Siinne artikkel püüab arutleda eesti teatris pakutavate kiredraamade kontseptsioonide üle. Isegi kui ühe või teise konkreetse lavatöö sisuline haare on laiem, moodustavad sugupooltevahelised suhted, kired ja armastus, tähelepanuväärse, et mitte öelda kandva osa lavastuste ainesest. Ometi langeb intellektuaalselt intrigeeriv mõtestuspüüd sellele temaatikale osaks väga juhuslikult.
Minu eesmärk ei ole siin nürimeelsete romantiliste klišeede vohamisele osutades kriisi kuulutada — laia publiku maitsele vastu tulevate meelelahutuslike ja heakodanlikku hedonismi toitvate lavastuste suur osatähtsus meie teatrirepertuaaris pole saladus. Pigem tahaksin propageerida laialt levinud arusaamadele vastupidist veendumust, et ka intiimsuhted ja nende kujutamine kunstis on teema, mille üle saab ja tuleks täiesti arupäraselt mõelda, samuti nagu me seda teeme sotsiaalsete probleemide, eetika jm küsimuste puhul.
Siin võidakse ehk küsida, kui kaugele võib ja saab ikkagi kõige mõistuspärastamisega minna? Kas nii ei taheta röövida viimastki õigustust ja ruumi emotsioonidelt, tunnetelt, loovuselt, sisemiselt spontaansuselt? Arvan, et siiski mitte. Siin kirjutaja sooviks ei ole abiellu või seksuaalsuhtesse astujaid teoreetiliselt või koguni teaduslikult oma tegevuse motiive ja võimalikke tagajärgi läbi kaaluma manitseda. Vastupidi, arvan, et ka paljud näiliselt arupärasemad tegevused alluvad palju rohkem sattumusele ja juhusele, kui üldiselt arvatakse, ning igasuguse mõtestustegevuse mõju millele tahes jääb igal juhul mittelõplikuks ja kaudseks. Ammugi ei usu ma, et mõtestuse ulatus oleks kuidagi kvalitatiivses suhtes tõega. Ometi aitab mõtestus läbi näha illusioone ja vältida klišeesid.
Iseenesest on püüdlus kõrvaldada kire ümbert illusioonid igasuguse iha liikumise loogika vastane. See tähendaks Hadest, postajaloolist igavussurma. Siiski ei tähenda klišeedest kinni hoidmine kiresuhete puhul alati seda, et armastust kaitstakse argisuse, labasuse, müsteeriumi purustava pealetungi eest, vaid tihti ka vastupidist. Kandes uskumust, et armastus on juba iseenesest midagi ainuomast ja kordumatut, mida ei ole võimalik ja vaja mõtestada, eitatakse tegelikult iha seotust ümbritseva sotsiokultuurilise reaalsusega ja põlistatakse tihti tahtmatultki valitseva tegelikkuse poolt peale surutud suhteid, tõrjudes nende varjatud äärealadelt viirastuvaid võimalikkusi. (1)
Otseselt pole viimane siiski meie aja probleem. James Joyce olevat süüdistanud D. H. Lawrence’it, et viimane propageerivat seda, mis kogu maailmas propageerib ennast ise. Liberalismi ja kommunikatsiooni ajastul pole idealistlikud illusioonid takistanud iha avaldumisvormidel jõudmast elu- ja kunstipraktikates kõigekülgsete lõpmatute variatsioonideni. Kõik uus on siin mitte hästi, vaid sageli ka äsja unustatud vana ja raske on kujutleda vahekordi, millele olnust pretsedendi leidmisega raskusi oleks. Ka ohtrate naiste- ja eluajakirjade poolt pakutav kiresuhetealane diskursus suudab vastavasisulisele rikkalikule nõudlusele jõudsasti vastu tulla, kattes ka nišid ja “kõrvalekalded”. Probleem on neil, kes antud valdkonnas sooviksid midagi kunstiliselt tähelepanuväärset või intellektuaalselt ja sotsiaalselt põnevat ja ehk ka olulist või küpset öelda.
Kiresuhted on valdkond, milles näib üsna ületamatu jõuda tajumuseni, et ka siin valitsevatel praktikatel ja arusaamadel on omad ajalooliselt sattumuslikud tagamaad ja eeldused, mille toimimist on täiesti mõtestatud ja distsiplineeritud alustelt võimalik kirjeldada, neid kirjeldusi ka omavahelises viljakas vastumängus edasi mõtestada jne. Usutakse, et kiresuhete kunstilisel ja arupärasel reflekteerimisel polegi võimalik muu lähenemisviis kui kiresuhete endi puhul, kus edu tagavad arvatavasti sünnipärased ja jumala armust saadud suvalised vastuolulised ja klišeelikud välgatused. Paraku pole selliselt saadud tulemuski enamasti midagi rohkemat kui suvaline, vastuoluline ja klišeelik. Kuidas analüüsida talupoegade suhet maaga, linnaühiskonna kujunemist jms, sellest on eestimaise haridusega inimesel veel mingi ähmane ettekujutus ja edasipüüdlikumad taipavad küsida uuemate sotsioloogiaõpikute järele. Armastus aga ei ole kontseptuaalse, mõtestatud analüüsi teema.
Ja kuidas ta saakski olla. Pole ta ju eriti mujalgi, ning meil puuduvad täna veel soouuringutealased stuudiumidki, rääkimata kraadiõppest. Laps meie kodumaal ei satu tõenäoliselt veel mõnda aega loengusse à la “Armastuse kontseptsioon eesti kirjanduses Jaan Oksast Kaur Kenderini” ega ka mitte “Koidulast Elo Viidinguni”.(2) Kiresuhted usutakse olevat enesekindla enesestmõistetavuse ala, kus igaüks arvab end spetsialist olevat, kuna on ju kogenud kordumatuid ja ainuomaseid, suuri ja sügavaid hingeliigutusi, vahekordi, tundmusi ja hetki. Valdav on romantiline illusioon ainulaadsest kirekosmosest, mis luuakse spontaanse hoo käigus tühjalt lehelt ning mis allutab kõik muu. Küsimus ei ole selles, et ei peeta heaks tooniks, vaid lihtsalt ei taibata jõuda vähegi komplitseerituma liigenduseni, mille kohaselt seks, armastus, abielu ja lugematud asjasse puutuvad osalt kattuvad nüansid ei ole mingi ühtne ja selgelt determineeritud struktuur, vaid seoste tervik, mille nii- või teistsugune avaldumine ei ole seletatav struktuuri endaga, vaid on olemuselt juhuslik või sattumuslik. (3) Tegelikult nendest tagamaadest, mis määravad mainitud sattumuslike suhete reeglid, võimalused ja toimimise, ongi mõtet alles rääkida.
Üldiselt on eesti teatri suhetedraamasid eespool toodut silmas pidades muidugi üsna igav vaadata, kuid meie teater ei ole kirgede ja iha liikumise mõtestatud ja intrigeeriva esituse poolest ka absoluutselt eemalseisev. Meil on olemas vaieldamatu korüfee Mati Undi näol, kelle praktiliselt iga lavastus on olnud intrigeeriv kireanalüüs. Mikk Mikiveri mõnede viimaste lavastuste asjaomast kõnekust olen vaaginud mujal. (4) Ka on olnud juhuslikke õnnestumisi, kus lavastused kukuvad nii välja, et nende najal on põnev antud teemal edasi mõelda, kuigi lavastaja edasised tööd pole mõeldule enam samaväärset toidet andnud, nt Ain Mäeotsa omaaegne “Undiin” jpt. Üks lavastajaid, kes kiresuhete teema nii mõnigi kord ambitsioonikamalt ette on võtnud, kui seda võimaldab toetumine klišeedele, on Tiit Palu. Vaieldamatult on siin oluline lavastus Palu “Ohtlik lähedus” “Vanemuises”. Käesolevas loos vaatlen Palu “Endlas” tehtud lavastusi “Rõõmu kaalud” ja “Nüüd ja igavesti”. Kontrasti mõttes on abiks ka Peeter Tammearu “Niskamäe kired” “Ugalas”.
“Niskamäe kired” on muidugi selget ealist ja soolist sihtgruppi silmas pidades tehtud menulavastus, millelt tänast teatripoliitikat arvestades on küllap kohatu nõuda mingit tõsiselt võetavat sisu. Ei suuda end siiski tagasi hoida hullusärgiga mööda kõrbe jooksmast. Aastaid on räägitud, et toome vähenõudliku sisuga lavastustega publiku saali, siis harjuvad nad suure kunsti ja eksperimentidegagi. Aga hoopis teater on harjumas üha enam publikutükkidega. “Niskamäe” saalid on täis ja aplodeeritakse püsti seistes. Kuid sisuliselt olid kokku riisutud samad mõjurid, mille najal pool Eesti rahvast seebi vaba voolavuse algusaegadel kui naelutatult “Metsikut roosi” vaatas. Tõsi, lavastustervik oli meisterlik, isegi käsitööoskuse musternäide, ja nüansid rafineeritud. Kogu “Ugala” trupp oli laval ja andis oma parima. Kuid sisuliselt mängiti pikad tunnid labaseimate võtete peal, kus armastuse ja eluõnne teele jagub saatuse ja kurjade olude sunnil lugematuid karisid, mille najal pisarat poetada, ohhetada ja ahhetada, et siis piinarikka õhtu neljanda tunni lõpul lasta “Tõelisel Armastusel” võita, eelarvamuste, olude ja sotsiaalsete piirangute kiuste ja üle. Primitiivseim skeem, mis ka kõige vähenõudlikumale televaatajale suunatud tänapäeva kommertsprogrammide sisulise, vormilise ja ainelise mitmekesisuse taustal õbluke näib, rääkimata täiesti uhketest tänastele vaatajatele kättesaadavatest nišiseriaalidest.
“Niskamäe” kontseptsioon on iseloomulik, kuna mitte ainult lai publik ja argiteadvus, vaid ka hulk neid, kes viimast kunstilisel ja meelelahutuslikul moel kujundavad, näivad armastusest aru saavat viidatud naiivsuses. Küllap pole vähe neid, kes “Niskamäe” sõnumit tajuvad mitte ainult emantsipatiivsena, vaid üldse ülima ja sügavaimana, mida on võimalik antud teemal öelda. Kirg ja armastus ongi müstiline side, teineteiseleidmine jumala armust, mis peab olema vaba kõigist piiridest ja välistest seostest, majanduslikest ja ühiskondlikest takistustest, sotsiaalsetest ja kultuurilistest arusaamadest ja allutama endale kõik. Kui ta tekib, purustab ta eelarvamused ja nende najal sõlmitud abielud, rääkimata taludest ja muidueludest ja muust tühisest kilast-kolast, nagu me “Niskamäes” nägime. See oli suur võitlus vanades, sotsiaalselt ja eelarvamuslikult piiratud ühiskondades ja jääb inimliku õnne eest seisjate võitluseks “Nüüd ja igavesti”.
Tulles Tiit Palu samanimelise lavastuse juurde, näeme, mis viidatud loogikale on järgnenud. Vahepeal olid veel aastad, kus armastuse eest tuli võidelda seetõttu, et “moodne kapitalism hoidis armastust elus üksnes selleks, et motiveerida indiviide võtma omaks abielumehe ja naise seisundit ja moodustama tuumperekondi, mis pole olulised ainuüksi paljunemiseks ja sotsialiseerumiseks, vaid ka kaupade ja teenuste jaotamise ja tarbimise olemasoleva korralduse säilitamiseks ning selleks, et hoida sotsiaalne süsteem töökorras ja säilitada teda äriettevõttena”. (5) Kapitalism vajas olmelise koli ostjaid, mida lillelaps või muidu sidemeteta tuuletallaja ei vajanud, ning seetõttu vajas süsteem tarbimisele orienteeritud püsiperesid. Hipid siiski protesteerisid ja juhuslikud vahekorrad muutusid igapäevaseks. Kuigi pered püsisid esialgu valdavalt koos, käis võll ühel hetkel lõplikult teisele poole üle. Tarbekoli vastuvõtuvõime piirid tulid ette ja kapitalism ei suutnud selle najal enam piisavalt kasvada. Hakati müüma õhku ja kiiresti vahelduvaid mittemateriaalseid ihasid, ühekordseks kasutamiseks mõeldud lusti, mida kõige enam vajas just üksik ja eraeluliste sidemeteta moodne inimene. “Tõelise Armastuse” teel ei olnud enam eelarvamused ja piirid, vaid just nende puudumine.
Alain de Bottoni žižeklik nending — “Maailm oli romantilise võitluse võimalustest suurel määral ilma jäetud. Vanemad ei hoolinud, džungel oli taltsutatud, ühiskond varjas oma halvakspanu universaalse sallivuse taha, restoranid olid lahti hiliste tundideni, krediitkaarte aktsepteeriti pea kõikjal ja seks oli kohustus, mitte kuritegu” (6) — iseloomustab täpselt situatsiooni, mille eest leiavad end Palu lavastuse kangelased. Ei tea küll täpselt, millised olid Palu motiivid selle suuresti küllap ka noortele näitlejatele erinevate rollivõimaluste andmiseks tehtud kujundirohke karikeeritud farsi taga, kuid teatav impotents, mis tekib reeglistamatult pakutavate naudinguvõimaluste tulva all, oli lavastusest tunda küll. Romantilised püüdlused, millest ühiskondlike raamide puudumise olukorras, kus pole midagi mängus, pole ohverdust ega saladust, saab kitšilik tühjus. Palu lavastus ei ole võib-olla selles sihis viimaste nüanssideni välja arendatud, kuid sobib täiesti illustreerima Slavoj Žižeki kirjeldatud maailma, kus nautimise kohustuse kaudu korvab superego ühiskonna sümboolse seaduse puudujääke, Suure Teise, sotsiaalses käitumises teed näitavate üldomaks võetud fiktsioonide taandumist.
Kustmaalt siis ikkagi võib tõelise armastuse nimel abielu ja muid piire lõhkuda, nagu me näeme seda “Niskamäes”, ja kustmaalt saab sellest, mida me “Niskamäes” tähistame emantsipatsioonina, hooramine, nii et otsitav “puhas ja ilus” näib jälle käest lastud? Kuidas me tunneme ära “Tõelise Armastuse” hääle, või õieti, millal ja kuidas on Armastus Tõeline, omas elemendis? Lacanlik-žižeklikku traditsiooni järgiva teoreetiku Renata Salecli sõnul on üks suuremaid armastusega seonduvaid illusioone, et keelud ja sotsiaalsed koodid takistavad armastuse realiseerumist. “Takistused on libiido ergutamiseks vajalikud, ja kõikidel ajalooperioodidel, kus loomulikest tõketest rahulduseks ei piisa, on inimkond neid kultuuri juurde toonud, et olla võimeline nautima armastust,” tsiteerib ta Freudi. (7). Näilise äärmusliku keeldude purustamise kaudu, nt hoorates pulmaöö vahetus ligiduses, üritatakse luua kompensatsiooni, mille kaudu libiidot aktiveerida sotsiaalsete koodide lõtvuses. (8) Nautimise või hooramise kohustus saab uueks tõkkeks, mis täidab samasisulise keelu puudumise koha.
Armastus, kirg, iha liikumine seega on alati seotud ümbritseva sotsiaalse ja sümboolse korraga ning viimased isegi alles võimaldavad esimestel tekkida ja konkreetselt kanaliseeruda. “Niskamäe” esitab kõige naiivsemal kujul õhtumaise, aga eeskätt uusaegse modernistliku vaimu romantilist klišeed, nagu oleks teatava emantsipatiivse arengu kaudu võimalik jõuda võõrandumata, puhta, tõelise tundeeluni, mis on vaba segavatest sidemetest ja eelarvamustest. Armastus on viimane valdkond, mille puhul tahetakse tunnistada, et siin taga valitseb paratamatult ja lahtirebimatult täiesti lame ja pealispindne, ajastu ja isiku sotsiaalsest ja kultuurilisest ajaloolisusest sõltuv loogika. Liiatigi pole armastus sugugi ka isetu ja altruistlik, vaid nagu Freud ja Lacan kirjeldavad, on armastus valitseva diskursiivse loogika pinnal toimiv puhttehniline sümboolne ülekandeprotsess, millel on üsnagi nartsissistlik vundament. (9)
Lacanlikud loosunguid “reaalsust ei eksisteeri” ja “armastust ei ole olemas”, viitavad olemuslikule tühjusele igasuguse asjade korra taga. See ei tähenda, et midagi pole olemas või et diskursiivse korrata ei ole midagi olemas, vaid et reaalsusele pole mingit ligipääsu väljaspool sattumuslikku diskursiivset korda. Niisiis ei ole olemasolev diskursus (võimupraktikad, institutsioonid, süsteemid) mitte armastuse represseerija, vaid faktor, mille mõjul armastus paradoksaalsel moel alles võimalikuks saab. Diskursus produtseerib armastuse. Lacanlik traditsioon kirjeldab armastust paratamatult metafoorse ülekande või keelelise nähtusena. “Nagu La Rochefoucauld märkis, ei ole inimeste vahel armastust, kui nad sellest ei räägi. Armastus tõuseb sõnastamisest kui soov, mis ei ole seotud ühegi vajadusega. Armastus on soov mis konstitueerib ennast ainult seetõttu, et subjekt on tähistav subjekt. Sellisena on subjekt alati lõhestatud, tõkestatud, määratud fundamentaalsesse lõpuniviimatusse ja ilmaolekusse. Alles selles ilmaolekus me kohtame iha põhjustavat objekti, mis omab paradoksaalset staatust: ta on üheaegselt nii see, mis subjektil puudub, kui ka see, mis täidab seda ilmaolekut.” (10) Niisiis on tähistamisprotsessile olemuslik diskursiivne suvalisus, mille tagant paratamatult viirastub puudujääk, tähistamata jäänu (11), alles iha tekkimise ja olemasolu eeldus. Olukorras, kus sümboolne kord oleks absoluutne, aukudeta, lõpuni viidud või siis puuduks sootuks, poleks armastus ja nauding mõeldavad.
Just viimati mainitud olukordade poole püüdlemine aimub aga uusaegsest armastuse (ja muidugi ka teiste valdkondade) retoorikast romantismist postmodernismini. Eespool vihjasin, et “Niskamäe” idealisatsioonide ja “Nüüd ja igavesti” lavastuse pealtnäha kõikelubava relativismi vahel ei ole müür, vaid järjepidevuse loogika. Selle sidemega seonduvat võimaldab vaadelda Tiit Palu Tuglase põhjal valminud lavastus “Rõõmu kaalud”. Palu sõnul oli üheks teda inspireerinud momendiks lavastuse teise osa aluseks olnud “Felix Ormussoni” “postmodernistlikkus”, mis teose valmimisaega (1914) silmas pidades üllatab. Siin kirjutajale ei olnud see “Rõõmu kaalude” juures peamine, kuna lavastuse postmodernismi ja uusaegse üldise vaimu (nimetagem seda siis modernismiks) vahel puudub ületamatu lõhe ja valitsevad pigem silmanähtavad sidemed ja analoogiad.
Tuglas on XX sajandi modernismi normaalparadigma paljude avaldustega kõrvutades tõepoolest silmatorkavalt nietzschelik, nuttes taga elu ennast ja kirglikku spontaansust kõige ratsionaalse ja kammitseva vastu, kuid ometi näib ta läbiv kirg olevat romantiline müüdiotsing, mis kindlustaks sümboolse lõpuniviidavuse, täiuse par excellence. Tuglasel on küll lõike, nagu: “Loendamatuid õnnevõimalusi eeldab mu mõistus ja loendamatuid õnnepilte loob mu fantaasia. Kuid kui ma ühe saavutaksin, jääksid tuhanded saavutamata. Iga võit oleks tuhandekordne kaotus. Ja ometi ma ei tahaks ühtegi kaotust, rääkimata tuhandest.” (12) Subjekti üheaegse kõikjalolu, lõpmatute samaaegsete valikute, lineaarsuseloogikat lõhkuvate lühiste jm sümboolset ja sotsiaalset korda eitavate postmodernsete loosungiteni ta siiski ei jõudnud. Kuid nagu öeldud, ei ole neil loogikatel vahet. Mõlemad lähtuvad illusoorsest kartesiaanlikust minateatrist, nagu filosoofid seda XX sajandil on kritiseerinud, ehk arusaamast, et psühholoogia on n-ö vaba ettevõtlus, nagu Lacan pilkavalt on märkinud. Kumbki lähenemisviis ei pööra tähelepanu valitseva diskursiivse raami, sümboolse korra olulisusele iha tekkimise ja liikumise protsessis.
Palu lavastus püüab meile tõepoolest algusest peale esitada postmodernset lühise ja katkestuse loogikat, kõige üheaegset võimalikkust ja kohalolu — vormiliselt on asi kaugel tänapäevasest hooramisest, kuid sisuliselt just selline. Lavastaja justkui tahaks näidata, et kire hoovad ei ole sümboolses korras ja eriti, et nad ei jää selle külge kinni. Iha liiguks justkui üheaegselt erinevates, vastukäivates suundades. Iha oleks nagu “esimesest pilgust” müstilisena kõikjal. (13) Ometi jääb Felix lavastuse teises osas oma Helene ja Marioniga tuglaslike tõusude ja languste juurde. Lavastuse esimesest poolest meelde sööbinud takistusteta üleminekuid, kõikjalolu ja piirideta vabadust ei ole. Pole ka tuglaslikku kurbust, vaid rahulik rõõm maailmade tõusust ja varisemisest — paratamatust protsessist.
Lavastus ei pöördu “Niskamäe” emantsipatsioonilisse vakku, üritades sotsiaalse ja sümboolse korra lõhkumise arvelt armastusele ja kirele teed teha, takistusteta ruumi leida. Ei üritata ka sümboolset raamistust tugevdada, mingit müüti kinnistada. Ei öelda, et seksi, armastuse ja abielu vahekorrad meie diskursiivses ruumis ei ole ideaalses või ihale loomupärases suhtes. Kuivõrd lavastuses puudubki üldse igasugune sotsiaalsus, võib siin näha abstraktset armastuse ja iha loogika toimimise äratundmist, mudelit. Rõõm ja nauding saab tekkidagi vaid seal, kus sümboliseering läbi kukub, kaal tasakaalust välja libiseb. Armastuse võimaldab üksnes lõpuniviimatus sümboolses korras, sümboolse võimalikkuste ja reaalse kattumatus.
1. Nii näiteks on Erich Fromm, kes vaatamata oma tähelepanuväärsele sotsiaalsele tundlikkusele on olnud üks mõõdutundetumaid armastuse idealiseerijaid, pälvinud möödunud sajandi lõpukümnendeil soouurijailt ja võrdõiguslastelt kriitikat erapoolikuses, mis ei lähtu autori hoiakutest ja püüdlustest, mis on küllap siiralt vastupidised, vaid pigem Frommi ebakriitiliselt omaks võetud idealistlikest eeldustest. Sisuliselt selgelt meesšovinistlikumad Freud ja eriti Lacan on vastavates ringkondades leidnud oluliselt rohkem väärtustamist. Vt Erich Fromm, Armastuse kunst. “Loomingu Raamatukogu”, 1989; Douglas Kellner, Fromm, Feminism and the Frankfurt School, www.uta.edu/huma/illuminations/kell8.htm Elizabeth Grosz, Jacques Lacan: “A feminist introduction”. London & NY, 1991.
2. Midagi sellesarnast (Sade’i ja Genet’ nimedega piiritletult) olevat aastakümnete eest oma Rootsi loengutes lugenud Michel Foucault prantsuse kirjanduse kohta.
3. Sellest, kuidas armastuse, abielu ja seksi mõiste sisu ja omavaheline seotus ei ole ajas püsiv, annab hea ettekujutuse hulk moodsaid keskaja uurimusi. Vt näiteks Joan Kelly, Kas naistel oli renessanss, “Ariadne Lõng” 2002, ja Krista Kaera samas antud edasisi lugemissoovitusi.
4. “Teatrielu 2001”.
5. S. M. Greenfieldi tsitaat. Tsiteeritud raamatust: Alain de Botton, Armunu esseed, “Olion”, 2002, lk 88.
6. Samas, lk 106.
7. Renata Salecl. I Can’t Love You Unless I Give Up You. Raamatus Gaze and Voice as Love Objects. Toim Renata Salecl ja Slavoj Žižek. Duke University Press, 1996, lk 179.
8. Samasugune loogika on ka arvukate Briti ja Põhjamaade hiljutiste filmide teema. Vt näiteks David Kane’i film “This Year’s Love”, Michael Winterbottomi film “With or Without You, Baltasar”, Kormakuri film “Reykjavik 101” ja eriti Aku Louhhimiehe filmid “Levottomat” ja “Kuuttamolla”.
9. Vt näiteks Gilbert D. Chaitin, “Rhetoric and Culture” in Lacan, Cambridge, 1996, lk 167—169.
10. Renata Salecl. Op. cit. lk 191.
11. Vt Slavoj Žižek, The Spektre of Ideology, The Žižek Reader, Blackwell, 1999.
12. Friedebert Tuglas. Teosed. Tallinn, 1957, lk 46.
13. Vt Mladen Dolar, At First Sight, Raamatus Gaze and Voice as Love Objects, Toim Renata Salecl ja Slavoj Žižek. Duke University Press, 1996.
14. Samas, lk 130.