“PÄIKEST, SASS!” Režii: Helle Karis, filmimine: Ago Ruus, Madis Mihkelsoo ja Peter Murdmaa, montaaž: Eero Karis ja Eero Tamre, helitöötlus: Roland Rand, toimetamine: Marko Piirsoo, muusika: Veljo Tormise ballaad “Raua needmine”. Video Betacam SP, 44 min, värviline. © “Myth Film”, 2002.
“Päikest, Sass!” on kokku pandud Westholmi gümnaasiumi filmiklassi “Oriest Studio” õpilaste Vigala Sassi juures Männisalus loovuspraktikumide käigus üles võetud üheteistkümne aasta tagusest materjalist. Filmijatena on lõpus märgitud Ago Ruus, Madis Mihkelsoo ja Peter Murdmaa; monteerijateks Eero Karis ja Eero Tamre. Filmis on kasutatud veel Eesti Raadio heliarhiivi, ETV videoarhiivi ja Jüri Sillarti AV-materjale. Niisiis on tegemist üsna omapärase filmiga täna 61-aastase täisjõus mehe mõttemaailmast ja tegemistest üksteist aastat tagasi, A. D. 1991 ja Sassi 50. eluaastal.
See Anno Domini ehk siis eesti keeli is(s)anda aastal lipsas küll üsna automaatselt ja ootamatult teksti sisse nagu Sassi enda kõnelemisse kristlikust kõnepruugist pärit väljendid issand jumal (ühe korra) ja kurat (korduvalt). Kui issanda jumala annab ilusasti maausuliseks isaks ja jumalaks taandada, siis selle kuradiga pole küll midagi peale hakata: kristlikust maailmavaatest pärit keelendiks jääb see meie kõnepruuki vist küll igaveseks; hea ja suupärane igasugustel puhkudel tarvitada. Midagi head sealt ristiusust siis ikka saadud!
Film ise räägib meile aga Vigala Sassist, kes ristiusku eriti ei salli ja hoopis meie maa usku (maausku) kuulutab. Seega kuulutab seda ka temast kokku pandud film.
Helle Karise puhul tundubki, et tal üsna kama kaks mida kuulutada. Tema jumalaks on film ehk kino ja seda isandat teenib ta pühendunult küll. Viimastel aastatel rikaste ravimifirmade mahitamisel ridamisi valminud ja neid reklaaminud “Contra mortemid” panevad küll mõtlema selle üle, et looja HK on oma ande ja töö ka ühele teisele isandale pühendanud, aga kes siis seda ei teeks! Kõik need asjad on kenakesti ühendatavad ja võivad soodsas kombinatsioonis üsna positiivseid tulemusi anda. Raha võib kunstitegemist küll nii edendada kui ka pärssida, aga nende ühendamisel ei teki küsimustki. Näiteks Hando Runnel on kunagi kirjutanud umbes nii, et ei saa kirjutada head luuletust, mõeldes samal ajal rahast. Ometi peab ta seda nüüd tegema — ja tulemuseks üha uued raamatud sarjas “Eesti mõttelugu”! Kui palju üldise edendamise eest isiklikust lõivu peab maksma, ei oska vist keegi välja arvestada.
Sassi kohta kuvatakse filmis ekraanile rohkesti andmeid. Mõttelõnga jätkuvaks kerimiseks olgu siinkohal ära toodud järgmist: “1941 — sündis Vigala Sass alias Aleksander Heintalu / nõid — ravitseja — šamaan — aednik — teadlane — õpetaja — isa.” Üsna mitu rolli. Kolme esimese ameti eest mees raha võtta ei saa, see kustutaks võimeid; aga neli järgmist jällegi vajavad seda. Tean, et inimestele abiandmise eest Sass esivanemate kombe kohaselt raha ei võtagi, tasumine käib natuuras. Kuidas ta ülejäänuga toime tuleb, on üksjagu mõistatus ehk paras nõiakunst küll. Igal juhul saadeti talle selle ülejäänuga hakkama saamiseks jumal teab juba mitu aastat tagasi abiline Elo, kellele tänaseks kuhjunud mitte vähem rolle kui Sassil endal. Igal juhul õpib ta praegu oma ameteid ja temast peaks Sassi elutöö jätkaja saama.
Siinkohal haakub mõttevoolu Sassi ütlemine filmist: “Mina tahan olla nii vaba kui võimalik ja kellegi eest hoolitsemine, igasugune hoolitsemine on ju koorem. Ma ei saa mõtelda.” Nii mõtles mees üksteist aastat tagasi, tänaseks on asjad just vastupidises suunas kulgenud: neid, kelle eest hoolitseda, on aina juurde tulnud. See paneb mõtlema vana ja pimeda indiaanlase mõttekäigu üle Oliver Stone’i filmis “Tagasipööre” (1997): Jumal ainult naerab inimese tahtmiste, kavatsuste ja plaanide üle. Tõepoolest, mis maksavad meie plaanid kui Jumalal endal (lähtun seisukohast, et Jumal on üks) on meiega omad plaanid. Ja kui su tegevus tema plaanidega kooskõlas pole, siis need su plaanid lihtsalt ei teostu.
Raske on inimesel ära tunda, mis plaanid Jumalal temaga on. Nõial, kes teistes reaalsustes kondab ja teistes infoväljades peilib, peaks äratundmine kergem olema. Kaarma hiiekivi juures ütleb Sass nii: “Kõik, mis on olnud, jätab jäljed. Infoväljas on jäljed inimeste teadmiste tasemest. Kui peilida, võib nende peale sattuda. Kõik asi, mis on olemas, saab välja peilida. Kui ei saa, pole olnud või on liiga laialivalguv.” Lahtiseks jääb, kui palju saab välja peilida kõrgemate vaimolevuste ehk siis jumalate respondo Jumala meelevalda. Kui järgida Sassi sõnu (“kõik asi, mis on olemas, saab välja peilida”), siis peaks peilimisega ka Jumalale ja tema tahtele ligi pääsema, vastasel korral poleks teda ju olemas. Või oleks see liiga laialivalguv, mis võib tõepoolest nii ollagi, aga sõna “laialivalguv” tuleks sellisel juhul asendada väljendiga “laiali paisatud”.
Oma jutuajamiste põhjal Sassiga võin kinnitada, et mees tõepoolest teab asju, mida vaid vähesed teavad. Ükskord (suvel 2001), kui ma tema juurde ühe oma tuttava hüpohondriku ravitsemisele viisin, oli mul kaasas ka kolmeteistkümneaastane poeg Märten, kes pärast Sassi juures viibimist mulle ütles, et see mees teab vist kõike. Vaevalt nüüd kõike, aga kindlasti näiteks seda, et jumalatele/Jumalale ei meeldi, kui sa liiga palju teada saad. “Kes liiga palju teada saab, see koristatakse ära,” oli ta mulle ühel varasemal korral öelnud. Ma usun seda. Nagu jäi uskuma mu suurt kasvu hüpohondrikust sõber Sassi ütlemist: ”Mees, sa oled terve.” Enne seda oli ta käinud kümnete arstide juures, lasknud teha sadu analüüse (isegi eluohtliku protseduuri südamesondiga) oma tervisliku seisundi kindlaksmääramisel, aga ikka ei uskunud, et tal midagi häda pole. Sass pani ta seda uskuma ja see oli esimene kord, kui ma pealt nägin, kuidas Sass imet tegi ja kuidas ta seda tegi.
Filmi ilutulestikulisest ja rahvusromantilisest kontekstist tuleks välja rebida ja esile tõsta veel üks Sassi mõttekäik. See on: “Igal inimesel on oma küngas, teadmiste küngas. See küngas on täis tema maailmatunnetust. Ja see teadmiste küngas on niisugune, et ta ei tea, mis on teise künka sees. Ja kui te tahate aru saada, mis on minu oma ja kuidas mina tunnetan, kas see tunnetus on õige või mitte-õige, siis te ei saa seda iialgi teha. Teil on oma küngas. Sorige iseenda sees, siis te saate maailmast aru. Ühelgi ei ole nii väikest küngast, et ta ei saaks maailmast aru.” Selle peale küsib kellegi hääl: “Nii et kõigil on siis juba kõik olemas?” Ja Sassi vastus: “Kõik on olemas.”
Eks ole lihtne tõde. Olen arvanud juba ammu, et kõik jamad ja probleemid meie elus tekivad lihtsate asjade äraunustamisest ja lihtsate reeglite mitte-järgimisest. Aja jooksul on sellest arvamisest kindel teadmine kujunenud. Ometi ei taha ma mõningate teadmistega mitte kuidagi leppida. Näiteks sellega, et ma ei saa iialgi teada, mis teise inimese sees toimub, mida kujutab endast see “teine küngas”. Ma ei tea, kust ma selle usu võtan, aga ma usun, et vähemasti selle sisse, keda armastad, võid näha küll. Võid näha, kas ta armastab sind vastu, ja muudki võid tunda päris selgesti. Armastusel ei ole elementi ega reegleid. Ka endasse vaenulikult suhtuva inimese tunned ära, ja üht-teist saab veel ära tunda, sest “vastuvõtu ja tunnetuse tase on inimestel erinev”, nagu Sass noortele filmiõpilastele ütleb.
Kui juba see ”element” eelmisse lõiku sisse lipsas, siis võiks jällegi filmile lähemale minna, sest ka selles räägib Sass elementidest, seda seoses oma mentaalse ravitsemisviisiga. Ta annab teada, et igal organil on oma element (maa, vesi, tuli, õhk) ja igal elemendil oma rütm. Koputades lokulaual õigetele kohtadele õiges rütmis, saab mõjutada inimese organite tegevust, nii tema vegetatiivset närvisüsteemi kui ka psüühikat. Aga see on juba iidamast-aadamast teada olev värk paljudele (nagu üsna suur tükk muudki filmis kajastatust) ega paku seega erilist huvi. Aga sealt edasi läheb asi juba elitaarsemaks, nimelt ütleb Sass välja selle, mida vaid väga vähesed šamaanidki tema sõnul teadnud on — et igal organil on vaim sees; silmadel oma vaim ja kõrvadelgi omad vaimud sees. Seesugust inimese organite tasandile ulatuvat animismi kuuleb enamik inimestest küll ilmselt esmakordselt. Ent sealt annab veel edasi minna sinnani, et igal rakulgi on oma teadvus; olen selliseid tekste lugenud. Aga miks mitte siis ka rakust väiksematel ühikutel — kromosoomidel, geenidel, mitokondritel, ribosoomidel, Golgi aparaatidel jne kuni pisimate elementaarosakesteni välja? Kus on see piir, kustmaalt mateeria hingestatud on? Tõenäoline, et seda piiri polegi. Või on selleks piiriks siis elu- ja eluta looduse vaheline mõõk.
Thomas Mann laseb oma romaanis “Võlumägi” vabamüürlasel ja jesuiidil pikalt arutleda selle üle, kuidas on saanud võimalikuks kaks hüpet üle kuristiku: eluta loodusest elus loodus ja elus loodusest ehk siis ahvist inimene. Vercors jõuab oma “Ebaloomades” järeldusele, et määravaks tunnuseks, mis eristab inimest loomast, on tema usklik vaimsus. Hing ja vaim ei ole üks ja seesama, erialases kirjanduses eristatakse neid üsna jõuliselt. Kui siit nüüd jälle filmi juurde tagasi tulla ja Kaarma hiide siirduda, siis jõuame kultuskivi juurde. Kivil on maagilised märgid, Sass taob trummi ja lausub:
“Loodus, meie isa.” Rituaalis osalejad võimendavad seda kooris: “Loodus, meie isa.”
“Meie, sinu lapsed.” — “Meie, sinu lapsed.”
“Hõimu vaimu nimel.” — “Hõimu vaimu nimel.”
Sass räägib selgituseks, et kivis on energiat ja jõudu, see vaja üles äratada, siis saab selle sealt kätte. Inimese naha retseptorid on väga tundlikud; kui panna käsi üles äratatud kivile, võtavad retseptorid vastu, mida kivi annab, selles ei ole midagi müstilist. Kui kivis on midagi, mida saab üles äratada, siis järelikult on kivi elus. Sass eristabki elutuid ja elus kivisid. Kultuskivid on elus kivid ja neilt saab midagi soovida, neid tänada, nendega oma rõõmusid jagada ja neile oma muresid jätta. Kivil on oma hing ja/ehk vaim, viimane küll vaid animistlikus, mitte teaduslikus psühholoogilis-psühhiaatrilises tähenduses, st vaim kui haldjas, mitte kui vaimsus ega koostisosa ühendites vaimuhälve, vaimuhaigus jm, mida vaid inimeste kohta tarvitatakse.
No nüüd jooksis jutulõng küll puntrasse, kust edasi minna enam ei oska, tuleb lihtsalt välja hüpata. Tegelikult ei saagi ühtegi mõtet loogiliselt lõpuni mõelda, enne jõuad ummikusse. Ehk nagu Sass filmis ütleb, et enne, kui sa maailmast midagi teadma saad, kaob eluisu ära; sellepärast, et teadmine eeldab seda, et sul on emotsioone vähem ja ka kirgi vähem, himusid vähem — “aga mida sa siin maailmas teed, kui sa oma himusid ka ei rahulda!?” Ka ilus ummik, kust raske edasi minna. Nii et: jalad kronksu! pingutus! sirutus! hüpe! — ja olengi august väljas! Ja mida ma näen?
Näen, et vaatan filmi Vigala Sassist. Mida kuradit ta seal teeb? Ei, see nüüd küll Sass ei ole! Mina teda igal juhul sellisena pole näinud. Paras välismaalastele näidata, kuidas pärismaalased koomuskit teevad. Kui trükiteosega võrrelda, meenutab värviliste piltidega reklaambrošüüri. Ja mis võimas muusika! Oleks nagu ühest filmist juba sellist kuulnud. Ühest kindlasti. Või isegi mitmest!? Jajah, isegi mitmest. Meenutab kangesti Karl Orffi “Carmina buranat”, aga on hoopis Veljo Tormise “Raua needmine” solistidele, segakoorile ja nõiatrummile. Kas see pole järjekordne Helle Karise film sarjast “Contra mortem”? Sass ju ka ravitseja ja teadlane ja puha. Ja näe, Sassi lokulauale on projitseeritud Leonardo da Vinci joonistus “Inimkeha proportsioonid” — sama, mida “Contra mortemites” näidatakse. Igal juhul efektne värk! Ja Sass ka nii õhinat täis! Mis toimub? Ah-jaa, on ju aasta 1991! Selge pilt: rahvusromantika!
*
Tollal oli selline stiil igati aja- ja asjakohane ja siis võinuks see film ka publikuni jõuda, oleks tõhusa töö ära teinud. Nüüd, peaaegu kaksteist aastat hiljem, on hoopis teine aeg ja film kaasaja kontekstist raskelt nihkes. Film kui asi iseeneses ehk siis fenomenoloogilisena on aga kena küll, nagu saarlased ütlevad, ning omandab sellisena praeguseski ajas oma kindla funktsiooni — nostalgilise. Ja kui asjasse sügavamalt vaadata, siis võib sealt ka edasi sammumiseks ideid ja jõudu ammutada, seda tagasipöördumise mõttes. Tagasipöördumiseks oma esivanemate usundi ja hingestatud ilma juurde.
P. S. Samal meetodil, st oma õpilaste filmitud materjalist on Helle Karis varem kokku pannud filmi tõlkija Rein Sepast (“Rein Sepp — teejuht mütoloogiasse”), mida näidati ETVs 21. mail 1996. aastal. (Olen sellest filmist kirjutanud sama aasta 31. mai “Kultuurilehes” pealkirja all “Juhuslikkuse võlu ja kurbus”.) Materjal oli filmitud Westholmi gümnaasiumi filmiklassi õpilaste poolt 1990. ja 1991. aastal Lätimaal Ipikis (Mõisaküla lähedal) Rein Sepa juures filmipraktikal. Võtete tegemise ajal kavatsust ülesvõetud materjalist film teha veel polnud. See mõte tuli hiljem, üheks tõukejõuks Rein Sepa lahkumine elavate seast 1995. aastal.
R. T.
P. P. S. Film “Päikest, Sass!” lõikub kuskil keskpaigas soojalt Jüri Sillarti Peeter Toomingast tehtud filmiga “Peeter” (2001). Nimelt käis Peeter Tooming oma haiguse lõpuperioodil ka Sassi juures abi otsimas, ent jäi Sassi sõnul hiljaks: “Oleks kohe tulnud, oleks see unustatud asi olnud. See, mis oli, oleks jäänud, ülejäänu oleks seisma jäänud. Nüüd on asi liiga kaugele läinud.” Peetrit ja Sassi kaadris ei näidata, on kuulda vaid nende hääled.
R. T.