Bernard-Marie Koltès, “Roberto Zucco”. Roberto Zucco — Tambet Tuisk
Lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus 3. oktoobril 2002 Sadamateatris (“Vanemuine”)
Zucco: “Ma olen kogu aeg arvanud, et kõige rahulikum on elada, kui saaks olla sama läbipaistev kui aknaklaas, olla nagu kameeleon kivil. Käia läbi seinte, olla värvitu ja nähtamatu. Nii, et inimesed vaataksid teist läbi ja näeksid teisi inimesi teie selja taga, otsekui teid ei olekski olemas. Väga raske on olla läbipaistev, see on keeruline amet. Olla nähtamatu, see on vana, väga vana unistus.”
(Bernard-Marie Koltès, “Roberto Zucco”, VI stseen “Metroo”.)
Sirvin oma sahtlimärkmeid Tambet Tuisu lavarollidest, mida noorel näitlejal kogunenud kuraditosina ringis. Avastan, et korduvaim sõna Tuisu rollide, ta lavanatuuri iseloomustamiseks ongi seni olnud “läbipaistev”. Kohe koolitöödest alates (hemofiiliat põdev poiss Chandler Kimbrough; nälgija Joey).
Teine kohane märksõna Tambet Tuisu osade puhul on “vaatleja”. Isegi hoogsas vabaõhulavastuses “Huck” muutub tema Huckleberry Finn tasahilju Vargamäe Indreku sugulashingeks. Huck saabub küll kraadepoisina, kärvand kass käe otsas ja meel ulakas, ent varsti taandub ta mõtlikuma loomuga eluvaatlejaks, kelle ümber pulbitsevad seiklused. Huck eelistab ontlikule elule vabadust. Aga vaatleja vabadus on nukram kui rahmeldaja vabadus. Ja vaatlejahingega rollides peitub põhjatumaid saladusi. Lavalise vabaduse kogemust, vallatuid ja väljendusrikkaid lahtimängimise võimalusi pakuvad mõistagi ka keevalisemad rollid, näiteks esimese armastaja ampluaasse sobituvad Tom Jones ja Ferdinand, aga nende läbipaistvusekiht võib vahel tuiskliivana lendu pääseda. Hetkiti mõjuvad nad kui d’Artagnani nooremad vennad (olete vahel märganud Tambet Tuisu kerget sarnasust Indrek Sammuliga?!).
Ootamatu traagikavarjundi lisab Tambet Tuisk komöödiasse “Mikumärdi” — just kadunud poeg Enn, näiliselt episoodiline tegelaskuju, süvendab Ingo Normeti huvitava klassikatõlgenduse uudset tõsidusemõõdet. “Aafrikas mütanud” Enn saabub koju alles finaali eel. Kehvasti riides, kaotanud võõrsil ühe käe, ilmselt ka hingeliselt murtud, sest ta silmades püsib isemoodi valus luurav ilme. Tuisk/Enn seisab sõnatult isatalu õuel. Tema üksipäini olek, võõrastav vaade distantsilt loob seletamatu pinge. Korraga on õhus palju küsimusi, mida keegi enam ei söanda küsida, palju luhtuvaid lootusi, mis perepojaga seotud. Kodu(maa) tulevik saab kahtlusemõõtme külge, Enn aga läheb jälle oma teed.
Tambet Tuisku “Roberto Zucco” nimirollis jälgides tundub, et enam läbipaistvamaks näitleja muutuda ei saa. Heas teatris ei ole “läbipaistev” ja “nähtamatu” sünonüümid, vastupidi, mida läbipaistvam roll, seda nähtavam ta tuum. Nii lavastaja Tiit Ojasoo ise kui ka vastukajajad kinnitavad, et Koltèsi näidend “Roberto Zucco” ei allu (tava)analüüsile. Ka Tuisu nimiroll sugestiivse lavastuse keskmes pole portreteeritav. Ei ole võimalik sõnaloogikaga lahti muukida sarimõrvari (seegi sõnasilt tundub kohatu) Roberto Zucco käitumise motiive, loomust, olemust. Kardetav oleks teda sõnadega sorkida, laidetav lahata. Zucco mõjub ülimalt loomuliku inimlapsena, samas ometi irratsionaalsena kui unenägu. Heidutavalt hele, painavalt selge, halvavalt ligitulev uni. Näitleja intensiivne kohalolek vangistab vaataja meeled, ent tegelaskuju ise jääb vabaks, ei kuulu vanglasse.
“Roberto Zucco” näitelava suur elupuur (kunstnik Ene-Liis Semper) Zuccot ei
kammitse, trellid teda ei ahista. Mällu sööbib korduv misanstseen: Tambet Tuisk Zuccona kõndimas väljaspool puuri, publiku tooliridade ees, vaatamas ainiti saali, otse pealtvaatajale silma sisse. Leebe, läbitungiv, häirimatu pilk teeb ärevaks. Hüpnotiseeriv silmside hirmutab, ei lase lahti, tuleb unenägudesse kaasa.
Zucco: “Nad ei tohi meid näha, peab olema läbipaistev. Sest muidu, kui neile silma vaadata, siis nad märkavad, et neid vaadatakse, nad vaatavad siis meid ja näevad meid, nende peas käib märguanne, ja nad tapavad, tapavad. Ja kui üks juba alustab, siis hakkavad kõik tapma. Kõik nad ootavad vaid märguannet.”
(“Roberto Zucco”, XII stseen “Vaksal”.)
Ju siin ongi konks, ängi läte: Zucco/Tuisu hele pilk vaatab meist läbi, misläbi meie vaatame eneste sisse. Märguannet oodates? Meie, surmamõistetud, kes ei suuda selgusele jõuda, mis oleks “üllam”, mis armetum — kerjata surma Zuccolt või muunduda omakorda mõrvareiks.
“Ta sirutas käe väikese peegli poole ja vaatas ennast. Ta nägi “võltspilti”, üht teist valget nägu. Tundis iseendas ära tolle, kes teda kohe tapma hakkab.”
(Roberto Calasso, “Kadmose ja Harmonia pulmad”.)
Finaalis siseneb Zucco päikesesse. Meil, kel silmad pimestatud, pole võimalik talle järele vaadata. Tumedaid kaitsvaid päikeseprille pole hämaras turvalises teatrisaalis kombeks kanda. Zucco saavutab nähtamatuse. Siia jääjad saavad päikesest märgistatud.
“Temas [teatris] nagu katkuski peitub mingi kummaline päike, anormaalselt ere valgus, mille käes kõik raske ja isegi võimatu näib muutuvat meie olemasolu normaalseks elemendiks.”
(Antonin Artaud, “Teater ja katk”.)
“Kõik see näib olevat eksortsism selleks, et panna meie deemonid VOOLAMA.”
(Antonin Artaud, “Bali teatrist”.)
“Vend Antigone, ema Oidipus”, tragöödia Sophoklese ja Euripidese ainetel.
Dionysos — Tambet Tuisk. Tekst ja lavastus Mati Unt. Esietendus 2. veebruaril 2003 “Vanemuise” suures majas.
Sõnaseletusi kavalehel: “Dionysos (Tuisk) — ambivalentsi, hämaruse, teatri, hulluse, veini ja ekstaatiliste seisundite pooljumal/poolinimene. Ta võib võtta kõikvõimalikke vorme, olla mees, naine või loom. Nagu kõik Kreeka jumalad, pole ta ei hea ega halb. Tal pole muidugi ka moraali. Kristlikus mõttes pole moraali ka tragöödiail endil.”
Definitsioon viitab sedavõrd tänuväärsele unelmaterollile, nagu saabki olla üksnes inimjumala/jumalinimese osa: vastutustundeta vaatleja, haavamatu ja surematu, võrgutav ja hävitav.
Lavastuses “Pühak” on Tambet Tuisu üks rolle Kängsepp, hernhuutlanõ, kes kängitseb Juliane von Krüdeneri (Merle Jääger) jalad saabastesse ning hinge usukammitsaisse. Üllatavalt ülemeelikuna esineb too kelm, naerusuine ahvatleja, kelle usukuulutus pigem patustama õhutab. Otsekui seisataks Dionysos kingsepa selja taga, hingaks kuklasse?
“Dionysos ongi kogu selle etenduse lavastanud. Tambet Tuisk mängib tegelikult mind, väliselt jäljendamata muidugi!” pihib lavastaja Mati Unt oma kavalal moel raadiomikrofoni sisse pärast “Vend Antigone, ema Oidipus” esietendust “Vanemuise” suure maja fuajees, Menningu skulptuuri kõrval. Näitleja Tuisk pakub oma intervjuus Wiera kujule näkku vaadates rõõmsalt veel ühe võimaluse: tema Dionysos võib olla ka isehakanud aferist! Sel hetkel lõikub intervjuusse nagu ideaalne deus ex machina Oidipuse osatäitja Hannes Kaljujärv, kes möödaminnes poetab lakoonilise kommentaari: “Tambet Tuisk on väga hea mees, väga hea poiss! Temast, ma ütleksin, on juba asja saanud!” Ütleb ära, läheb oma teed.
Meenub, mismoodi Tuisk/Dionysos äsja kolmandas vaatuses korraldanud Kaljujärve/Oidipuse näitelavalt lahkumise. Dionysos käsib ülejäänud tegelastel silmad sulgeda, et Oidipus saaks silmitu mehe päikseprillid eest võtta ja segamatult alla saali astuda. Kõikvõimsast lavastajast Dionysosest saab korraks “tavanäitleja” ehk tuisupäine poiss, kes hõikab vanemale kolleegile hääletult, üksnes huultega: “Võta mulle üks kohv!”
Näitelaval peibutab Tuisu hurmav ja ihar, rauge ja pirtsakas, pingevaba ja kardetav Dionysos mõlemast soost surelikke. Pool rollivõitu annab atraktiivne välisilme: pikad siidjad heledad lokid, liibuv must nahkkostüüm, violetne sulgboa (kostüümikunstnik Jaanus Vahtra), valev ihu. Ajatu, ent trenditeadliku jumalinimese kepiks ja mõõgaks on popiidoli falloslik mikrofon. Sundimatu üleolek mänglemas huulil ja hääles, etendab Dionysos kord kenitlevat mannekeeni, kord rämedat macho’t. Jumala aferistlikud (või aferisti jumalikud?!) tujud on ettearvamatud, ta flirtivast kapriisist võib hõlpsasti võrsuda surmaotsus. Üks subtiilsemaid partnerlusi jumala ja sureliku vahel sünnib, kui naiseks riietatud Pentheus (Rein Oja) laseb end Dionysosel surmasülle talutada. Kartlikult, ent naudiskledes harjutab Pentheus graatsilist printsessikõnnakut, kõhnal kaamel näol juba äramärgitu pitser, mida ohver ise ei näe. Peagi kargab Dionysos õhulise baleriinihüppega üle laibakäru ja kuulutab: “Spektaakel lõpeb traagiliselt!”
Teatrijumalana kingib Dionysos bakhantidele armuliku žestiga eneseteostusehetke (“Nii, naised — vaba lava!”), võimsaid vaate- ja kuuldemänge vahendades aga kisub maailma näitelava varjavad punamustad eesriided armutult maha. Kui Teebas võimutseb katk, tsiteerib Dionysos saalile Artaud’ teksti, lehvitades käes erepunaste kaantega brošüüri (“Loomingu Raamatukogu” 1975, 12/13). Veinijoobumuses prügikonteinerist välja tuikudes osataks Dionysos nagu Becketti “vana, kaotatud lõpp-mängu”.
“Kas teil tuju natsa ära ka läks, kui nägite mind vangikongi viidavat?” pärib Dionysos oma jüngritelt bakhantidelt koketsel toonil. Too malbe pilkerõhuga “natsa” kuulukse olevat Tambet Tuisu omasõna. (Meenub, kuis noornäitleja Tuisk pärast “Hucki” läbimängu Emajõe kaldal suvises vihmasajus antud raadiointervjuus vastas, et soovib vabaõhulavastuse ajaks “head ilma — siis on ka kergem natsa, nii näitlejal kui publikul!”.)
Viimases vaatuses, Antigone tragöödias, pole Dionysosel enam sulneid juukselokke, ta kannab musta nahksoni ning laubal heledat viltust füüreritukakest. Vahepeal peidab pilgu päikeseprillide taha, ehkki teda päikesehelk ju ei pimesta. Jumal ei vaja tumedate kaitseprillide maski. Seda ei vaja ka päikeses lahustuv Zucco.
Nendele osalistele, kes lähevad lõpuni, pillab Dionysos siiraid soosinguraasukesi. Surma mineval Antigonel (Kersti Heinloo) suudleb ta kätt ja kannab ta süles sügavikku. Kui Ismenet mängiv bakhant-näitlejanna (Liis Bender) oma rollist küllastub ja üha kordab lootusetut fraasi: “Ma ei taha enam Ismene olla!”, võtab Dionysos peeglilaua sahtlist kuulsa punase Undi-lõngakera. Libistab selle korraks frivoolselt oma nahkpükstesse, viskab siis eks-Ismenele ja kamandab hooletult: “Ära siis ole, ole minu Ariadne ja loe lõpuluuletus!” Dionysose määratud saatuslikust rollist ei saa naine enam keelduda, jälle algab kõik otsast... Punasest kerast, millega lavastaja Unt laseb oma näitlejatel kui kassipoegadel mängida, on saanud Ariadne lõng. Seesama lõngakera oli kord Ema Vaimu käes (S. I. Witkiewicz “Väikeses häärberis”, Mati Undi lavastus Noorsooteatris, 1990) — küllap oli temagi Anu Lambi läbipaistvas astraalkehastuses üks Disonysose väljavalituid, üks Ariadne saatuseõdesid.
“Ent Dionysos ei püsi kellegi kõrval. Jumal ei tähenda kunagi alalist kohalolu. [- - -] Apollon ja Dionysos elavad alatihti selle osalt jumaliku, osalt inimliku piiri ääres, nad õhutavad inimestes kahevahelolekut, seda enesest välja minekut, mida nood näivad veel enam hindavat kui inimeseks olemist ja enam veel kui elu ennast.”
(Roberto Calasso, “Kadmose ja Harmonia pulmad”.)
Eks ole miskit samalaadset määratud õhutama ka Roberto Zucco?
“Kass näis arvavat, et nüüd on teda küllalt nähtaval, ja rohkem temast enam ei ilmunud.”
(Lewis Carroll, “Alice Imedemaal”, “Kuningaemanda kroketiväljak”.)
“Kuid kuningas võib ka kassile otsa vaadata. Tehke seda, ja te saate teada, kes te olete. [- - -] Ja kui ta teraselt neisse põhjatuisse silmadesse vaatas, hakkas tema peegelpilt muutuma.”
Tambet Tuisu lavarollid, mida kirjutises mainitud:
Chandler Kimbrough — William Mastrosimone, “Trillamilla” (Shivaree). Lavastaja Tõnu Lensment, 1998 (EMA Kõrgema Lavakunstikooli XIX lend).
Joey — Jim Cartwright ,“Tee”. Lavastaja Hendrik Toompere, 1999 (XIX lend).
Enn — Hugo Raudsepp, “Mikumärdi”. Lavastaja Ingo Normet, 2000 (XIX lend).
Huck — Mark Twain / Andres Dvinjaninov, “Huck”. Lavastaja Ain Mäeots, 2000, Emajõe Suveteater.
Tom Jones — Henry Fielding/Osvald Tooming, “Tom Jones”. Lavastaja Jaan Tooming, 2000, “Vanemuine”.
Kängsepp, hernhuutlanõ — Kauksi Ülle, Sven Kivisildnik, “Pühak”. Lavastaja Ain Mäeots, 2001, “Vanemuine”.
Ferdinand — Friedrich Schiller, “Salakavalus ja armastus”. Lavastaja Mikko Viherjuuri, 2002, “Vanemuine”.
* William Shakespeare, “Hamlet”, V vaatus, 1. stseen.