ÜHISKONNA KOKKULEPPELINE AMORAALSUS
BARBI PILVRE
“MAGDALEENA ÕED” (The Magdalene Sisters). Stsenarist (Steve Humphries dokumentaalfilmi Sex in a Cold Climate ainetel) ja režissöör Peter Mullan, produtsent Frances Higson, operaator Nigel Willoughby, monteerija Colin Monie, kunstnik Mark Leese, helilooja Craig Armstrong. Osades: Geraldine McEwan (Õde Bridget), Anne Marie Duff (Margaret), Nora Jane Noone (Bernadette), Dorothy Duffy (Rose Dunne/Patricia), Eileen Walsh (“Crispina”, Harriet), Mary Murray (Una O’Connor), Britta Smith (Katy), Frances Healy (Õde Jude), Eithne McGuinness (Õde Clementine), Phyllis McMahan (Õde Augusta), Rebecca Walsh (Josephine) jt. 35 mm, 119 min 5 s, värviline. © PFP Film Limited, Suurbritannia/Iirimaa, 2002.
Ateismikursuse läbinud inimesed teavad hästi, et usk on oopium rahvale (Engels) ja et kirik on valevagaduse kants, kus usu sildi all on korda saadetud mitmesuguseid jäledaid tegevusi. Kui Peter Mullani faktiliselt aset leidnud sündmustele tuginev kirikuvastane film “Magdaleena tütred” (Inglismaa/Iirimaa, 2002) oleks valminud kümmekond aastat tagasi ja me vaadanuksime seda endises Nõukogude Liidus — kindlasti oleks filmi NLis näidatud —, siis tunduks ta propagandistliku liialdusena.
Mullani filmi idee tugineb tõdemusele, et suure osa kiriku pühitsetud insitutsiooni raames sündinud koletutest tegudest saab süüks panna represseeritud seksuaalsusele, nagu tänapäeval julgetakse ka välja öelda. Me kõik teame, et mitmel pool maailmas on katoliku kiriku rüpes viimasel ajal lahvatanud pedofiiliaskandaalid. Katoliku kirik on isegi arutanud võimalust, et vaimulikuseisus siiski lubaks abielu. Teame ka seda, et eriti katoliku kirik on naisi läbi aegade alaväärtuslikeks olenditeks pidanud ja nende distsiplineerimisele ning karistamisele on erinevate argumentidega ikka õigustust leitud. Naine on kuradist ja naiste keha ning seksuaalsuse kontrolli on patriarhaat just (katoliku) kiriku kaudu väga tulemusrikkalt ellu viinud. Naise positsioon katoliikluses on samas väga vastuoluline, ei saa unustada, et Püha Neitsi, jumalaema kultus on katoliikluses keskne. Samaaegse emaduse ja neitsilikkuse problemaatilisus ei vaja ilmselt kommentaare, kuid iseloomustab hästi katoliikluse suhtumist naistesse: naiste seksuaalsust eitatakse, kuid emadus on püha. Naisel on katoliiklikus süsteemis piiratud arv aktsepteeritud olemisvorme: neitsilikkus, pühitsetud abielu, emadus abielu raames, märterlus ja maisest elust loobumine ning jumalale pühendumine. Kiriku kontrollisüsteemi on samas läbi viidud naiste enda jõulisel osalusel, ajalugu on üldse tunnistanud, et patriarhaadiga hästi kohanenud naised ise on teiste naiste kõige paremad valvurid. Noorte tüdrukute seksuaalsuse ohjeldamisel on igas kultuuris, mitte ainult katoliiklikus, alati olnud abi vanematest naistest, kelle käe all tegelikult sirguvad tütarlastest naised. Isa silm jälgib kogu protsessi ainult kaudselt, sest naised on üldiselt kuulekad status quo säilitajad ja head traditsioonide hoidjad.
Filmi “Magdaleena õed” tegevus leiab aset 1964. aastal Dublini krahvkonnas, kuid olustikust ja inimsuhetest jääb mulje, et tegemist on Dickensi “Oliver Twisti” maailmaga tööstusliku pöörde hämaratelt aegadelt.
Kirik on aegade jooksul tegelnud ka mitmesuguste äridega, mis kõik on kuidagi jumalale meelepärased olnud. Sisters of Mercy (Halastajaõed) nimelise usulahu katoliiklikud kloostrid Iirimaal teenisid raha pesumajadega, millest viimane suleti alles 1990. lõpul. Puhtus on jumalale meeltmööda, nii füüsiline kui vaimne. Pesu pesemine kloostris omandab selge sümboolse tähenduse: pestes hommikust õhtuni käsitsi räpast pesu, puhastub pesijate hing ja keha. Kurnav ja nüri töö annab aega oma rüveduse üle järele mõelda ja ümber kasvada. Eriti tähendusrikas on see, et pesumasin oli 1960-ndatel juba olemas ka Iirimaal, ehkki luksusese.
Filmi sisu on järgmine. Neli neiut on erinevatel põhjustel saadetud halastajaõdede juurde ümber kasvama ja raske tööga Magdaleena pesumajas endale lunastust teenima. Margareti (Anne Marie Duff) vägistas ühel perepeol tema nõbu, mille tulemusena tüdruk visati suguvõsast välja. Bernadette (Nora Jane Noone) kasvas üles orbudekodus, tema sensuaalne olek ja ilus näolapp tekitasid varjupaiga juhtkonna arvates liigset ühemõttelist huvi noormeestes ja tüdruk saadeti kloostrisse. Rose (Dorothy Duffy) oli lapsega tüdruk. Neljas peategelane, lihtsameelne Crispina (Eileen Walsh), on kloostris samadel põhjustel. Kloostrit peab abtiss Õde Bridget (Geraldine McEwan), kes koos teiste juhtivate õdedega allutab noored tüdrukud ülirangele kasvatuslikule režiimile.
Lihasuretamise tulemusena möllavad kloostris väändunud tungid: nii Õde Bridget kui ka mõned teised nunnad rahuldavad oma seksuaalseid kirgi perverssel moel, tüdrukuid pekstes ja alandades. Näiteks arvustavad nad ülesrivistatud tüdrukute rindu ja häbeme karvkatet ning tagumiku kuju (üritus on justkui missivalimiste absurdini viidud versioon). Korraldatakse ka tüdrukute kotisjooksu võistlusi, mida preester Isa Fitzroy kaameraga pingsalt jälgib. Kaamera falliline “pilk” (ja siinkohal ei saa mööda feministliku filmiteoreetiku Laura Mulvey käibele toodud mõistest gaze) on jällegi sügavalt sümboolne, iseloomustades süsteemi, mida klooster endast tegelikult kujutab. Kaamera ees kekutavad õed alluvad Isa kaamera objektiivile sama kuulekalt nagu kloostriorjad-tüdrukud nunnade hirmuvalitsusele. Kogu süsteem on alistatud sellele kontrollivale ja üksikasjalikult piiluvale kaamerale, mis fikseerib kõik toimuva. Kaamera on asitõend patriarhaalsest panoptikumist, kus Suur Vend on alati kohal, kuigi teda pole näha.
Tüdrukute psüühika ei pane kloostrielu piinadele vastu, kuigi katoliiklikult kasvatatuna ei teki neil küsimusi süsteemi kui terviku kohta: nad näevad oma vaenlast vaid Õde Bridgetis. Katoliiklastena on nad leppinud, et on süüdi jumala ees, kuid nad ei mõista karistuse karmust. Usk on neile enesestmõistetav, nende isiksuste sine qua non.
Pinget lisab see, et vanemate kloostrisolijate poolt ei leia noored mingit halastust: hirm, et varsti on kogu eluvaim ka tüdrukutest välja imetud ja neist saavad süsteemi kuulekad orjad, halvab, kuid sunnib otsima lahendust — kui pole juba hilja. Ilmekas stseen on siis see, kus Margaret avastab, et kloostriaia värav on lahti, jalutab maanteele, peatab isegi ühe auto — kuid, kui seal istuv meeldiv noormees teda kõnetab, kangestub tütarlaps ehmatusest ja põgeneb kloostriaeda tagasi, ust enda järel sulgedes.
Pideva mõnitamise ja alandamise tulemusena lööb tüdrukuteski välja kurjus, mis eriti hästi avaldub Bernadette’i ja Crispina suhetes. Bernadette varastab lihtsameelse Crispina amuleti ja põhjendab seda sellega, et tahtis Crispinat aidata paraneda, lisades temale kannatusi. Crispina teeb mitu enesetapukatset.
Filmi kulminatsioon on juhtum, kus Margaret näeb, kuidas Crispina on sunnitud osutama oraalseksi teenust Isa Fitzroyle. Kättemaksuks puistab Margaret pesumajas Isa riietesse sügelust tekitavat taimelehe pulbrit. Jumalateenistuse ajal hakkab Isa nahk väljakannatamatult sügelema ja ta heidab keset tseremooniat ült kõik riided, joostes alasti ja end kontrollimatult kratsides võssa peitu. Crispina avastab ka enda ihult sügelevad kublad, paljastab oma reied kangestunud publiku ees kui süütõendi ja karjub pakkujooksvale Isale hullunult järele: “Sa ei ole mingi jumalamees! Sa ei ole mingi jumalamees! Sa ei ole mingi jumalamees!”
Juhtumi tulemusena saadab Õde Bridget Crispina hullumajja.
Rose ja Bernadette põgenevad pärast tüli Õde Bridgetiga ja leiavad abi Dublinis elavalt Bernadette’i õelt. Margaretile tuleb järele tema vend.
Filmilool on seega õnnelik lõpp; kõik peale Crispina, kes sureb hullumajas, naasevad maisesse ellu ja on seal isegi edukad ja õnnelikud.
“Magdaleena õdede” mõju Inglismaal võimendas paar aastat varem, 1998 “Channel 4” näidatud samateemaline dokumentalfilm “Sex in a Cold Climate” (“Seks külmas kliimas”). On teada, et katoliiklik kirik püüdis Mullani “Magdaleena õdede” linalepääsu jõuliselt takistada.
Ideoloogilises mõttes on tegemist kahtlemata tugevama teosega kui kunstiliselt, filmi mõju on pigem moraalne. Ilmselt töötab “Magdaleena õed” paremini kontekstis, kus lõpuni minev kiriku- ja usukriitika on uus. Filmis on palju plakatlikke episoode, näiteks loeb Õde Bridget raha, samal ajal kloostrisse saadetud tüdrukuid kiuslikult üle kuulates.
Muidugi on “Magdaleena õdedes” mõõtmeid, mis teevad sellest midagi enamat kui lihtsalt ühe ühiskonnakriitilise õppefilmi. Tüüpide valik ja osatäitmised on hiilgavad, eriti Õde Bridget. Ühiskonna kokkuleppeline amoraalsus moraali maski taga on üldinimlik teema, mis väljub ühe kloostri loo ja ka kiriku kriitika piiridest. Ühtviisi kontekstiülene on ka patriarhaalse süsteemi kriitika: katoliiklik kirik ja kloostrid on lihtsalt üks, pigem ajalooline naiste kontrolli vahend, samas kui süsteem ise elab edasi paljude teiste institutsioonide turvalise hõlma all.
Hea uudis on see, et “Magdaleena õed” tuleb peagi Eesti filmilevisse. Ööseanss eelmise Pimedate Ööde festivali raames, kus kõmuline film jooksis, ei mahutanud kindlasti kõiki huvilisi.
PETER MULLAN (sünd. 1960 Glasgow’s) on hinnatud šoti näitleja, kirjanik ja režissöör. Alates 1988. aastast on ta mänginud paljudes šoti filmides nagu Ken Loachi “Riff Raff” (1991), Danny Boyle’i “Madal haud” (Shallow Grave, 1994) ja “Trainspotting” (1996), Mel Gibsoni “Kartmatu” (Braveheart, 1995) ja Mike Figgisi “Preili Julie” (Miss Julie, 1999). Suurim edu saatis nimiosa Ken Loachi filmis “Minu nimi on Joe” (My Name Is Joe, 1988), millega ta tunnistati samal aastal Cannes’i festivalil parimaks meesnäitlejaks. Mullani debüüt stsenaristi ja režissöörina oli 1997 filmiga “Orvud” (Orphans). “Magdaleena õed” (The Magdalene Sisters, 2002) on Mullani teine mängufilm, eelmisel aastal võitis see 59. Veneetsia filmifestivalil “Kuldlõvi”. 6. Pimedate Ööde filmifestivalil hääletasid eesti filmiajakirjanikud selle festivali parimaks ekraaniteoseks.