KAARUP JA EMOTSIONAALSED VÕLUVÄLJAD
…Karl Adraga oli juba põnnipõlves. Meil oli kodus raadio “Estonia 2”, tohutu suur kast, ja õhtuti kell üheksa selle nuppe keerates kokkupuude tekkiski. Ader oli üks neist maagilistest häältest, kes õhtujutte lugesid. Ega ma siis teda nime kaudu ei teadvustanudki, kuid igal juhul tahtsin ja oskasin tema häält eetrisse oodata. Paraku ei ole ma teda kunagi laval näinud.
Tõeliselt tajusin seda, kellega on tegu, ikka alles 1976. aastal, kui ta tuli lavakasse üht sissejuhatavat tundi andma. Ta võttis meid esimest korda kogu kursusega kokku, meid oli kakskümmend kaheksa ja kõik parajad ülbikud, nagu lavaka esmakursuslased ikka. Tajusin temas mingit pisikest pelgust, võib-olla oli see tingitud generatsioonivahest. Ta hakkas meiega suhtlema ettevaatlikult ja vaikselt. Praegu aga mõtlengi just selle peale, et pedagooge on kahte liiki. Ühed töötavad rohkem ratsionaalses väljas ja võivad sulle anda midagi sellist, mida saad hiljem pulkhaaval kokku panna ja lugeda üles, mis tarkusi oled temalt omandanud. Teised töötavad rohkem irratsionaalses, emotsionaalses väljas ja pärast ei oska küll sõnastada, mida saanud oled, kuid mõjuväli on võimsam kui esimese meetodi puhul. Ader esindas kindlasti seda teist liiki. Kui löön lahti oma kooliaegse erialapäeviku, pole seal näiteks märkmeid Kaarupi tundidest.
Konsist võiks tuua selle analoogina ka Helmi Tohvelmani. Neil mõlemal oli side teise ajaga. Ma ei oska ju öelda, kas ma praegu liigun või kõnelen selle pärast paremini, kuid kui said Tohvelmani või Atra näpuga katsuda, siis inimesega juhtus midagi. Said aru, et ka sellised inimesed on olemas, et on võimalik omada sellist maailma, sellist emotsionaalset tausta ja hoiakut. Need, kes suutsid avatud olla ja vastu võtta, said sealt üsna palju. Oli ju ka neid, kes panid ennast kinni ja tagaselja itsitasid antud ülesannete peale, ą la “läki Mummi pannkookidega kapi taha luuletusi lugema”. Tema fenomen seisneski selles, et kui olid saanud temaga selles väljas kokku, sündis vägi ja jõud, mida ei pruukinud aga juhtuda, kui puudus emotsionaalne sideaine.
…oli temas olemas heas mõttes. See ei olnud puritaanlik, vaid selline vana kooli inimese “mõnus” konservatism. Muidugi oli temal samavõrd raske vastu võtta noort generatsiooni kui verinoorel üht tatsuvat vanahärrat, kes tundus kohati koomiline. Minagi olen saanud ühe sellise märkuse, et kas ikka on vaja luuletust lugeda nagu Seewaldi palatis. Tegime Orroga üht kõnekava ja ju ma siis katsetasin mingit vormi. See kava oli seotud ühe tooliga, n-ö tooli ja inimese suhtega, ja kui vaataja pole asjasse pühendatud, võib kõrvalt nähes hakata lugu tõesti mõjuma nagu palatis nr 16. Umbes nii, et olge valvel, sest kui tooli hoitakse pea kohal nagu vihmavarju, võib see ühel hetkel ka komisjonilaua suunas lennata. Tegelikult oli see asjade koomilisse võtmesse keeramine nii vastuvõtja kui ka temapoolne kaitsereaktsioon.
Teda oli lõbus kõrvalt jälgida. Kaarup teadis ju enamikku eksamimaterjali peast ja luges põlevi silmi esinejaga ilma hääleta kaasa, nagu oleks võinud veel üliõpilast hoida ning kaitsta. Ta oli legendaarne malemängija ning olles tunni ära andnud, läks ta “Tallinna” kohvikusse, kus sai kokku oma sõpradega. Seal oli selline hubane tagatuba, kus võisid istuda kõrvallauas ja lustida taatide huumorit. Tegelikult oli ta ka ise väga lustlik, kuid need Seewaldi võrdlused tekkisid siis, kui tuli mingi piir, millest edasine oleks lihtsalt olnud tema jaoks esteetiliselt vastuvõetamatu. Lollide naljade puhul ei näidanud ta seda küll välja, kuid oli näha, et need pahandasid teda sisemiselt. Olgu need siis mis tahes füüsilised või psüühilised enesepaljastused, nii nagu võib olla halb vaadata “vaimselt püksata” inimest.
…saatsid teda kõiges. Meeletu kannatlikkus kuulata ära kõik see, tegelikult “saast”, mida tudeng sulle esitab. Kannatlikkus anda ikka ja uuesti uus lähteülesanne avardamaks teksti võimalusi. Olen tähele pannud, et võrreldes läbi aegade meie parimaid tekstiesitajaid, kuulates näiteks lindilt Liina Reimani, või Linda Rummot ning kõrvutades neid tänase päeva esitajatega, siis tundub, et loetakse ju tänagi hästi ja professionaalselt, kuid emotsionaalsuse skaala, see koridor on jäänud üha ahtamaks. Noorema põlvkonna näitlejad ei julge luulet esitades olla nii soojad ja avatud kui need, kes tulid Adra juurest. Tema enda soojus oli see, mis tegi inimese lahti.
…temaga toimus enamasti individuaalselt. Konsis käis ta eksamitel ja luges sissejuhatavaid loenguid, kuid edasi läks kõik tema juures Mustamäel. Sääse peatuses tuli maha minna ja siis oli n-ö pannkoogi lõhn juba sõõrmetes. Ta luges palju ise ette, kuid ma ei mäleta, et ta oleks kunagi oma interpretatsiooni peale pressinud või öelnud, et siin või siin on õ i g e rõhk. Kui sinus toimus mingi sisemine muutus, oli ta sellele väga vastuvõtlik. Ta tabas selle ära ja oskas kohe öelda, kust edasi proovida. Tema pedagoogiline taluvus oli nagu klaveriõpetajal, kes õpilase esimesi näpuharjutusi kuulates oskab kohe öelda, kellest võib tõesti pianist saada ning kes jääb eluajaks tapööriks.
Kindlasti ei olnud tema metoodika see, et kui õpilane pikali lüüa, siis ehk tõuseb jalule. Kuivõrd olen ka ise kaksteist aastat pedagoog olnud, siis julgen kinnitada, et see “lehmavaia” taktika ei ole kaugeltki universaalne. Mõnel hetkel võib see küll mingist madalseisust üle aidata, kui sa lihtsalt ei jäta õpilast rahule, aga metoodiliselt on täiesti välistatud käituda noore inimesega nagu savikamakaga, kellest midagi välja pressitakse. Kaarupi puhul oli see pigem ikkagi osundamine, et kui sul mingi “helin rinna sees heliseb”, saab seda võimendada. Sisuliselt lähtub ju näitekunst neist samadest igapäevaemotsioonidest, mis aga laval ei mängi ega maksa midagi, mis nõuavad teistsugust võimendust, teistsugust energiat. Ader tegigi tööd just selle materjaliga, mis tuli loomulikul teel. On põhimõtteline erinevus, kas õpetada olema r o l l i s, näiteks kuidas mängida mingit järjekordset sarimõrvarit, kustutada täielikult omaenda aura ja olla tühi leht, või vastupidi: õpetada olema e s i t a j a, õpetada seda, kuidas interpreteerida teksti. Kaarup tegeles just esitajaga ja siis selgus, et mida võimsam on su enda sisemaailm ja emotsionaalne taust, seda rohkem saab sealt ka kuulaja. Kõik muu kaob ümbert ära ning kuulaja ees oled ainult sina, ilma abivahenditeta, ilma dekoratsioonideta.
On kummaline abituse tunne seista üksinda auditooriumi ees. Kes ujub välja, kes jääb õhku ahmima. Üks võimalus on end siis kaitsta rolli abil, kuid see kuulub estraadi˛anrisse ning seda Kaarup meile ei õpetanud, vähemasti mitte meie kursusele. Temaga uurisime võimalusi, kuidas pääseda mõjule, kuidas ja millest leida tuge, et sa ei upuks. Selle kohta ei meenu paremat näidet kui üks Kaarupi juubel, mis toimus Noorsooteatri laval ja kus Dajan Ahmet luges Koidula luuletust “Kas ema südant tunned sa?”. Saal oli hiirvaikne ja hoidis hinge kinni, sest see meile nii harjumuspärane tekst oli avatud täiesti teisest rakursist, sõna otseses mõttes nii, nagu üks tõeline tatarlane puutub esmakordselt kokku liedertafel’i traditsiooniga ja küsib, mis see on ja kas siis ikka tunned ema südant? Aplaus, mis sellele järgnes, oli meeletu. Kaarup ei õpetanud teksti “õigesti” lugema, vaid seda, kuidas olla teksti esitajana isikupärane, kuidas leida üles teksti võimalused. Ta silm oli ergas ka näitleja moondumiste ja ümberkehastumise peale, kuid samavõrd ergas oli ta kõrv selle peale, kas sa lähed korda või ei lähe.
Praegustest õppejõududest veab Kaarupi liini kõige otsesemalt edasi vahest Kalju Orro. Võiks öelda, et Kaarup ise tegigi ta oma mantlipärijaks, sest Orro hakkas õpetama kohe pärast lõpetamist 1976. aastal.
Võimalus kokku saada selliste inimestega nagu Kaarup on haruldane kingitus. Annaks taevas ka praegustele koolijuhtidele tarkust rakendada seda irratsionaalset ja emotsionaalset pedagoogilist metoodikat, mis aitab avada inimese isiksuslikku võluvälja ja mida Karl Ader oma õpilastele edasi andis.
Üles kirjutanud MADIS KOLK