KESK SURMA KUMMASTAVAID VARJE II
MIKITA BROTTMAN
Pöial sügeleb kui hull,
vist on kuri tulekul.
William Shakespeare, “Macbeth”. Tõlge: Jaan Kross.
Shakespeare’i “Macbeth” on näidend, milles ajalugu palistavad õnnetused, ebaõnn, makaaberlikud kuuldused ning hirmuäratavad olukorrad; lugu, mis jutustab sellest, kuidas kurat teeb tööd oma maapealsete käsilaste kaudu. “Öö teenrid” võidavad Macbethi oma poolele “ülemaise innusisenduse” abil, näidates, et kurat tõesti “räägib vahel tõtt”, “kõneleb meile tõtt ja usutavat tühjas-tähjas — selleks, et asja süvaolemuses reeta“. Näidend on täis nõiakunsti ja deemoneid, “hõigatuna mustast Hekatest”, “öö tonte”, vaatepilte, mis “kuradi teeks kaameks”. Macduff neab, et “põrgus ei leidu kuradit, kes kurjuselt ta üle lööks”, ja Malcolm, Šotimaa tulevane kuningas, väidab, et on mees, kes “kuraditki pole saatanale reetnud”.
Deemonites ei ole Roman Polanskile midagi uut. Kaks filmi, mis ta tegi enne “Macbethi”, on mõlemad kurjust täis. Tehes “Kartmatuid vampiiritapjaid” (1967), redutasid Polanski ja tema kaasstsenarist Gérard Brach maailma erinevates raamatukogudes, otsides vampiire ümbritsevat okultset folkloori.
Deemonites ei ole ka Sharonile midagi uut. Sellal kui Polanski teeb “Kartmatute vampiiritapjate” jaoks okultse folkloori alaseid taustauuringuid, töötab Sharon Londonis oma horror-filmi kallal koos David Niveni, Deborah Kerri, Donald Pleasance’i ja David Hemmingsiga. Selleks on “Saatana silm” (või “13”, 1967). Film räägib mustast maagiast, saatanakummardamisest ja rituaalse ohverdamisega tegelevast salasektist. Sharoni roll filmis on väga väike. Ta mängib tüdrukut, kes on nõiaõpilane.
Ning ka Charlie’le ei ole deemonid kunagi võõrad olnud. Mõned inimesed peavad lausa teda ennast deemoniks. Mõned kutsuvad teda “Surmaoru deemoniks”. Teised kutsuvad teda jumaluseks, Jeesus Kristuseks, jumalaks või saatanaks. Bruce Davis, üks Perekonna juhtliikmeid, nimetas teda “üleloomuliku kurjuse instrumendiks”. Sharoni ema nimetab teda “lihunikuks” — sõna, mida kasutatakse samuti ühe ohvri sugulase poolt Macbethi kirjeldamiseks. Pärast viimast saatuslikku võitlust viitab Macduff oma troonilt tõugatud vaenlasele kui “surnud lihunikule”.
Tate’i/La Bianca mõrvadele järgnenud päevil spekuleeritakse ajakirjanduses palju tapmiste rituaalse iseloomu teemadel. Mõned inimesed väidavad, et Sharon leiti alasti, sündimata laps üsast välja rebitud ning üks või mõlemad rinnad ära lõigatud; ning et tema kõhtu oli lõigatud haakrist ning tema jala kõrvalt leiti äramurtud teraga verine koorimisnuga. Mõned väidavad, et ohvreid oli seksuaalselt moonutatud. Väidetakse, et rätik, mille Sadie Atkins oli visanud üle Jay pea, oli tegelikult valge või must kapuuts, et teda oli samuti seksuaalselt kuritarvitatud ning jalas olid tal ainult bokserite puruksrebitud jäänused, kehale olevat aga samuti lõigatud haakriste.
Kuid mõningaid asju teatakse päriselt. Näiteks seda, et diivanil lösutav Voytek Frykowski äratatakse brutaalselt, nagu magav Duncan, vaatamaks silma oma tapjale.
“Mis mäng see veel on?” küsib segaduses Voytek. Kuid see ei ole mingi mäng.
“Ma olen saatan”, vastab Tex rahulikult. “Ma tulin saatana tegusid tegema.”
Ja teine fakt. Praegu on Tex Watson oma Californias asuva Obispo vangikongist kristliku posti teel toimiva koguduse pastor.
*
Kes need on?
Neil on nii närtsinud ja õudne ilme,
kui polekski nad pärit siit maailmast. —
Kas on teil elu sees?
Caliban: saatana ja nõia koletislik järglane “Tormis”. Caliban Films: Polanski loodud firma tootmaks “Macbethi”.
Kolm nõida, üks noor ja ilus, teised kaks vanemad, jändrikud ja moondunud, pomisevad needusi, visates patta pöidla, verd ning võllapuult võetud higi. Kui Macbeth külastab nõidade koobast, et nendest rohkem teada saada, leiab ta eest kolmteist alasti nõida, mõned noored, kuid enamik vanad. Normand Berlini arvates on see Polanskil eriti meisterlik lahendus: “Noore naise alastus (olgu see nõid või leedi Macbeth) on silmale meeldiv vaadata; rippuvate ja vormist väljas rindadega vanamooride alastus on vastik, groteskne, ebameeldiv. See, et noored ja vanad on koos, sunnib meid tunnistama, et noored saavad vanaks, ilusad ilgeks; see aga, et koobas on nii ülerahvastatud, paneb meid mõistma, et maailmas on palju nõidu — mõlemad mõtted tugevdavad nõidade kõikeümbritsevust Polanski esimeses episoodis. Nende kehade grotesksus sobib nende välimuse metsikusega.”[1] Oma artiklis “Kolgata triumf” nõustub Kenneth Rothwell, et see on Polanski adaptatsiooni üks kõige dramaatilisemaid ja mõjuvamaid stseene: “Jälle segavad meid taustana Mansoni mõrvad ja “Rosemary laps”, kui paljaste vanamooride, nõidade, Struldbrugide hanekarja igat sorti geriaatria-õudused koopas kokku saavad, et keeta nõidade mõistust tuhmistava jälkuse leem. [- - -] Foonil näeme loote eemaldamist üsast, (…) Macbeth sirutab käe välja, nõustub, ning joob põhjani oma vastiku keeduse.”[2]
Nõidadega avastseen on filmitud kaugel Snowdonia mägedes. Et saada võttepaigale, tuleb nõidu mängivaid näitlejaid vedada “Land Roveriga” kilomeetrid mööda iidseid Rooma teid, siis läbi undava tuule ja kallava vihma päevi näinud hoonesse, kus ootab Polanski ja ülejäänud võttegrupp. Nendes jubedates tingimustes on filmimine peaaegu võimatu. Polanski instruktsioone ei ole praktiliselt kuulda, nähtavus on halb ja näitlejaid lükkavad paigast tormi-iilid. Ühe kaameramehe puhub tuul kaljulõhesse, nii et too pääseb napilt surmast.
Polanski nõidade koopasse pääseb mööda väikest mäeküljele kaevatud tunnelit, mis on peidetud salvei- ja sõnajalamätta alla. Sellesse koopasse kaovad “kesköised mustad salavanamoorid”, justkui haihtudes, siis äkki taas ilmudes, üks nõid hüppab välja, et Macbethile põlglikult oma vupleid näidata, enne kui ta taas tagasi maa sisikonda kaob.
Saades teada, et Hugh Hefneri sünnipäev on tulemas, otsustab Polanski oma heategijat üllatada ning näidata tänulikkust Hefneri lahkuse eest filmi niigi lõhkise eelarve finantseerimisel. Polanski teeb kingituse tselluloidil — kaadrid tontlikest alasti nõidadest laulmas “Palju õnne, kallis Hef” postitab Polanski oma sponsorile Los Angelese “Playboy” peakorteri poole.
Maailmas on palju nõidu. 1970. aasta suvel otsivad L. A. P. D. politseinikud Powell ja Pursell California Surmaoru kõledatel küngastel Mansoni Perekonna vaatluspunkte. Powell leiab Barkeri talust lõunasse jääva mäe küljelt[3] ühe väga hästi peidetud kaeviku, mille plekist katust maskeerivad põõsad ja muld. Politseinikud on äärepealt peidikust mööda jalutamas, kui märkavad porist naisterahvast põõsast välja ronimas, kükitamas, urineerimas ja siis tagasi põõsastesse kadumas. Powell katab sissekäiku, sellal kui Pursell ronib peidiku katusele, valib ühe raske kivi ja viskab selle vastu plekk-katust. Mäed kajavad äkilisest helist. Kolm tolmust ja paljasjalgset noort naist tormavad koopast välja ning koheselt nad ka vahistatakse. Kaks neist on Tate’i/La Bianca mõrtsukad Patricia (Katie) Krenwinkel ja Leslie (Ouisch) Van Houten.
Hiljem, kui politseinikud otsivad läbi Barkeri talu äärealasid, mis on Perekonna üks salajasemaid eelposte, leiavad Powell ja Pursell seitse alasti või poolalasti vaikselt end põõsastes peitvat naist.[4] Politseinikud küsitlevad naisi, kuid mingit kasulikku informatsiooni nad ei saa.
Maailmas on palju nõidu. Charlie kohtuistungil räägib vapralt süüdistuse tunnistajaks läinud Perekonna liige Linda Kasabian, et ta tunneb ikka veel, kuidas Charlie’st tulevad vibratsioonid teda kontrollivad ja mõnikord ta lausa usub, et on nõid. Kui ta elas Spahni rantšos, oli ta selles lausa veendunud. Kuid eespool nimetatud koht on väga veider. Talu kõrvalhoonete läbiotsimisel kuulis prokurör Bugliosi järsku veidraid summutatud hääli koerakuudist. Alla kummardudes näeb ta kuudis kahte koera ja nende taga nurgas kössitamas vana hambutut valgejuukselist, umbes kaheksakümne aasta vanust naist. Hiljem, kui prokurör uurib talu abitööliselt, kas veider külaline ka abi vajab, saab ta vastuseks, et too on oma praeguse olukorra ja asukohaga väga rahul.[5]
Ka Polanski elus on nõidu. Päev enne surma juhatab Sharon päris oma väikest koosistumist kolmele. Kaks tema parimat sõbrannat, Joanna Pettet ja Barbara Lewis, saabuvad Cielo Drive’i kella 12.30 paiku lobisema ja kuulujutte vahetama. Teenijanna Winnie valmistab kolmele naisele kööki lõuna, sellal kui nood istuvad väljas basseini ääres, kus on jahedam. Vestlus koosneb klatšist ja naistejuttudest. Sharon, kelle suureks paisunud kõht tekitab palavas ebamugavust, on ainult bikiinide väel; ta on just hõljunud basseinis kummirõngal, et natukenegi seljaväsimust vähendada. Nad lobisevad lapsest, kes peaks varsti sündima. Winnie toob lõuna välja ja nad söövad basseini ääres. Maja teises otsas hakkab sisekujundaja värvima ruumi seinu, millest peab saama kõige täiuslikum lastetuba.
Roman ei ole L. A-sse saabunud, kuigi lubas. Selle asemel jõlgub ta Londonis, töötades oma “Delfiinide päeva” stsenaariumi kallal ja pidutsedes metsikult. Sharon, kes teda kannatamatult koju ootab, on seni tegevust leidnud valmistudes lapse sünniks, ostes titeriideid ja raamatuid laste kasvatamisest. Joanna ja Barbara on üllatunud, kui kuulevad, et Roman on ikka veel Londonis, kuigi Sharoni rasedus on juba lõppjärgus. Sharon on mehe peale väga vihane. Ta on juba planeerinud Romani kolmekümne kuuendaks sünnipäevaks suure peo ning registreerinud ta noorte isade kursusele. Ja nüüd, samal hommikul kella 11 paiku helistab Roman ja teatab, et ta ei pruugi ka selleks ajaks tagasi jõuda. Miks ta ei võiks selle stsenaariumi kallal töötada kodus — miks ta Londonis passima peab…? Joanna ja Barbara tunnevad kaasa. Kõik teavad ju, et raseduse kaks viimast nädalat on kõige raskemad. Vähe sellest, et Sharon peab raseduse lõpufaasiga üksi hakkama saama, peab ta veel Romani sõpru võõrustama. Mitte Gibby ei ole probleemiks, vaid tema narkarist boyfriend Voytek, kes hakkab Sharonile juba tõsiselt vastikuks muutuma. Kui Jay ei tuleks appi, ei kujutaks Sharon ette, kuidas ta terve õhtu vastu peaks. Romanist on see tõeliselt isekas… Joanna ja Barbara nõustuvad. Kuidas ta võib Sharonit niimoodi kohelda? Kui ta kavatseb isaks saada, peab ta hakkama vastutama oma tegude eest ja mitte kogu aeg tööga tegelema. Tagarääkimissessioon kestab pärastlõunani. Winnie viib nõud kööki, peseb ära ja teeb siis natuke majapidamistöid. Kui ta valmis saab, läheb teenijanna välja ning ütleb Sharonile, et ta läheb koju. Kuna ilm on nii palav, palub Sharon teda ööseks enda juurde jääda, kuid Winnie peab koju minema.
Kella kolme paiku suudleb Sharon oma sõbrannasid hüvastijätuks. Kui nad on lahkunud, tunneb ta rahutust. Ta helistab oma sõbrannale Jacqueline Susannile, kellega ta tutvus filmi “Nukkude org” võtetel, ning kutsub ta õhtuks enda juurde kokteili jooma. Jacqueline ütleb, et ta ei saa tulla, sest võõrustab parasjagu kriitik Rex Reedi. Sharon kutsub küll mõlemat, kuid lõpuks nad loobuvad kutsest.
Samal ajal lõunastab Polanski Londonis oma arstist sõbra Tony Greenburghi ja produtsent Simon Hesseraga. Vestlus on üsna ära vajunud. Kolm sõpra on just kuulnud uudist ühe hea tuttava, Polanski filmikunstniku Richard Sylberti ex-girlfriendi Danielle’i, surmast. Danielle oli ilus, ligi kahekümneaastane prantsuse tüdruk ning see teade on neile suur šokk. “See paneb mõtlema, et kes on järgmine,” ütleb Polanski.
Sharon ronib tagasi basseini ja hõljub oma kummirõngaga vees, et leida pärastlõunase palavuse eest jahutust. Ta sulgeb silmad ning tukastab hetkeks. Tal on jäänud vähem kui kümme tundi elada.
Ühele Sharoni lõunakaaslasele, Joanna Pettetile, ei ole mõrtsukatöö võõras. Natuke enne, kui ta Sharoniga lähedaseks sai, oli tal üks teine parim sõbranna, tüdruk nimega Janice Wylie. Temaga juhtus kohutav lugu. 1960. aasta suvel — järjekordsel metsikult palaval suvel — elas Janice New Yorgis koos korterikaaslase ja sõbranna Emily Hoffertiga. Keset ööd tungis keegi tüdrukute korterisse ning mõrvas mõlemad. Hiljem tunti seda “karjääritüdrukute mõrva juhtumina”. Meest, kes seda tegi, ei saadud kunagi kätte.
* * *
Su loss on võetud; sinu perekond
on tapetud nii jõhkralt,
et kui sellest siin rääkida, see lisaks
surnuile ka sinu surma veel.
Võõrustatavad ja võõrustajad; sõbrad ja külalised; portjeed ja väravavalvurid; emad ja lapsed; perekonna mõrvad ja Perekonna mõrvad… nii “Macbethi” kui ka Tate’i mõrvad räägivad lugusid külalistest, kes tapetakse majas, kuhu nad on kutsutud. “Macbethis” mõrvab Duncani peremees, kelle majja ta on nii lahkelt kutsutud, aspekt, mis sügavalt häirib tema tapjat (“kui võõrustaja ma peaksin tõrjuma ta mõrtsukaid,” pomiseb ta rahutult, “ja mitte käima, nuga peos”). Tapetud Duncani keha avastatakse tänu purjus väravavalvurile, kes käitub nagu valvur põrgu väravas, mis on õige, sest kuninga mõrv on muutnud Macbethi lossi, mille meeldivust ja värsket õhku Duncan eriti kiitnud oli, põrguks.
Bel Air. Kuumal augustiööl väntab noor autojuht akna alla ning Tex Watson tulistab talle otse pähe. Cielo Drive’i esimene ohver on Steven Parent, kaheksateistkümneaastane noormees, kellel ei ole Polanski residentsiga mitte mingisugust seost. Ta ei ole iial seal majaski käinud. Ta külastab lihtsalt oma sõpra Bill Garretsoni, et küsida, kas too on äkki raadio ostmisest huvitatud. Garretson, kes hoolitseb maja eest ja töötab väravavalvurina, elab väikeses majakeses seal lähedal. Kui Steve on lahkunud, veedab Bill ülejäänud öö õlut juues ja raadiot kuulates. Kuna politsei ei suuda uskuda, et ta tõesti mitte midagi ei kuulnud sellel ööde ööl, arreteeritakse Garretson esimese kahtlusalusena. Pärast valedetektori testi ta vabastatakse.
“Macbethi” III vaatus näitab meile Macduffi naise ja perekonna ründamist. Just enne oma kodu vallutamist kaebab leedi Macduff Rossile, et tema abikaasa peaks mõistma, et nii ohtlikel aegadel peaks olema kodus oma perekonna juures. Ta küsib endalt, kuidas võis Macduff nad küll hüljata: “Miks jätsite nii äkki naise-lapse, need armukütked, hinge tõukejõud, te sinna õudu maha?”[6], eriti sellisel kohutaval ajal, mil “Iga päev uut leseleina toob, uut orvunuttu ja uued vaevad löövad laotusele nii rängalt näkku.” Mõned hetked hiljem ründavad Macbethi mehed lossi ja alistavad selle; leedi Macduff vägistatakse ja tapetakse omaenda lossis. Järgmine surev abikaasa on Macbethi enda oma, kes hukkub, viskudes alla vahitornist. Macbeth isegi ei emba teda viimast korda ega käsi oma teenritel laipa ära viia. See näitab, millistesse äärmustesse Macbethi “mõrvamõtted” on ta viinud, sest kuninganna keha jääb moondununa lossihoovi lamama kuni filmi lõpuni.
Macduffi perekonna mõrtsukaid juhendab Macbeth — kes üldiselt, nagu Mansongi, laseb oma käsilastel enda eest tapatöid sooritada — nii: “las pärib mõõk ta naise, lapsed ning kõik õnnetud, kes tema soost”. Polanski näitab meile Macduffi väikest verest tühjaks jooksvat poega, keda on pussitatud selga, ning verega kaetud alasti lapsi, keda ükshaaval tapetakse. Määrides selle stseeni jaoks lapsosatäitjale kunstverd näkku, küsis Polanski tema nime.
“Sharon,” vastab laps.
Seosed Cielo Drive’i juhtumiga on selged ning seda tunnistab ka Kenneth Tynan pärast seda, kui nad Polanskiga seda stseeni kirjutavad. “Ma ei oodanud seda stseeni sugugi pikisilmi,” kirjutas ta hiljem, “ja raske hetk saabus, kui ma seadsin kahtluse alla vere hulga, mida kavatseti kallata selga pussitatud poisile. Polanski vastas tuhmilt: “Sa ei näinud minu kodu eelmisel suvel. Mina tean, mis asi on veritsemine.””[7] Ja ilmse resonantsi tõttu režissööriga tekib pinge võtteplatsil, kui Macduffile tuuakse teade tema naise ja laste surmast. Macduffi mängiva Terence Baylori arvamus rolli reaktsioonist läheb Polanski omast lahku.
“Ei,” ütleb Polanski, kui ta ei taha enam vaielda, “sa teed seda nii. Ma tean.”
Siin ei kõla vastu mitte ainult Banquo mõrva ja Fleance’i tapmise katse kaja, vaid ka näidendi ülejäänud pildid lastest ja vägivallast — eriti tähelepanuväärselt just lapsed, kes sünnivad vägivalla sisse, või need, kes sünnivad vägivaldselt. Pärast nõidade jälgi leeme joomist näeb Polanski Macbeth hallutsinatsioone, mis kulmineeruvad avatud torkehaavaga ning sellest elava lapse väljatõmbamisega. Tragöödia viimastel minutitel mõistab Macbeth, et kurat on taas temaga žongleerinud, kui kuuleb: “Emaihust on enneaegu lõigatud Macduff.”
Tex Watson lükkab oma noa Sharonile rindu ning naine lõpetab karjumise ja vajub põrandale. Sadie hüpleb, nuga käes, verel libisedes, Sharoni keha kohal. Hoides rasedat naist käte vahel, kastab ta rätiku nurga tema haava vere sisse ning kirjutab sellega seinale ühe sõna: SIGA. Sharon on ikka veel elus ning teeb imelikke korisevaid häälitsusi. Sadie tahab last naise kehast välja lõigata ja viia seda trofeena Charlie’le. Isegi kui see on surnud, saaks laipa rituaaliks kasutada. Kuid Tex teatab järsku, et on aeg kaduda. Ja Tex räägib Charlie nimel.
1969. Esmaspäev, 11. august. Kohtuarst dr Thomas Noguchi teatab kokkukogunenud ajakirjanikele, et proua Polanski oli kaheksandat kuud rase; et tema laps oli terve ja hästi arenenud poiss; ja kui laps oleks surmajärgse keisrilõikega kahekümne minuti jooksul pärast ema surma ilmale toodud, oleks tõenäoliselt ta elu päästetud. Selleks ajaks, kui laibad leiti, oli juba liiga hilja.
1969. Kolmapäev, 13. august. Sharon Tate Polanski maetakse Holy Crossi kalmistule koos oma “hästi arenenud” pojaga, kellele Roman on nimeks pannud Richard Paul — oma isa Ryszard Polanski ja Sharoni isa kolonel Paul Tate’i järgi. Kuigi kirst on suletud, maetakse Sharon Pucci minikleidis, mille on tema garderoobist välja valinud Romani sõber Victor Lownes. Pärast matusetalitust lähevad külalised peiedele Hollywoodi produtsendi Robert Evansi juurde. Külaliste hulgas on ka kuulsusi, nagu Warren Beatty, Yul Brynner, Peter Sellers ja John Phillips.
Jay Sebring maetakse samal päeval Forest Lawni kalmistule pärast tseremooniat, millel viibivad kuulsustest kliendid, äripartnerid ning sõbrad. Gibby Folger maetakse vanemate poolt kinnisel katoliiklikul tseremoonial San Franciscos. Steven Parent maetakse tagasihoidlikult perekonna ja sõprade poolt ning Frykowski keha saadetakse Poolasse.
Pariis, 1957. Polanski külastab Prantsusmaad esimest korda pärast sõda, taaskohtumaks oma õe Anette’i ja tolle abikaasa Marianiga. Olles kuusteist aastat õiget hetke oodanud, tunnistab Anette vennale, et kui nende ema keha Auschwitzis leiti, oli ta kuuendat kuud rase.
Pariis, 1993. Kolmkümmend kuus aastat hiljem on Polanski taas Pariisis. Tema kahekümne kuue aastane prantslannast abikaasa Emmanuelle Seigner on just sünnitanud Polanskile esimese elusa lapse, tütre. Tema nimi on Morgan. Kas Polanski teab, et see nimi on ajalooliselt seotud nõidade ja nõidusega? Või on see Emmanuelle’i valik — ilus, kaasaegne, rahvusvaheline nimi?
Maailmas on palju nõidu.
tõlkinud ELEN LOTMAN
[1] Berlin, Normand, 1973. Macbeth: Polanski ja Shakespeare, Literature/Film Quarterly 1:4, 294-296.
[2] Rothwell, Kenneth, 1973. Roman Polanski “Macbeth”: 74.
[3] Bugliosi, Vincent (koos Curt Gentryga), 1974. Helter Skelter – The Shocking Story of the Manson Murders. (Hookus-Pookus: Mansoni mõrvade šokeeriv lugu). London: “Arrow Books”, 170.
[4] Vt Bugliosi 1974: 169.
[5] Vt Bugliosi 1974: 163.
[6] Siin artikli autor küll eksib, sest neid sõnu ei lausu mitte leedi Macduff, vaid Malcolm vestluses Macduffiga. (Tõlkija märkus.)
[7] Parker, 1993. Polanski. London: Gollancz, lk 178.