MARIUS PETERSON

LITURGIA? KONTSERT? ETENDUS?

Märkmeid pärast liturgilise draama “Ludus passionis” esiettekannet

Pühapäeval, 30. märtsil oli kell 19 Olsztyni katedraalis korraline pidulik missa. Igas Poola katedraalis on neid pühapäeval mitu, suuremate linnade katedraalides, suurtes kloostrikirikutes toimub neid päevas kümneid. Rahvast on Olsztyni kirikus väga palju, kõik ei mahu sissegi. On neidki, kes kuulavad ukse taga kõlaritest — teevad seda vaid kohusetundest, vahivad ringi, kohendavad autot ja ajavad vahepeal omavahel juttu. On aga palju neid, kes käivad pihil ja osalevad missal väga keskendunult. Pühapäev on Poolas ja kogu kristlikus maailmas uue nädala esimene päev, hingamispäev. Ja on Suur Paast, aeg, mis on kirikuaastas eriline, inimese ja Jumala vaheliste suhete läbivaatamise ja kordaseadmise aeg.

Orelit sel pühapäevaõhtusel teenistusel Olsztynis ei mängita — on noorteansambel ja kitarr, mikrofonid ja võimendus. Nendesse kätketud püüdlikkus ja emotsionaalsus kannab teistsuguse värvinguga emotsioone kui need, mida kirikus ootaks. Mulle need laulud ei meeldi, vähemalt mitte kirikus. Need laulud isegi segavad mind, need on liiga kitsad, liiga esitaja isikut võimendavad, neis puudub mõndagi, mis kirikulaulule vajalik. Ja ka kirikulised ei laula neid kaasa, olgugi et šlaagrimuusika kirikusse toomisel on üks argumentidest “lähenemine tänapäeva inimestele”. Aga see ei ole südamest laulvate noorte süü, probleem on sügavamal.

Jutluse asemel on sel päeval äärmiselt mõjuv ja mõtlemapanev sõnavõtt ühelt Indiast saabunud Ema Teresa õelt, kes räägib oma igapäevatööst vaeste ja surijatega, prügikasti juurde jäetud imikutega...

Missa lõpeb, preester kutsub aga rahvast veel kirikusse jääma, et osaleda kannatusaja sündmusi käsitleva liturgilise draama ettekandel. Esitajateks külateater Olsztyni lähedalt Wegajtyst ja “välismaised solistid”. Paljud inimesed jäävadki kirikusse, paljud lähevad kiiresti välja. Kiriku ette on aga kogunenud hulk kavaraamatutega inimesi, kes missal ei osalenud, kuid kes on saabunud üle Poola (paljud neist 300—500 km kauguselt!) just nimelt kohe algavale liturgilisele draamale. Kui kõik kirikusse saavad, on rahvast nii palju, et ei ole kohta, kuhu astuda. Ettevalmistamine aga käib — lülitatakse välja mikrofonid ja elektrilambid, süüdatakse tohutul hulgal küünlaid. Kui see kõik on valmis, peab liturgilist draamat assisteeriv kohalik preester väikese kõne, kutsub inimesi osalema — liikuma koos sündmustega mängukohast mängukohta ja võimaldama näitlejatele-lauljatele läbipääsu. Ta juhib ka tähelepanu kohale tulnud peapiiskopile. See on suur au ja paljude kirikuliste jaoks tõuseb sündmuse väärtus oluliselt.

Siis moodustub varem küünalde süütamisega tegelnud valgetesse albadesse riietatud inimestest — kokku umbes kolmkümmend — protsessioon. Preester laulab “procedamus in pace”, koor vastab “in nomine Christi. Amen” ja asub hümni lauldes liikuma. Edasi toimubki kõik peamiselt ladina keeles, ka dialoogid. Vahepeal on mõningaid vanagermaanikeelseid katkeid. Ja mõistagi toimub kõik lauldes. Protsessiooni lõpus liigub kahe ministrandi saatel kohalik vaimulik, ning tema ees kannab kuldsesse rõivastatud kantor suurt evangeeliumide raamatut. Inimestest pungil katedraalis liigub protsessioon aeglaselt, ometi suure huvi ja tähelepaneliku, ruumi tegeva kaasabi saatel.

Seejärel algavad esimesed vaatepildid, “stseenid”. Kantor laulab lühikesed sissejuhatavad olukorrakirjeldused ja siis kutsub Kristust kehastav inimene endaga kaasa tulevased apostlid, kalurid Peetruse ja Andrease. Veel annab ta pimedale tagasi nägemise, kutsub puu otsast alla Sakkeuse ja õnnistab tema külalislahket maja. Kõik kolm sündmust toimuvad kesklöövis, kus rahvas igas punktis vajaliku mänguruumi vabastab. Sündmused mängitakse lahti kahe-kolme lausega, melismaatilist laulu saadavad kristlikust ikonograafiast tuttavad, tinglikud žestid.

Siis sekkub jälle preester, laulab palve ja taas moodustatakse protsessioon, mis sedakorda liigub kirikust välja. Protsessiooni ees liigub skulptuur — eesli seljas istuv Kristus. Kristust kehastanud inimesest on saanud tavaline kooriliige. Suur osa rahvast väljub ühes protsessiooniga. On aga ka palju neid, kes otsustavad kirikus oodata — mõnedele teeb liikumine vanaduse tõttu vaeva, mõned lihtsalt sellepärast, et oma head istekohta säilitada. Palmipuudepüha protsessiooni sarnaselt liigutakse ümber terve kiriku, vahepeal heidavad poisid eesli ette palmioksi, austades nii Jeruusalemma sisenevat Kristust. Vihma hakkab sadama, mõned inimesed sätivad kodu poole, mõned lähevad kiiresti kirikusse tagasi, suurem osa aga siseneb taas kirikusse koos protsessiooniga.

Ja jälle stseenid. Inimesed hakkavad üha enam võtma omaks mängureeglit — liiguvad mööda kirikut, et vaadata eri paikades lahtihargnevaid sündmusi. Nagu idakirikus liigutakse teenistuse ajal ikooni eest ikooni ette. Pingid segavad, kõik ilmselt ei tea, et sarnaselt idakirikuga ei olnud ka läänekirikus keskajal pinke ja paljudel võiks tekkida õigustatud pahameel — “miks me midagi ei näe”, pahameelt pole aga tajuda. Need, kes ei näe, ajavad järge kavaraamatust, kuulavad laulu ja ootavad, kuni mõni stseen nende läheduses aset leiab.

Tantsu saatel mängitakse ühes nurgas lahti Maarja Magdaleena lõbuelu ja pöördumine, teises nurgas toimub seejärel Jeesuse jalgade pesemine ja võidmine, pattude andestamine. Kesklöövis äratatakse surnuist Laatsarus. Stseenide vahepeal on hümnid ja responsooriumid. Juudas müüb Jeesuse. Kiriku peaaltari ümber kogunevad apostlid ja Kristus, preester suitsutab viirukiga altarit — viimne õhtusöök. Siis Jeesuse pikk palve Õlimäel, tema vangistamine ja kohtumõistmine. Kirikus on tekkinud tõeline ühtsus — ei ole enam esitajaid ja vaatajaid. Kõik osalevad teenistuses. Seda on tugevalt tajuda ja seda kinnitavad hilisemad vestlused. Täielikult on omaks võetud ka kummaline žestide keel ja ladinakeelne laul.

Pärast kohtumõistmist ja piitsutamist võtab Kristus risti selga ja liigub läbi kogu kesklöövi. Kirikulised langevad põlvili ja nutavad. Altari ette jõudes annab Kristust kujutav inimene risti preestrile üle ja eemaldub ise. Ristile kinnitatakse puuskulptuur. Hakkab kostma Kristuse ema Maarja, Maarja Magdaleena ja apostel Johannese lamentatsioon. Nad liiguvad läbi kiriku, krutsifiksi poole. Siis on kuulda Jeesuse sõnad, kes usaldab Maarja ja Johannese teineteise hoolde. Jeesuse viimased sõnad “sitio” ja “consumatum est”... suur vaikus. Jeesuse surmakarje “Ely, Ely, lema sabactany”. Kirikus on pikk haudvaikus.

“Tõesti, see inimene oli Jumala Poeg,” ütleb ristilöömise juures olnud sõdur. Kantor intoneerib vana poolakeelse hümni “Krzyzu Swiety” (Püha Rist) ja kogu kirik laulab seda kaasa. Vaatamata sellele, et toimunu on väldanud kaks ja pool tundi, et on pühapäeva õhtu ja kell on pool üksteist, on kirik siiski endiselt inimesi täis.

Ristilöödu kujutis võetakse ristilt maha, viiakse käärkambrisse ja sinna liiguvad hümni saatel ka kõik liturgilise draama osalised. Kõigile tuntud kannatusaja hümn lõpeb ja inimesed lähevad vaikselt kodudesse laiali.

* * *

Mis see siis oli? Liturgia? Teater? Kontsert? Mis neid sadu inimesi kohale tõi, lõpuni jääma sundis?

Vastuseid nendele küsimustele on ilmselt palju. Tõenäoliselt oli sel õhtul kohalviibinute seas nii neid, keda ei rahulda läänekiriku liturgia praegune seis. Küllap oli neid, kellele meeldib varajane muusika, ning neid, keda huvitab teater ja teatriotsing. Ja oli lihtsalt koguduseliikmeid, Olsztyni elanikke.

Mida taotlesid sündmuse ettevalmistajad ja korraldajad? Kes need olid?

Ka siin ei saa üheselt vastata. Olid näitlejad-muusikud lähedal asuvast Wegajty külast. Olid näitlejad, olid muusikud, olid liturgiahuvilised üle Poola ja väljastpoolt. Ja mis oluline — oli kloostrielanikke ja vaimulikke. Taotletava üle, selle täpse nimetamise üle käivad korraldajate vahel pidevad mõttevahetused ja vaidlused. See on kestnud juba aastaid ja kestab ilmselt ka edasi. Paljud vanad ja uued küsimused ning kahtlused kerkivad iga järjekordse draama ettevalmistamisel.

Usun aga, et eespool kirjeldatud sündmus andis vastuseid ja väljavaateid nii korraldajatele kui ka kohale tulnud kirikulistele. Teatriarvustuses võiks kõhklemata öelda et “katarsis”. Ja see sõna sobib ka siia, kuid selle esmane, teatriga seonduv tähendus sunnib seda kohe siinkohal lahti kirjutama — see on  “hingeline puhastumine”. Ja seda tõeliselt, mitte kuidagi sõnakõlksuna, kuidagi esteetiliselt. Kirik on koht, kus ei mängita ega teeselda. Ja see “tõelisus” teebki liturgilise draama ettevalmistamise ning läbiviimise, selle kirjeldamise või arvustamise keeruliseks. Katoliku kirikus jagatavad sakramendid ei ole sümboolsed — armulaud on reaalne osasaamine Kristuse ihust, meeleparanduse sakramendis toimub reaalne pattude andestamine. Ja olgugi, et tegemist on täiesti eri asjadega, laieneb “tõelisuse” nõue omal moel kõigele, sh ka liturgilisele draamale. Inimesed ei nuta ega lange põlvili mitte sellepärast, et keegi hästi mängib või laulab, vaid sellepärast, et ta usub Kristusesse, tema lunastusse. Esitajale (siin sobiks küll paremini “tegutseja” ehk actor) paneb see suure ülesande — usaldada enda täielikult toimuva teenistusse, lasta enese isikul taanduda. Täpne laul ja täpne tegutsemine on siin kui pintsel ikoonimaalija käes. Anne ja meisterlikkus tulevad ainult kasuks. Kuid kirikus ikooni vaadates ei näe me ei pintslit ega maalijat.

* * *

Olsztyni lähedal, Wegajty külas asub väike teater. Üks teater teiste sarnaste seas, millest tuntuim ja vanim (hiljuti tähistas oma kahekümne viiendat tegutsemisaastat) on Gardzienice teater Lublini lähistel. Sarnased selles, et mõlemad on oma algusaegadel saanud impulsse rahvakultuurist, põgenenud suurlinnast kolkasse, metsade ja põldude vahele.

Ka mitmed Wegajty teatri asutajad (sh Wolfgang Niklaus) on osalenud eelnevalt Gardzienice teatri töös. Wegajty teatri üks osa, Schola Teatru Wieiskiego Wegajty (edaspidi Scola), tegeleb juba viimased kümmekond aastat liturgiliste draamadega, kristliku liturgiaga. Gardzienice teatri tänased otsingud on seotud Antiik-Kreeka teatri ja dionüüsoslike rituaalidega. Gardzienices on isegi unikaalne Antiikorkester (Orkiestra Antyczna).

Seega tegelevad mõlemad sellega, mida peetakse Euroopa teatri juurteks — antiikteater ja liturgiline draama. Ja justkui oleks praeguseks mõlema teatri peamine tegevusala algsest punktist mujale nihkunud... kuid samas ei ole ka. Mõlemad on tihedas kontaktis nii poola kui muu maailma rahvakultuuriga, liturgilise kultuuriga — kõige sellega, mis veel traditsioonina elav, mis nende tegevusalaga seondub.

Schola on juba ette valmistanud hulga liturgilisi draamasid, mis seonduvad erinevate liturgiliste aegadega kirikukalendris. Samas on see kui üks suur draama, mille erinevaid osi igal aastal kindlal ajal uuesti mängitakse. Schola oli ka eespool kirjeldatud, 30. märtsil toimunud “Ludus Passionise” läbiviija. Taas kord oli koostööle kutsutud ka käesoleva kirjutise autor. Nii viibisingi esiettekandele eelnenud kolm nädalat Poola metsade ja põldude vahel, osalesin harjutustes ja proovides, valmistasin ette Jeesuse osa.

* * *

“Ludus Passionise” näite põhjal kirjeldan siinkohal veidi Schola tööd sellise liturgilise draama ettevalmistamisel. Meieni on säilinud käsikiri, antud juhul siis hästi tuntud “Carmina Burana”, mis algselt on pärit Benediktbeuren’i kloostrist ja asub praegu Münchenis. Käsikiri on üldiselt tuntud selles sisalduva rikkaliku ilmalike ja satiiriliste laulude valiku poolest, ometi on seal ka vaimulike teoste üleskirjutusi, muu hulgas kaks kannatuslugu e passiooni. Draama on kirja pandud XIII sajandil ning on üks väljapaistvamaid  ja arenenumaid liturgilise draama näiteid.

“Ludus Passionis” on käsikirjas üles kirjutatud neumadega “in campo aperto”, ilma noodijoonteta. Meloodia on kindlaks määratud seega vaid ligilähedaselt. Konkreetse meloodia üleskirjutamisel tuleb paljuski toetuda oletuste ja allikate võrdlusele. Käesolevas projektis tegi rekonstruktsiooni ansambli “Organum” asutaja ja juht, tunnustatud liturgilise muusika spetsialist Marcel Pérès Prantsusmaalt, kes oli ka üks muusikajuhte. Tema toodud käsikiri ja selle lindistus said esimeseks töövahendiks muusikalise materjali (ja seega kogu teksti) omandamisel.

Kolmest koos veedetud proovinädalast kulus suur hulk aega kooriosade harjutamiseks ja ühtlustamiseks Schola kauaaegse muusikalise juhi Marcin Bornus-Szczycinski ja hiljem ka rekonstruktsiooni autori Marcel Pérèsi juhtimisel. Paralleelselt hakkas tööle Anna Lopatowska, poola näitleja, kes on aastaid veetnud Indias ja saanud koolituse sanskriti draama näitlejatelt. Sealt omandatud žestide keele kogemuse ja keskaegse ikonograafia põhjal on ta aastatega Schola tarvis välja töötanud terve hulga “liturgilise draama žeste”. Vastavalt draama tekstile hakkaski ta igale tegelaskujule vajaminevaid žeste õpetama. Teksti, seda saatva meloodiajoonise ja žestide kokkuviimine ning omandamine võttis siin kirjutajal paar nädalat igapäevast tööd. Samal ajal hakkasid lavastaja Wolfgang Niklause juhendamisel ka juba proovid üksikute stseenidega. Ka siin tuli lavastaja esimesse proovi kiriku plaaniga ja näitas igaühele, kust ja kuhu ta hetkel liigub, kus mingis stseenis seisab. Seega kõik justkui vastupidiselt sellele, kuidas olen harjunud töötama tavaliselt — esmalt tutvumine näidendiga, selle analüüs, improvisatoorsed etüüdid… liikumine seestpoolt väljapoole.

Paralleelselt muusika- ja teatrialase ettevalmistamisega lülitus töösse ka preester Olsztynist, kellega kooskõlastati kõige selle hargnemine liturgiana.

Proovisaalis ettevalmistatu ja vaidlustes kokkulepitu kirikusse paigutamisel lähtub Schola võimalikult täpselt käsikirjas säilinud didaskaaliatest, samuti teada olevast kirikuruumi sümboolikast, sellest, kus liturgilise draama tekke- ja õitsenguajal suure tõenäosusega üht või teist stseeni kujutati. Peamiseks probleemiks on nähtavus — rahva liikumist segavad XV—XVI sajandist kasutusele võetud pingid. Schola on siin kompromissitu (kohati ehk liigagi) — vaidlused käivad isegi poodiumide vajalikkuse üle.

Kirikus muutub ka proovide iseloom — ei suleta ju selleks katedraali —, päevane proov toimub vaikselt palvetavate inimeste vahel. Tunnistan, et esimestel kordadel proovis, suur rist seljas, läbi kiriku liikudes tundsin end väga kummaliselt. Õnneks viibis enamikul kirikuproovidel kohal ka kohalik vaimulik, oli omamoodi sillaks kirikuliste ja proovijate vahel. Muide, liturgilise draama algusaegadel oligi Kristuse osa alati vaimuliku täita.

* * *

Teatriajaloos, sealjuures möödunud sajandi poola teatri ajaloos on tihti olnud suureks küsimuseks ja ka kiusatuseks teatri ja Kiriku vahekord. Siinkohal tuleb selgelt aru anda, et Schola liturgiliste draamadega tegelemises ei ole nendevahelises hierarhias küsimust. Küsimus ei ole teatri ja Kiriku vastasseisus ega ühele tasemele tõstmises. Liturgilise draama puhul on liturgial mõistagi esikoht, teater on vahend selle liturgia läbiviimisel. Nii nagu seda on kirikus laul, ikoon või preestri ornamenteeritud kostüüm. Eespool kirjutatust peaks aga ka olema selge, et see ei tähenda, justkui oleks seega juba ette vabandatud võimalik puudujääk kunstilises tasemes. Mitte sugugi. Schola otsijaid ühendab siiski põhimõte, et liturgia ja kokkupuude sacrum’iga on inimtegevuse väärikaim ja kauneim osa ja seega on ka kõrgeim see kunst, mis liturgia ja selle kaudu otseselt Jumala teenistuses.

Loomulikult kerkib seoses sellega kohe küsimusi, kuidas siis selleks valmistuda, kuidas valmistada ette oma “osa” liturgilises draamas. Ja olen aja jooksul konkreetse töökogemuse kaudu üha enam jõudnud veendumusele, et nii teatri- kui ka muusikaalane eriharidus tuleb siin ainult kasuks. Veelgi enam, traditsioonilised näitlejatehnilised harjutused peaksid olema iga vaimuliku, iga kiriku liturgia jaoks töötava inimese hariduse osaks. Ja seda kaugelt rohkem, kui üksnes diktsiooni või mõtte väljalugemise harjutused. Ka kehatreening, ka suhtlemis- ja tähelepanuharjutused tuleksid liturgias osalejatele ainult kasuks. Samuti peaks oluliselt tähtsamal kohal olema tulevaste preestrite (traditsioonitundlik!) muusikaline haridus, mis kahetsusväärselt näib tänapäeva vaimulikes seminarides olevat “kõrvalaine” staatuses.

* * *

Õigustatult võib kõigest eespool toodust välja lugeda, et Poola on soodne keskkond selliseks tegevuseks. Ja tõesti, ta on seda. Aga ei tasu arvata, et katoliiklikus Poolas on liturgiline draama igapäevane nähtus ja sellega tegelejatele on kõikide kirikute uksed ning vaimulike südamed valla. Sugugi mitte. Rumalus, traditsiooni mittetundmine või lausa traditsiooni hävitamine on kahjuks suur. Oht olla (Schola puhul muide täiesti õigustamatult) “traditsionalistideks” kuulutatud on igal sammul. Äärmuslikul juhul piisab, kui kirikus laulda ilma orelisaateta mõnd vana poola kirikulaulu, laulda tänaseks meelesoleva kolme salmi asemel kuusteist või kakskümmend. On veel õnneks külasid ja kirikuid, kus laulev memmede või taatide koor seda ilma igasuguse probleemita teeb, samas tuleb võõras kohas iga selline tegevus kohaliku preestriga hoolikalt kooskõlastada. Ja vaimulike reaktsioone on erinevaid. On väljaviskamisi ja täielikku vastuseisu, kuid on ka avatust ja ülimat poolehoidu.

Läänekiriku liturgia vormi tase on praegu jõudnud suurde madalseisu, ka Poolas. Suuri kirikuid täitev laul on asendunud mikrofonisse pobisemisega, orelid on asendunud odavate süntesaatorite või kitarridega, võimsad laulud on asendunud šlaagritega. Olen Lääne-Euroopas viibinud teenistustel, kus kantorit ja koori asendab magnetofon. Marcel Pérès tsiteerib ühes oma artiklis kreeka preestrit, kes öelnud: “Idakirikus lauldakse missat, läänekirikus lauldakse missa ajal.” See lause väljendab hästi laulu tähtsust — ühel juhul ei ole võimalik missat ilma lauluta ette kujutada, teisel juhul võib aga laulda või mitte laulda. Ja enamasti valitakse teine tee. Või siis lauldakse kehvasti ja suvaliselt. Halvas mõttes “asjaarmastajalikkuse” osa läänekiriku liturgias on väga suur. Eespool tsiteeritud Pérès meenutab teisal lugu, kuidas ta kord koos ühe vaimulikuga valmistas ette liturgiat XVII saj käsikirjade ja reeglite põhjal. Enne sündmuse algust avaldas ta preestrile kerget kõhklust, kas kõik läheb korda, kuna kantorid ei olnud jõudnud piisavalt harjutada ja ka liikumine oli lõpuni läbi proovimata. Sellepeale vastas vaimulik enesele oma sõnade sisust aru andmata: “No mis siis ikka — lõppude lõpuks on see, mida me tegema läheme, ju liturgia, mitte kontsert!”

* * *

Lõpetuseks tsiteerin Schola’ga pidevalt koostööd tegevat Marcin Szczycinskit, tema sõnavõttu 2002. aastal Malborgis toimunud konverentsil “International Meetings on Drama and Liturgy”. See ei ole Schola ametlik seisukoht, kuid kajastagu see kõhklusi, vaidlusi, otsinguid ja lootusi, millistega me oma töös kohtume.

“Kui ma üldse alustasin tööd liturgiliste draamadega — sellest on juba kakskümmend aastat—, siis olid minu järeldused ja veendumused sarnased nendega, mis mul on täna, kakskümmend aastat hiljem. Esimese draama “Ludus Danielis” tõin lavale kohe Varssavi Suures Teatris, täiesti teatraalses konventsioonis, kolossaalsete ja rikkalike dekoratsioonidega. Mängisime seda üle saja korra ja teenisime hulga raha. Praegu ei tahaks ma enam sellist lavastust niisugustes tingimustes mängida, tahan teda mängida nii, nagu me seda praegu teeme, vaestes oludes. Ja tänu Wegajty teatrile hakkasime “Ludus Danielist” mängima liturgiast lähtudes. Mis mulle aga selle kahekümne aasta jooksul on jäänud, mida võin kinnitada? Kohe alguses olid mul põhimõttelised kahtlused kas liturgiline draama on liturgilise tegevuse — Kiriku avaliku palve — osaks või mitte. Ja nende kahekümne aasta järel on sellised kahtlused jäänud. Palju pole selles osas muutunud. Arvasin nii kakskümmend aastat tagasi ja arvan ka nüüd, et Lääne oludes oli liturgiline draama liturgiale teatavaks atraktsiooniks. Liturgiale, mis teisel aastatuhandel nõrgenes, muutus väheatraktiivseks; miski ei elustanud liturgiat paremini kui liturgiline draama. Kui nüüd täna uuesti läheneme liturgilisele draamale, lähtudes selle žanri seostest liturgiaga, siis teeme seda ikka taas selleks, et muuta atraktiivsemaks mitte piisavalt kõrgel tasemel olevat liturgiat.”

Tundes rõõmu konverentsi ajal kõlanud ettekannetes kinnitust leidnud tõsiasjast, et bütsantsi liturgia on läbi ajaloo saanud ja saab toime ilma seesuguste atraktsioonideta, lõpetas ta oma sõnavõtu: ”Loodan, et mina elan või siis elavad järgmised põlved selle päevani, mil ka lääne-kiriku liturgia on taas sedavõrd suurepärasel tasemel, sedavõrd dramaatilisel tasemel, et liturgiline draama ei ole meile enam vajalik. Andku seda Jumal. Aamen.”