Popkriitika teemal kirjutama motiveeris mind küsimus, miks otsustavad eesti kriitikud üldjuhul jutustava kirjastiili kasuks ning väldivad süvenemist muusikasse endasse. Kas detailse kirjelduse või veel enam, analüüsi puudumine eesti popkriitikast on märk ebaprofessionaalsusest või pelgalt maitse asi? Tundub, et popkriitika autoriteedid peavad mõningat analüüsi siiski oluliseks arvustuse komponendiks, liiatigi üritatakse maailmas seda põhimõtet ka järgida. Paari arvustust lähemalt vaadeldes jäin oma senisele veendumusele kindlaks: analüüsi sisaldavad retsensioonid on üldjuhul huvitavamad kui vaid hinnangul põhinevad.
Kuna kirjutis sisaldab hulganisti eesti muusikateaduses veel võõraid ja välja kujunemata mõisted, loodan, et diskussioon (ka teaduslikul tasemel) popmuusika teemadel jätkub.[1] Eriti oodatud on koostöö eesti popmuusika gurude ja muusikateadlaste vahel ning huvi üksteise tegemiste vastu. Otsa tegi lahti Tõnis Kahu Eesti Muusikateaduse Seltsi aastakoosolekul peetud ettekanne “Miks rockmuusika ei ole tänapäeva folkloor”, mis tõstatas teadlaste hulgas palju uusi küsimusi ja pakub jätkuvalt EMA muusikateaduse osakonnas kõneainet. Ettekandele järgnenud arutelu rääkis aga kõnekalt sellest, et puudub ühine sõnavara, mille abil muusikat uurida ja analüüsida.
Siinkohal tuleb mõtestada, mida käesolevas artiklis popmuusikana käsitletakse, kuna ei ole teada ühtegi universaalset, igasse konteksti sobivat definitsiooni popmuusika kohta. Popmuusika all mõistan teatud populaarmuusikastiile (pop-rock ja paljud hübriidstiilid), mis on algselt pärit peamiselt USA ja Suurbritannia 1950. aastate kultuurimaastikult. Läänemaailmas on popmuusika alates XX sajandi teisest poolest muutunud domineerivaks.[2] Kuna pop ja rock on tänaseks sulandunud, on ka popi ja rocki kriitika piir muutunud ähmaseks. Seepärast lähtub artikkel pop- ja rockmuusikat ühendavast kriitikatüübist, pidamata oluliseks seda kriitikatüüpi tähistavat mõistet.
Popmuusika kriitikale olen lähenenud plaadiarvustuste kaudu, seega räägin plaadiarvustuste probleemidest kui kogu popikriitika valupunktidest. Artikli esimeses pooles mõtisklen plaadiarvustuse olemuse üle ja teises võrdlen kaht plaadiarvustuste paari nädalalehes “Eesti Ekspress” ning võrguväljaandes music-critic.com. Analüüsides kõrvuti kahe väljaande kriitikat ühe ja sama plaadi kohta, üritan jõuda selgusele plaadi hindamise kriteeriumides ja selles, kuidas on arvamust väljendatud. Mõlemad võrreldavad väljaanded on suunatud keskmisele muusikatarbijale, mitte professionaalile. Teiselt poolt on “Eesti Ekspressi” ja music-critic.com’i arvustused väga erinevad, nii mahult kui väljendusvahenditelt. Music-critic.com on spetsiaalselt retsensioonide jaoks mõeldud internetiportaal, mida toimetatakse Madisonis, Wisconsini osariigis. Kuna Eestis kahjuks midagi analoogset ei eksisteeri, valin “Eesti Ekspressi” — ühe vähestest ja ühe pädevama siinse väljaande, mis avaldab pidevalt plaadiarvustusi.
“Eesti Ekspress” avaldab kahte liiki plaadiarvustusi: nädala plaadi retsensioon ja ülejäänud plaatide tutvustused. Nädala plaadiks valitakse tavaliselt mõni tunnustatud ja kauaoodatud album ning seda retsenseeritakse tunduvalt pikemalt ja põhjalikumalt kui enamikku plaate. Käesolevas uurimuses analüüsitud arvustuste hulgas on mõlemad: nädala plaat (Coldplay “Parachutes”) ning üks tavaarvustus (Björki “Vespertine”), mis tegelikult ei erine mahult mõnest nädala plaadi retsensioonist. Konkreetsed arvustused on valitud eelkõige minu subjektiivset muusikamaitset arvestades.
Kuigi plaadiarvustused on peaaegu sama vanad kui helisalvestised ise, ei nähta neid tavaliselt iseseisva muusikakriitika ˛anrina, vaid osana ajakirjandusest. Muusikakriitika mõiste on piiratud peamiselt tõsise muusika kontsertide arvustustega, mille vaatenurk on sageli ajalooline või esteetiline.[3] Suurem osa Eesti muusikarubriike päevalehtedes ja muus ajakirjanduses sisaldab tänapäeval muusikaarvustusi. Ulatuslikumad neist räägivad enamasti klassikalisest muusikast ja kontsertidest. Popmuusikat puudutavaid artikleid on loomulikult palju, kuid rõhuasetus on muusikaga seotud inimestel ja intriigidel, harvem muusikal endal.
Tänapäeva rockikriitika sai alguse Ameerika 1950-ndate aastate alternatiivajakirjandusest ja paljudest erinevatest 1960-ndate väikestest väljaannetest, millele on lisatud kohustuslik annus kommertslikkust.[4] Kui mujal maailmas tegutseb hulganisti erinevatele huvigruppidele suunatud popi- ja rockiväljaandeid, siis Eestis on enamik popmuusikat käsitlevaid ajakirju üsna kiiresti majanduslikesse raskustesse sattunud ja tegevuse lõpetanud. Seetõttu kajastatakse siin popkultuuri üritusi ja popmuusikat üldisemas mõttes üsna juhuslikult ja suuresti kirjutaja isiklikest huvidest lähtuvalt.
Ajakirjanduse mõju on sageli alahinnatud ja seetõttu suhtuvad mõningad süvamuusika kriitikud popmuusikast kirjutatud artiklitesse ja arvustustesse kui amatöörlikesse ja kommertslikesse. Arvatakse, et plaadiarvustused ei vasta muusikakriitika nõuetele ja neil pole kultuuris tervikuna erilist tähtsust.[5] Plaadiarvustus on tõepoolest mõneti võrreldav reklaamiga: kellelegi ei meeldi tunnistada sõltuvust reklaamist, ometi on seda tänapäeva infoühiskonnas raske mitte märgata ja ignoreerida. Niisiis on plaadiarvustuse näol tegemist ˛anriga, mis on popmuusikaga kursis olemiseks hädavajalik.
Grove’i muusikaentsüklopeedia nimetab popmuusika kriitikat üheks meisterlikumaks ja produktiivsemaks professionaalse kriitika alaliigiks.[6] Produktiivsus vastab kindlasti tõele: kuna isegi aktiivsem huvi popmuusika vastu ei eelda teatavasti muusikalist haridust, on nõudmine plaadiarvustuste ja teiste popmuusikat kajastavate artiklite järele suur. Meisterlikkus on aga Eesti kultuurimaastikul küsitav, sest puudub igasugune teaduslik lähenemine (ka süvamuusika retsenseerimine on arenev ala, saati siis popikriitika). Kõige suurem probleem ongi vastava hariduse puudumine. Eestis tegutsevad popmuusika kriitikud on enamasti muusikalise hariduseta asjaarmastajad, õppida aga on seda ala võimatu, sest pole õpetajaid.
Tihti kirjutavad muusikakriitika ülesannetest just inimesed, kes ise kriitikaga ei tegele. Sellised sõnavõtud on valdavalt väga subjektiivsed ja nende ainus üksmeel puudutab vajadust professionaalsete kriitikute järele nii tõsise kui ka popmuusika valdkonnas.[7] Siiski vaieldakse jätkuvalt ideaalse kriitiku olemuse üle.[8] Popikriitika nagu igasuguse kriitika kirjutamiseks on lõputult võimalusi. Selleks pole loodud mingit üldkehtivat reeglistikku, kuid ometi paneme ju arvustusele teatud ootusi. Mida me siis lugeda tahame?
Kuivõrd klassikalise muusika ajalugu ulatub kaugemasse aega kui popmuusika, on popmuusika hindamisel ilmselt nii mõndagi klassikalise muusika praktikast üle võetud. Kriitiline mõtlemine saavutatakse klassikalises muusikakriitikas suuresti analüüsi kaudu, nii on ka popmuusikast kirjutamine mingil määral analüüsiv tegevus. Plaadiarvustust on võimalik kirjutada väga erinevaid sihtgruppe silmas pidades. Popikriitika autoriteedi Simon Frithi sõnul on kooli hindamissüsteemi meenutava stiili pealetung niinimetatud tõsise plaadiarvustuse väärtust alandanud.[9] Süvaanalüüsi osatähtsus on popmuusika arvustustes selle tõttu oluliselt kahanenud. Peaksime vähemalt üritama popikriitika latti kõrgel hoida ja jätkama ka elitaarsemat analüüsi sisaldavate arvustuste väljaandmist, hoolimata sellest, et nende lugejaskond moodustab meie hulgast vähemuse.
Siin seisame aga küsimuse ees: kui popmuusika on suunatud laiadele rahvamassidele, hoolimata muusikalisest taustast, siis kas ei peaks ka popikriitika lähtuma samadest kriteeriumidest? Ehk: kas ei peaks sarnaselt popmuusikaga ka popikriitika olema kõigile arusaadav ja huvitav, isegi mõnevõrra kommertslik? On ju popmuusika arvustused vaieldamatult osa muusikatööstuse masinavärgist, mõjutades oluliselt plaatide müüginumbreid.[10] Tänapäeva kontekstis on üldteada, et muusikat toodetakse tõepoolest suuresti müügi eesmärgil. Seepärast pole ime, et osa sotsioloogilisest popikriitikast võrdsustab muusika esteetilised ja kommertslikud väärtused.[11]
Plaadiarvustuste kirjutaja tegutseb ühelt poolt artisti ja tema publiku, teiselt poolt plaaditööstuse ja tarbija vahel. Tema loob esitletavast plaadist teatud illusiooni, mis konteksti muutudes võib olla üsna erinev.[12] Peale vahendava rolli on kriitikud ka ise muusikatarbijad. Jälgides muusika vastavust välja kujunenud muusikanormidele, loovad nad samas uusi norme.[13]
On kriitika koolkondi, mille arvamuse põhjal peaks muusikakirjutis olema mõneti võrreldav muusika kuulamisega — ülevaatlik, liigendatud ja võimas —, justkui selle lugemine võiks asendada muusika kuulamist. Popikriitik Robert Christgau[14] arvates, vastupidi, on kirjutamine kriitiline kuulamine, mitte tõelise muusikalise elamuse aseaine.[15] Ei suuda ju ükski tekst kuuldut täielikult edasi anda, sest muusikal on oma keel. Muusikast kirjutamine võib anda muusikale teise tähenduse, kuid ei pretendeeri muusika enda kohale.
Ka muusika lahterdamine kindlatesse kategooriatesse on Christgaule vastumeelne. Teda ei köida terminid ja moevoolud, vaid küsimus, kas plaat on kuulamist väärt.[16] Robert Christgau seab oma tööle lihtsad eesmärgid: leia head muusikat ja too välja selle meeldivad küljed.
Kriitikal on tingimata nii objektiivne kui ka subjektiivne külg. Simon Frithi meelest kirjeldatakse objektiivselt muusikat ennast (meloodiaid, instrumente, hääli, tekste) ja eelkõige selle muusika valmimisega seotud isikuid.[17] Kõik muu on juba kaudselt seotud kriitiku subjektiivse arvamusega, kuna kriitika lähtepunktiks on kirjutaja emotsioon. Kriitilise vastukaja ajendiks on muusika, samas on siin tähtis osa kuulaja meeleolul.[18]
[1] Artikkel on koostatud muusikateaduse eriala semestritöö põhjal.
Maria Mölder. Popmuusika plaadiarvustused meil ja mujal. Eesti Muusikaakadeemia. Tallinn, 2002.
2 Richard Middleton. Pop. — The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Vol 20. Ed. Stanley Sadie. Macmillian Publishers Limited. London, 2001, lk 101.
3 Pekka Oesch. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsingi 1989, lk 163.
4 Pekka Oesch. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsingi, 1989, lk 165—166.
5 Pekka Oesch. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsingi, 1989, lk 164.
6 Fred Everett Maus. Criticism. Limits And The Future. — The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Vol 6. Ed. Stanley Sadie. Macmillian Publishers Limited. London, 2001, lk 670—698.
7 Pekka Oesch. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsingi, 1989, lk 164.
8 Ehk on siinkohal sobiv tõmmata teatud paralleele kirjandus- ja muusikakriitika vahel. Tsitaat Tiit Hennostelt: “Tegelikult ei oska suurem osa kriitikuid üldse klassikalist retsensiooni kirjutada. See kipub muutuma kas pisireferaadiks, lihtsalt killukeseks või proovivad autorid ka lehearvustuses välja tuua kogu teoreetilist kahurväge. Kui sellele lisada teooriat sisaldavate retsensioonide taandumine, siis saame pildi, kus retsensioonid kipuvad väljaandest olenemata kokku mingiks looks üleüldse, ilma selge ˛anriteadvuseta ja reeglite järgimiseta. Teisalt ei ole ka toimetajad muutusi endale selgeks teinud ega ole proovinud seada oma väljaandes avaldatavale selgeid piire.”
Tiit Hennoste. Kuidas me kirjutame kriitikat. – Looming 2001, nr 10, lk 1570.
9 Simon Frith. An Essay on Criticism. [http://www.robertchristgau.com/xg/bk-fest/frith.php].
[1]0 Taas kord võrdlus kirjanduskriitikaga: “Ajakirjandus on ennast pikka aega postuleerinud neljanda võimuna, kuid viimasel ajal pannakse kriitikat järjest vähem tähele. Siit kaks mõtet. Esiteks, kirjanduses [kas ka muusikas? – MM] on meedial ilmselt pigem reklaamiv roll. Raamatu [või plaadi – MM] positiivne mainimine mõjutab selle saatust palju rohkem kui analüüsiv kriitika. Ja teiseks. Kuigi meedia muutub üha enam meelelahutuseks, tahab ta endiselt olla võim. Nii et kui ta ei saa olla neljas võim ja osaleda ühiskonna poliitilises juhtimises, siis proovib ta üha enam olla viies võim: võim kultuuris, meelelahutuses jm pehmete väärtuste maailmas.”
Tiit Hennoste. Kuidas me kirjutame kriitikat. – Looming 2001, nr 10, lk 1571.
[1]1 Simon Frith. Zur Ästhetik der Populären Musik. — Pop-Scriptum, 1/92, Cambridge University Press, lk 68—88. [http://www2.rz.hu-berlin.de/fpm/texte/frith.htm].
[1]2 Pekka Oesch. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsingi, 1989, lk 164.
[1]3 Pekka Oesch. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsingi, 1989, lk 163—164.
[1]4 Robert Christgau on tunnustatud muusikakriitik, kes on alates 1967. aastast kirjutanud rock‘n’roll’ist ning popmuusikast ja -kultuurist. [http://www.robertchristgau.com].
[1]5 Simon Frith. An Essay on Criticism. [http://www.robertchristgau.com/xg/bk-fest/frith.php].
[1]6 Simon Frith. An Essay on Criticism. [http://www.robertchristgau.com/xg/bk-fest/frith.php].
[1]7 Simon Frith. An Essay on Criticism. [http://www.robertchristgau.com/xg/bk-fest/frith.php].
[1]8 Simon Frith. An Essay on Criticism. [http://www.robertchristgau.com/xg/bk-fest/frith.php].
(Järgneb)