VARDO RUMESSEN
Etüüd-piltidest op 33 ja op 39
Kuidas sünnib helitöö? Kas kujuneb see helilooja peas pikema aja jooksul või on selle tekkimise põhjuseks hetkemeeleolu? Kuidas on see seotud helilooja mõtte- ja tundemaailmaga ja mil määral väljendab see helilooja enda iseloomu? Või on selle aluseks välised tegurid, mis avaldavad oma mõju heliloojale täiesti sõltumatult tema tahtest ja väljendusviisist. Loomingupsühholoogiliselt on tihtipeale väga raske anda neile küsimustele ühest vastust. Paljuräägitud inspiratsioon võib vahest küll anda algtõuke, kuid ei seleta tihti seda, kuidas ja milliste loomepiinadega mõni helitöö tegelikult sünnib. Tõenäoliselt erineb helitöö lõplik variant tihtipeale tunduvalt esialgu kavandatust.
Rahmaninovi muusikale on tihtipeale omane muusikaliste kujundite piltlikkus. Mitmed tema helitööd on otseselt mõjutatud kas looduspiltidest või kunstiteostest. Rahmaninov on ise öelnud, et “Muusika loomise protsessis aitavad mind väga loetud raamatud või luuletused, samuti suurepärased maalid. Sageli püüan ma muusikas väljendada kindlat ideed või mingit sündmust, viitamata seejuures inspiratsiooni otsesele allikale“ (O. Sokolova. Sergei Rahmaninov. Moskva, 1983, lk 81). Nii on teada, et tema sümfooniline poeem “Surnute saar“ on inspireeritud Arnold Böcklini samanimelisest maalist, mida Rahmaninov nägi Dresdenis. Ka tema prelüüd h-moll op 32 nr 10 on tema enda sõnul saanud impulsi Böcklini maalist “Kojutulek“ (Vestlusest pianist Benno Moissejevitšiga, O. Sokolova, Sergei Rahmaninov, Moskva, 1983 lk 91). Kuigi helilooja ei ole ise neid seoseid oma helitööde pealkirjades otseselt nimetanud, on ta sellistele seostele hiljem siiski viidanud. Seega võime rääkida teatud mõttes Rahmaninovi muusika programmilisusest, mida on aimata ka paljudes neis helitöödes, mille puhul ta ei ole hiljem mingeid konkreetseid seoseid maininud. Kõige selgemalt ilmneb Rahmaninovi muusika piltlikkus tema etüüd-piltides.
Sergei Rahmaninovi kaks tsüklit “Etüüd-pilte” op 33 ja op 39 moodustavad silmapaistva lehekülje mitte ainult Rahmaninovi enda loomingus, vaid kogu klaveriliteratuuri ajaloos. Esimene tsükkel op 33 on kirjutatud 1911. aasta augustis, teine, aastail 1916—1917 op 39. Mõlemad tsüklid on loodud ajal, kui helilooja isikupärane käekiri oli juba välja kujunenud, ning valminud oli enamik tema tuntumatest teostest.
Keskendunud heliloojana peamiselt klaveriloomingule läks Rahmaninov etüüdižanri tõlgendamisel täiesti omalaadset teed. Kui Chopini, Liszti jt etüüdides on esiplaanil mitmesugused tehnilised ülesanded ja faktuuriprobleemid, siis Rahmaninov lähtus etüüdide loomisel eelkõige mingist poeetilisest kujundist ja selle piltlikkusest.
Virtuooslikud klaverietüüdid kujunesid teatavasti kontserdipraktikas välja eelkõige XIX sajandi tuntud pianistide Kalkbrenneri, Moschelesi, Thalbergi jt loomingus. Need olid mõeldud esmajoones oma tehniliste võimete demonstreerimiseks ja osutusid küll efektseteks, kuid enamasti küllaltki pealiskaudseteks kontserdi lõpunumbriteks. Uue lehekülje etüüdižanri ajaloos avas Chopin, kelle etüüdide eesmärk oli ühe kindla faktuurielemendi poetiseerimine. Liszti etüüdides äratab seevastu tähelepanu žanri programmiline tõlgendus (näit “Mazeppa”, “Metsik jaht”, “Eroica” jt).
Rahmaninov, lähtudes küll oma etüüdide loomisel nii Chopini kui ka Liszti traditsioonidest, lõi täiesti isikupärase klaveristiili ja püstitas endale sellised ülesanded, mis olid enne teda tundmatud. Rahmaninovi etüüdide lähtealuseks olid mitmesugused kujundlikud seosed, mille tõttu ta ei nimetanud neid mitte etüüdideks, vaid etüüd-piltideks. Seejuures keskendus ta rohkem sellele elamusele, mida temas tekitas üks või teine kujund, mitte mingi konkreetse looduspildi maalimisele.
Isegi kui teose inspiratsiooniallikaks on olnud mõni kunstiteos, olustikupilt, muinasjutu süžee vms, transformeerub see enamasti teatud hingeseisundi mõjul omaette kujundiks, osutudes seega palju laiemaks ja üldistatumaks kui selle lähtealus. See oli vahest ka põhjus, miks helilooja loobus oma kavatsusest anda etüüd-piltidele programmilised pealkirjad, kuna need oleksid osutunud liiga piiratuiks ega oleks suutnud haarata kogu väljenduseskaalat. On teada, et peaaegu kõikide nende palade aluseks oli heliloojal mingi kindel programm, mida ta aga ei soovinud avaldada. Mõningaid neist on Rahmaninov siiski avaldanud itaalia helilooja Ottorino Respighile, kes Sergei Kussewitzky palvel orkestreeris 1930. aastal mõned etüüd-pildid.
Rahmaninovi etüüd-pildid on mõneti sarnased tema prelüüdidega. Kui püüda täpsemalt määratleda nendevahelisi žanrilisi erinevusi, siis peab ütlema, et oma eesmärgilt ning muusikaliselt kujundlikkuselt on need küllaltki lähedased — paljud neist võiksid pigem kuuluda prelüüdide hulka ja vastupidi — mitmed prelüüdid on oma mängutehnilise eesmärgi poolest võrreldavad pigem etüüd-piltidega. Kuna aga etüüd-pildid on loodud hiljem, annab neis tunda Rahmaninovi hilisemale loominguperioodile omane suurenenud dramaatilisus, traagilisus, kohatine süngus ja tihtipeale eleegiliselt nukker alatoon. Eriti iseloomulik on see tema teisele tsüklile op 39, mis on loodud viimase teosena vahetult enne lahkumist Venemaalt 1917. aastal.
Nagu mitmete Rahmaninovi teoste puhul tuleb ka etüüd-piltides esile tõsta nende rahvuslikkust. Rahmaninov on oma loomingus alati toonitanud vene rahvuslikku iseloomu. Seetõttu on tema etüüd-piltidel kahtlemata väljapaistev koht vene muusika iseloomulike näidetena.
Kuid Rahmaninovi etüüd-pildid ei kuulu ainuüksi vene muusika parimate näidete hulka, vaid neil on kindel koht ka maailma klaveriliteratuuri kõige nõudlikumate ja kõige raskemate helitööde seas. Nad meenutavad sageli freskosid, paeludes oma hingestatuse, isikupärase meloodilisuse ning muusikalise kujundlikkusega. Erilise tähenduse annab neile aga nende ülim pianistlikkus, millel on omaette väärtus. Kuna Rahmaninov oli ise suurepärane pianist ning oma klaveriteoste ületamatu interpreet, siis tuleb tunnistada, et vähestel pianistidel on õnnestunud esitada neid sellisel kunstilisel tasemel, mis oleks võrreldav autori ettekandega, sellisel, kus peale tehnilise meisterlikkuse avalduks ka muusika sügavam läbitunnetamine ning stiilitaju. Vaatamata erakordsele populaarsusele, on Rahmaninovi muusika eripära sügavam mõistmine ja tunnetamine küllaltki harva esinev nähtus.
“Etüüd-pildid” op 33 on loodud 1911. aasta suvel Rahmaninovi mõisas Ivanovkas, mis oli talle kõige südamelähedasem paik ja kuhu ta alati igatses tagasi tulla. Selle tsükli puhul tekitab hämmastust loomise kiirus — kõik need palad on valminud enamasti ühe päevaga.
Sellele aitas kindlasti kaasa Ivanovka loodus, rahulik ümbrus, kus helilooja võis segamatult klaverit harjutada ja keskenduda oma loomingulisele tööle. Rahmaninovi jaoks olid siin alati olemas kõik vajalikud tingimused ja teda ümbritsesid talle lähedased inimesed, kes armastasid teda ja suhtusid tema loomingulisse töösse alati suure tähelepanuga.
Kõigi op 33 6 etüüd-pildi käsikirjal on märgitud täpne loomise kuupäev. Tegelikult kirjutas Rahmaninov esialgu üheksast palast koosneva tsükli, millest ta hiljem aga kõrvaldas kolm — nr-d 3, 4 ja 5. Neist viimase a-moll töötas helilooja hiljem ümber ning lisas selle tsüklisse op 39 — nr 6 a-moll. Selle käsikirjal on märkus “8. septembril 1911. Ivanovka. Parandatud 27. septembril 1916. Moskva”. Ülejäänud kaks avaldati trükist alles pärast Rahmaninovi surma.
Op 33 nr 1 f-moll, kõigist etüüd-piltidest varaseim, on kirjutatud 11. augustil. Sellele on iseloomulik energiline rütm, mis ei muutu siiski paigalseisvaks tammumiseks, vaid on aktiivne ja liikuv. Selle taustal esineb meloodia, millel pole aga siin mitte nagu tavaliselt juhtivat rolli, vaid see on allutatud täielikult rütmilisele liikumisele. Teose kandvaks kujundiks ei ole meloodia, vaid hoopis selle saade! Ostinaatne rütmiline liikumine, milles on tunda “saatuslikku paratamatust”, ei võimalda meloodilisel kujundil ennast välja elada nagu näiteks helilooja Kolmanda klaverikontserdi I osa alguses, vaid pigem kammitseb seda. Sellest kujuneb välja teose dramaturgiline konflikt, mille vaibudes kostavad enne lõppu kauged kellahelinad — nii tüüpilised Rahmaninovile, nende kõla võime kuulda tema paljudes teistes teostes.
Op 33 nr 2 C-duur on loodud 16. augustil. Vastandina eelmisele palale, mis kõlab raskepäraselt ja pessimistlikult ning milles me vaevalt võisime tajuda loodusepilti, on see pala inspireeritud Rahmaninovile hingelähedasest kodumaisest loodusest. Kujundlikkuse poolest meenutab see prelüüdi gis-moll op 32 nr 12, mis on loodud Ivanovkas aasta varem. Neile mõlemale on justkui iseloomulik kaugel virvendav, kohati nagu tabamatu kõlaline foon, mille taustal kostab igatsev meloodia — prelüüdis on see esitatud vasakus käes, siin paremas käes. See on tüüpiline rahmaninovlik maastikupilt, milles on tunda igatsust millegi kauge ja kättesaamatu järele. Helilooja ise on seda pilti ühes oma kirjas nimetanud “uduvihmaks” (morosjak), lisades, et selle tähendus olevat jäänud isegi Sergei Tanejevile arusaamatuks. Sellest võime ainult aimata, kui südamelähedane oli see pilt autorile endale selle vaevaltmärgatavates tundevarjundites. Samas on siin tegemist ühtlaselt välja peetud pianistliku faktuuriga, millega tõuseb selgelt esile selle pala etüüdilik mõte.
Op 33 nr 3 es-moll on loodud 23. augustil. Tihti on sellele lisatud alapealkiri “Tuisk”, küll mitte autori enda poolt, kuid mis annab siiski üpris hästi edasi õhustikku, mida see pilt tekitab. Pala algab “külmade” laskuvate tertsidega, mis moodustavad sissejuhatuse ning järsu kontrasti kõige järgnevaga. Lisanduvad tuuleiilidena kõlavad passaažid, ähvardades tormaka hooga pühkida kõik oma teelt. Ka siin on meil tegemist looduspildiga, mis mõjub aga terava kontrastina eelmisele, tekitades üksinduse ja mahajäetuse tunde hingematvalt külmas ja jäises lumetuisus. Selles võib näha ka üldistust, autori suhtumist ümbritsevasse maailma — ta tunneb end selles üksildase ja mahajäetuna.
Op 33 nr 4 Es-duur on loodud 17. augustil. See mõjub täieliku kontrastina eelmisele, siin on tunda rõõmsat elevust koos pidulike fanfaarihelidega.
Nagu helilooja ise on märkinud oma kirjas Ottorino Respighile, on ta kujutanud selles “laadastseeni”. Vaatamata sellele pole siin midagi labast ega banaalset — ka laadakäras võib kuulda ehtsat muusikat! Peab ainult oskama kuulda! Autor on siin tunnetanud eelkõige rõõmsat ja pidulikku meeleolu, mis oma kirevuses ja päikesesäras on ehtsalt venepärane, kaasakiskuv ja nakatav. Ka selles palas võime tähelepanelikul kuulamisel leida kellade kõla — eriti pala lõpuosas, kus need kõlavad pidulike aisakelladena. Tähelepanu pälvib aga helistik — Es-duur, mis on Rahmaninovi jaoks üks helgemaid ja tunderikkamaid; meenutame teist osa sümfoonilisest poeemist “Kellad”, kus selle helistiku kaudu on väljendatud pulmakellade õrnust ja tundeigatsust. Siin kõlavad need toretsevalt ja uhkelt nagu kevadises päikesesäras.
Op 33 nr 5 g-moll on loodud 15. augustil ja võiks väga hästi kanda ka alapealkirja “Eleegia”, meenutades sellele väga lähedast “Eleegiat” op 3 nr 1. Pala melanhoolne kurbus tekitab paralleele Rahmaninovi ühe lemmikkunstniku Issaak Levitani tuntud maaliga “Hilissügis”. Kuigi see ei ole vahest tsükli kõige säravam pala, pälvib ta tähelepanu oma äkilise dünaamilise tõusuga selle keskmises osas. See kõlab otsekui tuuleiil, mis raputab okstelt viimsed sügislehed, ja jälle kostab pidevalt korduv üksildane kurb meloodia...
Op 33 nr 6 cis-moll on loodud 13. augustil. Selles on tunda Rahmaninovile iseloomulikku pateetikat ja paatoslikku väljenduslaadi, mis kõlab aga seekord ahastamapanevalt traagiliselt, siit kumab läbi mingi “saatuslik paratamatus”, mis ilmneb minoorse ja mažoorse tertsi pingelises omavahelises võitluses. Seda muljet süvendab juba alguses kõlav traagiline laskuva tertsi motiiv, mis viib mõtte Beethoveni V sümfoonia alguse “saatuse teemale”. Pala mängutehnilist etüüdlikkust iseloomustavad vasaku käe laia ulatusega arpedžod, mille taustal kõlab traagiliselt ja valuliselt pala lõpuosas kromaatiliselt laskuv parema käe teema. Kuid selles ei ole midagi, mis meenutaks alistumist. Vastupidi, pigem on see võimukas ja jõuline väljakutse Saatusele.
Etüüd-pildid op 39 on loodud 1916. aasta septembrist kuni 1917. aasta veebruarini Moskvas (v.a nr 6) ja kõlasid esimest korda terviktsüklina Petrogradis autori ettekandes kohe varsti pärast nende valmimist, 21. veebruaril 1917. Kui esimene tsükkel op 33 on üles ehitatud kontrasti põhimõttel, siis tsüklis op 39 torkab silma selle terviklikkus — kõigi üksikute palade vahel valitseb kindel side. Võrreldes eelmisega on sellele tsüklile omane ka suurem psühholoogiline kujundlikkus, esimeses oopuses prevaleerinud looduskujundid jäävad siin tagaplaanile. Kogu tsükli kohal lasuks nagu mingi saatuslik tume vari, mis kulmineerub meeleheitliku jõulisusega palas op 39 nr 5 es-moll. Siin tuleks meenutada, et selleks ajaks kui heliloojal valmis tsükkel op 39, oli ta loonud juba sellised traagilise alatooniga teosed, nagu sümfooniline poeem “Surnute saar” (1909) ja sümfooniline poeem “Kellad” (1913). Kahtlemata on teise tsükli etüüd-piltide loomisel avaldanud oma mõju ka traagilised sündmused, mis vapustasid neil aastail kogu Venemaad. Rahmaninovile kui erakordselt tundlikule loojanatuurile mõjusid masendavalt nii Esimese maailmasõja koledused kui ka sellele järgnenud sotsiaalne kaos ja kommunistide vägivald. Seetõttu on sellele tsüklile rohkem omased traagilised kujundid (vaid viimane pala on kirjutatud mažooris) ning suur ekspressiivsus. Võrreldes op 33-ga on need ka ulatuslikumad ja komplitseeritumad ning lähenevad vormilt rohkem poeemidele. Suured ja dramaatilised helipannood, nagu näiteks pala op 39 nr 5 es-moll, meenutavad tõelisi sümfoonilisi poeeme klaverile, nende muusikaline väljendusrikkus tugineb erakordselt pingelisele arendusele.
Op 39 nr 1 c-moll on loodud 5. oktoobril 1916. See on kahtlemata üks kõige tähelepanuväärsemaid klaveripalu Rahmaninovi loomingus, millele on omane erakordne dünaamilisus koos suurte tõusude ja mõõnadega. Kiirelt tormavad passaažid loovad kujutuse tormisest merest, mille keskel vilksatab vaid hetkeks pilvede vahelt päikesekiir. Oma kujundlikkuse poolest meenutab see meile mõneti etüüd-pilti es-moll esimesest vihikust. Faktuuri aspektist on pala mängutehniline eesmärk küllaltki selgesti tajutav, kuid samas on see ka väga piltlik, mistõttu etüüdlik moment jääb siin siiski tagaplaanile. See on aga Rahmaninovile vägagi iseloomulik ja avaldus selgelt ka tema enda interpretatsioonis, kus tehniline virtuoossus pole kunagi olnud omaette eesmärk, vaid pigem vahend muusikakujundite esiletoomiseks. Eriti tähelepanuväärne on teose lõpp — pärast kulminatsiooni tulevad meeleheitlikku jõupingutust nõudvad tõusvad akordide järgnevused, milles väljendub nii meeleheide kui jõuline protestivaim.
Op 39 nr 2 a-moll täpne loomisaeg on teadmata. Pala mõjub oma rahulike ja ühtlaselt korduvate trioolidega suure kontrastina eelmistele. Nagu eelmine etüüd-pilt, nii on ka see seotud mere kujunditega. Kuid vastandina eelmisele äärmiselt tormilisele merepildile on siin kuulda vaikselt üksteise järel veerevaid merelaineid. Ühtlaselt korduvad trioolifiguurid meenutavad Beethoveni tuntud “Kuupaistesonaadi” esimest osa. See motiiv on saateks äärmiselt väljendusrikkale meloodiale ning mis hõljub selle kohal otsekui lind. Kuid samas meenutavad ostinaatselt korduvad trioolifiguurid meile ka Rahmaninovi sümfoonilist poeemi “Surnute saar”, seda enam, et nende alumises hääles kõlab tuntud “Dies irae” teema (s.o surma kujund) nagu mainitud poeemiski. Oma kirjas Ottorino Respighile on Rahmaninov pannud selle teose alapealkirjaks “Meri ja kajakad”, mis avab üpris hästi pala kujundliku maailma. Kuna autor pole seda otseselt lisanud programmina teose käsikirjas, on see siiski pigem kaudne viide meeleolule, mis valdas heliloojat selle loomisel. Pigem väljendab see “pilt” autori süvenemist oma sisemaailma, ning neid tundeid, mis valdavad inimest, kes on jäänud üksi oma mõtisklustega loodusest, merest ja inimestest ning elust ja surmast.
Op 39 nr 3 fis-moll on loodud 14. oktoobril 1916. Siin on autor keskendunud ühele kindlale klaverifaktuuri võttele, mida ta on arendanud mitmesugustes teisendustes. Sisuliselt on see etüüd paremale käele, kus on selgelt väljendatud kindel tehniline eesmärk — topeltnoodid repetitsiooniga. Kuid samas on siin, vaatamata minoorsele väljenduslaadile, tunda nagu mingit hingelist elevust ja kevade kutset. See ilmneb muusikalise kujundi poeetilisuses ning sisemises liikumises, mis loob nagu illusiooni kaugusse suunduvast teest keset laia steppi, mida mööda Rahmaninov nii väga armastas oma autoga sõita, et tunda joovastust liikumisest ning ees laiuvast avarusest.
Op 39 nr 4 h-moll on loodud 24. septembril 1916. Seda võiks pidada skertsolikuks vahepalaks nagu vastukaaluna tsükli ülejäänud palades ilmnevale täiskõlalisusele ja dramaatilisusele. Teos on väljapeetud ühtlases liikumises, Rahmaninovile iseloomuliku rütmilise kujundlikkuse ning faktuuri mitmeplaanilisusega. Samas leidub siin teatud grotesksust, mis viitab ilmselt varjatud programmilisusele.
Op 39 nr 5 es-moll on loodud 17. veebruaril 1917. See on kõige hilisem etüüd-piltidest, loodud viimase teosena enne kodumaalt lahkumist. See on kogu tsükli sisuline kulminatsioon, väljendades autori hingevalu ja sünget eelaimust lähenevast katastroofist. Kuigi helilooja pole selle pala programmilisuse kohta mingeid viiteid teinud, võiks selle alapealkirjaks olla “Meeleheide”. Selle aluseks on Rahmaninovile tüüpiline pikk meloodia, milles on skulptuurset ilu, ning mis haarab oma barokselt raskepärase saatefaktuuriga. Tänu dramaatilisusele ja täiskõlalisusele on see pingelise arenduse ja pateetikaga vapustav meeleolupilt. Tähelepanu äratab autori erakordne meloodiline leidlikkus ja fantaasiarikkus, mistõttu kõlab kogu teos otsekui ühe hingetõmbega. Autor kasutab siin variatsioonilist arendust, mis koos teost läbivate intonatsioonidega on võimaldanud tal luua väga tervikliku helipoeemi. Faktuuri osas võime ka siin täheldada teatud mitmeplaanilisust, mis avaldub nii meloodia ja täiskõlaliste akordide vastandamises kui ka mitmesugustes alahäältes. See on kahtlemata Rahmaninovi üks kõige silmapaistvamaid ja geniaalsemaid klaveriteoseid, ning vaieldamatult ainulaadne ka kogu maailma klaveriliteratuuris.
Op 39 nr 6 a-moll on, nagu öeldud, loodud 8. septembril 1911 Ivanovkas ning ümber töötatud 27. septembril 1916. Moskvas.
Rahmaninovi enda sõnade järgi on selle pala aluseks tuntud muinasjutt “Punamütsike” (kirjast Ottorino Respighile). Kuid tasub vaid kuulata neid korduvaid kiskjaliku ähvardusena mõjuvaid kromaatiliselt tõusvaid passaaže, et veenduda, kui kaugel on selle pala kujundlikkus lihtsast lastemuinasjutust. Pigem võime selles kuulda mingit “ähvardavat jõudu”, mis jälgib inimest, kes vaevaliselt püüab põgeneda oma saatuse eest. Siin tajume Rahmaninovi paljudele teostele omast surma jäist hingust, mis muudab selle pala tõeliseks muusikaliseks draamaks.
Op 39 nr 7 c-moll, täpne loomisaeg teadmata. Rahmaninovi loomingu üks kõige subjektiivsemaid ja traagilisemaid teoseid. Samas on see tsükli kõige ulatuslikum helipoeem, mõjudes oma ajastu sünge kajastusena. Helilooja on seda kirjas Ottorino Respighile (2. jaanuaril 1930) nimetanud leinamarsiks ja lisanud täpse programmilise kirjelduse (vt artikli lõpus).
Selle pala puhul on tegemist küllaltki detailse programmilise tõlgendusega, mis on Rahmaninovi loomingus üsna harva esinev nähtus. Oma muusikalistelt kujunditelt on see võrdlemisi lähedane helilooja sümfoonilise poeemi “Kellad” viimasele osale, kus kõlavad matusekellad, sisuliselt on see leinamarss. Ka kõne all olevas etüüd-pildis on põhiline kujund leinamarss, millega pala algab. See etüüd-pilt kuulub kahtlemata Rahmaninovi kõige traagilisemate ja valulisemate helipoeemide hulka, vapustades oma nägemusega inimelu kaduvusest. Surmateema avaldub teatavasti paljudes Rahmaninovi teostes. Meenutagem vaid sümfoonilist poeemi “Surnute saar”, “Kellad”, Neljas klaverikontsert, Rapsoodia Paganini teemale, “Sümfoonilised tantsud”, milles tihti kõlab surma sümbolina “Dies irae” teema. Käesolevas palas pole autor seda kasutanud, siin kõlab saatuse intonatsioonina lõpuosas Beethoveni Viienda sümfoonia algusest tuttav “saatuse teema”.
Op 39 nr 8 d-moll täpne loomisaeg on teadmata. Pala aluseks on ühtlane trioolides liikumine; mängu tehniliseks eesmärgiks parema käe partiis topeltnoodid, mis pärast keskmist osa muutuvad akordiliseks liikumiseks. Vaatamata sellisele küllaltki selgele tehnilisele eesmärgile on siin tegemist väga poeetilise muusikalise kujundiga. Tõenäoliselt on see käesolevas tsüklis ainus teos, mille loomisel on autorit inspireerinud vene loodus. Oma nukra alatooniga viitab see Levitani sügismaastikele. Kuid muidugi ei saa siin rääkida mitte niivõrd looduspiltide kujutamisest, kuivõrd nendest elamustest, mida need looduspildid on autoris tekitanud. Ka selles töös tõuseb esiplaanile psühholoogiline aspekt, igatsus millegi kauge ja kättesaamatu järele...
Op 39 nr 9 D-duur on loodud 2. veebruaril 1917 Moskvas.
Rahmaninovi enda sõnade järgi kujutab see “idamaist marssi”. See on ainus pala terves tsüklis, mis on kirjutatud mažooris ja iseloomuliku võimuka ning teotahtelise liikumisega. Siin on kõik allutatud läbivale rütmistiihiale. Oma ühtlaselt välja peetud liikumise ja karakteri poolest meenutab see tokaatat. Eriliselt tähendusrikkalt kostavad pala alguses jõulised kirikukellade löögid. Keskmises osas annab see hetkeks maad tantsulisele kujundile, millele järgneb kõlaliselt huvitav, kellahelinat meenutav lõik. Helin kostab alguses kaugelt ja vaikselt nagu aisakellad, muutudes seejärel ikka valjemaks ja valjemaks. Järk-järgult paisub see võimsaks kirikukellade sümfooniaks, saavutades kulminatsiooni pala lõpus, kus see kõlab otse purustava jõuga.
Kaks etüüd-pilti, mis kuulusid esialgu tsüklisse op 33, kuid mis autor enne palade trükkiminekut kogumikust välja jättis, ilmusid esmakordselt trükist alles pärast Rahmaninovi surma 1948. aastal Pavel Lammi redaktsioonis.
Etüüd-pilt c-moll op posth. on loodud 18. augustil 1911 Ivanovkas. Siin teoses etüüdlik moment õieti puudub. Pigem on tegemist kahe vastandliku hingeseisundiga, millest esimene viitab enesessesüüvinud hingeseisundile oma sisemiste kõhkluste ja vastuoludega, teine seevastu tõuseb taevastesse kõrgustesse, kujutades justkui vabanemist esimeses osas valitsenud süngetest meeleoludest ja hingepiinadest. Teos algab traagiliselt ja süngelt kõlavate akordidega, pala teine pool aga kaldub mažoori, hing justkui püriks kättesaamatutesse kõrgustesse. Siin ilmneb autori suurepärane oskus kasutada kogu klaverifaktuuri kõlalist täiust, mis tekitab lausa ruumilise avarustunde. Pala lõpuosas kerkib esile kromaatiliselt tõusev väljendusrikas meloodia, mida helilooja kasutas hiljem oma Neljanda klaverikontserdi teises osas.
Etüüd-pilt d-moll op posth. on loodud 11. septembril 1911 Ivanovkas. See on kõige hilisem pala, mille Rahmaninov algselt kavandas etüüd-piltide tsüklisse op 33.
Samas tundub, et selles avaldub kõige selgemini see venepärane intonatsioonide sfäär, mis on suuremal või vähemal määral omane kogu Rahmaninovi loomingule. Nagu kõige esimeses etüüd-pildiski, nii on ka siin selgelt keerukas mitmeplaaniline klaverifaktuur, milles siiski prevaleerivad rohkem rütmilised taustakujundid. Samas on siin pianistile tõsiseks probleemiks selge meloodilise joone esiletoomine, kuna viimane on tehniliselt üpris keeruline ja nõuab kohati lausa kolmandat kätt. Kuigi selle pala temaatiline materjal ei ole eriti karakteerne ja selle arengus ei ilmne sellist orgaanilisust, nagu helilooja paremate teoste puhul, esineb siin siiski kujukalt Rahmaninovile omast faktuurilist leidlikkust. Alates pala esimestest taktidest kõlab korduvalt nagu küsimusena lühike motiiv, mis nii meenutab Beethoveni Üheksanda sümfoonia algusteemat. Kui pala alguses kõlab see otsekui küsimus, siis on nagu vastus sellele on viimane repliik, mis hajub kaugusse.
Rahmaninov kirjutas Respighile 2. jaanuaril 1930: “Tahaksin Teid pühendada nende “Etüüdide“ programmi. Esimene etüüd a-moll — see on meri ja kajakad. Teine etüüd a-moll on inspireeritud muinasjutust Hundist ja Punamütsikesest. Kolmas etüüd Es-duur on laadastseen. Neljas etüüd D-duur on sama karakteriga, meenutab idamaist marssi.
Viies etüüd c-moll on leinamarss. [- - -] Peateema — see on marss. Teine teema kujutab endast koorilaulu. Järgnevas osas, mis algab kuueteistkümnendike liikumisega c-mollis ja veidi edasi es-mollis, kujutasin ma ette peent, lakkamatut ja lootusetut uduvihma. Selle arendus saavutab kulminatsiooni c-mollis, mis kujutab kirikukellade helinat. Lõpuks finaal, see on alguse teema ehk marss.“ (S. Rahmaninov. Literaturnoje nasledije 2. Moskva, 1980, lk 270.)