NIMED SOOME KINOLINAL
MIKA KERÄNEN
Mullu novembris oli meil rõõm lugeda Soome ajakirjandusest positiivseid uudiseid Eestimaalt! Nii pärisajakirjandus kui ka jamalugudest toituv kollane ajakirjandus olid Eesti suhtes positiivselt meelestatud. Vahendada oli kultuuriuudis, milleks muidugi mõista filmi “Nimed marmortahvlil“ jõudmine kinodesse.
Kui Soome press hakkas kajastama “Nimede“ võimsat tulekut kinodesse, teati ette, et jutt saab olema Eesti suurimast filmiprojektist üleüldse ja et kaasa teeb ka Soome oma filmistaar Peter Franzén. Liikus jutt, et kinos ootab vaatajat “Tundmatu sõdur“ eesti moodi, eeskuju olevat võetud muu hulgas ka “Luurerühmast“ (“Rukajärven tie“), mis mõned aastad tagasi andis kõva vastulöögi Hollywoodi massitoodangule Soomes. “Nimede“ tulekule lisas laengut ka asjaolu, et Soome vabatahtlikud võtsid osa Eesti Vabadussõjast — nagu Eesti vabatahtlikud kaitsesid hiljem Jätkusõjas Soome iseseisvust. Võib põhjendatult väita, et nii Eesti Vabadussõda kui ka Talvesõjale järgnenud Jätkusõda on kahe sugulasrahva ühine võitlus vabaduse eest.
Seega võis teemale läheneda mitmest küljest ning traditsioonilist kriitilist filmiarvustust “Nimedest“ oli Soomes raske kirjutada.
Sissejuhatavalt võib öelda, et Soome press võttis teema väga tähelepaneliku luubi alla. Filmiarvustusi iseloomustas südamlikkus ja uudishimulikkus. Rõõmustati, et kinokultuur tõuseb Eestis rahvusvahelisele tasemele. Filmi hinnati kunstiliselt täiesti vaadatavaks, keskmise koolipoisi hindega 3. Kõik olid päri, et film on muusikani välja tehniliselt tasemel. Edaspidi lähevadki kriitikute arvamused lahku, nagu ikka.
Nõrkustest toodi esile põhimõtteliselt samu asju kui Eesti ajakirjanduses. Esiteks kuuskümmend aastat vana raamatu propagandalik süžee ei haakuvat teise millenniumi maailmakodaniku maailmavaatega. Teiseks häiris filmiajakirjanikke kino kui kunstiliigi vahendite kasutamata jätmine ehk filmi peeti lootusetult vanaaegseks. Kriitikute kurjad keeled olid pahased, et filmilisus kannatab liigse teatraalsuse all. Süüdi polnud ajakirjanike arvates loomulikult mitte näitlejad, vaid ikka lavastaja. Mõned pidasid Nüganeni teatraalsust hoopis plussiks, millest sündis ilus film.
Kõige rohkem sai Elmo Nüganen poolehoidjaid väikese või keskmise suurusega Soome linnade sõnumikandjates. Kui suurte linnade ajalehed piirdusid kahe palli andmisega viiest, siis maakondades hinnati filmi lausa nelja palliga. Noorte näitlejatega jäädi üksmeelselt väga rahule nii maal kui linnas.
“Salon Seudun Sanomate“ ajakirjaniku Tommi Aitio arvates on filmil üks oluline uuendus võrreldes kümnete isamaaliste sõjafilmidega — Nüganen jutustab lugu koolipoiste silmade läbi. Tsiteerin Salo ajalehte: ”Kuskil mujal käib ”päris” sõdimine ja seal kahurid kõmisevad, aga Tartu koolipoisid hulguvad metsades nottides punaseid, kes näivad olevat sama eksinud nagu nemadki.” Ka allakirjutanu meelest töötas Nüganeni lahendus hästi ja Vabadussõja käikude täpse kirjeldamise väljajätmine on õigustatud. Vaevalt, et sõjakäikude puust ja punaseks tegemine oleks soome noori rohkem kinno meelitanud.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et soome ajakirjanikud mõistsid, et iga rahvas vajab oma filmieepost ja nüüd on ka eestlastel see olemas. Positiivselt meelestatud ajakirjanikud kurvastasid, et film jäi vaadatavuse mõttes tagasihoidlikuks. Peab mainima, et filmi otse maha materdama ei hakatud, ainult üks artikkel nendest ligi 60 läbi kammitud artiklist oli tõeliselt kurjalt kirjutatud. Too kriitik pidas filmi ebaõnnestunud kirjelduseks Eesti “kodusõjast“. Meie muidugi teame, et Eesti Vabadussõda polnud kodusõda nagu Soomes toimunu, ja seega polegi ime, et kriitik oma eelteadmisega ei näinud kinno minnes seda, mida ta ootas.
Verejanulise kriitika asemel kirjutati pigem ajaloost. Eks ta ole nii ka kõige mõistlikum, kui ei taha laita filmi kunstilisi väärtusi. Näiteks “Helsingin Sanomates“ ilmus esilinastuse ajal kaks lugu. Tilluke kingareklaamisuurune tutvustus nädalalisas “NYT“ ja kopsakas ajaloolistele taustadele pühendatud lugu Kirsikka Moringu sulest, mis ilmus “Helsingin Sanomate“ kultuuriosa kaaneloona 2. novembril. Oma sõna said artiklis sekka öelda nii ajaloolased Mart Laar ja Seppo Zetterberg kui ka nende nooremad kolleegid Jarkko Kemppi ja Iiris Heino. Artikkel oli iseenesest väga õilis ja vajalik kirjutis. Kes loo hoolega sellel pikal emadepäeva nädalavahetusel, mil ta ilmus, läbi luges, sai Eesti Vabadussõjast teada just seda, mida talle kooli ajalootunnis polnud räägitud.
Saarijärvel ilmuvas ajalehes “Sampo“ toodi välja üleskutse filmi vaatamiseks. Sealne filmihuviline Yrjö Pulkkinen kirjutas: ”Meie sugulasrahvast ja selle noorsoost kõnetav film kuulub iga soomlase üldhariduse juurde. [- - -] Kas Eesti võiks olla peegel, mida vaadates soomlane tunneks iseenda ära?”
Ühiseid ajaloojooni otsides mainiti Soome pressis sageli, et lavastaja Nüganen on ingeri juurtega. Tunnistati, et ega soomlased Eesti Vabadussõjast suurt midagi tea ja seda ei saa liiga pika sovetiaja tõttu ka ette heita. Ainult kõige väärikamas eas olevad ja kõige nooremad soomlased on kooliajaloos käsitlenud Eesti Vabadussõda. Seega “Nimed“ on ajaloo mõistmiseks väga oluline film.
“Nimed marmortahvlil“ leidis märksõnana tee ka Soomes populaarsetele kolumniveergudele ja siis oli tihtipeale mainitud ka Martti Turtola samal ajal ilmunud raamatut Konstantin Pätsist. Kolumnides käsitleti naaberrahva ajalootraumat ehk imestati, miks Eesti loobus 1940. aastal iseseisvusest ilma ainsama lasuta. Ridade vahelt võis lugeda, et ajakirjanike arvates film nagu lohutab eestlast — Teises maailmasõjas iseseisvuse eest sõdima ei juletud hakata, aga ennäe, Vabadussõjas näitasime neile koha kätte. Faktiks jääb, et Teisest maailmasõjast pole eesti rahvuslikku sõjafilmi võimalik vändata.
Üks põhjus, miks film leidis tee maakondade väiksematessegi ajalehtedesse oli see, et Soome ei jätnud Eestit Vabadussõjas hätta. On märgata kerget ühiskondlikku süümepiina sellest, et Eesti taasiseseisvumise ajal oldi Soomes poliitilisel level’il vakka.
“Nimede” ilmumisega meenutati Vabadussõjast osa võtnud soomlasi. Väga põhjalikult kirjutati neist näiteks Uusikaupunki, Alavuse, Keuruu ja Anttola kohalikes ajalehtedes. Kokku saabus Soomest Eestisse 3700 vabatahtlikku, langes 150 ja haavata sai 250. Üks neist oli ohvitser Sulo Kallio, keda filmis kehastas Peter Franzén. Alavuse ajaleht “Ykköset“ intervjueeris filmi esilinastusel ka Teise maailmasõja veterane, kelle arvamustest toodi esile kaks olulist asja. Esiteks, sõjafilm on alati šokeeriv kogemus, teiseks oleksid nad soovinud näha filmis rohkemgi soomlasi. Hea seegi, et Franzén filmis figureeris, sest ilma temata poleks film kaheteistkümne koopiaga kinode vallutamisretkele üldse läinud. Soome filmilevitajad poleks võtnud riski enda peale.
Film äratas Soomes nii laia diskussiooni, et patsifistlik “Ydin“ kirjutas filmist mitmeleheküljelise loo. Muigega panin tähele, et üle 35-aastase traditsiooniga ajaleht kasutas siinkohal oma asja ajamisel üsna militaristlikke väljendeid — äkki suisa ironiseerides. Kalle Kallio kirjeldas filmi ajaloolise action-filmina — et lavastaja on pannud isegi ühe koolipoisi laskma kergekuulipildujaga — loomulikult põlve pealt. Samas artiklis tsiteeritakse “Tundmatu sõduri“ legendaarset väljendit ja poogitakse see Eesti konteksti: ”Kui üks soome sõdur võrdub kümne tiblaga, siis eesti koolipoisid on veel karmimad kutid.”
Just arutelu eetiliste küsimuste üle oli minule kõige huvitavam osa soome ajakirjanduses ja see oli ka erinevus Soomes ja Eestis ilmunud artiklitel. “Helsingin Sanomate“ nädalalisas esitas Jari Lindholm küsimuse laiale ringile: mis on selle filmi sõnum aastal 2002, ühinevas maailmas? Siinkohal tuleb ehk tunnistada ausalt, et film ongi tehtud eelkõige eestlastele.
Tero Vainio Oulu ajalehest “Kaleva“ arutleb filmi rahvuslikkuse teemal pikemalt — väikerahvaste saatus on suurriikidele jalgu jääda, kui mõelda kas või Tšetšeeniale. Seega on nendel rahvastel õigus ja kohus käsitleda oma ajaloo olulisi perioode ja otsida oma identiteeti. Ta jätkab, et ei tohiks unustada, et valedel alustel põhinev patriotism võib toetada natsionalistlikku õpet ja tekitada palju viletsust, nagu toimus näiteks endises Jugoslaavias. Vainio arvates mõjub filmi sünniloo juures positiivselt operaator Sergei Astahhovi vene päritolu. Tasakaalustav mõju filmile on ka peategelase Ahase venna “punasel” otsusel. Lõpetuseks tõdes Vainio kurvalt: “Kahjuks jaguneb maailm endiselt sügavalt kaheks: meie ja nemad.“ Seda laadi diskussiooni tahaks meelsasti lugeda ka Eesti meediast, sest ega ei saa üle ega ümber, et Nüganen ei oleks demoniseerinud vaenlast ja et filmi sõnum ei ole see, et Ahase valik filmis on ainus õige valik.
Kes on näinud “Nimede“ ülelahe eeskujusid “Tundmatut sõdurit“ ja “Luurerühma“, teab et soome produtsendi kohalolek on näha ja tunda ka “Nimedes“. Kristian Taska Soome koostööpartneri MRP produtsent Ilkka Matila ennustas intervjuus juba enne filmi esilinastumist, et filmi kritiseerimine saab Eestis tabuks. Õnneks pole see väide täiel määral tõeks osutunud. Peale mõne toredalt kriitilise arvustuse tõestab eestlase elutervet eneseirooniat näiteks see, et Tartu luulerühm Noorte Autorite Koondis töötab praegu paroodia kallal, millel töönimeks “Lendas üle marmortahvli“. Põhjus, miks ma siinkohal NAKi mainin, on lihtsalt selles, et “Tundmatust sõdurist“ mulle sääraseid edasiarendusi kohe meelde ei tule.
Kui minu käest oleks palutud arvamust, oleksin piirdunud ühesõnalise arvustusega: sillas. Film haaras kaasa alates Tartu raekoja katusel ronimisest kuni poiste surmani raudteel — see oli ülekohus!
Loomulikult kirjutanuks ka, et tänu “Nimedele marmortahvlil“ on alanud uus ajajärk Eestis, nii nagu “Luurerühm“ algatas soome filmi renessansi siinpool lahte. Täpsustan igaks juhuks, et uue filmikunsti all pean silmas seda, et eesti inimene leiab üle pika aja tee kinno eesti filmi vaatama. Praegusel hetkel ruulib ameerika film ja nemad pole selles süüdi, et nad edukad on. Raha paneb kaamera käima. Usun, et Nüganenil ja Taskal on valmis juba mitu head käsikirjaalget järgmise filmi jaoks. Ma söön oma mütsi ära, kui üks neist pole metsavendadest... Mis iganes ka ei järgneks — loodan, et kinolinale tulevad samasugused pikad kaadrid rahulikest vaiksetest ootushetkedest nagu “Nimedes marmortahvlil“.
Käesoleva loo kirjutamisel on kasutatud filmi “Nimed marmortahvlil“ Soome produtsentfirma “MRP Matila Röhr Productions“ tellitud pressi monitooringu teenuse abil kogutud artikleid, mis sisaldavad märksõna Nimet marmoritaulussa.
MIKA KERÄNEN (sünd. 23. novembril 1973 Helsingis) on lõpetanud TÜ eesti keele ja kirjanduse eriala 1999. aastal. Töötab Soome Eesti Instituudi juhatajana.
TMKs on varem Elmo Nüganeni filmi “Nimed marmortahvlil” kohta ilmunud järgmised artiklid: Anu Aun, “Marmortahvli metamorfoos” — 2002, nr 11; Linnar Priimägi, ““Nimed marmortahvlil”. Propagandafilmi esteetikast”; Mari Laaniste, “Rahvusliku kogupere-sõjafilmi võimalikkusest ehk “Nimed marmortahvlil”” ja Evi Arujärv, “Kuidas kaunistada altarit” — kõik 2002, nr 12.