NIMED MARMORTAHVLIL”. Režissöör Elmo Nüganen, stsenaristid Elmo Nüganen ja Kristian Taska (Albert Kivikase romaani “Nimed marmortahvlil” alusel), produtsent Kristian Taska, kaasprodutsent Ilkka Matila, operaator Sergei Astahhov, monteerija Jukka Nykänen, kunstnik Kalju Kivi, kostüümikunstnik Eugen Tamberg, helilooja Margo Kõlar, helirežissöörid Ivo Felt ja Pekka Karjalainen, ajalookonsultant Mart Laar, sõjaline konsultant Aarne Ermus, tootmisjuht Erika Laansalu, järeltootmise koordinaator Katriina Tuliainen, tootmisjuhi abid Margit Orunuk, Semjon Levin ja Vaike Mesila, teine režissöör Olav Neuland, režissööri assistent Ly Pulk, grimmikunstnikud Tiina Leesik ja Kristel Kärner, teine operaator Valeri Revitš, rekvisiitor Pille Maris Arro. Osades: Priit Võigemast (Henn Ahas), Indrek Sammul (Ants Ahas), Hele Kõre (Marta), Alo Kõrve (Käsper), Ott Aardam (Kohlapuu), Karol Kuntsel (Martinson), Anti Reinthal (Tääker), Ott Sepp (Mugur), Mart Toome (Miljan), Argo Aadli (Konsap), Bert Raudsep (Käämer), Jaan Tätte (kapten), Hannes Kaljujärv (salgajuht), Peter Franzén (Soome ohvitser), Guido Kangur (Karakull), Martin Veinmann (pataljoniülem), Elmo Nüganen (soomusrongi ülem), Kalju Kivi (vedurijuht) jt. 35 mm, 90 min 35 s, värviline. © “Taska Film” koostöös MRP Matila Röhr Productions OY’ga (Soome), kaastootjad Eesti Televisioon/Ilmar Raag, YLE TV1 / Eila Werning ja Suomen Elokuvasäätiö/ Erkki Astala, 2002.
Kas “Nimed marmortahvlil” on müüdav ka rahvusvahelisel ekraanil, küsib vanameister Jaan Ruus “Päevalehes”, küsib, arutleb ja nagu ikka, lõplikku vastust ei anna. Ega minagi, kuid tundub, et mõnda eesti filmi tüüpviga vältides olnuks minekut küll ja küll.
Eesti filmide häda läbi aegade on olnud, et režissööri mõte liigub vaataja omast liiga palju ees. Teiste sõnadega: vaataja ei saa aru, mis ekraanil toimub. Küll hakkavad lendama paberist linnud, küll ilmuvad õhus hõljuvad kaunitarid või koletised, küll vahivad naine ja mees teineteisega minuteid tõtt ja ei tee seda, mida nad tavaelus oleksid jalapealt teinud.
“Nimed marmortahvlil” algab Eesti ajalugu vähe tundvale inimesele täiesti arusaamatult. Nimelt arutavad kaks saksakeelset sõjaväevormis härrat midagi kõrgetes ruumides ja üks neist paneb lõpuks pöidla kaardi peale, kattes kinni nii Eesti kui Läti. Kes ilma ajaloohariduse või -huvita inimestest teab eestlastest, kellega ja millega on tegemist? Mis siin piiritagusest vaatajast rääkida. Seda võivad teada vaid need venelased, kes kodakondsuseksamil läbi põrunud ja nüüd asja tõepoolest tõsiselt võtavad ning on von der Goltzi nime pähe tuupinud.
Tegijatele tuleb au anda, kõike pole pildi kujundlikkusele seletada jäetud. Ekraanil jooksev tekst seletab üht-teist. Kuid esiteks on see ekraanil liiga lühikest aega, teiseks — kogu konteksti mõistmiseks jääb sellest väheks. Ja arusaamatused jätkuvad. Käib mingi sebimine raekojas (kas saame aru, et tegu on võimumajaga? — tartlased muidugi) ja selle katusel. Üks lipp (kelle oma ?) langeb, teine (kelle oma?) heisatakse. Kuid olgu, see ongi üks võimalus sinimustvalget maailma viia, kaader lipust on piisavalt pikk. Lõigu algul nimetatud saksakeelsed mehed aga enam ekraanile ei ilmu. Võib-olla tähendab see, et sel ajajärgul lennutati sakslased ajaloo prügikasti?
Olen filmi näinud ainult ühe korra. Nagu enamik kinoskäijaid. Igatahes tundub, et väga oluline episood filmi ekspositsioonis on klassiruumis juhtunu. Nii see sõttaminek käib. Kes oma peaga üritab otsustada ja kõvasti kaasa ei karju, saab peksa. Raske on nii öelda, aga kas Kurkse retkele läinute hulgas oli ka vastuütlejaid? Vette läksid kõik. Paralleel on karmivõitu, aga vabandan, niiviisi praegu kirjutataksegi. Aga jälle, poiss, kelle nina veriseks taoti, mõtleb miskipärast teisiti kui muud. Ta väljendab end küll ainult eitavas vormis, aga miks ta ei taha minna Eesti eest, kuigi käis raekojas lippu üles tõmbamas? Ja filmis on teda näha veel vaid korra, raudteejaamas, kus ta üritab endist koolikaaslast aidata, kuid jääb ka seal alla. Kas lihtsalt hädavarese koondkuju? Oleks tahtnud näha punasehakatise tegevuse selgemat seletust. Olgu kas või luuser, jäägu või võitluses tüdruku pärast alla. Ja ka peategelane Ahas ei kisa sõttamineku mõttele kohe kaasa.
Hakkasin mõtlema, kas eestlastel ongi oma filmi, kus lõpukaadreis võitjana välja tuldud. Ainsa näitena tuli meelde “Kevade”, kus Tõnisson ütles, et “mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema,” ja pärast kõik saksapoisid vette visati. Kas see oligi meie ainus võit? Korralik sõjafilm näitab alati rahu hinda. Ja see on paraku kallis, inimeludega makstud. “Kevades” läksid hukka ainult kõrvetatud püksid, needki kadaka pepu ümber.
Aga tõsisemalt. Sama laadi film on Eestis tehtud küll, Paul Kuusbergi “Enn Kalmu kaks mina” järgi “Inimesed sõdurisinelis”, kus peategelane muutub eestimeelsest selle mundri meelseks, mida ta kannab. Muide, marketing’i põhimõtteid silmas pidades väga hea pealkiri (kuigi mundris, aga inimesed), tegelikult muidugi valelik. Kunstiliselt hästi tehtud vale oli vulgaarsest märksa ohtlikum. Paha muidugi kommunismimeelseks kujunemist kiita, aga peategelase (Enn Kalm) areng on ligi nelikümmend aastat tagasi tehtud loos paremini põhjendatud.
Tõsi, kapral Ahas sõdis vähem aega, ei pidanud olema töölaagris tuhandete kilomeetrite kaugusel kodust, ei pidanud otsima süüa prügikastist, polnud näinud ülejooksmist. Ja kuigi Kalm muutus, eestlased ei võitnud teises ilmasõjas. Kalm tuli Eestisse võitja poolel, aga siiski kaotajana. Seda teame nüüd liigagi hästi. Kalmu- ja Ahase-filmides on ka sarnasusi — kui tulistamiseks läbeb, ei saa hästi aru, mis juhtub. Kuid ka see võib olla taotluslik, ega sellises olukorras suurt aru saadagi, hirm on suur ja põrutataksegi, nagu juhtub. Tundub ainult, et režissööris on ärganud poiss, kes pauke naudib ja sõda idealiseerib. Ei tohi panna pauke peategelaseks.
Tegelastest. “Kevadega” võrdluse on Ruus juba toonud. Lutsu arhetüüpidega on raske konkureerida, kuigi just siin ei pea “Nimed marmortahvlil” häbenema. Alustame peategelasest. Priit Võigemast on hästi teinud mõtleva ja kõhkleva poisi kuju. Tuge annab ka välimus, nagu Jeremy Irons või noor Lembit Ulfsak. Ja kõhklejaks jääb ta filmi lõpuni. Venna valik ja surm jäävad teda elu lõpuni saatma. Võib-olla küsis ka tema kolmekümnendatel: “Kas me sellist Eestit tahtsime?” Siinkohal neile, kes siin kirjutajat kritiseerida tahavad: “Võite küll.” Tean, et Kivikas kirjutas kolm osa veel, kuid lugenud neid pole. Aga nende uute osade mõte oligi tõenäoliselt eespool toodud küsimus. Ja olen kindel, oli ka vastus: ”Jah, me tahtsime vaba Eestit.” Vaba Eesti oli kolmekümnendate põlvkonnal ning on ka meil.
Teised poisid on kui psühholoogiaõpikust. Jõuline kuulipildur Tääker (Anti Reinthal) (Enn Kalmu-filmis oli sellesarnane tüüp Heino Raudsiku kehastatud, vist Tääger, nimede sarnasus ka veel), prillitatud intelligent Martinson (Karol Kuntsel), pilli- ja pullimees Miljan (Mart Toome), lapsemeelne Mugur (Ott Sepp), sõjavihkaja Kohlapuu (muide, osatäitjale Ott Aardamile ennustan head filmitulevikku). Nõrgemaks jääb ideoloogiliselt kõige kõvem kuju — Alo Kõrve tehtud Käsper. Tee mis tahad, läbinisti positiivset tegelast on raske usutavaks mängida.
Hele Kõre, Eesti Madonna, on ilus ja alati õiges kohas nagu romantilises loos peab olema. Küll on tema onu kodu sõdurpoiste ajutisest peatuspaigast paar versta, küll oskab miilitsaülem ta kiiresti vajalikul hetkel mõisa tirida, küll leiab ta õigel ajal õige rongi. Ruus küll imestab, et kuidas ta jõuab, aga ta on vist unustanud, et nii peabki olema, noorena on armastus alati õiges kohas. Eriti filmis, mida müüa tahetakse. Aga õnneks vahel ka päriselus.
Üks plaan, mis romaaniga võrreldes nõrgem. Miks sattusid vennad eri leeridesse? Raamatu-Ahas kõhkleb pikka aega, mõtleb, et võib-olla vend (vanem!) valis õigesti. Tegelikult teame, et vend pani aja seisma, keeras ajalooratast tagasi. Ka filmis oleks olnud võimalik seda selgelt näidata, kas või vendade kohtumisele metsateel selgema dialoogi kirjutada.
Kui ma ei eksi, lubas produtsent Kristian Taska filmi ka Lätisse müüa. Ma ei arva, et lätlased meile sõja kuulutavad, aga kui punased läti kütid (bolševike eliitväeosa!) jooksevad nagu oinakari viie eesti koolipoisi püssi ja ühe tõrkuva kuulipilduja otsa, siis see on selge šovinism. Lätlasena ma oma rahvust alandavat filmi ei vaataks. Ja ei lubaks lastel ka vaatama minna. Ometi oleks siin olnud lahendus lihtne. Kas oli vaja repliiki, ei mäleta, kelle suust, “…lätlased…”. Kui hõlpus oleks olnud öelda lihtsalt “punased” või üldse mitte midagi öelda. Nii palju siis, “konsultants kungs Laars”, Balti ühtsusest. Repliigina: lätlased said oma rahvusväeosad Esimeses maailmasõjas juba 1915. aastal, seepärast olid ka hästi väljaõpetatud ja distsiplineeritud. Ja seda sõjas vaja oligi, bolševikud tabasid selle ära. Veebruarirevolutsiooni-järgne Venemaa lubas oma sõduritel komandöre valida, tulemus küll saadi, aga see polnud enam sõjavägi.
Marketing’i põhitõde on, et iga kaup tehakse enne uuele turule minekut tarbijale vastuvõetavaks. Soomet turuna silmas pidades on seda tõde vägagi hästi mõistetud. Hättajäävad ja elu ning surma peale täägivõitluseks valmistuvad poisid saavad äkitselt nagu deus ex machina‘lt valgemantlite tuge. Kes need muud on kui hõimuvelled. Ja Soome noorikute ihaldusobjekti ning head näitlejat Peter Franzéni reklaamitakse kui peaosalist. Tegelikult juhib ta filmis autot ja pärast ütleb kaks ja pool lauset eesti keeles. Kipume jälle liigselt koogutama — ega siis soomlaste finantseering filmi ka ainult vennalik abi ole, nemad ei loobi raha ilma mingi tagasisaamise lootuseta.
Ja ikka taban end hullumeelselt mõttelt, kuidas oleks film tehtud kolmkümmend aastat tagasi. Mida oleksid arvanud seltsimehed Käbin, Vader, Lentsman ja Lebedev on enam-vähem selge. Õieti, nemad poleks midagi arvanud, sest keegi neist ei teadnud Eesti ajaloost midagi, küll aga oleks nende arvamuse kujundajaid olnud, kõik ilusti eestikeelsed ja konjakiklaasiga tagatoas ka -meelsed.
Aga filmitegijaid oleks olnud häid:
Ahas Lembit Ulfsak või Jüri Krjukov
Käsper Tõnu Kark või Aare Laanemets või Madis Kalmet või Martin Veinmann
Tääker Ain Lutsepp
Kohlapuu Sulev Luik
Martinson Urmas Kibuspuu
Pilli- ja pullimees Tõnu Kark või Jüri Aarma või Väino Laes
Lapsemeelne Lauri Nebel
Marta Elle Kull või Kaie Mihkelson
Lavastaja oleks ilmselt pidanud valima üldrahvalikul hääletusel.
Kahju, et meie põlvkond ei saanud seda filmi teha. Mitmed nimetatuist ei saanud ka näha.
Ja ikkagi, hea, et tehtud sai. On ka eestlastel oma võidulugu.
Lõpukaader tahvlile kriidiga kirjutatud nimed — on väärt klassikasse kuulumist. Kes meist ikka marmortahvlile ihkab.
ANDRES PALING (sünd. 16. novembril 1951 Tallinnas) on lõpetanud TPI infotöötluse eriala 1975. aastal. Praegu kirjutab ta magistritööd TÜs ärijuhtimisest. Töötab Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse Soome esindajana. Oli koos Kalle Käsperi ja Peeter Urblaga viimati nimetatu filmi “Ma pole turist, ma elan siin” (1988) stsenarist.