(Jaan Tätte raamatust Näidendid. Tallinna Linnateater, 2002)
PROKURÖR: Nii et — väidate jätkuvalt, et te ei hinda valitseja Jaan Tätte näidendeid…
SÜÜALUNE: Kellegi mõõdutundetu ülistamine muudab mind alati valvsaks.
SÜÜALUNE: Mitte mingisugust. See tähendab — kõige otsesem.
PROKURÖR: Selle pärast me teid vahistasimegi, dissidendinäru! Te üritate üldise magusa kiidusupi sisse sinepit sortsutada. See on riiklik kuritegu. Seadus näeb ette, et kõigile peab meeldima. Kõigele lisaks särab meie valitseja kuuerevääril Valgetähe V klassi orden.
SÜÜALUNE: Tätte meenutab Plautust, kes “oli suurepärane käsitööline, tema näidendid mõjuvad paremini mängides kui lugedes.”1
PROKURÖR: Võrdlus ei kanna. “Plautus oli peamiselt tõlkija ning mugandaja.”2 Valitseja on aga algu- ja omapärane!
SÜÜALUNE: Lahja ja mage tekst.
PROKURÖR: Ainuüksi paljas tekst taandub näidendi puhul alati teisejärguliseks. Oluliseks saab teksti tõlgendamisvabadus ja lavastamisvõimaluste rohkus. Näiteks “Sild”. Milline kujund! Elu ja Surma vahel habras sillakene…
PROKURÖR: Võtke teatavaks, et “Silla” sõnum peitub kahes repliigis. Knaut: “Me kõik muidugi oleme omal kombel armastanud… Aga me ei öelnud seda kunagi kellelegi.” (Lk 114.) Ja Leele: “Aga ma ei teadnud, et kõige parem asi on öelda, et ma armastan sind…” (141) “Ärgu kunagi jäetagu ütlemata Armastuse sõnu.”3
SÜÜALUNE: Peab tõesti erakordselt andekas inimene olema, et nende lausete ümber täispikk näidend pätsida. “Silla” teine vaatus piirdub Becketti, Pinteri, Albee jt (absurdi)klassikute segamisega.
PROKURÖR: Siin pole ka midagi imelikku. Valitseja on näitlejana mänginud nii “Sünnipäevapeos” (Goldberg), “Kojutulekus” (Teddy) kui “Virginia Woolfis” (Nick). Samuti teinud proove “Lõppmänguga” (Nagg), mis küll kahjuks esietenduseni ei jõudnud.4 Lareki nipp Ebet pekiga püüda (134) on ometi ainulaadne!
SÜÜALUNE: “Silla” tegelaskond koosneb kahest leerist: puhastest ja rikkumata noortest, kel seisab kõik (võimalus armastust avaldada) veel ees (Leele, Sten), ning blaseerunud ja resigneerunud vanakestest, kes on väärdunud sellepärast, et pole oma üllaid tundeid sõnastanud (ülejäänud). Kas see pole primitiivne?
PROKURÖR: Teatraalselt bipolaarne! Eriliselt jälgid elajad on Remis ja Armer.
SÜÜALUNE: Teises vaatuses oodatakse Leelet-Godot’d, kes ei saabu. “Sild” lausa nõuab kolmandat, veelgi “avangardsemat” vaatust, milles Leele astub “surnute” hulka. Tüdruku esimese vaatuse kohati igav-soiguv monoloog sarnaneb kahtlaselt äpardunud vanakeste jutuga ning sillutab teed ebestumisele, musta maailma astumisele.
PROKURÖR: Kas te tõesti ei mõista, et teine vaatus on unenägu?!
SÜÜALUNE: Sama hästi võib ka esimene vaatus ulm olla. Kes siis kelle und vaatab? Kas vanad noorte (126)? Või noored vanade (140)?
PROKURÖR: Teatrisaalis istub juhuslikult ka publik. Valitseja puhul palju publikut. Teises vaatuses näidatakse Leelele ja Stenile õudset ennet — unenägu, mis võib täide minna, kui nad valesti elavad ning oma tõelisi tundeid kohe teineteisele ei edasta.
SÜÜALUNE (leelelikult): “Ma armastan sind.” (141)
PROKURÖR: Teie mind?! Tulge mõistusele! … Oma kirjalikus ülestunnistuses jaotate te eesti näidendid laias laastus kaheks…
SÜÜALUNE: Jah, kura ja hüva tiib, näitleja ja kirjaniku näidendid.
Kujutlege dramaturgide viirgu, mille vasakus otsas seisab Tätte, paremalt äärmine on aga Madis Kõiv.
PROKURÖR: Pigem on see rivi, mille ees marsib valitseja.
SÜÜALUNE: Kõik ülejäänud autorid mahuvad nende vahele. Tätte kõrval Urmas Lennuk, Kõivu läheduses Jaan Kruusvall jne. Parem tiib (kirjanik) esindab teatrikaugust, “lavastamatust”, kontseptsiooni; vasakpoolsed (näitlejad) aga arvestavad ülimalt teatri(lava)ga. Tätte kui kura tiiva äärmuste äärmus ei mõtle minu kui vaataja mõtte- ja tundeilma avardamisele, vaid näitlejale, et viimasel oleks mugav mängida ja seda kuni lavaka loomaetüüdideni välja (jänes, toonekurg) (57).
PROKURÖR: Igasugune sõnum saabki ainult läbi näitleja saali jõuda. Näitleja on korraga nii teatri olemus, põhjus, eesmärk kui ka abinõu.
SÜÜALUNE: Minu sümpaatia kaldub kirjaniku näidendi poole. See tähendab, et näitlejal oleks võimalikult “ebamugav” mängida ja näitejuhil ”raske” kui mitte “võimatu” lavastada. Näiteks Jaan Unduski “Goodbye, Vienna!”. PROKURÖR: See on teie probleem. Ja üks teie vahistamise põhjusi.
SÜÜALUNE: Praegu on nii, et “käsitöömeistrid tõrjuvad kõrvale kontseptualistid”.5
PROKURÖR: Kirjanikul-kontseptualistil pole teatrisse mingit asja. Tema tegeleb ideedega, teater aga reaalsete inimeste ja argise keelega. Pealegi “ega teater üldiselt ju muud ole, tähendab, ta on üks müügiaparaat müümaks etendusi, kui väga karmilt võtta”.6 Ja “näitleja” näidend arvestab sellega.
SÜÜALUNE: Eriti Tätte, kes valdab perfektselt draamatehnikat. Aga tal puudub see seletamatu miski, mis on “kirjanikel” olemas. Tätte valem näib lihtne. Tegelased tuleb üksteisest mööda rääkima panna, igaüks ajab oma rida (24, 195). Kindlasti mõned äkilised pöörded. Ja mis peamine — enne “sündmust” peab võimalikult palju keerutama ja kruvima ning mõistagi ei vasta “sündmus” kellegi (vaataja, tegelase) ootustele.
PROKURÖR: “Sellised väikesed postmodernistlikud nipid on võimalikud vaid teatris, mille reegleid peab nende nippide korraldaja hästi tundma.” (Andres Laasiku eessõna, 9.)
SÜÜALUNE: “Palju õnne argipäevaks!” on ses suhtes juba tüütu. Kohe alguses sokutatakse Anna Fredi magamistuppa.
PROKURÖR: Näitekirjaniku loominguline vabadus piirdub sissejuhatava osaga. Kui dramaatiline konflikt on sõlmitud, saab dramaturgist tema enda kehtestatud tingimuste ori.7
SÜÜALUNE: Te olete kuulnud, et on üteldud: ““Palju õnne argipäevaks!” oma pöörete ja sujuvalt laabuva süžeega on tehniliselt täiuslik töö.” (9) Aga mina ütlen teile, et läbi kolme näidendi (“Ristumine”, “Sild”, “Argipäev”) on märgata autori taandarengut. Kirjutaja nikerdajastub, muutub külmosavaks konstrueerijaks.
PROKURÖR: Mida?! Aga valitseja “arenev meistrikäsi”?!8
SÜÜALUNE: Konstruktorianne ilmneb juba “Ristumises”, mis läheb kohati liiga muinasjutuliseks, kokkulangevusi hakkab tiba palju saama. Osvald küsib kalalt raha, saab. Ootab Laurat, tüdruk saabub. Tellitakse pitsad, ja ennäe — pitsagi tuleb. Jne.
PROKURÖR: Ongi muinasjutt. Tänapäeva peateeline on maffiaboss Kaupo Koha. Kas pole elulähedane?
SÜÜALUNE: Elulähedusest nii palju, et minu jaoks lõpeb “Ristumine” Osvaldi rahapakkumisega Rolandile (31—36). Iga Räime-sugune kutt tõmbaks kohe oma miljardi dollariga kähku leelet ja saadaks Laura…
SÜÜALUNE (ebelikult): “Persse!!!” (110) Tätte on oma näidendid punktuaalselt draamaõpikute järgi kirjutanud.
PROKURÖR: Vastupidi. “Ristumise” ja “Argipäeva” pealt kirjutatakse varsti Uus Draamaõpik.
SÜÜALUNE: Tätte teab täpselt, millal mida(gi) tegelasmarionettidega teha ja kuhu nais- või meeslegoklots asetada.9
PROKURÖR: Just selles dramaturgi ülesanne ning valitseja tugevus ja menu seisnebki.
SÜÜALUNE: Liigse tehnika kasutamise korral saab näitekirjanikust Tehnik ja näidendist üksainus Suur Tehnika. Ere näide on seesama “Argipäev”. Võimas käsitööoskus. Vardad ja lõngakera. Ja muudkui koob. Hästi koob. Muster missugune. Uell meid plei.
PROKURÖR: Ei tunne sellist.
SÜÜALUNE: Lugedes Tätte tekste ja vaadates nende tekstide lavastusi, saab selgeks, mida Eesti riigiteater kui kultuuriministeeriumi ripats ning ka publik näitekirjanikult ootavad.
PROKURÖR: Te unustate Euroopa.
SÜÜALUNE: Lihtsust (tavalisi inimesi meie keskelt), probleemivabadust (ükski tegelane ei kanna endas “tõelist ängi”), kerget saladuskatet, kommunikatiivsust ja (häirivat) teatripärasust.10
PROKURÖR: Valitseja täidab need tingimused kuratlikult, see tähendab jumalikult hästi.
SÜÜALUNE: “Tavalise inimese maitse diktaat surub alla kõik vähegi erineva, sest “meid” on palju.”11
PROKURÖR: Kas mõnel eesti dramaturgil oleks midagi selle vastu, kui tema näidendit paari aasta vältel paarkümmend korda lavastataks? Siinkohal peaks iga viimanegi konn köhimise lõpetama.
SÜÜALUNE: Mina küll ei köhi.
SÜÜALUNE: Püüdke Hannoveris ja Hamburgis Kõivu või Kruusvalli müüa.
PROKURÖR: Milleks?! Valitseja müüb(ib). Tema on meie sild Gibraltari kaljuni. “Ristumine” läheb nagu soe sai.
SÜÜALUNE: Just nimelt. Sest Kõivu, Kruusvalli, Unduski puhul on vaja kaasa mõtelda, avada senitundmata ja -kasutamata meelesahtleid. Tätte puhul aga eriti mitte. Eurooplane ei taha mõtelda. Ta tahab ennast laval näha.
PROKURÖR: Igaüks ihkab end laval näha! Valitseja “muinasjuttude tegevus toimub siin ja praegu. Tema tegelased on noore kapitalistliku riigi noored inimesed. Nende inimestega on võimalik samastuda, aga nad ei nõua seda”.12 Vaatajale jääb vabadus!
SÜÜALUNE: Tegelastega samastumiseks piisab seebikatest.
PROKURÖR: Valitseja on teinud fantastilise benji-hüppe metsikusse läände. Kõik laulavad halleluujat.
SÜÜALUNE: See on isikukultus.
PROKURÖR: Mis märtrit te siin mängite?! Ega te ometi arva, et Saksamaa, Šveitsi, Austria, Luksemburgi, Läti, Rootsi, Soome teatrid koosnevad idiootidest?!
SÜÜALUNE: Eurooplane ongi oma olemuselt idioot. Ta näeb ka unes raha. Ja seda, et õnn seisneb neljas miljardis dollaris.
PROKURÖR: Teie peaksite samuti sillas olema. Mõtelge, millisesse näitlejatest dramaturgide auväärsesse seltskonda astub meie valitseja: William Shakespeare, Molière… Noël Coward, Eduardo de Filippo, Peter Ustinov, Dario Fo, Edward Albee, Harold Pinter…
SÜÜALUNE: Tätte seostub tõesti üht niiti pidi Todega.
PROKURÖR: Nad on mõlemad Balti Assamblee kirjanduspreemia laureaadid! Rahvusvahelised mehed!
SÜÜALUNE: Üks Tätte tegelane on väga todelik, kui mitte Tode enda paroodia. Nimelt Manfred.
PROKURÖR (osvaldkogrelikult): “Nüüd hakkad lahmima. Süveneda on vaja.” (29)
SÜÜALUNE (rolandräimelikult): “Siin ei ole midagi süveneda.” (29)
SÜÜALUNE: Homoseksuaalsuse valib inimene endale ise.
PROKURÖR: Manfred ei ole pede. Vaid “humanoidne känkar — näotu, kehatu, mineviku ja olevikuta moodustis”.14 “Kui kahel inimesel on selline vaimne klapp nagu meil…”
PROKURÖR: Manfredil ja Anettil! “…siis kõik füüsiline on mõeldamatu”. (199) Üldistatult — kõigil maarjamaalastel on valitsejaga vaimne klapp. Te pole väärt eestlase tiitlit kandma. Valitsejasugust menukite kirjutajat pole meil enne olnud!
SÜÜALUNE: Lastenäidend “Tere!” ei sobi raamatusse. Sulaselge ballast.
PROKURÖR: See on valitseja esimene näpuharjutus. Kõik, mis tema käe alt tuleb, on kanooniline ja krestomaatiline.17 Järgmised neli näidendit raiutakse jälle raamatusse, olgu lastekad, noortekad või vanainimeste tükid.
SÜÜALUNE: De gustibus non est disputandum.
PROKURÖR: See pole argument! Te ei mõista midagi — ei teatrit, ei Euroopat ega ammugi mitte valitsejat.
(Prokurör kutsub vangivalvuri. Vangivalvur väänab süüaluse käe selja taha ja pea kuklasse.)
PROKURÖR: Teid süüdistatakse neljas surmapatus valitseja vastu: vihas, kadeduses, tusas ja uhkuses. Kohus annab teile viimase võimaluse. Astuge valitseja fännklubisse. Teie olete ainuke, kes sealt puudub. Siis oleks terve Eesti Vabariik nagu komsomoliklass. Võtke ometi aru pähe. Ja me piirdume Siberisse küüditamisega.
SÜÜALUNE: Kah-eestlasena tunnen ma Tätte üle rõõmu… Parem hiilata Euroopas tehniliste näidendinikerdistega kui tangis hammaste, krambis biitsepsite ja isiklike higipangedega…
PROKURÖR: Kõik! See on blasfeemia! Si-ga-dus! Sellise tunnistuse peale saab järgneda ainult…
(Prokurör sosistab midagi vangivalvurile kõrva. Vangivalvur viib Süüaluse üksikkongi tagasi, lööb ta seina külge risti ja hakkab talle valju häälega Tätte näidendiraamatut ette lugema. Süüalune kuulab, kuni ütleb.)
Viited:
1 Phyllis Hartnoll. Lühike teatriajalugu. Tallinn, Eesti Raamat 1989, lk 26.
2 Sealsamas, lk 24.
3 Piret Kruuspere. Eestlane olla on uhke ja hää!? “Teatrielu 2000”, Eesti Teatriliit 2001, lk 49.
4 Pinteri “Sünnipäevapidu”, 1990, lavakunstikateedri 14. lennu diplomilavastus, lav Mati Unt; Pinteri “Kojutulek”, 1999, lav Andres Noormets; Albee “Kes kardab Virginia Woolfi?”, 1993, lav Madis Kalmet. Becketti “Lõppmänguga” tegi 1993. aasta kevadel proove Madis Kalmet. Vt Lõpetamata “Lõppmäng”, TMK 12/1993, lk 77—79.
6 Evald Hermaküla lause. Lavastajaraamat. Eesti Teatriliit, Eesti Muusikaakadeemia Kõrgem Lavakunstikool, Tallinn, 2001, lk 51.
7 Vt ja vrd: Vladimir Volkenštein, Dramaturgija. Federatsija Моsкvа, 1929.
8 Sven Karja. Läinudsügisesi lehti kokku roobitsedes. TMK 1/2002, lk 22.
11 Barbi Pilvre. Formaat, lk 28.
17 Siiski, siiski… Rahvusvahelisel teatripäeval (27. märtsil) Tallinna Linnateatris esitletud Tätte ingliskeelsest näidendiraamatust “Plays” ei leia me jõulunäidendit “Tere!”.