Frederic Chiu on sündinud 1964. aastal New Yorgis hiina immigrantide lapsena. Pianistina debüteeris ta neljateistkümneaastaselt. Tema sihipärasem pianistikarjäär sai alguse Prantsusmaal. Tänaseni elab ta Pariisis. Chiu on esinenud suuremas osas Euroopa linnadest — Pariisis, Roomas, Milanos, Brüsselis, Antverpenis, Berliinis, Frankfurdis, Haagis, Varssavis, Prahas ja Londonis; Põhja-Ameerikas Montrealis, Washingtoni Kennedy Centre’s, New Yorgi Lincoln Centre’s ja festivalil “Mostly Mozart” jm, ka Aasias. Tema debüüti Londoni Wigmore Halli’s nimetas “Evening Standard” “metsiku geeniuse visiidiks”. 1991. aastal pani ta koos viiuldaja Philippe Graffiniga aluse Saint Nazare’i kammermuusikafestivalile “Consonances”, kuhu ta on kutsunud esinema Jeremy Menuhini, Gary Hoffmani, Jean-Yves Thibaudet’, The St. Lawrence Quartet’i jt, tema sagedasteks ansamblipartneriteks on olnud viiuldajad Pierre Amoyal ja Joshua Bell. Chiu pianismis on kriitikute väitel ühendatud Rahmaninovi aristokraatne elegants, Leopold Godowsky virtuoossus ja Glenn Gouldi ekstsentrilisus. Ta on saanud kuulsaks vähemängitud ülivirtuoossete transkriptsioonide mängimisega. Plaadifirmale “Harmonia Mundi” on ta salvestanud kümnel CD-l Sergei Prokofjevi kogu klaveriloomingu. 7. ja 8. märtsil oli Eesti publikul võimalus nautida ühe õhtu jooksul tema suurepärases esituses helilooja kolme kontserti klaverile ja orkestrile — Esimest, Neljandat (harvamängitav üliraske kontsert vasakule käele) ja Kolmadat (dir Paul Mägi ja ERSO).
Olete mänginud Prokofjevi muusikat kogu maailmas — kuidas teie tajute selle universaalsust?
Prokofjevi muusika loomulikkust mõistavad hästi just need inimesed, kes on ise loomulikud. Selles on piisavalt erinevaid stiile ja väljenduslaade, igaüks võib endale sellest midagi leida.
Arvan, et inimesed oleksid veel rohkem kiindunud Prokofjevisse, kui temast poleks tehtud nõukogudeaegse helilooja stereotüüpi, mida propageeriti ideoloogilises poliitilises võitluses.
Teil on olnud võimalus tutvuda Prokofjevi perekonnaga. Rääkige palun oma sidemetest nendega.
Kui tulin Pariisi, tekkis mul võimalus külastada Prokofjevi leske Mirat. Kahjuks ei haaranud ma sellest piisavalt kiiresti kinni. Ta jäi raskesti haigeks ja suri varsti. Kohtusin aga helilooja poja Oleg Prokofjeviga. Esimest korda lava taga, pärast minu kontserti Pariisis, mis oli tervenisti Prokofjevi loomingule pühendatud. Ta tuli ette teatamata ja oli esimene inimene, kes ennast esitles, kui ma lava taha jõudsin. Nagu te võite ette kujutada, oli mu šokk suur! Pärast seda kohtusime regulaarselt kas Pariisis või Londonis, kus ta elas. Pärast Oleg Prokofjevi surma korraldas tema perekond mälestuskontserdi, kus ma mängisin Brahmsi, mida ta alati armastas kuulata.
Kuigi Oleg ei olnud elanud koos isaga, olid tema teadmised isa kirjutistest ja repertuaarist suured. Ta võlus oma lugudega isast kui tõelisest isiksusest. Ta andis mulle võimaluse siseneda helilooja reaalsesse ellu.
Helilooja vanem poeg Svjatoslav elab Pariisis, olen ka temaga kohtunud ning ka tema poja Serge’iga.
Prokofjev alustas muusika kirjutamist kuueaastaselt. Minu arvates olete teie salvestanud kõige rohkem tema noorpõlve oopuste teoseid. Rääkige palun lugejale nendest ja kuidas nad aitavad meil mõista arenevat Prokofjevit, milline mõju on neil tema hilisematele teostele, nagu näiteks Kolmas klaverisonaat?
Need varased teosed on oma emotsionaalse sisu poolest toredalt naiivsed, nad on täiesti ekstreemsed, kord jõuetud, kord vihased või lõbusad. Nad näitavad, et Prokofjevi emotsionaalne väljenduslaad oli väga vahetu, hiljem ta loobus sellest, vastupidiselt mõnele teisele heliloojale, kes alustab stiilipuhtalt ja korrektselt ning hiljem muutub oma stiililt kindlamaks.
Ühtlasi näitab see Prokofjevi muusikale omast pianistlikku kvaliteeti. Prokofjevit ei ole võimalik mõista, tajumata klaveri kui instrumendi eripära.
On huvitav, et alles nii mitme suurepärase ja hapra klaveriteose järel lõi Prokofjev oma esimese ametliku oopuse [Esimene klaverisonaat, 1909 — Toim.]. Etüüdid op 2 on oma karakterilt palju lähemal noorpõlve oopuseta klaveriteostele ja ka op 3 [4 klaveripala, 1911] ja op 4 [4 klaveripala, 1912] on otseses seoses tema varasemate teostega.
Teatud kunstnikud on teinud Prokofjevi teostest seadeid teistele pillidele. Mulle meenuvad mitmed erinevad transkriptsioonid, nagu näiteks 1937. aastal tehtud Jasha Heifetzi oma ooperi “Armastus kolme apelsini vastu“ katkendist, Joseph Szigeti seade Esimese sümfoonia “Gavotist”, Rostropovitši transkriptsioonid tšellole ja Tatjana Nikolajeva omad “Petjast ja Hundist“. Sellele väärtuslikule nimekirjale võime nüüd lisada ka teie oma Süidist “Leitnant Kiže”. Mis ajendas teid seda tegema?
“Leitnant Kiže” süit oli mul lapsena üks lemmikteoseid, mida ma kuulasin ikka ja jälle.
Kord püüdsin meelde tuletada selle teose vana salvestust, mida ma ei suutnud kuskilt enam leida.
Selle hilisemad lindistused olid teist laadi ja neis nagu puudus midagi. Selleks et uuesti tabada tolle vana lindistuse võlu, olin ma sunnitud seda ise mängima.
Ma töötasin selle kallal pikka aega, alustasin 1988. aastal “ Romansist “. Kuid kõik hakkas ilmet võtma alles 1990. aasta suvel, kui lõpetasin “Romansi” ja “ Pulma“ seaded ning 1991 — 1992, kui said valmis “Troika “ ja “Matus“. Ma proovisin töötada ka Introduktsiooni kallal, aga selles on midagi liiga orkestripärast, mis ei võimalda selle transkribeerimist, sarnaselt Raveli “Booleroga”. Mulle on hakanud meeldima minu lühem seade, mis algab trompeti hüüdega ja millele järgneb vahetult “Romanss”.
Pole kahtlust, et see on üks minu menukamatest transkriptsioonidest. Keegi ei hooli sellest, et see on tegelikult seade. Kui aga mängida näiteks Straussi “Sinisel Doonaul“ või Schubertit ja Liszti, siis ei meeldi see osale publikust.
Peale Prokofjevi olete te salvestanud ka Chopini, Mendelssohni, Schuberti ja Rossini teoseid. Keda te veel armastate mängida?
Ma olen mänginud tõesti paljude heliloojate teoseid. Alati leidub midagi, mis tekitab esitaja ja helilooja vahel sideme. Mõnikord meeldib mulle ainult üks teos, mõnikord on neid mitu. On ka teoseid, mis mulle üldse ei meeldi ja millega mul sidet ei teki. Repertuaari valides ei ole ma kunagi lasknud end häirida stiiliprobleemidest. Nii olen mänginud Rameau’d, Bachi, Mozartit, Beethovenit, Chopini, Weberit jne. Samuti Skrjabinit, Granadost, Albénizt, Coplandi, Bernsteini, Carterit, Rzewskyt ja paljusid tänapäeva noori heliloojaid. Olen alati huvitunud muusikast, mida ma ei tunne, kas siis uuest muusikast või mineviku tundmatutest teostest. Kui suudan leida heliloojaga sidet, võtan selle teose alati oma repertuaari.
Kaua aega oli mulle väga lähedane Chopini muusika, kuid alles nüüd, kui olen sellest muusikast juba pisut distantseerunud, suudan sellesse suhtuda piisavalt objektiivselt, et mängida seda ka publikule. Ka Liszt on üks nendest heliloojatest, keda ma väga imetlen, kuid on ka palju tema teoseid, mis mulle ei meeldi. Kui rääkida üldse südamele kõige lähedasemast heliloojast, siis on see mulle Prokofjev. Küsimus on rohkem teatud loomelaadis, kui helilooja selle alget puudutab, siis tekib mul temaga side.
Lõpetuseks. Mida te plaanite järgmisena salvestada?
Minu viimased projektid on seotud Liszti “Année de Pèlerinage’iga”, samuti Chopini ja Brahmsi viiulisonaatidega ja veidi ka uuema muusikaga. Mul on palju ideid ja üks suurepärane eelis Harmonia Mundi’ga töötades on see, et minu produtsent kuulab alati minu ideid ja üldjuhul ka aktsepteerib neid. Mulle on antud repertuaari valikul täiesti vabad käed, mida ma ka muidugi ära kasutan. Ärge aga lootkegi, et ma hakkan salvestama Beethoveni sonaate, kuid kindlasti Chopini ja Liszti, Debussyd ja Raveli — nii vanemat kui ka uuemat muusikat.
Lühendatult Sugi Sorenseni intervjuust [http://www.prokofjev.org/interviews/chiu.html]
tõlkinud LIIS JÕGI