TÄIESTI TÕSISELT VÕETAVAD TÕSIELUFILMID
“VIIRASTUSED”. Stsenarist ja režissöör Sten-Kristian Saluveer, töö juhendaja Indrek Treufeldt, operaatorid Ralf Siig ja Kadriann Kibus, muusika: Hanna-Liisa Nahkur (viiul) ja “Pedigree”, kunstnik Kris Linnas, tootmisassistent Kadri Rahu, heli ja video postproduktsioon: “Orbital Vox Stuudiod”, helirežissöör Tanel Roovik, aubtitreerimine: “Coolbars Studios”, transkriptsioonid: Toivo Karis, produtsent Sten-Kristian Saluveer. Video Betacam SP, 19 min, mustvalge. © Sten Gun Productions ja Braindrop Creations, 2002.
“URBAN OBSESSIONS”. Autorid: Kadriann Kibus ja Liina Paakspuu, osades: Tanel Tepper (neo-onanist), Evelyn Oidermaa (raseerija) ja Erik Kunila (G-punkti otsija), teksti esitajad: Shameek Gosh, Stacey May Koosel ja Josh Murphy. Video Betacam SP, 7 min, värviline. © CIUE, 2001.
Kui ma oma kooliaja peale tagasi mõtlen, siis mõistan erilise selgusega tuntud tõdemust, et pole võimalik kedagi õpetada, pole võimalik targaks teha, küll aga on võimalik õppida, on võimalik targemaks saada. Ma tean, et ma olin see loll, kes ei osanud targemaks saada (ma õppisin lavakas). Selle asjaga pole niisama lihtne. Pole paljalt nii, et vastu tahtmist ei saa kedagi targaks teha. Ei, asi pole selles, et ei tahetaks õppida. Need, kes ei oska õigesti õppida, on just need, kes õpivad usinamalt. Õppimine on oskus. (Ja ma ei tea, kas õppimist saab õppida — asi läheb tautoloogiliseks kätte.) Peab suutma klaarilt hinnata, mida õppida, mida teisest kõrvast välja lasta (ja tõtt-öelda — välja lasta tuleks enamik). Et targemaks saada, peab juba tark olema. See on kooli paradoks. Need, kes saavad koolis paremaid hindeid (ma sain kontsis kohati päris häid) — ei löö hiljem läbi. Heahindesaajad õpivad olema head õpilased ja kui nad kooli lõpetavad, oskaksidki nad edasi headeks õpilasteks jääda, aga korraga avastavad nad, et elu ja valitud eriala ei vaja häid kooliõpilasi, vaid häid tegijaid. Halb on kool, kus õpilasi õpetatakse õpilasteks. Pärast kooli löövad läbi need, kes on juba algusest peale häälestunud mitte heade hinnete saamisele, vaid asjade valmistegemisele ja ei võta oma õpetajaid-praktikuid liiga usaldavalt ja tõsiselt, vaid vaatavad distantsilt ja kriitiliselt kui teisi praktikuid-kolleege.
Kinotegemist pole ma koolis õppinud ja ma ei tea, kas sama asi kehtib ka kinokoolis, aga ma kahtlustan, et jah. Ja võib-olla veel rohkem kui mujal. Ja ma loodan, et sedapidi on täna asjad koolides paremaks läinud kui nõukaaegsetes koolides. Et nüüd pööratakse rohkem tähelepanu sellele, et inimesed hakkaksid kohe oma kunstiteoseid valmis tegema ja õpiksid õppima enne oma vigadest praktikas ja jätaks filosofeerimise suurte tõdede üle hilisemaks. Sest see on õige järjekord, kui te ei taha, et õpilastest saaksid vaid kriitikud, kes ise Asja tegemisega toime ei tule (nagu näiteks minust sai).
Vaatasin Concordia Ülikooli tudengite kaks dokki ära ja need tundusid hinnaalanduseta tõsiseltvõetavad. (Noh, norida muidugi saaks, aga mille üle ei saa.) Ja küsisin kohe nende filmide tegijatelt: kas see ongi täna mall, kas Concordias teevad kõik nii tasemel filme? Ja muidugi ei tee. Selge, et mitte sellepärast, et ei oskaks. Geeniused on koolis ju kõik. Aga filmi tegemiseks ei piisa geniaalsest ideest, filmi tegemine on visa pusimine, justkui talupojatöö. See on nagu peaks kevadhommikul varavalges tõusma ja põllule minema ja suvi otsa kündma ja külvama ja rohima ja äestama ja muldama ja ma ei tea, mida veel tegema, kuni sügiseni välja. (Tõtt-öelda ei saa ma üldse aru, miks noorelt peaks millegi nii vaevanõudvaga tegelema. See filmitegemine on ikka omamoodi patoloogia ja ei saa lootagi, et sulle satub terve kursusetäis haigeid inimesi, maniakke.) Jah, ega Concordia ei ole kinokool ja ega Concordia meediaüliõpilastest ei peagi filmitegijad saama. (Nii et sutt räägin ma aiaaugust, aga mis siis.) Siiski on mul kahtlus, et mõnedest saavad. Nõel ei jää kotti. Ja tore on.
Film “Viirastused”. Autorid Sten Kristian Saluveer ja Ralf Siig. Mustvalge film Eesti satanistidest. On vaeva nähtud pildi ja heli dramaatiliseks ajamisega, taevast täidavad reljeefsed pilved, viiul krigiseb, hüplik montaaž ajab asja närviliseks (ja segaseks, et kes seal pikas satanistlike tüüpide galeriis on kes ja mis asja ajab). Filmis räägib Eesti satanistide raskest elust Musta Veenuse Ordu juht Jason ja raputab suitsutuhka kuradikujulisse tuhatoosi. Uhkete pseudonüümidega on ka teised noored malbed satanistid Lyyn, Jan Mortis, Aurelius ja Astaroth. Sõna saavad siseministeeriumi usuasjade komisjoni peaspetsialist Ringo Ringvee ja kuradiuurija Ülo Valk. Satanistid on justkui murelikud, et nende sekti ei taheta registreerida, aga tasapisi selgub, et nad pole selleks avaldustki esitanud. Probleemi tegelikult pole, või on probleemikene ja satanistlik usk püütud suureks puhuda.
Teema on iseenesest huvitav — misasja inimene flirdib millegi nii elukaugega: et kas edevusest või on miskit veel? (Aga mis see jumalaga flirtimine parem peaks olema?) Ja tükk aega on huvitav vahtida ka inimesi, kes ütlevad, et nad on siiralt satanistid. Huvitav sellepärast, et ajalehtedest on läbi jooksnud lood paarist huligaansusest, mis justkui oleks satanistide poolt korda saadetud (kirikutesse sissemurdmised, vargused, kalmistutel haudade lõhkumised nii Lõuna-Eestis kui Pärnamäel, peksmised ja pussitamised Tartus Toomemäel ja mujal.) Kes need pahategijad siis on? Filmist seda teada ei saa. Filmi satanistid on malbed ja kultuursed, nende satanism on põlve otsas valmis treitud. Need on noorepoolsed inimesed, kes on mingil moel tajunud ühiskonna paikapanevat survet (ja kes meist ei oleks) ja on otsustanud protestiks identifitseeruda satanistidena (ehk oleks võinud neist saada ka punkarid või rohelised või jumal teab, missugused mässajad, kui asjaolud oleksid teistsugused).
Niisiis — mõte intrigeeriv, tüübid lahjad. See, mida näidata saab, ei kanna sotsiaalset tõsidust välja. Siin ongi filmi sisevastuolu. Samamoodi nagu filmi tagahoovisatanistid tahaksid olla suured ja ilusad, püüab ka film satanismi dramaatiliseks ajada, aga mida pole, seda pole. Siin lastakse kaduma võimalus näidata, et hirmsad satanistid on kenad ja pisut naiivsed mässajad. Filmis ei lasta neil oma vastuolulisust piisavalt demonstreerida. Filmi on lavastatud satanistlik rituaal. Ma ei saanudki vaadates aru, kas tegemist on kunstilise häppeningiga. Aga tegijaid intervjueerides jõudis kohale, et see on ajaloos esimest korda Eestis toimuv satanistide rituaal — ja seda pole organiseerinud satanistid, kes rituaalis esinevad ja saatanalt oma soovide täitumist paluvad, vaid satanistide filmi autorid. Tjah. Ühtpidi film ei peida, et see satanism on papist — see kumab läbi satanistide intervjuudest Ringo Ringveega. Teise käega maalib film ikkagi pilti põnevalt hämarast ja salapärasest satanismist — läbi dramaatilise pildi ja heli ja instseneeritud riituse filmi tarbeks kostümeeritud satanistidega. Siin see vastuolu ongi.
Mulle meenub lugu, kuidas ma tegin intervjuud ja valetasin. Ajalehel olid ammust ajast mulle maksmata mingid honorarid. Siis pidi Tallinna tulema Vjatšeslav Tihhonov ja kohtuma Vene Kultuurikeskuses fännidega. Toimetaja ütles mulle, et ma saan oma vanad honorarid kätte, kui teen talle intervjuu Tihhonoviga. Ütlesin: okei. Tihhonovi ei saanud ma enne kohtumist kätte, pingutasin korraldajate kaudu nii ja naa, aga intervjuud konkreetselt kokku lepitud ei saanud. Öeldi, tule kohale, pärast kohtumist intervjueerid. Läksin kohale. Pärast kohtumist pressisin Tihhonovi juurde ja surusin talle koridoris kiiruga paar küsimust peale — aga siis saatis ta mu üsna robustselt pikalt. Ta oli tulnud Tallinna fännidega kohtudes raha tegema ja mingile kokkuleppimata intervjuule, mille eest talle ei makstud, ta ennast raisata ei kavatsenud. Tegelikult ma respekteerisin teda ja tema käitumist, ehkki ta oli mu vastu tõeliselt ebaviisakas. Tõsi on, et sellest oleks just nii olnud huvitav ka kirjutada. Aga ma sain kohe aru, et seda toimetaja mult ei ostaks. Tellija oli korralik päevaleht, nad tahtsid saada toredat Tihhonovi, noh, hea küll, väikeste soolaterakestega, aga mitte Tihhonovi, kes keeldub intervjuust ja kogu lugu. Mina tahtsin saada kätte oma kokkulepitud honorare, mida polnud viitsitud juba kuid ära maksta. Mul oli raha vaja. Mis ma tegin? Ma valetasin intervjuu kokku. Ei, otseselt polnud intervjuus ühtki sõna valet ja Tihhonovi suustki tulid ainult sõnad, mida ta oli tegelikult kuskil öelnud. Aga ta polnud neid öelnud mulle, vaid kohtudes fännidega siin ja seal vasakule ja paremale. Aga lugedes ei saanud te sellest aru. No nii, lugu ilmus ja ma sain oma ammu saamata jäänud raha kätte. Aga kokku võttes oli see niru lugu ja mul on siiani halb tunne. (Rohkem see toimetaja seal ajalehes ka ei tööta.)
Teise ajalehe toimetaja küsis mult hiljem: kas tõesti Tihhonov rääkis kõike seda sulle intervjuus, ma justkui olen midagi sellest mujaltki kuulnud? Tihhonov saatis mu tegelikult pikalt, tunnistasin ma sellele toimetajale. Hm, sellest olekski olnud huvitav kuulda, ütles toimetaja. Ja muidugi oli tal õigus.
Ma loodan, et enam ei sunni raha mind ajakirjanduses valetama. Sellest jääb sitt tunne südamesse. Vale ei hakka ajakirjanduses tööle. Ilustamine on pläma.
Miks ma seda rääkisin? Rääkisin, kuna satanismifilmi tegijad ütlesid, et nad kavatsevad teha filmile järje. Ja ma tahan neile siin öelda, et kui teevad — siis satanismi ilustamine ja huvitavamaks maalimine on jama. See võib pisut ära petta. Aga kokkuvõttes jääb vaid segane mulje. Võimas on asi siis, kui ta meid inimlikult puudutab. Kui ma saan aru, miks need inimesed on satanistid või mängivad sataniste. Kui see muutub inimlikult lihtsaks. Kui ma mõistan, et mingitel asjaoludel võiks minustki saada satanist. Olgu siis kätte saadud tõelised kurjategijad satanistid või näidatagu mulle inimesi, kes on satanistid oma komplekside, üksinduse või edevuse tõttu. “Viirastustes” oleks aidanud kas või see, kui tegijad oleksid filmi lõpus öelnud, et selle satanistliku riituse vanas tehases, mida te äsja nägite, korraldasime satanistidele meie. Aga satanistid ei saanud hästi oma satanistlikke palveidki pähe õpitud.
“Intekas” “Viirastuste” autorite Ralf Siia ja Sten Kristian Saluveeriga. Sauter: “Concordia on kallis lõbu? Palju tudeng maksab?” Saluveer: “Palju.” Siig: “See sõltub... Teen kiire arvestuse — nelja aasta eest umbes 170 000—180 000.” Sauter: “Tasub ära?” Saluveer: “Tasub.” Sauter: “Tööd kooli kõrvalt, mille eest kooliraha maksta, on?” Saluveer. “On. Ma töötan kümnes kohas. Pimedate Ööde festivalil olen ma tehnikajuht ja “Orbital Voxis” töötan produtsendina.” Sauter: “Sa, Ralf, oled operaator?” Siig: “… ja režissöör. Teen televisiooni. “Starlight Agencys”. Toodame TV 3-le.” Sauter: “Mis, seal Concordias õpivad rikaste vanemate lapsed või?” Saluveer: “Ei õpi.” Siig: “Nii seda kui teist. Aga paljud samal ajal töötavad. Süsteem võimaldab seda. Võid õppida seitse-kaheksa aastat, vaikselt lähed edasi. Ei maksa ju aasta või semestri, vaid punktide eest. Võtad, palju jõuad.”
Sauter: “Miks just Concordia?” Siig: “Polnud varianti.” Saluveer: “Mind ei võetud mujale.” Siig: “Ma proovisin kunagi pedasse telerežiisse, aga mind ei võetud. Ma käisin samal ajal teises ülikoolis ka ja nad vaatasid, et kui ma ühes riiklikus ülikoolis juba olen, siis parem ei võta.” Sauter: “Kus sa olid?” Siig: “Tartus juuras.” Sauter: “Juuras? Miks? Lõpetasid ka või?” Siig: “Ei lõpetanud. Ma ei tea, miks. See polnud minu asi. Aga sinna oli hästi lihtne minna. Kohe nagu pärast keskkooli sai suure hurraaga mindud. Aga siis tuli välja, et see on suhteliselt igav.” Sauter: “Juura on ju üsna kauge…” Siig: “On jah, ma käisin ju tele ja raadio eriklassis. Noore inimese asi… Aga tegelikult perekonna asi. Mul on perekonnas kõik juristid.” Sauter: “Eks see juura olnuks hea teenistus kogu eluks, aga kinuga vaata, kuda söönuks saad või ei saa...” Siig: “Nojah.” Saluveer: “Mina kaalusin variandina Tartu ajakirjandust. Peda mulle kuidagi ei istunud. Tegelikult tahtsin ma pedasse reklaami minna, aga sellel aastal ei võetud. Hakkasin arvutama. Tuli välja, et kui ma oleksin Tartusse elama läinud, oleks see rahaliselt umbes sama välja tulnud, kui et käin Concordias ja elan ja töötan Tallinnas. Concordia oli õige otsus. Ega must mingit ajakirjanikku küll ei oleks saanud.” Sauter: “Tänapäeval teeb inimene, mis tahab ja mis talle ette satub. Ma teen siin ajakirjandust ilma, et oleksin seda päevagi õppinud.” Saluveer: “Vaba mängimisruumi oleks mul Tartus vähem olnud. Concordia andis võimalusi erinevates liinides paralleelselt tegutseda. Kui mul mingil hetkel lamp välgatas, et nüüd võiks midagi tegema hakata, oli juurdepääs tehnilistele vahenditele lihtne. Sain ideid teostada. Tartus poleks nii läinud.” Sauter: “Oota, kooli tehnilised vahendid või?” Saluveer: “Jah.”
Sauter: “Palju “Viirastused” maksma läks?” Saluveer: “Kuuskümmend tuhat. Aga ma otsustasin seekord, et teen filmi oma raha eest. Nojah, nüüd ma oleksin targem. Aga mingil hetkel tekkis tunne, et kõik, mida me teeme, kuulub justkui koolile. See on mingi juriidiline värk. Anyway, samal ajal tegi viiskümmend inimest koolis veel omi asju ja tehnilisi vahendeid ei jätkunud, et korralikult teha. Mõtlesin, et kamoon, kui mul on endal nii palju sidemeid, tutvusi — teeks oma kulu ja kirjadega.” Sauter: “Tahtsid, et film kuuluks sulle, ja nii see läks. Kuuekümne tuhande eest.” Saluveer: “Muidugi oli seal palju sponsoreid.”
Sauter: “Milleks sulle filmi õigused? Sa ei saa ju seda müüa.” Saluveer: “Miks ma ei saa?” Sauter: “Kuhu sa müüd? Telesse või?” Saluveer: “Ma ei tea veel, kuhu ma müün.” Sauter: “Oled sa proovinud müüa?” Saluveer: “Ei, mul ei ole aega olnud sellega tegelda. Asja idee oli selles, et teha piloot. Materjali on veel tunde ja tunde alles. Teema on nii valus, et jumal teab, sellest saaks venitada kamba peale…, noh, siin “Sleepwalkersite” raamis sai mingite norrakatega plämmitud, et teha sellest korralik täispikk asi.” Sauter: “On sul tunne, et Eesti satanistid kannaksid pika filmi välja?” Saluveer: “Ei kannaks vist. Seal on ainult üks inimene, kes suudab loogiliselt sellel teemal arutleda. See Jan Mortis, mingi kirjanik, kes elab Arukülas. Kogu ülejäänu oli mingi tramp ja trall.”
Sauter: “Ma nägin filmist, et see satanism on naiivne nooruslik oportunism, mis on ju universaalne. Ükskõik, on ta siis anarhism või punk või satanism. Erilist satanistlikku ideoloogiat või käitumist seal ju polnud.” Saluveer: “Jah, see oli nii, et suuga teen suure linna, aga asja eriti polnud. Juhil Jasonil on palju karismat asja vedamiseks. Nad on nii edevad, et tekitavad ise endale meedia tagasisidet. Jason kirjutab peaministrile või paneb “Delfisse” mingi oma värgi üles. Muudmoodi nad ennast välja elada ei saa. Mulle on ka räägitud, et tegin propagandafilmi, aga ma võtan asja rahulikult. See registreerimise asi. Minu poolest registreerigu oma satanism ära. Aga muidugi nad ei saa. Vähemalt esialgu.”
Sauter: “Ameerikas on satanistlik kirik ametlik. Ma olen dokist näinud. Rituaalid ja asjad.” Saluveer: “Jah, see Le Vey asi on seal ära vormistatud. Mul oli algul plaan mõni kirikuõpetaja rääkima kutsuda, ja kutsusin ka, aga keegi ei tulnud. Vastustki ei saanud oma kirjadele. Küsisin, miks? Oh, ma ei tea, ma ei saa. Lõpuks sain ühe õpetaja jutust aru, et kristliku kiriku suhtumine satanismi on selline, et kui ei räägi sellest, siis pole seda olemas.” Sauter: “See on ju täitsa mööda värk.” Saluveer: “Jah. Ma ei taha nimesid nimetada. Aga ütleme, et üks noor kirikuõpetaja X on asja kõvasti uurinud ja kirjutas ise Jasonile, mängides noort satanisti, kes tahab rohkem teada. Vahetasid siis kirju ja ühel hetkel saadeti ta pikalt, et ole vait, sa ei tea asjast midagi. See näitab ka ju nende satanistide suhtumise ära. Jason ei suuda argumenteerida ja kui ta näeb, et oponent on tugevam, siis… Kirikul on info olemas, aga…” Sauter: “Kui nad satanistidest räägiksid, oleks see nagu tunnustamine.” Saluveer: “Tõrjumisi oli palju. Mul oli plaanis võtta Tallinnas üles kohti, kus on saatanaga seotud legende. Üks võttepaik pidi olema “Hortus Musicuse” maja, sellega on seotud mingi vana legend, et keegi timukas müünud hinge kuradile ja… lal-lal-laa, kummitab… ja nii edasi. Aga öeldi ära. Et “Hortus Musicusel” on nii õrn aura, et ei või. Okei, Mustoneni ja tema suhtumist religiooni ja muusikasse tuleb austada. Oli siis mõte teha midagi Niguliste kirikus “Surmatantsu” taustal. Kõik oli kindel. Saime Kunstimuuseumi juhatajalt loa. Ja siis tuleb kiri, et nendel-nendel põhjustel me ei saa teile luba anda. Põhjus, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik tahab Nigulistet üle võtta. Ja kui satanistid sisse lasta, oleks kirikul kohe argument Kunstimuuseumi vastu, et satanistid lastakse kirikusse. Surve oli suur.”
Sauter: “Hm. Satanistidel oli siis õigus. Ma arvasin filmi vaadates, et poisid kurdavad niisama, et näe keegi ei taha meiega tegelda. Nad polegi nii paranoilised.” Saluveer: “Nojaa. Eks mul oli ka tegema hakates ikka hirm sees küll. Jason ütles, et no tule mulle siis külla. Mõtlesin, et ei tea, kuhu ma nüüd lähen. Mingisse Lasnamäe korterisse võib-olla hulluga kohtuma. Mul oli ka foobia. Aga selgus, et oli hoopis dressipükstes ja õlut joov noormees. Hirm kadus. Võib-olla on satanistid rohkem jumalakuulekad kui mõned padukristlased.” Sauter: “Muidugi. Kui nad saatanat tunnistavad, siis on nad ju selle müüdi omaks võtnud. Ainult et pea peale keeranud.” Siig: “Jason on täiesti Ervin Õunapuu stiilis mees. Lapsena kristlikus vaimus kasvatatud ja tihkelt kirikus käinud ja palvetanud.” Sauter: “Ja siis mässama hakanud.” Saluveer: “Lõppkokkuvõttes, asi tuli välja hoopis teistsugune, kui ma lootsin. Tahtsin sürrealismihõngulist asja teha, aga välja tuli hea telesaade. Mind ajas marru, et kui meil oli koolis hindamine, siis sarjati, et miks sa ei võta filmis vastu resolutsiooni.” Sauter: “Et filmis puudub sinu seisukoht.” Saluveer: “Jah, tegelikult keerutavad satanistid ise minu meelest asja hämaraks.” Sauter: “No see on ju dok. Las räägivad ennast sisse, kui nad sellised on. See ütleb midagi.” Saluveer: “Jah, aga mulle öeldi, et tegu on põhimõttelise küsimusega ja ma peaksin ütlema satanismile kas jah või ei.” Sauter: “Ei pea. Mis ta rohkem põhimõtteline on kui suvaline sotsiaalne mull. Karusloomade puuride avamine või ükskõik mis kinnisidee.” Saluveer: “Jah. Mind ärritab, et kristlased võivad, jumala nimi suus, teha ükskõik mis sõgedusi ja neid registreeritakse. Samas vaguraid sataniste mitte. Asju võetakse nimede, mitte olemuse järgi.”
Sauter: “Satanism võib-olla tekibki sellest, et ei taluta kristlikku agressiivsust ja psüühilist vägivalda. Ja need satanistid ju ennast teistele peale ei suru, nad on tolerantsemad kui paljud kristlased.” Saluveer: “Jah, ma lugesin ennast teemasse mitu kuud sisse. Saatana piiblit ja… Ehe näide on, et mu vanaema luges saatana piiblit ja ütles, et mis siin siis hullu on. Et see kõik on ju üsna loogiline. Ja vägivalda ei propageerita.” Sauter: “Aga Eestis on mingid satanistid huligaanitsenud ka.” Saluveer: “Me üritasime Tartust kätte saada tüüpe, kes Hando Runnelit pussitasid. Mehe nimi on Kala. Need on nn happelised tüübid. Anarhistid. Et mida rohkem kurja teen, seda kõvem olen. Aga neid ma ei suutnud leida. Ja Koplis pidid olema venelased, kes kutsuvad ennast rohelisteks draakoniteks. Kui edasi tegemiseks läheb, peaks need ka üles otsima.” Sauter: “Ikka jätkad?” Saluveer: “Peaks tegema küll, jah. Tahaks teemast puhata ja siis uuesti peale minna. Võib-olla ühistööna. Norras on satanism väga teema. Põletatakse kirikuid maha. Kui on ühine probleem, saab filmi turustada igal pool.”
Sauter: “Sa ei valinud südamelähedast teemat, aga sulle tundus, et see on müüv.” Saluveer: “See oli alguses isikliku barjääri ületamine. Mul oli huvi, et kes need ikka on. Aga müümise aspekt pole tähtsusetu. Kui sa teha tahad, peab film kõlapinda leidma.” Sauter: “Kaua filmi tegite?” Siig: “Koolitöö. Kiiresti. Septembris hakkasime tegema. Veebruaris sai valmis.” Sauter: “Satanistlik rituaal filmis jätab mulje keskpärasest teatrietendusest. On see teie instseneeritud?” Siig: “Sellega on hea lugu. Põhjus, miks sataniste ei registreerita, on see, et nõutakse rituaalide kirjeldust. Kui nad oma pabereid vormistasid, polnud nad jõudnud La Vey asju ära tõlkida. Aga filmi jaoks oli see ikka vajalik. Ja siis tuli neid utsitada.” Saluveer: “Muidu teevad nad neid asju rohkem üksi.” Sauter: “Mis pentagramm või asi see seal keskel oli, mille ümber trall käis?” Saluveer: “Eh, see on asi, mis me leidsime. Pole ta mingi pentagramm.” Siig: “Me leidsime selle koha. Tehasevaremetes.”
Sauter: “Aga kapuutsid ja hõlstid, kust need tulid?” Saluveer: “ETVst.” Sauter: “Säh sulle satanistlikku rituaali. Mis hinde te koolis saite?” Siig: “Nelja said vist?” Saluveer: “Viie sain. Alguses taheti kaks virutada. Teema ei meeldinud. Mul läks hari punaseks. Et mida siis hinnatakse. Teemat või?” Sauter: “Kellele ei meeldinud. Šeinile või?” Saluveer: “Šein oli väga rahulik. Aga Supinile vist ei meeldinud.” Sauter: “Teil on seal ju puha juudid.” Siig: “Loomulikult.” Saluveer: “Öeldi ka, et tehniliselt on kõige paremini teostatud asi üldse. Aga sisu pole.” Sauter: “Ja mis teil järgmine film on?” Saluveer: “Räägi.” Siig: “Sten produtsendina, mina režissöörina, hakkame ETV-le tegema muusikafilmi “Röövel Ööbikust”. “Ruut” toodab.” Sauter: “On see eksisteeriv ansambel või?” Saluveer, Siig: “Jaa.” Siig: “Seal on sama koosseis, aga kaks bändi, “Röövel Ööbik”, “Unbomba.” Sauter: “Kui pikk see tuleb?” Siig: “Kakskümmend seitse.” Saluveer: “Lühike. Aga midagi ei ole teha. Materjal on nii intrigeeriv.” Sauter: “Mis seal intrigeerivat on?” Saluveer. “Need on mehed, kes elavad kaksikelu. Laval väänlevad, aga elus teevad midagi muud. Mul on isiklik suhe, lävin nendega mingitel põhjustel päris tihti.” Sauter: “Mis põhjustel?” Saluveer: “Sattusin sinna klahvpille mängima.” Sauter: “Hm, Aarne Saluveer on su sugulane või?” Saluveer: “Ta on mu isa.”
“Urban Obsessions”. Liina Paakspuu ja Kadriann Kibuse film. Kolm episoodi linnainimeste kinnisideedest erootikas. Linnamüüdid ja legendid on praegu popid kogu maailmas. Film on servapidi linnamütoloogia lähedal. Esimene lugu onaneerimiskirikust, mis läbi interneti ühendab pühendunud pihkutagujaid, teine lugu üle keha raseerimismaaniast, kolmas lugu G-punkti otsimisest oma persest. Lõbus ja intrigeeriv. Vaatajate elevus muidugi on sellise filmi puhul garanteeritud. Autentsete ülestunnistuste põhjal lavastatud mänguline dokfilm autentse tekstiga. Teostus rahulik ja pingevaba ja see on heas kontrastis epateerivate teemadega. Mäng ja lugemine on otsekohene ja aus — aga kuna on tegemist mänguga ekraanil, mitte tõsieluga, ja ka autentset teksti (pastaka persetoppimisest või pihkutagumisest) eteldakse — siis on pentsi, et tegemist on dokfilmiga. Dokumentaalne on ainult jutt — pilt ja heli aga mäng. Aga jälle — norida pole vaja. Vaadata on ju huvitav. Missuguseid veidrusi võib toimuda meie lähedal, kõrval, siinsamas seina taga. Võib-olla tegelevad nende veidrustega meie sõbrad ja tuttavad. Ja vaadakem endale otsa — ka meie ise. Meil kõigil on ju oma väiksemad või suuremad perverssused (ah teil polegi?), mida me teiste eest varjame. Ja mida tihedamalt me linnas masselu elame, seda kiivamalt me oma veidrused suletud seinte taha varjame. Me vajame väikest privaatsust, väikesi saladusi. Raseerijat ja persesurgitsejat näidatakse nende korteris, aga onaneerija liigub ringi ka inimeste keskel poes ja bussis. Riskantne teema on välja mängitud maitsekalt. Kõva sõna. Muidugi oleks film veel tugevam, kui me näeksime autentseid tüüpe oma seksuaaleripära demonstreerimas. Teisalt, siis oleks film ekshibitsionismist ja ei kõlksuks meeles see, et me varjame oma perverssusi.
“Inteka” Liina Paakspuu ja Kadriann Kibusega tegin ka, lohepika, aga täna seda kirja ei pane. Ütlen vaid, et nad ongi rahulikud, enesekindlad, eelarvamusvabad ja motiveeritud kino tegema — täpselt nagu dokist paistabki. Või fakte dokist — nagu nad filmi žanrit täpsustasid.
Ja nüüd lugesin lehest, et Concordia on võlgades ja paneb võib-olla poe kinni. Kahju. Siiga, Saluveeri, Paakspuud, Kibust see palju enam ei häiri. Nemad on kättpidi kinos. Ja kui tahavad, siis jäävad. Aga kust kaudu järgmised kinogeeniused tulema hakkavad? Kui kinotegijaid palju õpetatakse, ajab ohkima — sest neile ei jätku tööd. Kui ei õpetata — ajab ka ohkima. Eesti kinu peab ükskord läbi murdma. Ja kui meie seda kinu ei tee, ei tee keegi.
STEN-KRISTIAN SALUVEER (sünd. 28. märtsil 1980 Viljandis) on lõpetanud Concordia Ülikooli elektroonilise meedia erialal 2002. aastal. Töötab “Orbital Vox Stuudiotes” produtsendina. Filmid: “Schisothonique” (1998, kaasrežissöör, produtsent), “Tallinn—London—Tallinn” (1999, kaasrež, prod), “Viirastused” (2002, rež, prod).
RALF SIIG (sünd. 14. märtsil 1976 Tallinnas) õpib Concordia Ülikooli IV kursusel elektroonilist meediat. Filmid: ”Vastlasõit” (2001), “Viirastused” (2002, üks operaatoritest), tegemisel diplomitöö ansamblist “Röövel Ööbik”.
KADRIANN KIBUS (sünd. 13. aprillil 1979 Tallinnas) õpib Concordia Ülikoolis IV kursusel elektroonilist meediat.
LIINA PAAKSPUU (sünd. 30. märtsil 1980 Tallinnas) õpib Concordia Ülikoolis IV kursusel elektroonilist meediat ja avalikke suhteid.