GEOMEETRILISED MAASTIKUD:
KOLM NÄIDET TEET KASE KOREOGRAAFIAST
Laiemale avalikkusele on Teet Kask tuntud kui Eestis toimunud Eurovisiooni tantsuprogrammi lavastaja. Eurovisioon on muidugi tähtis, sest kümned tuhanded Euroopa vaatajad piidlesid seda krõpsude ja õlle kõrvale ja said teada, et Eesti on olemas. Ja muidugi passib Kask kohaliku Eurovisiooni konteksti sama hästi, nagu sobis eesti laulu esitama rootslanna — on ju tegemist Norras resideeruva kadunud pojaga, keda meedias kehastuv isa alati nuumvasika ja tähelepanuga vastu võtab, pööramata erilist tähelepanu kodus usinalt töötavatele “vanematele vendadele”. Eesti avalikkus on ikka veel Vilde aegades, kus oma loovisiksustest hakatakse rääkima alles pärast seda, kui nad on kas pikka aega välismaal olnud või kui nad on surnud.
Kuid Kask ei ole üksnes Eurovisioon, vaid järjepidevalt Eestis oma töid näitav koreograaf, kelle kohta Eesti tantsuelus on raske määratleda — ühelt poolt on ta siin teinud mitmeid etendusi, sealhulgas ka kohaliku tantsuelu eliidi kantsides “Estonias” ja “Vanemuises”, teisalt aga on ta jäänud kõrvalseisjaks ning tema ja ta tööde mõju kohalike tegijate loomingule on peaaegu olematu. Samuti ei mahu Kase tööd kohaliku tantsupildi rangetesse raamidesse, kus teosed ja loojad sildistatakse kiiresti kas “balletiks” või “kaasaegseks tantsuks”, kusjuures mõlemad kategooriad näivad olevat suletud üksused, millesse Teet Kase (ja nii mõnegi teise tantsulooja) piire kompavad tööd ei näi mahtuvat.
Just seda raamide kompamist ja raami sees olevat tantsumaastikku ma käesolevas artiklis vaatlen, võttes aluseks kolm tööd, mida olen elavas esituses näinud.1 Need on “Ursula X”, (esietendus Rahvusooperis “Estonia” 12. juunil 1999), “Shadowgraph”, (esietendus Tallinna Linnateatris 21. oktoobril 2002) ja “Fluxus” (esietendus “Vanemuises” 17. oktoobril 2002).
Neli aastat tagasi “Eesti Ekspressile” antud intervjuus on Kask öelnud, et tema lähtepunktiks on klassikaline tants ja et tema eesmärgiks on näidata klassikalise tantsu kasutusvõimaluste piiride puudumist.2 Klassikalisest tantsust on pärit Kase tantsujoonises valitsev vertikaal, selgroost üles kasvav püsttelg, millest võidakse küll hetkeks kõrvale kalduda või sellest välja kumerduda, kuid millesse ikka ja jälle tagasi tullakse. Eriti valitsev on see vertikaal “Ursula X-is” ja arvata võib, et selle põhjuseks on ka etenduse põhitantsijate Tuuli Peremehe, Marika Muiste, Helen Oru, Eve Andre ja Daniel Kirspuu balletikoolitus. Kogu “Ursula X-i” põhiliikumine — erinevad pöörded ja tuurid, hüpped ja väljasirutused — on äratuntavalt pärit balletileksikast, kuid seda punkteerivad siin-seal esinevad moderntantsu “gurudelt” Martha Grahamilt ja Doris Humphreylt balletimaailma sisse imbunud keskkeha kokkutõmbed või kiired kerevabastused alla, mis paraku aga kohe sirgjooneks tagasi põrkavad. “Ursula X-i” ainus teise koolitusega tantsija Oleg Ostanin eristub ülejäänud rühmast nii punase kostüümi kui ka algse pikaajalise liikumatusega, kuid temalegi loodud liikumiskeel tugineb balletile, erinevus tema ja ülejäänud rühma liikumises tuleneb vähem Kasest ja rohkem tantsija oskusest kasutada alakeha energiat ja raskust, mis annab tema rollile füüsilise kaalu.
Tugeval balletialusel on ka “Fluxus” — ja ka siin töötab Kask valdavalt balletikoolitusega tantsijatega, kuigi vanemuislaste hulgas leidub teisegi tantsutaustaga inimesi (nagu Janek Savolainen ja Ruslan Stepanov). “Fluxus”, nagu “Ursula X-gi”, on vertikaalne ja energia balletimaailmale iseloomulikult enamasti üles suunatud. Kuid sellest vertikaalist murravad välja mööda põikitelge sirutuvad käed, mis pidevalt lükkavad nähtamatut seina, just nagu üritades enda energiakeha avardada ja laiendada. Sageli moodustavad käsivarred ruumi paralleelrööpad ja ühtäkki muutub tantsija keha tasapinnaliseks, täpsemalt — tasandiks, millele on joonistatud Leonardo da Vinci stiilis inimese diagramm. “Fluxus” on nagu läbi perspektiiviprisma kujutatud ruum, mida läbistavad tantsijate kehadest moodustunud tasandid, mis mõnikord painduvad või koolduvad, et jälle sirgeks vibutuda.
“Shadowgraphi” liikumises on rohkem põrandaleminekuid ja põrandakasutust kui kahes eespoolmainitud töös, kuid “Shadowgraphi” esitajad on ilmselt ka rohkem moderntantsu kehakooliga kokku puutunud kui suurem osa eesti balletitantsijaid (Eesti poolelt etenduses kaasategev Andrus Laur on osalenud erinevates kaasaegse tantsu projektides). Seetõttu on Kask ka julgem kasutama põrandatasandit, põlvedel või istmikul liikumisi, erinevaid roomamisi; kuid suhteliselt vähe on tasandivahetusi, st et kui tegevus toimub põrandal, siis jäädakse sinna pikaks ajaks, ja kui ollakse püsti, siis kaua. Kõrvuti tuttavate balletisirutustega võib näha nüüd juba klassikaliseks saanud moderntantsu treeningusüsteemidest pärit lameselgu, kallutusi ja kontaktimprovisatsiooni võtteid.
Alustaksin kehadest, sest tantsijate kehad on need, mille kaudu koreograaf oma sõnumi nähtavaks teeb. Kask ei eelistanud mitte üksnes treenitud, vaid balleti treenitud kehi, mille lihastoonus on enamjaolt pinges.
Kuigi kavalehed annavad viiteid laval toimuva mõistmiseks, rõhutades inspiratsiooni, suhtumisi, olukordi ja armastust, on need kõik edastatud abstraktselt. Kase töödes on kubistide abstraheeritud nägemust, mis jätab vaatajale võimaluse oma mõtte- ja seosejadade tekkimiseks. Isegi siis, kui Kask viitab otse inimestevahelistele suhetele — olgu selleks siis “Shadowgraphi” nibu-uurimine või naise agressiivne mehe tõukamine või “Fluxuse” erinevad duetid, millest aimub vastakaid suhteid, läheduseigatsust ning suutmatust lähedust nautida —, on neis teatud lavastajapoolne distants. Publikule pakutakse võimalust, kuid mitte kohustust võtta oma seisukoht inimsuhete rägastikus, aga kõike võib vaadelda ka kui lihtsalt tantsijate joonistatavaid jooni ruumis.
Ruum või täpsemalt — teose atmosfäär on Kasele väga tähtis. Dagny Drage-Kleiva kujundatud “Ursula X” näib kulgevat horisontaalruumis, mille kõrgust ahistavad rippuvad talad (või sääreluud — kuidas keegi soovib) ja mille valgus rõhutab vastavalt vajadusele kas kogu rühma või sellest eralduvat indiviidi. “Shadowgraphis” täiendab Dagny Drage-Kleiva loomingut veel Knut Bry videoinstallatsioon, mis joonistab põrandale erinevaid mustreid ja värve, nagu kaleidoskoop, ja annab tööle sensuaalsuse, mis vastandub koreograafia distantseeritusele. Kõik värvid on looduslikud: siin on vete- ja taevaste sinine, rohu- ja metsade roheline, päikese kuum kollane ja hõõguv punane, öö ja päeva piiri salapärane violett. Värvid on puhtad ja selged, neis on rikkumatu looduse suursugusust, mille kõrval Kase liikumismustrites väljajoonistuv rahmeldamine ja äng näivad ootamatult tühiste ja tühjadena. Ka “Fluxuses” on Teet Kask oma kujundust täiendanud lavaseintele projitseeritavate Mark Raidpere visuaalidega, milles jällegi on looduslike elementide — tuule, vee ja metsa — ajatust ja igikestvust. Inimkooslused vahetuvad, kuid loodus jääb, ka siis, kui ta teiseneb.
Muidugi ei ole video kasutuses tantsuilmas midagi uut, kuid Eesti kontekstis kasutab Kask videot tavatult: see ei ole mitte narratiivi või tegevuse osa, vaid üks ruumiloomise elemente ja aja kui mõõtme sissetoomise vahendeid. Video ja valguskujundus (“Fluxuses” Andres Sarv, “Shadowgraphi” Tallinna variandis Maldar-Mikk Kuusk ja “Ursula X-is” Dagny Drage-Kleiva) loovad selle ruumi, mida moderntantsus enamasti saavutatakse liikumise eritasandilisusega ja liikumistasandite kiirete muutustega, näiteks sööstud maha, kiired langemised ja tõusmised, liikumise põrked ja tagasipõrked, horisontaal teiseneb kiiresti vertikaaliks ja vastupidi. Kui Kase tööd viia kujundamata ruumi, siis ruum tema töödes lameneb, muutub kahemõõtmeliseks, st alles jääb vaid liikumisjoonis, milles valitseb geomeetrilisus, sirgjoon ja nurk ning mille üksikud kaarjad elemendid vaid toonitavad sirge olemasolu. Nagu eespool mainitud, kasutab Kask inimkeha enamasti kui lamedat diagrammi, mitte kui kolmemõõtmelist kogumit, mis ruumis ei liigu üksnes mööda sirgeid, vaid pigem mööda kaari, spiraale ja serpentiine — vahendid, mille abil tehakse ruum kolmemõõtmeliselt tajutavaks.
Kuigi tants nagu mis tahes muu nähtus inimese elus kulgeb ajas, on ruum, olgu siis kahe- või kolmemõõtmeline, selle kunstiliigi puhul esmaselt tajutav dimensioon. Tantsija liigutused sirutuvad ruumi, hüpates või joostes liigub ta ühest ruumi punktist teise; et see kõik toimub ka ajas, on hoopis raskemini tajutav. Ajamõõtme sissetoomiseks on modernkoregraafid kasutanud mitmeid võtteid: liikumise katkestamine ja jätkamine poolelijäänud kohast, liikumisjadade ülikiire või aegluubis esitamine, sama liikumise või liigutuste seeria pidev kordamine, liikumise katkematuna näitamine jne. Kask selliseid võtteid ei kasuta, tema puhul toob aja kategooria sisse muusika ja tema tööde suhteliselt avatud struktuur.
Muusika on Kase teostes kujunduse kõrval teine igavikulise noodi lisaja. Ta ise on öelnud, et püüab vürtsitada ja maitsestada muusika kuulamisest tekkinud tunnet tantsuga nii, et tekiks tantsu ja muusika ühtsus.3 Kask ei ole koreograaf, kes seaks samme nootidele või järgiks liikumisega üheselt meloodiajoonise kõverusi. Muidugi, ei Erik Wøllo (“Ursula X” ja “Shadowgraph”) ega Erkki-Sven Tüür (“Fluxus”) ole heliloojad, kelle muusikat annab üksüheselt liikumisse panna, vaid nad eeldavad avatumat lähenemist. Ei saa aga ka öelda, et tants oleks muusikast sõltumatu või et helid moodustavad liikumisele mingi tausta, pigem on selles kooskulgemise lähenemise ja eemaldumise peent mängu. “Ursula X-is” võiks öelda, et muusikal on mingi barokiajastu generaalbassi taoline funktsioon, millele on üles ehitatud erineva tihedusega tantsuline struktuur ja mis kokku moodustavad teineteist tingiva terviku. “Shadowgraphis” loob just muusika meeleolu ja täiendab videoinstallatsiooni sensuaalsust. “Fluxuses” seevastu loob aga muusika avatuse, mis ületab nii inimeste ajaliku sebimise, teelolekud ja ekslemised iseenda tekitatud tunneterägastikus kui ka looduse tsüklilise aja — igavikus ei ole aega nii, nagu me seda mõistame, ja just selle igaviku ja üle ajalise piiri kestva armastuse mõõtme, millest “Fluxus” abstraheeritult räägib, toob Erkki-Sven Tüüri muusika kõne all oleva teose aegruumi.
“Ursula X” ja “Shadowgraph” on mõlemad võrdlemisi avatud struktuuriga teosed. Selle all mõtlen seda, et teoste lõpp ja algus on vähe märgistatud, vaataja astub situatsiooni, mis oma olemuselt juba toimib ja tegutseb, sel puudub tavapärane ülesehitus sissejuhatusest kulminatsiooni kaudu lõpplahenduseni. Selline käsitlus ei ole iseenesest uudne, kuid traditsioonilisel tantsulaval Eestis üsna vähe kasutatud. Kui neid teoseid ei piiritleks alguses ja lõpus kustuv valgus saalis, siis võiks vaataja lülituda pidevalt kulgevasse tantsuprotsessi. Selles tantsuvoolus on muidugi ka terviklikumaid stseene, mille puhul protsessist välja astumine, st näiteks saalist lahkumine, jätaks tekkinud muljekogumi poolikuks, kuid need stseenid pole üksteisest tihedalt sõltuvad, vaid pigem omavahel assotsiatiivselt seotud. “Shadowgraphis” hakkab poole pealt sissetulev taustatekstis esinev story-liin isegi segama ja lõhub etenduse üldist kulgu, kuid teisalt toonitab see veelgi enam lavastuse ajakategooriat — samaaegselt toimub mitu üksteisest sõltumatut tegevust, nagu meid ümbritsevas argielus, kus eri tegevused lõikuvad, ristuvad või kulgevad mööda paralleeli. “Fluxus” on suletud struktuuriga teos, st tal on selgelt piiritletud algus ja lõpp, kuid selle sisemine ülesehitus viib vaataja jälle ühtlaselt kulgevasse ajavoolu, kus kulminatsioonid tuleb ise luua. “Fluxus” meenutab ülesehituselt vanaaegset kappaltarit, mille välisustele on maalitud üks pilt, aga mida saab avada ja mille avamisel näeme teist või teisi pilte. Neid kõiki seob mingi ühine teema, kuid samas on tegemist iseseisvate stseenidega. Ja just selline on “Fluxus”, mis algab ja lõpeb 13-liikmelise balletirühma ühise liikumisega, kuid milles on olemas vaheosade paarid ja solist. Avastseeni lõppedes on see tinglik kappaltar avanenud ja ükshaaval astuvad vaataja ette erinevad kooslused, erinevad inimsaatused oma ihade ja igatsustega, et lõpuks jälle ühtsesse “inimkonda” sulanduda.
Ja lõpuks veel üks asi, mille poolest Kask Eesti tantsuelu tavadest erineb — see on tema kavaleht kui kunstiteos. “Ursula X-i” puhul võis näha veel traditsioonilist kava, kuid sel korral oli tegemist “Estonia” noorte koreograafide õhtuga, mitte üksnes Kase töö esitamisega. Kuid nii “Shadowgraphi” kui ka “Fluxuse” kavalehed pole mitte üksnes infoallikad lavastuse kohta, vaid nad on osa sellest, juhatades vaataja sisse teoste esteetilisse maailma. “Shadowgraphi” kava kujutab endast suletuna musta eesriiet, mille nelinurksetest avadest paistavad värvilised stseenid etendusest. Avatuna astume lavaruumi, mille videoinstallatsioon on kuldpruuniks tooninud ja mille kõrguse loob tantsijate peatatud liikumine. “Fluxuse” kava seevastu on suletud ümbrik — just nagu teos on suletud altar, milles olevate postkaartide üks külg kajastab etendust ja selle tegijaid, teine aga on etendusega seotud pilt.
Eespool toodust võib näha, et Kask ei ole üle piiride hüppav revolutsionäär ega ka mitte klassikalistesse raamidesse mahtuv looja. Oma loominguks vajab Kask teatrit ja selle tänapäevaseid valgustus- ning kujundusvõtteid, samuti säilitab ta kindla piiri lava ja lavavälise ruumi vahel. Kuid “Fluxust“ võib juba vaadelda kahest küljest ning kuigi säilib keskne perspektiiv, nihutab Kask seda siiski klassikalistest raamidest väljapoole. Samuti jääb tavapärase ja uuendusliku vahele Kase lava- ja liikumisaja käsitlus.
Kask näib eelistavat töötada klassikalise kooliga tantsijatega, kellele tema loodavad vertikaalid on omased ja kelle väljaspoolsus rõhutab Kase koreograafilise joonise kahedimensioonilisust. Samas tekkis “Fluxust” vaadates mõte, et milline võiks olla Kase looming siis, kui tema tantsijatel oleks pinges lihastoonuse asemel vabastatud keha ja “artikuleerituma” kehaga tantsijad, kas sel juhul säiliks praegune joonise lamedus või toimuks nihe liigutuste sügavuse ja avarama ruumikasutuse suunas. Kask liigub aeglaselt, kuid kindlalt akadeemilise ja nüüdistantsu piiril ning muudab kindlasõnalised sildid üha hägusemaks ja arutumaks.
1 Siinkohal tänan südamest Teet Kaske, kes andis mulle analüüsimiseks kasutada nimetatud kolme töö videosalvestused.
2 Esta Tatrik. Teet Kask tantsib tunnet ja sõnu. “Eesti Ekspress”, 22. VI 1999.
3 Samas.