Rumal küsimus on nagu liiga lühike nöör — ei saa kaevust vett kätte.
Kevadine suurvesi annab lootust.
Alustan sellest, millega sina kord lõpetasid:
Kes on Naatsareti Jeesuse vanaema?
Naatsareti Jeesuse vanaema — Maarja ema. Kahjuks ei tea temast. Ehk rääkis põnevaid jutte ja pärimusi?
Aeg antud… milleks praegu?
Aeg antud…
Sub specie aeternae. Igavikku sulab aeg. Kuivõrd siis sõltume ajast?
Tyytav kolmemõõtmelisus ja minevikust tulevikku “jooksev” jooneline aeg… Tuleks lastele õpetada Einsteini aegruumi ja sellest tulenevaid järeldusi, kuigi valguse lõplik kiirus paneb meid jälle puuri.
Kõiksusevangla.
Tessarakt.
Mitmedimensionaalsus.
Vabalt liikumine ajas ja oma eluaja teadmine.
“Rongile tormamine” ja “ajast mahajäämine” on naeruväärne.
Kujutlesin kunagi, et oleme nagu kalad traadile kuivama pandud. Traat/nöör — aeg.
Synd vastik, surm vastik, elu selle vahel tihti piin ja kannatus, sest Universumi saatust me teame — kas tõmbub kokku või lõplikult avardub. Meile kui bioloogilistele olenditele pole mingit pääsu. Kas oleme ummiktee ning jääme fossiiliks?
Vaja areneda uuele astmele. Praegune inimene rahul sellega, mis ta on.
See on jube.
Kas teatril on oma osa selles? On see teisiti kui oli varem?
Unistan teatrist, kus on Kristuse meelega näitlejad, kes ei sõltu ajast, on saanud igavikukogemuse ning unistavad uuest inimesest ning näevad teda.
Mis osa teatril praeguses maailmas, Universumis?
Ma olen yldiselt pessimist.
Nõustun Soome “ökofašisti” Pentti Linkolaga, et ökokatastroof on juba käes. Meie kosmilisel ajastul on eriti häbiväärne USA, kes selle asemel, et NASA-le ja põliselanikele (nn indiaanlastele) raha anda, raiskab nii tohutuid summasid sõjamasinale.
Maailma kapitalistlik systeem on inimest kägistav, korporatsioonide võim vastik. Endisega võrreldes on ainult kirik võitnud, surve alt vabanenud, kuid ei oska midagi selle vabadusega teha peale supiköökide ja riigiga amelemise.
Jumala riik pole siit maailmast, kuid ometi peame valmistuma seda vastu võtma, ja nii palju, kui meie kujutlusvõime võimaldab, seda ka maa peal ehitama.
Suurimad kuriteod Eesti vastu on olnud välisvõimu julmutsemised meie kallal aastasadade jooksul, kyyditamised ja Uku Masingu — eesti rahva vägevaima vaimu ahistamine. Kuigi ta tegi sellest hoolimata rohkem kui ykski teine nn intellektuaal või dissident. Tema töö ja looming tõesti jääb. Vabariik praegu oleks võimaldanud tal liikuda ja andnud talle vabaduse, kuigi kahtlen, kas teda oleks mõistetud.
See on vabanemise pluss.
Muu on yldiselt sama, ainult terminid/nimetused asendunud. Materialistlik ideoloogia jätkub raha- ja võimukultusega. Yheparteisysteem on asendunud mitme partei omavahelise kemplemisega ning tõeliselt vastik vene võim on asendumas Brüsseli võimuga.
Oleme pärdikud, ahvime kõike järele, mis varem tehtud või mis välismaal tehakse, algupärasus puudub.
Siit kramplik oma identiteedi otsimine.
Rahvas on vaesestunud ning haridus allub kasuahnuse, konkurentsi õpetusele.
Kui ometi iga intelligentne inimene peaks mõistma, et vaja oleks tõeliselt inimväärset võrdsust algsetes elamistingimustes (minimaalne korter, toit, rõivas tasuta oma kodanikele!) ning KOOSTÖÖ, aga mitte totter konkurents ning majandusliku kasu ja kasumi tagaajamine, mis paratamatult lõhub maailmas keskkonda, kus me elame, ning viib inimkonna paratamatule metsistumisele ning hukule.
Teater pole muutunud, ainult repertuaaris.
Draamateatri juht kuulutas, et janti peame tegema selleks, et siis saab “tõsist kunsti” selle arvel teha. Sama rääkis kunagi Ird: peame ideoloogilisi asju tegema, et ka muud võiks etendada. Kui enne vene jandid, siis nyyd Ameerikast ja Euroopast; eriti vastikud on (sari)mõrvarite “ilusad” kujutamised ning hälvetega inimeste “kangelasteks” tegemine ning tyhiste muusikalide vohamine, et massidelt raha pumbata.
Pääseteeks võiks olla kõige selle hylgamine ning teatri muutumine vaimseks kojaks, kus haritud kirjanikud, näitlejad ning lavastajad jt huvituvad tõsistest probleemidest, ei häbeneks tunnistada armastuse võimalikkust ning suunaksid kogu tegevuse targale vaatajale.
Aga selleks peab enne ise targaks saama.
Kahjuks vohab aga rumalus ning teatrietendustest on tehtud kaup, aga mitte kunst.
Vaja oleks väikesi ryhmi ning täiesti uut haridust ning oma eesti (loe: soome-ugri + põhjarahvad) spetsiifilist teatrit, mis ei sarnaneks millegi muuga.
Kas lavastaja vajab lahtiharutamist oma lavastusest? Näitleja oma osast?
Lavastusest enda lahtiharutamine ei ole mulle raske. Keskendun kohe uuele asjale, tavaliselt loen midagi uut ning unustan eelneva. Proovid olid tähtsamad kui resultaat.
Nyyd, vanemas eas mõtlen vahel minevikule ning siis ilmuvad silme ette mõned pildid tehtud lavastustest või näitleja intonatsioonid.
Jah, juba ammugi võrdlesin lavastuste tegemist seebimullide puhumisega…
Seisund või emotsioon.
SEISUND on minu jaoks liiga staatiline termin, eeldab seismist, kuid me peaksime olema pidevas muutumises, arenemises.
EMOTSIOON on millelegi reageering. Emotsiooni/tunnet võib tekitada ka sõna (nt ”sa oled loll”, “sa oled tark” jne).
Sõnale reageerimist lavastamise käigus on huvitav jälgida. Seda peab tundlikult aduma. Näitleja tundlikkus sõnale on väga tähtis etenduses, sellest oleneb mängu elavus.
Kuid kasutaksin sõna MEELEOLU. Meel on meie keele ja psühholoogia kontekstis väga oluline. Sellele võib ehitada MEIE keelele omase psühholoogia. Selle sõna uurimises on teinud suure töö ära Uku Masing ja temalt on palju õppida.
Meeleolu on nii intellektiga, tahtega, käitumisega kui ka tundega seotud (nt ”mõistlik meel”, ”meeletu”, “hea meelega” jne). Meeleolude vaheldumist tegelaskujus on vajalik näitlejal tabada ja seda edasi anda. Erinevate meeleolude harmoonia või disharmoonia annab värvingu kogu etendusele.
Kõige tähtsam on, et näitleja taipaks, mõistaks, mida ta teeb (olgu see analyysi teel või intuitiivselt) ning suudaks spetsiifilist tehnikat kasutades meeleolu vaatajale-kuulajale edasi anda.
Põhjaks on näitleja vägi ja võlu (mitte võõrkeele sarm!). Erinevad väed põrkuvad, yhtivad, lahknevad ning seletamatu võlu jääb pysima ka pärast etenduse lõppu ning seda näitlejat tahab vaataja taas tulla vaatama. Ja see on kõige tähtsam!
Etendus on siis tõeline, kui vaataja tahab seda korduvalt näha nagu väga head muusikapala kuulata või maali silmitseda/vaadata.
Kogu sellest jutust aga ei mõika näitlejale, kes pole virgunud, kes pole valgustunud (Zeni terminiga kogenud SATORit).
Kas peab kõnelema asjust, mille olemasolu ei vaja meie hingejõudu?
Hingejõu kohta võib öelda hingevägi, vaimuvägi.
Kui me eeldame, et hing ei ole surematu ja kõik lõpeb surmaga, siis oleme raiped juba siin elus. Jumal on kinkinud meile ajatu-ruumitu-surematu hinge ning me peame tõesti tegema kõike tõelist “kogu hingest ja väest”.
Kuid on ka asju, millele me oma hingejõudu kulutama ei pea (nt olmemured!) ning ainult ilus, kaunis olme on hingestatud (nt igal asjal on hing, ka sellel pastakal, millega kirjutan praegu). Olen rahulikult animist ning usun ymbritseva hingestatust.
Inimeste puhul vahel kahtlen. Sest võib ju myya oma hinge kuradile (nt mammona) ning igapäevases tormamises end hingetuks joosta. Nii et paljud on lihtsalt liha või robotid. Tihti pole see inimeste endi syy, vaid yhiskondlik kord ei anna neile asu.
Ulme või olme. Ime.
ULMAD on väga olulised. Olulised on muinasjutud ning oluline on ka hea ulmeromaan (nt H. Wellsi “Inimjumalad”, A. Clarke’i “Lapsepõlve lõpp” jt), mis paneb unistama uuest inimkonnast või täiesti uuest tõust, mis kunagi inimkonna siin maa peal asendab. Utopistlikud romaanid on toredad. Muide, leidsin teadlases Stephen Hawkingis mõttekaaslase — ka tema ei kannata synnitamist: vaatas pealt oma kolmanda lapse syndi ning nägi, kui raske on lapse peal ema seest välja tulla. Ta unistab, et hakatakse emaväliselt lapsi aretama ning siis ka ajumahtu suurendama. See oleks tõesti tore!
IME. Ilma vaimuta, ilmutuseta imet ei toimu. Ime on see, kui loodusseadused enam ei kehti, kui võimatu saab võimalikuks.
Lapsed usuvad veel imesse, meie kahtleme, kuid ilma imedeta on meie maailm argipäev, mis tapab.
Olen ikka rahulolematu olnud näidenditega, mida olen lavastanud, just ime puudumise pärast, sellepärast olen vähemalt toonud muutuse etenduse lõppu.
Imega lõppev etendus on tõesti olnud minu siht (ka etenduse sees võivad juhtuda imed).
Kogu etendus võib olla IME!
Rist on kasvanud kõiksusest läbi. Ägav loodus. Lapsed.
Rist on kasvanud kõiksusest läbi… Kunagi (mäletan täpselt millal!) ilmus mu silme ette ring, mille läbistas rist. See andis mulle TEE välja. Jeesus on tulnud meid päästma. Rist on see, mis meid kõiksuse vanglast päästab. Ta lubas ju tagasi tulla ning meid kaasa võtta sinna, kus Tema on.
Ja see on minu arvates väljaspool aega ja ruumi.
Vabadus.
Ja kui oleme ristitud — seega ylestõusnud, siis ägav loodus rõõmustab meie yle, nagu Ta rõõmustas ylestõusnud Jeesuse yle, sest jumalalapsed on ilmunud maa peale.
Aga kes on allutaja (Rm 8, 20)? See vaevab mind!
(Pauluse kiri roomlastele 8, 19. sest loodus ootab pikisilmi Jumala laste ilmumist. 20. Loodus on ju allutatud tyhisusele — ei mitte vabatahtlikult, vaid allutaja poolt — kuid ometi lootuse peale, 21. et ka loodus ise vabastatakse kord kõdunemise orjusest Jumala laste kirkuse vabadusse.
Uus Testament ja Psalmid. Tõlk. Toomas Paul ja Uku Masing. Tallinn, EELK Konsistoorium, 1989.)
Lapsed Rahe ja Rama hingavad nohinal ilma enese sisse ja ennast välja. On öö. Puhaku Nõndanäinu silmad Sinu laubal ja laste väsinud varvastel.
Küsinud ANNE TÜRNPU