Ülikooli kohviku kaminasaal. Külalised seisavad rühmiti, kui ülikoolipäraselt, siis õppetooliti: eesti kirjandus, teatriteadus ja kirjandusteooria, folkloristika, eesti keel. Jään, kui erakonnaväline üksiktaotleja, üksikesinejana lõpupoole. Minuga samas seisuses veel Enn Lillemets ja keegi daam, keda ma ei tunne. Laual suupisted ja veiniklaasid. Fotograafiks Luule Eerost poeg. Võtan ka oma seebikarbi ja sean töövalmis.
Ja ongi minu järg. Võtan kaks raamatut. Undi saadetud paksu ingliskeelse teatrileksikoni ja oma “Mängud ja kõnelused”. Selle raamatu jätangi “Apollo” kilekotti. Mõtlen, et alustan Irdiga.
Mina: (raamatud vasakul käsivarrel, parem lahtiselt ette sirutatud): Luba, kallis professor Luule, (Luule sirutab reipalt käe, minul tekib kerge tõrge, läks meelest, mida ma Irdist rääkima pidin)[1]… õnnitleda nii tähtsa päeva puhul, on suur au… (täitsa lõpp, kuidas jätkata. Ma pidin, nagu ikka teatrialaste juubelite puhul, alustama Irdist ja Shakespeare’ist…Aga kuidas, millest? Tunnen, et puna valgub näkku, põlv nõksatab.) … Siin on kaks raamatut, üks Matilt ja teine minult. (Aga Ird ja Shakespeare… Või rääkida paar sõna Hermakülast? … Ei mitte mingil juhul.) … Mati ise ei saanud tulla… (õnneks Luule ei küsi, mispärast siis, naeratab häbelikult, see annab mulle julgust)… Vaat, Matil on proovid, aga… aga raamatu kauplesin ma temalt välja küll.[2] (Luule naeratab, siiralt kohe. Julgust tuleb juurde, pahinaga.) Ta sai küll kutse, ja õigeaegselt, aga siis tulid proovid… “Kärbeste jumal”… Normeti juures. (Normet naeratab väärikalt, on meeldivalt puudutatud, ta on rahul, sest sai ju enne mind Luulet kiita, ja kõvasti kohe.) Ja tead, Luule, mis veel juhtus? Nimelt, eile hommikul ma helistasin Matile ja tuletasin sinu juubelit meelde.[3] (Luule ei reageeri, ta ilmselt ei oska seisukohta võtta.) Unt ütles, ah jah, ja ohkas. (kiusatus oli öelda Luulele: mõistad?)… Ma ütlesin, et kingitust on vaja, Undi-poolset… Unt mühatas: “Jah, ma pean vaatama…” Ja siis kohe: “Aga mida?” — “Vaata mõni raamat,” ütlesin talle. Unt kostis, et peab proovi minema, et pärast proovi vaatab… Ütlesin, et sul pööningul[4] makulatuuri[5] küllaga… “Jah, seda küll,” vastas Unt ja läks proovi… Pärastlõunal, pool viis helistas ta jälle ja ütles, et on juba kodus, et proov läbi. Mina: “Raamatu leidsid?” — “Jah, leidsin küll. Aga võib-olla Luulel see juba on?” — “Mis raamat?” — “Leksikon. “Theatre”.”[6] “Vaevalt,” vastasin, “ja kui ongi, siis saab tal neid kaks olema.” Unt: “Misjaoks kaks? Milleks?” Mina: “Üks kodus, teine õppetoolis.” Unt: “Jah, tõepoolest, selle peale ma ei tulnudki.” Mina: “On ka väärt leksikon?” Unt: “Kindlasti, aga ma ei ole sealt aasta otsa midagi järele vaadanud.” Mina: “Siis on hästi, siis ei ole sul kahju. Muide, palju see maksab?” Unt: “Ma ei mäleta, aga nii umbes kakssada viiskümmend krooni ikka.[7]” Mina: “Väga hea.” Unt: “Aga kuidas ma leksikoni Tartu toimetan?” Mina: “Gargo bussiga.” Unt: “Mis Garbo?” Mina: “Gargoga.” Unt: “Ah Cargoga! Ma ei oska… Õpeta mind, mida pean ma tegema.” Mina: “Paned raamatu kilekotti, siis veel paberkotti ja kirjutad minu aadressi… noh, kirjutad, et Vainole… Lähed hommikul bussijaama, pärid millal pakk Tartu jõuab? Peab jõudma hiljemalt kella kaheks, sest sümpoosion algab kell kolm. Mina lähen pool kolm bussijaama ja võtan pakendi ja viin Luulele. Esialgu sümpoosionile ja siis kella viieks kohvikusse… Ma panen bussijaamas pakendi portfelli, fotoaparaadi ja magnetofoni juurde, oma mängude raamatu juurde… Oma raamatut ma ei pakigi, ma annan lahtiselt üle…” Unt: “Kuidas lahtiselt, aga miks mina pean pakkima?”[8] Mina: “Sinu raamat tuleb kaugelt … Tallinnast…” Unt: “Aga võtad sa kohvikus minu raamatu pakendist välja?” Mina: “Muidugi… Muide, ega su raamatu kaas määrdunud pole.” Unt: “Ei ole.”[9] Mina: “Ja pühendus kirjuta ka … Midagi õrna, subjektiivset…” Unt: “Küll ma juba tean, mida kirjutan … kirjutada ma oskan.” Mina: “Oskad jah, aga teed seda väga lapidaarselt … Veidi pikemalt võiksid.” Unt: “Hea küll, ma veel mõtlen. Ma helistan sulle õhtul.”
Pool üheksa Unt helistaski ja küsis, kuidas see saatmine ikka käib. Ta unustas juba ära, mida peab tegema. Mina: “Pakkisid ära? … Kirjutasid sisse?” Unt: “Jah.” Mina: “Mis kell sul homme proov algab?” Unt: “Kell kümme.” Mina: “Siis lähed kella üheksaks bussijaama.” Unt: “Mis ma pean seal tegema?” Mina: “Lähed uksest sisse, vaatad paremale… Ei, lähed otse, ootesaali lõpus on Gargobussi aken…” Unt: “Cargo, kas sulle meelde ei jää? Aga mismoodi ma raamatu annan? Ära annan?” Mina: “Pistad pea luugist sisse ja ütled vastuvõtjale, et olen Unt … Mati Unt.” Unt: “Ära jama!” Mina: “Ei jama, jutusta vastuvõtjale siis, et oled Mati ja tahad Luulele raamatut saata, et Luulel on täna sünnipäev, juubel, Luule saab viiekümneseks. Luule on Tartu Ülikooli teatriteaduse ja kirjandusteooria õppejõud, Luule on professor, nagu minagi, muide, ja elab Tartus, aga kord nädalas, reedeti käib ka Tallinnas, peab Ingo lastele loenguid, draamateooriast põhiliselt, ja veel on ta Teatriloolaste Seltsi ja samanimelise klubi liige, on Eesti Teatriuurijate Ühenduse liige. Ja et, muide, varsti peaks ilmuma trükist “Eesti Teater 1965—1985” … See tuleb paks raamat, fotod ka sees ja puha… Eelmine raamat, mida Luule ja mina ja Vaino toimetasime, oli Hermaküla… Ka paks ja ilus raamat ja piltidega ja puha… (Paus. Unt võib veidi hingeldada. Märkab, et vastuvõtja on väsinud, leebe naeratus on ta huulilt kadunud. Unt mõtleb veidi ja siis kogeleb edasi.) Mis kell buss Tallinnast väljub? Mis kell pakk Tartu jõuab? Ma sellepärast, et Vaino tuleb pool kolm paki järele, ta peab kella kolmeks ülikooli peahoonesse, 140. auditooriumi, noh sinna, kus Jüri Lotmani portree, teate küll, jah, see Arraku maalitud, minema, seal on Luulele pühendatud teatriloo sümpoosion. … Vaino lubas ka seal esineda, seepärast ongi Vainol kiire… (rõhuta) Vaino ütles, et ta peab veel enne esinemist kontsentreeruma… Ta kindlasti esineb hästi… Ja Vaino peab ka kella viie ajal või poole kuue ajal jälle esinema… Siis annab ta koos minu tervitustega üle ka selle raamatu… Ah jah, ma unustasin, et ka Vaino kingib Luulele raamatu, või ütlesin ma juba seda? …Ei öelnud, hea küll ma ütlen siis… Vaino annab... Vaino kingib Luulele oma “Mängud ja kõnelused”… (ütle veel) See on ka paks raamat, sama paks kui see, mille mina saadan. Ma kirjutasin Luulele raamatusse, et väike meene koostöö tähiseks… Veidi ametlik sai küll, aga siiski … Luule on mind palju aidanud. … Viimati aitas Oidipust… Antigonet lavastada. … Oi, ta on mind palju aidanud. Ta tuleb hommikul proovi, istub saali, pimedasse saali, võtab märkmiku ja muudkui kirjutab… Ja nii iga päev… Ta ei küsi midagi, muudkui teeb märkmeid, ja nii iga päev…[10] Muide, minu Oidipuse esietendus on teisel veebruaril… (nii räägigi seal luugi juures).”
Unt: “Kas pikale ei lähe, kas nad kannatavad mind ära kuulata?” Mina: “Kannatavad. Neil aega küll.” Unt: “Aga kui buss sõidab ära?” Mina: “Busse läheb iga poole tunni tagant… Muide, üks buss tuleb ka veerand…” Unt: “Aga mis kell siis need teised bussid tulevad?” Mina: “Pool ja täistunnil.”[11] Unt: “Jumal tänatud, siis jõuab kindlasti.” Mina: “Jäi nüüd kõik meelde?” Unt: “Jäi küll.”
Hommikul pool üheksa helistas Unt mulle: “Noh nii, olen bussijaamas.” Mina: “Andsid raamatu ära?” Unt: “Andsin.” Mina: “Pistsid pea luugist sisse?” Unt: “Pistsin, ehkki luuki ei olnud.” Mina: “Rääkisid nii, nagu ma soovitasin?” Unt: “Rääkisin.” Mina: “Buss ära ei sõitnud, sa rääkisid ju nii pikalt?” Unt: “Sõitis küll.” Mina: “Mitu bussi?” Unt: “Mulle öeldi, et kolm vähemalt.”[12] Mina: “Sa siis pärisid, mitu bussi ära sõitsid? Ära lasksid sõita?” Unt: “Muidugi, sa ju käskisid, et ma päriksin, mitu bussi sõidab.” Mina: “Ma käskisin sul küsida, mis kell buss väljub ja mis kell Tartu jõuab.” Unt: “Seda ma ei küsinud, unustasin. Aga neid busse sõitis palju” … Mina: “Alati tuleb küsida, mis kellaajal buss väljub, millise bussiga oma raamatu läkitad. Ma ei tea ju vastu tulla. Järsku raamat ei jõuagi poole kolmeks Tartu.” Unt: “Seda ma pärisin, ma küsisin, kas raamat jõuab poole kolmeks Tartu”… Mina: “Jah, aga sa ei küsinud, mis kell täpselt raamat Tartu jõuab… Hea küll, ole terve.”
Umbes kümne minuti pärast avasin arvuti ja seal ootas mind meil. Gargobuss teatas: Mati saadetud raamat, mille Te kell viis Tartu Ülikooli kohvikus Luulele portree all peate üle andma, jõuab Tartu kell 12.15.
Niisiis, kallis Luule, läks küll aega mis läks, aga nüüd on see raamat siin. Veel kord palju õnne!
22. veebruaril 2003 Tartus
[1] Et Ird hindas Hermaküla. — Mati Unt.
2 Ei tarvitsenud kaubelda. Muretsesin ise kogu aja, et mis raamat kinkida. — Mati Unt.
3 Mul oli vägagi meeles. Kuid meelde tasub ikka tuletada. — Mati Unt.
4 Kuuri mul pole. — Mati Unt.
5 Näiteks Richard Schechneri Performance Theories.
6 Brewer’s.
7 Võib-olla oli isegi kolmsada viiskümmend. — Mati Unt.
8 Ei, kas mu raamat on kuidagi häbiväärne? — Mati Unt.
9 Üks pliiatsijälg oli, aga selle kustutasin. — Mati Unt.
[1]0 Ilmselt kirjutas iga sõna üles, nii näitlejate kui ka minu suust. — Mati Unt.
[1]1 Üks oli mingi veerandi ajal. — Mati Unt.
[1]2 Siiski kaks. — Mati Unt.