150 aastat August Wiera sünnist
“AUGUST KÄIS IKKA HOOLEGA SAKSA KÄSITÖÖLISTE SELTSI SUVETEATRIS”
August Wiera sai teatrikoolituse, kui seda nii nimetada, Koidula järel “Vanemuises” näitetruppi juhtinud Reinhold Sachkeri abilisena tegutsedes, eelkõige aga Tartu Saksa Käsitööliste Seltsi (Dorpater Handwerker-Verein) Suveteatri etendusi jälgides ning võimaluse avanedes proovidel viibides. Oma mälestustes on ta märkinud, et suvekuudel käis ta ikka Saksa Käsitööliste Seltsis saksa keeli näitemängu vaatamas ja tähendas mängitavaid näitlusi üles, mida kord ka eesti näitelaval võiks ette kanda. Ka muretses August Wiera enesele võimaluse vabadel aegadel, enamasti pühapäevadel näitemänguproovidele pääseda. (Mis sai võimalikuks seetõttu, et ta sel ajal ka Saksa Käsitööliste Seltsi laulukooris kaasa laulis.) Proovidel pani ta hoolega tähele niihästi juhataja märkusi kui ka tegelaste tegevust ja liigutusi, ja mis temale kasulik näis, selle pani ta kirja ja joonistas sellekohase plaani.
August Wiera isa oli Tartu-lähedase mõisa sepp. Enne poja sündi ta suri ning abikaasal, kes oli saanud töökoha Maarja-Magdaleena kirikuõpetaja juurde, tuli lapsed anda sugulaste ja tuttavate hooldada-kasvatada. Wiera õppis Maarja-Magdaleena kihelkonnakoolis (1867—1869), paistis silma oma lauluandega, huvitus orelil jt muusikariistadel mängimisest ning juba viieteistaastasena juhatas ta Maarja-Magdaleena segakoori. Selle koosseisus võttis Wiera 1869. aastal osa esimesest üldlaulupeost Tartus.
Kihelkonnakool jäi August Wieral lõpetamata, ei jõudnud ta ka Valka Jānis Cimze seminari. Käsitöölisest venna nõuandel ja ema soovil sai temast 1869. aasta novembris Tartus tisleri õpipoiss. Ameti õppimise kõrvalt võis ta meistri lahkel loal käia laulmas “Vanemuise” laulukooris. Seal sai ta Johann Voldemar Jannsenilt kiita lauluoskuse ja -huvi eest, peagi ka lauljate õpetamise eest. Ja juba oli ta tegev orkestris, juhatas “viiulikoori” ning elas vaimustunult kaasa Koidula teatrile.
1874. aastal sai Wiera tisleriametis selliks ja võis nii ka iseseisvalt tislerina töötama hakata, kuid muusika- ja selleks ajaks juba ilmvõimatuks saanud teatrihuvi hakkasid kujundama tema eluteed.
Pärast “Vanemuise” seltsi laulu- ja mängujuhi kohale valimist 1878. aastal jättis Wiera õpitud ameti ja pühendus täielikult seltsi tegevusele. August Wierast sai “Vanemuise” kunstiline juht ja organisaator. 1888. aastast oli ta täieõiguslik teatrijuht, iseseisev ettevõtja, kes oli lepingulistes suhetes “Vanemuise” seltsiga. Tänu temale sai Koidulalt alguse saanud teatritegevus juba suurema kindluse, järjepidevuse, haaras publiku endaga, kujundas maitseid ning mõjutas paljude küla- ja seltsiteatrite rajamist ning kujunemist.
1890. aastal keelas riigivõim “Vanemuisel” teatritegevuse ja mõnda muudki, mis polnud seltsi põhikirjas otseselt ette nähtud. Toonastes venestuspoliitika oludes oskas Wiera ise hankida Peterburist loa teatritegevuse jätkamiseks, seda aga juba isiklikul vastutusel. Eraettevõtjana tuli tal nüüd kanda kõik lavastuskulud ning 1891. aastal “Vanemuisega” sõlmitud lepingu järgi maksta ruumide ja muu kasutamise eest kümme protsenti õhtu puhaskasumist. Majanduslike raskuste ja seltsiga tekkinud mitmete probleemide kiuste jätkas Wiera oma teatrirada.
1903. aastal, kui “Vanemuise” hoone Jaama tänaval tules hävis, selts August Wieraga lepingut enam ei uuendanud. Wiera püüdis siiski veel teiste Tartu seltside (Bürgermusse jt) ruumides oma näitlejatega uusi lavastusi esitada, kuid lagunema hakkas ka näitetrupp ning uus aeg nõudis teatrilt juba enamat.
August Wiera näitetruppi kuulusid põhiliselt käsitöölised, poesellid, ametnikud, koduperenaised ja teised näitekunstihuvilised, kes valmistasid päevase leivatöö järel hiliste öötundideni ette uusi lavastusi. Tasuks saadi etenduse järel ehk teed ja saia ning mõnel korral käidi Wiera ettevõtmisel Riias n-ö tõelist teatrit vaatamas. 1880. aastate teisel poolel oli Wiera hakanud küllalt keerulise reglemendi järgi siiski maksma näitlejatele ka etteaste (stseeni) mõnekopikalist tasu.
Enamasti oli iga Wiera näitleja mingi kindla rollitüübi kehastaja ja seda ikka koos teatud iseomaste stampidega — ema, isa, teener, elumees, armastaja jne. Näitetrupi põhikoosseisus oli pidevamalt üle paarikümne inimese, lisaks neid, kes tegid juhuslikumalt kaasa mõne lavastuse kõrval- või pisiosades. Muusikalavastuste massistseenides tegid kaasa seltsi laulukoori liikmed.
Paljud näitlejad, eriti naisnäitlejad esinesid varjunimede all. Nooremad naisnäitlejad püüdsid lavanimega kaitsta perekondlikku reputatsiooni. Osatäitjateks olid Brigita (Amalie Konsa), Erny (Liina Jaanijüri), Jung (Anna Alt-Jakobson), Steiner (Aleksander Jäger), Lenau (Karl Birkhan) jt. Wiera näitetrupi võimekaks esitenoriks oli rätsep Adolf Laas, “naljaosade meistriks” tisler August Puna jt. Näitlejana on edukalt, eelkõige talupoegade rollides esinenud ajakirjanik, “Vanemuise” seltsi tegelane, luuletaja Karl Eduard Sööt (Mängula). Näitlejana tegi kaasa samuti ajakirjanik ja kirjanik Eduard Vilde (Richard Leidenau), kelle Siegfrid (“Jenoveva”) ja Antonio (“Venedigu linna kaupmees”) äratasid tunnustavat tähelepanu. 1880. aastatel oli “Vanemuise” seltsil eraldi pidutoimkond, mille juhtidest Reinhold Sacher, Ludvig Menning jt tegutsesid samuti näitejuhtidena ning esinesid ka näitlejatena. Lavastajate-näitejuhtide-näitlejatena paistsid silma veel Hugo Techner, Aleksander Jäger, Karl Birkhan jt. August Wiera ise juhtis eelkõige muusikalist poolt — näitemänge saatev muusika, laulumängud, ooperid, operetid. Näitlejana esinemiseks ei jätkunud Wieral lihtsalt aega.
August Wiera aegse “Vanemuise” repertuaar ulatus pelgast jandist ooperiteni, klassikast kaasaega kajastavate draamadeni. Omajagu oli teatri repertuaaris algupärandeid. Karotomi, Parve, Pohli, Eiseni, Jannseni jt naljamängud, naljatused, ilunäitlused jne pakkusid näitemänguharrastajatele küll jõukohaseid mänguvõimalusi, kuid olid kunstiliselt abitud ning nende osatähtsus meie draama arengus on enam kui tagasihoidlik. Arvestatavaks näitekirjanikuks Koidula järel tõusis vaid Juhan Kunder, kelle “Kroonu onu” (1885; “Vanemuises” 1886; lavastaja Techner) kuulub juba meie näitekirjanduse paremikku. Kaasaegse kriitikagi järgi oli “Kroonu onu” “üks kõige parematest”. Wiera ise oli naiivsevõitu algupärandite mõju all ega nõudnud ka näitemängude kirjutajatelt kaalukamat. Tema suhtumist ja eesmärke peegeldab ilmekalt vastus Kitzbergile: “Jaa, — kirjutage mulle üks algupärane posse, lõõtsapilli ja lauludega, siis hakkame rääkima.”
Wierale endale omase maitselaadi kohaselt olid repertuaaris valdavalt saksa keelest tõlgitud ja mugandatud-seatud romantilised näidendid, laulu- ja vaatemängud, naljanäitlused, jandid, kirevad ilunäitlused jt analoogiliste ˛anrimääratlusega teosed. Wierale on laulumänge tõlkinud kirjanikuna tuntud Andres Saal ning koorilaule hiljem meie keelekorraldusliku suuna rajaja Johannes Voldemar Veski.
Menukalt läksid teatris August von Kotzebue näidendid (repertuaaris oli neid kümmekond, mitmeid toodi väikeste vaheaegade järel korduvalt uuesti lavale, näiteks “Kaks jaburit”, “Õepoeg” jt). Publik on hästi vastu võtnud (ka korduslavastusena) voorust, ausust, truud armastust, moraalikindlust jms ülistavad lauludega sentimentaalsed melodraamad, nagu Raupachi “Jenoveva”, Mosenthali “Debora”, Halmi “Griseldis” jt. Muusikahuvilisena oli August Wiera kiindunud laulumängudesse ja on neid võimalikult rohkem lavale toonud ning repertuaaris hoidnud: Verne’i/d’Ennery “Teekond ümber maailma 80 päevaga ehk Kihlvedu miljoni pääle” ja “Kapten Granti lapsed”, Mannstaedti “Ilumäe piimatüdruk”, Kneiseli “Mängumehe laulud”, Wolffi “Ebaparun ehk Kaltsukuningas” jt. Laulumängud hakkasid Wiera teatrirepertuaaris domineerima eriti 1880-ndatel aastatel ning paistsid silma oma naiivselt ilusaks tehtud sõnastuse, eksootilisuse ja fantastika, situatsioonikoomika, eripäraselt tõlgendatud tunnete, lavalise tulevärgi jms poolest. Nende ilunäitluste hulka kuulub ka eesti autori Peeter Jakobsoni “Udumäe kuningas” oma haldjate, vaimude ja jumalatega (Wiera sobitatud muusika oli “mitmelt komponistilt”), mida aastatel 1894—1902 mängiti üle 50 korra.
August Wiera teatris mängiti esmakordselt eesti keeles Shakespeare’i näidendeid “Venedigu linna kaupmees” (1888) ja “Kangekaelse taltsutus” (1889). Maailmaklassikast oli veel repertuaaris Voltaire’i Goethe “Muhamed” (1885), Moličre’i “Ihnuskael” (1886), Goethe “Kes on süüdlane” (1893), Schilleri “Röövlid” (1899), Gogoli “Naisevõtt” (1895), Gorki “Põhjas” (1903), Sudermanni “Jaanituli” (1904) jt.
August Wiera andis oma näitetrupiga külalisetendusi 1883. ja 1897. aastal Peterburis, korduvalt Tallinnas, veel Rakveres, Narvas, Pärnus. “Vanemuise” külalisetendustesse on suhtutud üldiselt küll heatahtlikult, kuid asjatundlikum kriitika polnud teatrile soodne. Põhjendatult nõudlik kriitika oli muidugi vajalik teatrile ning õpetlik asjaosalistele. Paraku jätkas Wiera enamasti ikka oma harjunud rada, arvestamata seejuures kriitika põhjendatud arvamustega.
Uus ja igati haritum põlvkond hakkas XIX sajandi lõpul üha nõudlikumalt taotlema, et rahvuslik teater meie ülikoolilinnas eelistaks ja pakuks kunstinõudlikumat ja moodsamat repertuaari ning tagaks selle professionaalse esituse.
Kõigest hoolimata — oluline on, et August Wiera kujundas meil välja teatri kui kindlailmelise kunstiasutuse, käis läbi harrastusteatrile omased rõõmud ja mured, rajas aluse juba kutselisele teatrile.
Leopold Hansen (“”Vanemuise” radadelt”. Tallinn, 1960): “Wiera oli väga energiline ja koondas endasse mitmed lavalised erialad. Ta oli muusika-, balleti- ja näitejuht korraga ning aitas ka, kui tarvis, primadonnal laulda. [- - -]
Igatahes jättis Wiera eesti teatrile suure pärandi. Peamiselt juba sellega, et järeltulijail ei tarvitsenud enam peale hakata sealt, kust alustas tema, vaid nad võisid edasi sillutada seda alustatud teed.”
Eduard Vilde (“Eesti näitemäng”. “Postimees” 23. VI 1888): “Kui kuskil eesti näitemängu kasvatamiseks esimene peenar on valmis rehitsetud, siis on see “Vanemuises” sündinud, ja kui kuskilt eesti näitemängu-kunsti esimene idu välja tärkab, siis käib meie lootus “Vanemuise” kohta, sest siin on ivakene mulla sisse heidetud.”
Karl Menning (“10 aastat Eesti teatrit”. “Päevaleht” 15. IX 1916): “Hoo ja tujuga ettevõetud ja oma aja olude jaoks kaunikesele kõrgusele viidud eesti teater ei suutnud algatatud teel sihikindlalt edasi nihkuda, ei mitte püsidagi, vaid langes lühikese tõusu järel. [- - -] Ja üksvahe vastas “vana-Vanemuise” teater kahtlemata selleaegsele seltskonna haridusele ja maitsele. Kuid elu hakkas järjest kiiremini voolama ja meie seltskond astus suurde edenemisajajärku, kuid teater ei saanud sellest aru. Ta nägi paremate eemalejäämist, ei katsunud neid aga oma töö tõstmisega võita, vaid pööras alama maitse poole, et sealt tühjuse jaoks täitmist saada.”
Johannes Voldemar Veski (“Mälestuskilde vanast “Vanemuisest””. “Tartu Riiklik Ülikool” 15. VI 1973): “Peab imestama seda külluslikku energiat, mida Wieral tuli pidevalt rakendada selleks, et teha lavavõõrastest käsitöölistest ning teistest asjaarmastajatest näitlejaid, lauluosade täitjaid kui ka orkestritegelasi, arendada nad terviklikuks ansambliks ja panna seega alus esimesele püsivale omaaegsele eesti teatrile. See vaevarikkalt, kuid armastuse ning kõigekülgse hoolitsusega saadud tulemuste au jääb kustumatult püsima August Wierale”.
Kirjandust:
Lilian Kirepe (koostaja). Kui päikest sõelaga tehti… Tallinn, 1974.
Rudolf Põldmäe, “Vanemuise” teater 1881—1906. Tallinn, 1985.
“Vanemuine” 1865—1925, Tartu 1925.