NARKOMAANIA ON PSÜÜHILINE SEISUND

Vestlus Gábor Dettrega

Paljud Ungari režissöörid, nagu näiteks István Szabó ja Károly Makk on vändanud oma loometee suurteosed Ungaris, seejärel siirdunud filme tegema välismaale. Sinu elu on kujunenud vastupidi: esmalt Ameerika ja siis Ungari…

Nii see tõesti on. Ungaris ma ei saanud teatri- ja filmiülikooli sisse ning suundusin selle asemel hoopis Ameerikasse, osaliselt juhtus see ka poliitilistel põhjustel. Ameerikas lõpetasin kõrgkooli  filmialal ning asusin tööle mängufilmide produtsendina, tegin ka telefilme CBS-le. Seejärel lavastasin kaks mängufilmi. Olen töötanud küll isegi “Oscari” pälvinud loojatega, kuid kuna minu filmid on vägagi ebaameerikalikud, võib öelda, et suuremat edu mul ei olnud. Tõsi, need filmid liikusid festivalidel ja kui režissööri mind tunnustati, ent materiaalselt need filmid sisse ei toonud. Mu filmid olid selleks liiga euroopalikud. Nii et tahes-tahtmata jõudsin järeldusele, et seda sorti filmidel, mida mina teen, Ameerikas kohta ei ole. Mina Ameerikat ju ei muuda, ja et Ungaris muutus just sellal poliitiline süsteem, langes kõik sobivalt kokku ning otsustasin pärast viieteistkümneaastast eemalolekut tagasi tulla.

Esialgu tegin dokumentaalfilme, mis võitsid auhindu nii kodu- kui välismaal; möödunud aastal tegin esimese tõsisema mängufilmi “Pilv Gangese kohal”.

Seda  dokumentaalsust võib täheldada selles mängufilmiski: “Pilv Gangese kohal” kirjeldab äärmiselt loomutruult narkomaanide elu, laiemas mõttes aga kõneleb inimarmastusest ja lähedusest. Kumb sinu enda jaoks oli olulisem, kas aktuaalse teema tõene käsitlemine või humanism?

Sa oled filmist väga õieti aru saanud, nii võibki seda filmi määratleda.

Loomulikult on humanistlik käsitlusviis mulle omane, või ehk humanism on see, millest ma maailmas puudust tunnen ja mis minus endaski paraku mõnikord puudub. Sest kuigi ma tean, mis on hea ja kuidas hea olla, ei suuda ma alati seda teostada isegi iseenda suhtes, kuigi inimene peaks ju iseend suutma kontrollida ja piirata. Ma ei suuda maailma muuta, kuid tean, millises suunas peaks see liikumine toimuma, ja sellest püüangi oma filmis rääkida. Narkomaania, kui lähemalt järele mõelda, on Lääne-Euroopa tsivilisatsiooni ekstreemsemaid ilminguid ning oli hea ettekääne oma tõekspidamisi selle kaudu filmikeelde panna. Narkomaanid on ühiskonnast äärmuslikult eemale tõmbunud ja muidugi  põlgab ka neid ümbritsev keskkond nad üha enam ja enam ära. Nad on tundlikud, haavatavad ja tulvil armastust ning just seepärast võimetud ühiskonnas elama. Mul on tunne, et mõnes mõttes on just nemad kõige paremad.  Muidugi, ajapikku droogide kasutamine moondab neid täielikult, kuid nii nagu alkohoolikute hulgas pole ka narkomaanide seas tõeliselt halbu inimesi. Vähemalt mulle olid narkomaanid, niipalju kui ma suutsin avada nende sisemist mina, äärmiselt positiivne kogemus. Ma ei taha sugugi õigustada narkomaaniat, kuid ka narkomaanidele tuleb läheneda inimlikult ja armastusega. See on haigus, mitte somaatiline, vaid psüühiline seisund, mis on aga väga hea alus rääkimaks palju enamast...

Filmi narkomaanist peategelane ütleb, et mitte elu ei ole halb, vaid maailm on halb. Siiski on tema unelmates olemas ka kaunim maailm — India, millest on su naturalistlikuvõitu filmis väga lummavad kaadrid.  Kas India sattus filmi sellepärast, et see on ka sinu jaoks õigem paik?

India sümboliseerib  tasakaalu inimese füüsilise eksistentsi ja vaimse maailma vahel. India on argielus lähemal oma usule, ükskõik kas see on budism, hinduism, brahmanism või midagi muud. Meie Ungaris, Eestis ja kogu Euroopas ütleme küll, et oleme kristlased, kuid tegelikult me nende põhimõtete järgi ei ela.  India on ühelt poolt vaene, teiselt poolt värvikas ja muinasjutuline, ja ka igapäevase ja teispoolse vahel on tihe side.

Ka film kulgeb spiraalselt: peategelased teevad läbi mingi arengu ning filmi lõppu näeme tegelikult esimestel hetkedel.  Ringkäik nagu budismis?

Ma ei tahtnud luua lõpetatud lugu, sest elus selliseid ei ole. Elu on protsess, kus me nii nagu võõrkeeltki õppides  oma edu otseselt ei teadvusta. Lihtsalt ühel heal hetkel oleme teatud arengu saavutanud ja jõudnud kõrgemale tasemele. Seetõttu tuleb elus  iga hetke väärtustada. Ka probleemi lahendus ei ole kunagi lõplik: Zoli ja Ildikó lugu, mis on katkenud, jätkub. Selle eellugu näeme filmis, ning kui Ildikó haiglas enesetapukatse teinud Zolile ütleb, et ta jääb temaga, siis teame, et tegemist on juba kõrgemal tasemel otsusega, kui oli see, mida nägime filmis.

Kas käsikaamera pidev kasutamine on sinu teadlik valik?

Ilu kategooria on minu meelest vaid üks paljudest. Muidugi olen õppinud ja tean, kuidas üles võtta kauneid kaadreid, kuid milleks? Kriminaalse või sotsiograafilise suunitlusega filmides pole see üldse  oluline. Ka minu operaator, suurepärane spetsialist, oli jahmunud, kuuldes, et kavatsen kogu tegevuse lasta filmida käsikaameraga, ent kui ta oli mõistnud, miks ma seda teen, laabus töö suurepäraselt.  

Narkoteema ei ole just see, mis laiu hulki kinno meelitaks, pigem püütakse seda kui ebameeldivat vältida. Need, kes PÖFFil filmi vaatamas käisid, olid aga hämmastunud, et kaks ja pool tundi kestev film neid niivõrd köita suutis. Milline on filmi retseptsioon Ungaris?

Narkomaaniast on palju filme tehtud ja sealjuures ka üsna viletsaid. Minu film on aga palju abstraktsem. Retseptsioon on selline nagu enamiku kunstiliste filmide puhul — Ungari kinodes on ta olnud enam-vähem sama edukas kui näiteks Michael Haneke “Klaveriõpetaja”. Paljudele meeldib filmi spirituaalsus, kuid kellele see kaugeks jääb, hindavad näitlejatöid ja teostust. Mul on olnud väga palju intiimsemas ringis kohtumisi publikuga, kus publik on suhtunud minusse lausa kui pikajuukselisse prohvetisse. Tänu soojale publikuvastuvõtule ei ole mulle ka oluline, et film ei pälvinud 2002. aastal Ungari filminädalal ühtegi preemiat. Kuigi ka sealsel esmalinastusel oli publiku reaktsioon äärmiselt hea, esialgses rõõmujoovastuses tundus, et kõik võimalikud preemiad saame küll meie, kuid tegelikult see nii ei läinud.  Hiljem muidugi tunnustasid seda ka filmiringkonnad. Näiteks komisjon, kuhu kuulusid Ildikó Enyedi, István Szabó jt, otsustas, et Euroopa Filmiauhinnale kandideerimiseks peab soovitama just minu filmi. Sadadest soovitatud filmidest valib akadeemia välja lõpuks paarkümmend ja mul on hea meel, et minu film kuulus nende hulka.

Ka sulle tundub, et toetatakse enam müügiedule orienteerunud filme?

Ei, see on teist tüüpi film, võib-olla spirituaalsuse tõttu raskemini vastu võetav. Kuid filmid, mis pälvisid preemiaid, nagu näiteks “Kiusatused” või “Chico”, pole absoluutselt kommertslikud. Või debüütfilmi preemia pälvinud “Hõkk”, mis on küll kergesti arusaadav, kuid filmina paremgi kui näiteks “Chico”. “Chico” on mulle küll endale lähedane, sest selle tegemisel osalesin ka ise.

Pikka aega välismaal elanud, oskad ehk kõrvaltvaataja pilguga iseloomustada, milline on Ungari filmielu hetkeseis?

Pikka aega finantseerimisraskustes vaevelnud filmiala olukord on muutunud lõpuks tunduvalt paremaks ja paistab, et hoiame kokku ning teame, mida meil on vaja lähiajal saavutada. Ja üha rohkem on õnnestunud hankida filmidele raha.

Üldine arusaam on selline, et filmitööstuse erastamine ei peaks olema  üleüldine, vaid et jääks üks-kaks stuudiot, mille rahastamises ja tootmises oleks juhtiv roll riigil. See annaks teatud osale filmidest kunstilise garantii. Ainult erastuudiotes vändatavad filmid võivad muutuda üpriski kommertslikuks.

Mis puutub filmidesse, siis mõne üsna nõrga filmiaasta järel on valminud hulk häid filme, mida on kutsutud ka A-kategooria festivalidele. Preemiaid on võitnud Béla Tarr, Ibolya Fekete, György Pálfi jpt. Kuid ka puhtalt kommertsfilmide, nagu näiteks „Kusagil Ameerikas“ tase on väga hea. Õigupoolest peabki publikul olema Prantsuse ja Ameerika komöödiafilmide kõrval võimalus vaadata ka kodumaist meelelahutust, kus tegevus toimuks tuttavates kohtades ja räägitaks emakeeles. Nii et seegi on hea suundumus.

Esile on astunud niisiis uus võimekam ja edukam  põlvkond ja ka üldine meeleolu on muutunud paremaks. Hoolimata sellest, et igas filmiinimeses  pesitseb kadedus, on hakanud valitsema hea koostöövaim, kusjuures igaühel on õigus öelda oma arvamus.  Isiklikultki võin öelda, et minuga on kontakti võtnud paljud stuudiod,  üks tahab, et lööksin kaasa juhatuses, teine soovib stsenaristiks, kolmas fotograafiks... Ühesõnaga õhkkond on suurepärane. 

Kas aga riigi finantseeritavates stuudiotes ei teki oht, et riik hakkab ettekirjutusi tegema, mida filmida, või eelistama riigi jaoks ideeliselt sobivaid filme?

Minu meelest mitte. Asi on ju selles, et riigi toetusel valmivad väärtfilmid kogu Euroopas. Ainult Ameerikas mitte, ja seal ei valmi selles mõttes ka head filmid. Erafinantseerijate jaoks on oluline, et filmid tooksid sisse ning see on näha ka siis filmide kvaliteedist.

Teatud mõttes muidugi võib ka riik enda fondide kaudu finantseeritavate filmide tegemisse ju sekkuda, kuid ta teeb seda nii või teisiti. Samas sekkuvad ka eraettevõtjad oma stuudios vändatavatesse filmidesse. Riik on aga kõige vähem ohtlik, sest tänases demokraatlikult toimivas ühiskonnas on ju välja kujunenud selle vastu teatud garantiid. Olen seda kogenud, et riigi raha kasutades olen kõige vähem seotud. Palju vähem kui näiteks televisiooni või erainvestorite puhul.

Ometi on Ungaris viimastel aastatel valminud näiteks mitmeid ajaloolisi filme, mis on suurejoonelised ja mida on muidugi ühiskonnal vaja, kuid hoolimata nendesse investeeritud maksumaksja rahahulgast on kunstiliselt ebaõnnestunud ja igavavõitu?

See on teine asi. Sellisel juhul on tellijaks riik ning soovitakse teha filmi, mida peetakse riigi imago seisukohast oluliseks. Ja raha antakse sellistele filmidele, mille hoiakud on riigile vastuvõetavad.  Iseenesest on ju tore, et tahetakse teha filme ajaloosündmustest ja suurkujudest, kuid paraku pole need ei ajaloolisest ega ka  tehnilisest vaatenurgast mitte kõige õnnestunumad filmid.  On kahju, et riik, andes tellimuse vähem võimekatele inimestele,  on otsekui omandanud või õigupoolest ära rikkunud  suured Ungari teemad, nagu näiteks maahõive, kuningate elud ja 1848. aasta vabadusvõitlus, millest oleks võinud teha ju suurepäraseid filme.  Sellest on väga kahju.

Nii oli ka näiteks krahv Széchenyi elust rääkiva “Sillamehe“ väntamine pigem suur poliitiline sündmus. Viga on selles, et tegu ei ole suurepäraste valmis  filmiprojektidega, vaid kõigepealt on otsustatud teha mingi film, eraldatud selleks raha ja alles siis asutud stsenaariumi kirjutama. Ka mullu Nobeli preemia pälvinud  kirjaniku Imre Kertészi romaani “Saatusetus” põhjal on otsustatud vändata  film ja kõik kardavad, et see võtab raha ära teistelt filmidelt. Päriselt nii see vahest ei ole, kuid mingil määral muidugi…

Eestis ei ole sa esimest korda. Üle kümne aasta tagasi sattusid siia filmivõtetele. Kas sa räägiksid sellest pisut lähemalt.

1992. aastal toimusid András Jelesi filmi “Eikellegimaa” võtted, kuhu sattusin koos oma toonase kanada näitlejannast abikaasaga. Temal oli filmis roll. Filmi tegevus ei toimu Tallinnas, vaid  1944. aastal Ungari väikelinnas, kuid selle jaoks sobivad võttepaigad leiti just siit. Ungari linnad ei sobinud, sest nad olid selleks ajaks juba kõik aprikoosivärvi võõbatud ja poode täis. Kuigi film ei ole kunstilises mõttes kõige paremini õnnestunud, on ta visuaalselt muljet avaldav.

Saabusime Tallinna juunikuus, just krooni kehtima hakkamise eelsel neljapäeval ja  keegi ei teadnud isegi, millise kursiga meie dollareid vahetada. Kuid hoolimata sellest, et kellelgi raha ei olnud, valitses linnas ülev peomeeleolu. Tallinnast on seega jäänud suurepärased muljed.

6. Pimedate Ööde filmifestivali ajal detsembri algul 2002 küsitlenud

VIIA-KADI RAUDALAINEN

GÁBOR DETTRE emigreerus 1979. aastal poliitilistel põhjustel USAsse. Ta on õppinud filmitegemist ja õpetanud montaaži New Yorgi Ülikoolis, Tischi kunstikoolis. Teinud mitu lühi- ja täispikka mängufilmi ning dokumentaale ja telesaateid CBSile. 1994. aastal pöördus ta tagasi kodumaale, kus jätkas filmitööd. Dettre on pälvinud rohkesti auhindu nii USAs kui ka Ungaris, aga samuti mitmetel festivalidel.

            5.—9. maini Tartus ja 9.—15. maini Tallinnas leiab aset Ungari filminädal, mille näidatakse viit mängufilmi: “Kiusatused” (Temptations, 2001/2002, rež Zoltán Kamondi), “Valgus langeb su palgele” (Light Falls on Your Face, 2001, rež Gyula Gulyas), “Sillamees” (The Bridgeman, 2002, rež Géza Bereményi), “Pilv Gangese kohal” (Cloud Above the River Ganges, 2001, rež Gábor Dettre) ja “I Love Budapest” (2000, rež Ágnes Incze).