KONTSERDIMAJA — KAS PÄRNU MOODNE MONUMENT?

TRIIN OJARI

“Me oleme tüdinenud sellest Eesti arhitektuuris valitsevast valgete sirgejooneliste majade kultusest“ — seda Pärnu kontserdimaja arhitektide Katrin Koovi ja Kaire Nõmmi arvamust mitmeid kordi kuulnud: “tahaks midagi muud teha“. “Otsisime linnale sümbolhoonet,“ sõnastas 2002. aasta algul oma seisukoha kontserdimaja arhitektuurikonkursi žürii. Vaevalt 11 kuud hiljem saigi Pärnu linn endale ovaalse, klaasise ja kerge kontserdihoone, mida õige marketing’i korral kerge vaevaga linna moodsa näona reklaamida võiks.

Pärnu kontserdimaja on järjekordne Eesti noorarhitektuuri projekt: 2002. aastal toimunud konkursi võitsid Katrin Koov, Kaire Nõmm ja Hanno Grossschmidt alla-kolmekümneste-büroost COO Arhitektid. Selliseid 1990-ndatel Kunstiakadeemia lõpetanud noorte loodud büroosid on Eesti arhitektuurimaastikul mitmeid, nende tegevus aktiivne ja eluiga koosseisude tiheda ümbergrupeerumise tõttu sageli lühike — COO-gi on juba hääbuv nähtus. Avalikud arhitektuurivõistlused seevastu on eelkõige Põhjamaade eeskujul sätitud Eesti arhitektuurielu korraldusliku poole suurimaid võite. Olukorras, kus riik tegelikult enamikke nii valitud projekte valmis ehitada ei jõua ning linna ehituspilti valitsevalt erakapitalilt keegi võistlusi ega suure tähega Arhitektuuri ei nõua, on avalike võistluste süsteemi ka palju kritiseeritud. Ent noortele on need vaieldamatult Suureks Võimaluseks, kohaliku arhitektuurimõtte arengule oluliseks mootoriks ning laiema üldsuse jaoks ehk kohtumiskohaks kaasaegse arhitektuuriga. Pea kõik siiasattunud välismaised arhitektid (aga eriti muidugi noored) on kadedusega imestanud siinsete värskelt büroo loonud kolleegide edukuse üle.

Selle maja puhul võiks ka rääkida ühe kultuuriobjekti sünni juures nii olulisest Suurepärasest Tellijast. Kultuuriasutuste nappi eelarvet, riiklike investeeringute segast poliitikat, omavalitsusjuhtide jõuetust ja mida kõike veel arvestades, on Eesti Kontserdi juhi Aivar Mäe vedamisel kerkinud kontserdihoone üleöö tõeks saanud ime. Arhitektuursete nüansside aspektist mõnevõrra vähem edukas oli tema idee maja ülikiirelt valmis ehitada — avamispeo kontserdi aegu kõrvaltrepikojas käinud kibe viimistlustöö ning peoliste kingi kattev ehitustolm jättis vägisi mulje lööktöö korras valminud näidismajast, pealesuruva kontserdigraafiku või majandusliku efektiivsusega ei tohiks välja vabandada ka seetõttu kiirustades tehtud arhitektuurseid otsustusi, mis mitmeski ruumielemendis tunda andsid. Tänavune Kultuurkapitali žürii, kes 2002. aasta parimaid arhitektuuriteoseid valima oli kutsutud, muide otsustaski kontserdimaja kui mittevalmis ja detailides pooliku objekti hindamisest kõrvale jätta.

Arhitekti täpne rätsepatöö, läbimõeldud detailid, arhitektuuriga lähikontaktist saadav täiuseaisting on muuhulgas asjad, mida arhitektuurifriigid majades (või laiemalt keskkonnakujunduses) otsivad ja mida kontserdihoone masti uusobjektidel luubi alla võetakse. Nende hoolikalt disainitud ja ainuõigete pisiasjade leidmise imeline rõõm, mis näiteks mõne välismaise ikoonhoone külastamisel valdab, veenab arhitektuuri lõpetatuses ja vastupidavuses. Avalikud hooned, mis reeglina riikliku kapitali finantseeritud ja mida möödunud sajandi lõpu maailma ehitusbuumis nii arvukalt pea kõigisse Euroopa linnadesse kerkis, on saanud heaoluühiskonna monumentaalseiks väljendusteks, kultuurirelvaks (sest tegu enamasti muuseumide, muusikakeskuste või teatritega), mille abil globaalses külas konkureerivad linnad enda atraktiivust tõsta püüavad. Need monumendid on määratud kaua kestma ja silmatorkav, veelgi parem — sensatsiooniline arhitektuur, soovitavalt mõne tippnime looduna, pole meediaajastul mõne linna imagokujundamisel mitte vähetähtis asjaolu. Soomlaste moodsa kunsti muuseum “Kiasma”, mis kerkis tuliste vaidluste taustal (arhitekt Steven Holl on üldse esimesi välismaalasi, kes üle saja aasta saanud Helsingi kesklinna midagi projekteerida!), on loonud põneva linnasituatsiooni ning tegutseb atraktiivse tõmbekeskusena; prantsuse snoobi arhitekti Jean Nouveli Šveitsi Luzerni kontserdimaja ehitamiseotsuses sai projektile määravaks rahvahääletusel võidetud poolehoid; Hispaania allakäinud tööstuslinna Bilbaosse ehitatud Guggenheimi muuseumi (arhitekt Frank O. Gehry) kui ameerikalikult eduka PR-kampaania vaimustust pole siinkohal mõtet kordama hakatagi — seda kajastas aktiivselt ka Eesti meedia ning tänagi kohtab siin arvamust, et ühe magnethoone taktika päästaks näiteks Tallinna arhitektuursest mõõnast. Seega on täiesti loomulik, et ka Pärnu kontserdimaja žürii otsis kujundit, sümbolhoonet, mis kogu ümbritsevat linnasituatsiooni aktiviseeriks.

Paraku ei oldud linnavalitsuses Mäe-suguse mehe ootamatuks tulekuks ja koheseks ehitamissooviks valmis — kiiruga pakutud krunt … tänavate vahel, peaväljaku äärse stalinistliku kortermaja tagahoovis tundub nii tähtsa maja jaoks tagasihoidlikuna, hoonet teisest küljest piidlevad kaubamajad on enese ja kontserdimaja vahele jätnud planeerimata eikellegimaa. Imposantne sillalt avanev õhtuvaade tuledes majale kaob peaväljakule jõudes või mööda Pikka tänavat välja sõites perimetraalse kvartali sisemusse. Kontserdimaja arhitektide sõnutsi parandab asja uue maja ja Pika tänava äärsete elamute vahele planeeritav jalakäijate tee, samuti jõeäärse territooriumi korrastamine ning atraktiivseks linnaruumi osaks muutmine. Kontserdimaja on loodud koos seda vahetult ümbritseva maastikuga — konkursiprojektis lookles maja ümber veel terrassiline pind, lõppvariandis jookseb hoonest hoogsalt välja kitsas trepiviirg, mis lisaks pääsuna teise korruse fuajeesse hakkab ühtlasi funktsioneerima rajatava bussipeatuse katusealusena. Loomulikult on igasugune asukoht alati vaieldav, ometi jääb kas või hetkel Tallinnaski Lasnamäe paekaldasse uuristatavat uut kunstimuuseumit vaadates kummitama mõte oskamatusest vaevaga kättevõideldud trumpe linnaehituslikult soodsamas suunas ära kasutada.

Pärnu kontserdimaja on monumentaalne ilma selle juurde käiva raskepärasuseta, suurejooneline ilma et detailide kallal (nähtavaid) higipisaraid valatud oleks. “Kulka” kõrge žürii põlgusest võib aru saada: viimistlusmaterjalid pole kuigi nooblid, üleminekud eriti hoolitsetud ega interjööride kujundus viimase peal. Arhitektide jaoks on olulised olnud põhiasjad: hoone väliskuju sobitumine linnamaastikku (oma suurimaks kaotuseks loevad maja kõrgemaks kerkimist ühe korruse võrra) ja selle suhtlemine ümbritsevaga; õhuline klaasfassaad ja selle suletud-avatud osade rütm; erineva ajalise ja funktsionaalse tegevusgraafiku toimimapanek (majas sai ruumid muuhulgas ka Pärnu muusikakool ja linnagalerii) ning mis kõige tähtsam — korraliku akustikaga, mobiilselt sisu muutev saal (võimalik mängida ka näiteks operette). Kahju on arhitektide õhuliselt läbikumava maja idee kaotsiminekust sobiva materjali kalliduse tõttu, et suletud seinaosad tuli nüüd eesti uuema arhitektuuri lemmikmaterjali — plekiga — katta, jääb ilmselt algselt plaanitud nauding hõrgust välispinnast saamata. Ebakorrapärase ovaali kujulise plaaniga kontserdimaja ruumiline ülesehitus on küllalt tavapärane — maapealselt garderoobikorruselt pääseb treppe mööda kontsertsaali esisesse peafuajeesse, sealt saab nii suurde saali kui selle kõrval olevasse kammersaali. Kõik ruumid on venitatud ümber keskse saaliringi, maja tagaosa täidavad piki kaarjaid koridore jooksvad ruumid muusikakoolile ja orkestrile. Esimesel korrusel kasutavad põrandapinda ühtlasi poed ja kohvik, teisel aga peafuajee kaarjat seina kunstigalerii. Kui interjöörid üldjuhul unikaaldisaini ega silmatorkavate materjalivalikutega ei hiilga, siis eriliselt kiita võiks arhitektide endi kujundatud valgeid torujaid valgusteid, mis kõrgelt fuajee laest sammaste vahelt alla ripuvad ja maja arhitektuurselt kõige elamuslikumale ruumile punkti panevad.

Kontserdimaja on orienteeritud sillalt ning keskplatsilt tulijale — mastaapne otsmine klaasfassaad toob õhtupimeduses nähtavale fuajeedes ja treppidel ringlevad inimesed, kontserdimelu. Hoone konstruktiivne karkass — saledaile betoonpostidele toetuv katuslagi — on loetav ka välisfassaadi püstjate ribadega liigenduses, kus varieeritakse akende-seinte laiuseid. Kui külgedel asuvad veel pääsud kõrvalruumidesse ja muusikakooli ning avatud-suletud seinaosade rütm on veel küllalt “hõre“, siis maja kaubanduskeskus “Port Artur 2-e” poolne tagaosa oma estakaadi, transpordiuste ning tumma seinapinnaga jätab vägisi mulje taguotsast, mis hoovi varjumise asemel keset avarat, seni veel määratlemata linnaruumi jäänud. Kuidas kogu ümbrus välja kujuneb ja kas Pärnu linnaplaneerimisamet ala korrastamiseks mingeid jõupingutusi teeb, on täna veel selgusetu.

Hiljuti Barcelona moodsa kunsti muuseumi hoonet vaatamas käies tundsin õõvastust ning tülpimust nende üksteist arhitektuuriga üle trumpavate ühiskondlike kultuuriobjektide vormikeelest, mis tegelikult populismist jutlustavad. Ameerika valge neofunktsionalismi kaubamärgi, arhitekt Richard Meieri projekteeritud ja 1992. aasta olümpiamängude palavikus valminud kesk vanalinna laiutava säravvalge muuseumihoone põhikomponendiks on korruseid läbistav fuajee, mille õhuruumis siksakitavad majesteetlikult pikad kaldteed. Harmooniline, suurejoonelisi ruumivaateid pakkuv kunstitempel. Plaaditud ja samuti kaldpindadega kujundatud platsi selle ees on aga hõivanud rulamehed, grafiti-tegijad (võib arvata, et valgeid seinu tuleb tihti üle värvida) ja muu endale kiirelt pesa loov linnakultuur, kel monumentaalse klaashoone “moodsusega“ mingit pistmist pole. Nii nagu kaasaja linnaehitus on lõpetatud suurvormide kompositsioonidesse sättimise asemel muutunud tegevuseks, mis aina ebamäärasemaid liikumisi, suuri transpordi- ja liikumisvooge hoonete programmilise kooslusega ühendab, väärtustatakse ka lõpuks sellisel viisil sündivas arhitektuuris seda,  k u i d a s  maja toimib. Materjalide aeguvus, detailide asendatavus, ruumiskeemide muudetavus ning paindlik ülesehitus — kõik see teeb majast protsessi, lähendades teda kindlasti ka kaasaja tarbijamaailma masinavärgis nii väärtustatud kiirelt muutuvale tootele.

Mobiilsete, samas sajaprotsendiliselt turumajandusreeglite poolt loodud kujundusloogikaga majade tarbeks on eesti keeleski kodustatud “konteinerarhitektuuri“ sõna — viitamas pelgalt kattematerjali värvi ja logo suuruse poolest erinevatele majakastidele, mis kiirteede äärde või äärelinna ostuparadiisidesse kerkivad. Loomulikult on seda tüüpi arhitektuur vaid äärmuslik näide, mis kontserdimaja taolise suurobjekti puhul kohatugi tundub, ometi on COO-de loodud kujunduskeeles annus määratlematust, juhuslikke valikuid, voolavat ruumi, väliskooriku ja sellest eraldi seisva seesmise organismi teemat. Sobiv oleks ehk kasutada ka “nõrga“ arhitektuuri terminit, sest kontserdimaja ei pretendeeri ajatu monumendi staatusele, tema kergus ja lõpetamatus detailides muudab ta ühtlasi avatumaks võimalikele teisenemistele ja uutele interpretatsioonidele.