate kommentaaridega suutis luua väga tervikliku ja sundimatu õhkkonna. Õhtut kroonis lauljate (Anne-Liis Poll ja Jaan Arder) vokaalne ja teatraalne meisterlikkus. Olgu öeldud, et see kontsert ei kuulunud festivali raamidesse. Aga oleks võinud. Ajastu akna headust kuuluvus festivali kavasse poleks tõstnud ega vähendanud. Pigem võinuks see võita.
“OpeNBaroque’i” tipphetk, Purcelli kava “Turteltuvi hüüd” Eesti Filharmoonia Kammerkoorilt Andrew Lawrence-Kingi juhatusel võimaldas lõpuks ometi tõeliselt küllastuda barokkmuusika täiuslikkusest ja esituse särast. Viimaste aastate suurim elamus! Alati heatasemeline koor seekord lausa üllatas uutes värvides nüansirohkuse, erksuse ja väljendusjõuga. Vaat, mis imet teeb tõeliselt inspireeriv isiksus koori ees! Virtuoosne harfimängija, tunnustatud vanamuusikainterpreet nii orkestri-, koori-, kui ka ooperidirigendina Andrew Lawrence-King ja isegi tema kommentaarid esitatava kohta mõjusid sütitavalt, niivõrd suure sisemise vaimustusega olid need esitatud. Saateansambel (mõistagi barokkpillidel) — Lasma Muceniece, Terje Raidmets, Arvo Haasma, Tõnu Jõesaar, Imbi Tarum — mängis paindliku kergusega, viiulitelt võinuks vahel ehk julgemat kõla kosta. Sügavtõsine kirikumuusika oma mitmekesise harmoonia peenelt välja töötatud keerdkäikudega vastandus teatraalsete, meisterlikult ja värvikalt esitatud lavateostega. Meeldivalt palju erinevaid ja üllatavalt häid soliste ning parajalt kelmikas lavastuslikkus lisasid kütkestavale esitusele elevust. Delikatessiks kõlas kaks barokkharfi soololugu. Eriti jäi meelde pisidetailide täpsusest ja fantaasiarohkusest pulbitsev “Round-O”. Ütlemata hõrk oli Kaia Urbi soolo — õhtulaul “Now that the sun…”. Laulja, kel näib täiesti puuduvat eksimise võime, üllatas tuntud loo värske esitusega, mängides kelmikalt ajaga. Kontserdi lõpuks lauldud ”My heart is inditing of a good matter” võttis eelnenu ideaalselt kokku.
Alessandro Stradella serenaadi ”Damone” läksin kuulama liiga suurte ootustega. Ega barokkooperit tihti ei esitata, saati siis vast avastatud rariteeti. Tegu on Rootsi kuninganna Christina tellitud ja tema rohkete ettekirjutuste põhjal valminud teosega, mille originaalpartituur leiti Torinost.
Paljulubava nime Stockholmi barokkansambel taga peitus tegelikult projektikoosseis kuninglike Muusikaakadeemia tudengitest — tänapäevastel pillidel ja ebaakadeemiliselt komistusterohke häälestumisraskustes mängumaneeriga. Ka lauljate puhul jälitas aeg-ajalt hirm kaotada järge ja intonatsioonipuhtust. Kontserdi põhiväärtus oligi teosega tutvumine, noorte muusikaõppurite entusiasm ja lauljate kaunis väljanägemine. [Aga inimesed läksid professionaalset barokkmuusikat kuulama. Oma viga? Reklaamilt igatahes puudus märge ”stažöör”.] Päris arusaamatuks jäi, mida küll peitis lavastaja äramainimine kavalehel. Ega ometi lauljate õiges kohas püstitõusmist ja teineteise kõrvale seismist? Muud lavalist tegevust paraku polnud märgata.
”Aamen” nii otseses kui kaudses tähenduses kõlas bulgaaria ingellike häälte “Bulgarian Voices Angelite” õigeusu kirikumuusikas. Süütu lapsukese häält meenutav laulumaneer ja vagalt staatiline olek tekitasid harda meeleolu. Aplausid ”palvete” vahel hakkasid lausa segama. Domineerivalt madalakõlaline koor, mis loodud nunnakloostrite laulutraditsioonide uurimise tulemusel, seab eesmärgiks näidata bulgaaria õigeusu kiriku laulude arengut. Sel kontserdil esitatu jäi XVI sajandi ja tänase vahelisse aega. ”Inglite” laul suisa taevasse ei tõstnud, sedavõrd kõlas selles ikkagi ka inimlikkust. Häälekoloriidi ühtsust võis nautida küll, aga reklaamitud “müstika” kuulmiseks pidid erilised kõrvad olema.
“OpeNBaroque 2003” sai läbi. Mõneti vastuoluline, väidetavalt uusi kvaliteete tekitav ja väga vaimne. Vaimsetele nähtustele on raske hinnanguid anda ja käesolev kirjatükk ei püüagi seda teha. Eks iga kuulaja otsusta asjade üle vastavalt oma vaimulaadile, võttes üht-teist omaks ja jättes midagi kõrvale. Ent rääkides muusika taustast ja ideoloogiast, on mulle võõristav segada kokku kristlust, hinduismi, budismi ja mida iganes. Tahtes saavutada tugevalt mõjuvat vaimsust, peaks iga muusik olema pigem selle õpetuse veendunud kummardaja, mis mõjusfääri muusikat ta esitab. Siis saaks kuulaja ka selgemaid impulsse. Igatahes valmissegude pakkumine tundub survena. Ja kas ei püüa festival liigselt endale haarata kiriku rolli vaimsuse jagamisel? Kavalehelt võis lugeda Mustoneni oikumeenilise muusikariituse ideest! ”Euroopa muusika väljendusvahendid on vaesed, neist ei piisa. Ida muusika seisundilisus, india ragade meditatiivsus, araabia muusika improvisatsioonilisus on muusikalised väärtused, millest tekivad vaid positiivsed mõjutused.” Kas tõesti Bach, palverändurite laulud ja Gabrieli mitmekoorimuusika on ka nii vaene, et siia kõrvale, vahele ja ümber on tingimata vaja ”rikastavaid” elemente? Ma ei jaga arvamust, et idamaisust juurde liites midagi suurt sünniks. Pigem tekib kauges perspektiivis mingi globaalmuusika, mis kokkusegatud värvidena omakorda ühtse häguse massi moodustab.
Aga barokkmuusika austaja olen endiselt. Ilma open’ita.