RELIGIOOSSUS EESTI TEATRIS JA EESTI TEATRI RELIGIOOSSUS
Selle teema lühildasel käsitlemisel on suur oht minna heietusega abstraktseks. Samas on see tõenäoliselt mõneti paratamatu, aga hullema suudab ehk ära hoida. Ja lõpuks teadmine, et ma ei ole ei teatriteadlane, -kriitik ega -praktik, annab mulle kindluse vaadelda asju lihtsalt läbi enda, kartmata saada naeruvääristet ametikõlbmatuse tõttu.
I Religioossus eesti teatris
Näen seda kahel tasandil. On ilmselt võimalik vaadelda ka rohkemaid tasandeid kaasates, eks religioossusest arusaamine olegi üsna isiklik asi. Siin aga pakun välja just sellise kaemuse.
...on religioossete inimeste olemasolu teatris. Kui nüüd üsna klaari pilguga vaadata, jagub teatrisse küllalt neid, kes avalikult on oma maailmavaadet nimetanud. Religioossed inimesed on kindlasti religioossuse näitaja teatris. Täiesti füüsiline näitaja. Nende inimeste avalik tunnistus (ma ei mõtle muidugi koosolekul ettekandmist) on piisav sellise järelduse tegemiseks. Ei ole saladus Indrek Sammuli, Liina Olmaru, Rain Simmuli või Andres Noormetsa siiras tunnistus kristlusest. On aga kindlasti ka palju neid, kes ei kipu oma ilma tutvustama, vaid püüavad seda pigemini peita. Eestlaslikul moel, sest see on nende siseasi ja mine tea, äkki veel muutub kuskil komistuskiviks. Seda tuleb kõigest hingest vaka all hoida. Siinjuures võiks ka küsida, mida otsib Jaanus Rohumaa “Võlumäe” nõlvadel? Miks püüab taibata vanagermaani usundi väge? Miks Ülle Lichtfeldt asus õppima usuteadust? Miks Andres Lepik otsis Helme kiriku varemete mant lunastuse võtit?
Vesteldes Evald Hermakülaga pisut enne tema lahkumist, taipasin, et subjektivismi guru Vahingu kõrval on eesti teatril olnud ka oma teoloog, kes paljudele teadlikult või teadmata tõi esile vajaduse kujutada ilmavaateliste näidendite puhul religioosset intensiooni nendes esitet küsimustes, olles nõnda enam või vähem oma põlvkonna skolastik ja ulatudes tollest põlvkonnast väljapoolegi. Muidugi ei olnud Hermaküla keegi, keda võiks või peaks üle hindama. Nagu ka Toomingat. Hermaküla lahkumise teoloogia ja selle asetumine eesti teatri konteksti jäigi mulle segaseks. Aga kes on ütelnud, et religioossus teatris peakski olema mõistetav kõigile? Kui Tooming püüab Masingu moodi kirjeldada teatriilma tegijate sisekaemuslikke küsimusi, siis on osa Toominga ütetest hämar. Osa aga nii kirgas, otsekui näeks teda “palgest palgesse”.
Näitlejad muidugi kannavad rolli üle oma ilmavaate elemente. Mõnikord on neid selgesti näha. Eeskätt lavastuste puhul, mis on tehtud meeskonnatööna või sääl, kus näitlejale antakse suht vabad käed rolliga suhestuda. Suuresti aga näeme lavastuses Suure Pintslitõmbaja — lavastaja — maailma. Niivõrd palju sõltub vähemasti eesti teatris just temast. Kas sisuliselt väga religioosseid küsimusi ja suhteid esitav näidend saab laval oma olemusliku sisu kandjaks? Või annab lavastaja temale mõjunud möödunud nõukogude aega arvestades asjale profaanse vaatenurga?
Heebrea rahva poeg Adolf Šapiro koos oma lahutamatu genoomiga lavastas Turgenevi “Isad ja pojad” ja tõi kogu tüki vältel domineerivalt esile just päälkirjas mainitud suhte. Kui India režissöör Raj Kapoor oleks lavastanud sama teose (võib-olla ongi?), olnuks mängu juhtfiguuriks ja kõikide suhete keskmeks tõenäoliselt hoopis Arina Vlasjevna Bazarova. Ema. Judaistlik või õigeusklik patriarhaalsus oleks asendunud brahmanistliku matriarhaalsusega. Nii palju erinevaid rõhuasetusi. Ja lõpuks oleks lavastusel teine võti, teine õhk, teine ilm...
Teame näiteks, mida tegi Unt “Laulatuse” ja “Richard III-ga”. Milline olnuks Maeterlincki “Pelléas ja Mélisande” Undi religioossest ilmast tulnuna? Ei kavatsegi hiromanti mängida ja ennustada. Positiivne skepsis on ka varem andnud mänguruumi ja kirevaid võimalusi oma maailmavaate lavastusse vermimiseks. Päris mitte nii kirevat ja järskude pööreteta maailma võib näha Lembit Petersoni lavastuses “Pelléas ja Mélisande”. Ta on piisavalt krantslik, ent piire tunnetav, kompiv. Tema ilmavaade näeb “armastuse-teoloogia” akordi ülemhelisid. Armastuse kolm vormi: fileo, eros ja agape joonistuvad lavastaja käe all tegelaskujude suhetes laval selgelt välja. Ja nõnda loomuldasa ka see, millisest usust lavastaja toitub.
...eesti teatris on minu meelest suhteliselt kerge jälgida. See on maailmavaatelisi küsimusi esitavate näidendite rohkus. Eestlane vist ikka on kord selline, et peab teispoole tähti kiikama. Sest need asjad loevad talle midagi. Profaanid saavad öelda, et tegelikult on narratiivseid vastuolusid pakkuv näidend lihtsalt publikule etem. Nojaa. Ka see on õige. Vaadatuna aga hoopis muu nurga alt. Võib tähele panna, et tahes-tahtmata saab sajast vakast tangusoolast ükskord villand ka soolajanulisimal vaatajal. Ruum peab eestlasel ühel hetkel suureks saama ja aeg sügavaks.
Religioosset olmet ja küsimusi esitavaid näidendeid on jagunud klassikaliste konfessioonide ruumist postmodernismini välja. Iiri katoliikluse külamured (“Inishmaani igerik” või “Connemara. Üksildane Lääs.”). Vene õigeusu õpetusest lähtuvad eetilised paradoksid (“Kuritöö ja karistus”) või koguni “Aristokraadid”. Kui miskit ehtprotestantlikku meenutada, siis vahest “Kolmekrossiooper” oma väändunud kalvinistliku presbüteriaanlusega? Postmodernistlik kaemus — “Kahe maailma hotell” Rakvere poolt.
Kindlasti ei ole religioosne iga näidend, kus üheks tegelaseks preester või munk, guru või pastoriproua. Religioosne ei pruugi olla ka tükk, kus osades Jeesus, Sarasvati, Poseidon või Kun Yin. Ja veelgi enam, mitte kõiki lavateoseid, kus tsiteeritakse koraani, “Atharvavedat” või piiblit ei saa vastava religioossuse tasandil vaadelda. Peab olema religioosne mure, metafüüsiline probleem ja see peab inimest otseselt puudutama.
II Eesti teatri religioossus
See asetub fenomenoloogilisele olmale: teater ongi religioosne nähtus. Eesti kontekst annab sellele omapoolse rõhu, mis ei ole niivõrd vormiline, kuivõrd sisuline.
Teater on sakraalhoone, kogudusekoda, milles toimuvat vajavad inimesed tulevad osa saama riitusest, mis ülendab nende vaimu. Nood teatrirituaalid on täis elemente inimeste igapäevaelust, nonde endi keskelt. Ainult selle kaudu — otsekui peeglist vaadates — aimatakse Kunsti, loomise pühadust.
Ma arvan, et eesti teatri religioossus on eriline ja eriliselt alalhoidlik, nagu kõik asjad väikese rahva puhul. Vahest soomeugri konventsionaalsus nõuab seda, kes teab. Nimetaksin eestlasi teatriustavaks rahvaks, kes neelab alla ka näitlejate mujal veiderdamise. See, mis toimub teatris esoteeriliselt, ei ole tähtis. Tähtis on riitus. Päevast päeva ja aastast aastasse kestev riitus. Muutugu ümber mis tahes, teatripublik hoiab oma kogudusest kõvasti kinni. Ja on tihti palju ustavam teatrikogudusele kui oma usukogudusele. Teatrikogudus on oma ülesehituselt usukogudusega peaaegu identne. On ülempreester (peanäitejuht), kel suur vaimne autoriteet. On preestrid (lavastajad), on diakonid, ministrandid, muusikud ja koor (näitlejad). On küünlameistrid, kellamehed, kirikuteenijad, lubjapõletajad (tehniline personal), on koguduse vanem (direktor) ja koguduse liikmed (publik).
Küllalt keeruline, aga mitte võimatu, oleks praegusel ajal teatrit üles ehitada eesti muistse rahvausundi järgi näiteks nõnda, et teatris on tööl vaid ird- või siirdhinged ja publikuks loitsijad. Ja teater ainult nelja tee ristumiskohal keset metsa. Kuigi ka sellesuunalisi samme on tehtud.
Eesti teatri esoteerilisus on üldteada. Profaanses keeles on nimetet, et teatriinimesed kogunevad “tsunftiks”. Tolle tsunfti asju eriti kuskil mujal ei räägita, kui vaid eneste keskel ja omadele kõrvadele. See olm toob esile gnoosise eesti teatris, kus kogum inimesi arvab enesel olevat “valgustet” tõe, mida keegi teine ei mõista ja sestap ka kuulma ei pea. Sest selle leiabki ainult valgustumise teel. Valgustumistehaste roll on aga ainult lavakoolidel. On muidugi üsna loomulik, et teater on oma koguduslikust elust lähtuvalt intiimsem kui külakõrts, aga ta ei ole ju midagi eemalseisvat. Samas, kogedes teatriinimeste avatust Lääne-Euroopas, mõistan ma üha vähem teatriinimeste kinnisust Eestis. Sääl laskuvad teatripreestrid, ministrandid, oma koguduse liikmetega samale tasandile, siin aga tunnukse seismavat kättesaamatus kauguses. Sääl ollakse avatud nii laval kui vabas vestluses teatrist, siin — laval lahti ja mujal kinni. Kas turu väiksusest tulenev ja pääletungiv tarbijamentaliteet on muutnud eesti teatri nõnda esoteeriliseks? Kes seda teab.
Aeg on kuningas.
Ühte on usukoguduste elu küll näidanud (ja seda maksab vist ka teatrikogudusel tähele panna): see, kes läheb profaansete asjade ja ratsionaalse tarbimisega tiiba ripsutama, seda ootab ees oma näo ning õpetuse kaotamine ja üsna kindel lõpp. Või veelgi hullem, jupiviisiline lahustumine muusse. Aga nagu ühes koguduses olema peab, on vajalik, et usk oleks päämine ja siis elatakse üle ka kehvemad ajad.