SINISILMNE TEATER JA SELGESILMSED TUDENGID

VESTLUSRING TÕNU TEPANDI, KATRI KAASIK-AASLAVI JA PEETER RAUDSEPAGA VILJANDI KULTUURIKOLLEDŽI, SELLE TEATRIKUNSTIÕPPETOOLI NING PEATSELT LÕPETAVA IV LENNU TEEMAL

Nende noorte õpingud langesid aega, mil Viljandi Kultuurikolledžist kujunes tõsiseltvõetav kultuurikõrgkool. Vahetus kooli juhtkond, struktureeriti ümber õpetatavate kohustuslike üldainete bloki paradigma, kinnitati uued, kehtivale kõrghariduse standardile vastavad eriala õppekavad, mindi üle osakonnapõhisele koolitusele, tõusis üldine nõudlikkus üliõpilaste õppetöö tulemuslikkuse vastu.

Uute õppejõududena asusid meie kolledžis põhikohaga tööle magistrid Katri Kaasik-Aaslav ja Peeter Raudsepp.

Lühidalt, on teoks saanud see, millest veel sügaval stagnaajal koos Jaak Allikuga heietasime, luua Eestisse teine riiklik teatrikool. Nüüd on kolledži lavakunstide osakonna näol see kooslus olemas, mis ühendab endas tantsukunsti, näitleja- ja lavastajaõpet ning teatrite loovtehniliste töötajate koolitust. Kersti Rattuse juhtimisel lõpetasid eelmisel aastal lavastuskorraldajad, sel aastal lõpetab meie esimene lend valguskujundajaid ning õpinguid jätkab butafooride-dekoraatorite kursus. Kõiki neid erialasid pole Eestis varem õpetatud.

Nii on kujunenud viljakas kooslus, kus lisaks ametlikele õppekavadele toimib veel nn varjatud õppekava, erinevate erialade vastastikune suhtlus, üksteise täiendamine, kurssisaamine oma tulevase töökeskkonna kõigi aspektidega.

Sellesse aega langeb ka koostöölepingute sõlmimine Peterburgi Teatriakadeemia ja Soome Kõrgema Teatrikooli valguskujunduse õppetooliga. Kui siia lisada veel meie koostöö Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooliga Luule Epneri juhtimisel ning see, et ühise ettevõtmisega oleme jõudnud esimese kokkusaamiseni, kus osalevad kõik Eestimaal teatritegemisega seotud kõrgkoolid, nii nagu meie audoktori Adolf Šapiro meistriklassides sel õppeaastal oli, siis pole meil vist häbenemiseks erilist põhjust.

Oleme avatud ning vaatame tulevikku.

KALJU KOMISSAROV

Alustame kõigepealt Viljandi Kultuurikolledži käekäigust. Viimasel ajal on palju kõneldud võimalikest muudatustest?

Katri Kaasik-Aaslav: Kõiki asju ja fakte ei tea veel keegi, sest ükski võimalik stsenaarium ei ole veel käivitunud, kuid nii üldises hariduskorralduses kui ka kolledži küsimustes ollakse teelahkmel. Põhjused on ikka peamiselt rahas. Üks mõte on olnud see, et kolledžist arendada  kultuurhariduse akadeemia. Sisuliselt. Praeguseks on kolledžis kultuurhariduse, lavakunstide, muusika-, raamatukogunduse ja infoteaduste ning talukujunduse ja rahvusliku käsitöö osakond. Lavakunstide osakonnas õpetatakse mitmeid erialasid, näitlejatest butafoorideni ning sel aastal kinnitas ministeerium ka lavastajaõppe. Üks kooli väärtusi on just selles huvitavas ja mitmekesises koosluses, kes teeb ka omavahel tihedat koostööd.

Tõnu Tepandi: Praegu on käimas selline soovitusliku iseloomuga liikumine, et oleks vaja rakenduslikke kõrgkoole ühendada, umbes nii, et kui on alla viiesaja tudengi, siis tuleks kellegagi liituda, Viljandi Kultuurikolledžil näiteks Tartu Kõrgema Kunstikooli, Pärnu Kolledži ja Narva Kolledžiga vms. Kolledži eripära on aga see, et n-ö suuline folkloor, kas või need õppevaldkonnad, mis eelnevalt loetletud, on ühendatud süsteemse ja akadeemilise lähenemisega. See on suurepärane nähtus. Siit tekibki küsimus, kas siis ikka on tingimata vaja üle viieasaja tudengi, sest süsteem ei toimi alati loengu ja eksami vormis. Samamoodi ei saa ju üheski teatrikoolis mingit tohutut tudengite arvu nõuda. Ei saa rääkida kvantiteedist. Ka kolledži puhul saab kõnelda vaid kvaliteedist ja sellest, kuidas suuline pärimus kaasajastub ja liitub süsteemse õppevormiga. Kolledž, kus on tugevad õppejõud ja tugev osakondade struktuur, näib ise küll soovivat jääda iseseisvaks ja jõuda Viljandi kultuuriakadeemiani. Siin on oluline regionaalne aspekt. Kümme aastat on räägitud detsentraliseerimisest, kuid samal ajal toimub ikkagi suur tsentraliseerimine. Kui mitu väiksemat koonduvad ühe keskuse ümber, hakkab see keskus määrama nii rahavooge kui ka eesmärke. Muul juhul määraks selle kolledži enda suutlikkus suhelda haridusministeeriumiga ja selgitada oma spetsiifikat ja vajadusi. Iseseisvana saab ta ka oma eelarvet ja käivet läbipaistvana hoida, kontrollida ja selgitada. Vastasel korral peab keskus neid vajadusi kaitsma, kuid tal oleks tunduvalt raskem kolledži olulisust põhjendada, võib ka juhtuda, et näiteks ei tahakski.

Kolledž ei võidaks midagi?

K. K.-A.: Mitte mingil juhul. Ta võidab ainult sellest, kui arendab edasi oma väljakujunenud struktuuri ja kooslust. Praegu on kolledžisse kogunenud tugev õppejõudude kaader, seda mitte ainult lavakunstide osakonnas.

Miks aga sellele vaatamata kohtab aeg-ajalt kolledžisse eelarvamuslikku suhtumist?

T. T.: Üks põhjus on see, et tema eelkäijaks on endine Viljandi Kultuurikool, mis oli küll äärmiselt vajalik, kuid sinna läksid tihtipeale ka need, kes näiteks lavakasse ei pääsenud, see oli keskeriharidus. Praegu enam sellest rääkida ei saa. Kolledži tegevus oleks praegu ikkagi selles, et ta oleks Viljandis, töötaks koos Viljandi linnavalitsusega ja oleks samal ajal tihedates sidemetes Haridus- ja Kultuuriministeeriumiga. Potentsiaal jõuliselt toimida on olemas.

K. K.-A.: Tallinna ja Tartu kõrgkoolid on migratsioonipumbad, kuid Eesti ei ole ainult Tallinn ja Tartu. Selline intelligentsi koondumispunkt Lõuna-Eestis tasakaalustaks Eesti elu. Kolledžisse tullakse palju õppima Lõuna-Eestist, maakohtadest ja väikelinnadest. Kõik ei tarvitse aga tööd leida Tallinnas ja Tartus ning kuna Eesti vajab terviklikku arengut, võiks kolledži lõpetanu ju jääda kodukanti, et sealne elu üles töötada. Selleks peab aga motivatsioon olema. Praegu lõpeb Eesti ära ühelt poolt Jüris, teiselt poolt Tartu-Valga maantee ristil. Nähes, kui suur on majanduslik, sotsiaalne ja kultuuriline vahe keskuste ja äärealade vahel, peaks riik investeerima just rohkem sellesse, et intelligents ja maa sool, kultuuriharitlased läheksid ka väikelinnadesse ja valdadesse. See oleks kolledži üks suuri plusse.

T. T.: Eesmärk oleks, et väikestesse kohtadesse jõuaksid kõrgesti haritud inimesed, kes suudavad sinna viia mõtteviisi ja edendada koolides ja kultuurimajades kultuurielu. Ühelt poolt tänu haridusele, teisalt aga ka oma sidemetele, mis võimaldaks neil sinna kutsuda nii üksikuid esinejaid kui ka teatreid. Nad ju tunnevad neid inimesi. Kolledži üks eesmärke peakski olema neid selleks ette valmistada. Eestis on sageli kõrgelt arenenud keskuse ja lagunenud ning laokil ääremaa vahe üksnes viis kilomeetrit.

Nii et näitlejate puhul polekski eesmärk saada näiteks Eesti Draamateatrisse?

T. T.: See võib olla hea juhus, kuid see ei saa olla eesmärk. Ka kooli teatrit õpetama minnes peab õpetaja olema kõrge tasemega, mitte lihtsalt entusiast. Siis on ka antav õpetus kvaliteetne.

K. K.-A.: Head tööd saab teha igal pool, kui vaim on valmis ja on oskused, kui inimene on arengus.  Räägin maakonnateatritest, mis on  Eestile sama olulised kultuurikeskused kui Tallinna teatrid. Maakonnateatrid on võib-olla ainsad kultuuriasutused selles piirkonnas. Siin on teatri ja näitleja vastutus ehk veel suuremgi — rahvahariduslikus mõttes. Kui räägime konkreetselt kolledži lõpetanutest, siis kas praegu kujutaksid ette “Ugalat” ilma näitleja ja tõlkija Martin Alguseta või Arne Sorota, Tanel Ingita, Erni Kaseta; Rakveret ilma Kersti Tombakuta, kes sai juba oma teisel teatriaastal Teatriliidu kõrvalosa preemia. Samuti on “Endlas” end kehtestanud Ireen Kennik, kusjuures pole vahet, millise õppejõu lennust nad on. Kui on heatasemeline ettevalmistus, oleneb edasine juba inimesest endast.

Peeter Raudsepp: Ega meil mingit võidujooksu toimu. Tuleb loomulikult arvestada sellega, et Panso koolil on traditsioon ja pikalt sisse töötatud süsteem, teine on aga vähe aega teadliku suunana professionaalseid näitlejaid koolitanud. Ebalev hoiak kolledži suhtes oli varem mõistetav, nüüd, kui sellele suunale on alus pandud, arvan, et loomuliku protsessina võib taset võrrelda lavaka omaga. Õpe on sama tugev.

Kas nüüd konkreetselt Kalju Komissarovi juhitavat teatriõpet on võimalik eristada, vastandada või võrrelda Ingo Normeti lavakunstikooli õppesuunaga? Kas saab rääkida koolkondlikust erinevusest?

K. K.-A.: Kui me räägime õppejõududest, siis on ju Kalju Komissarov ise ka lavaka taustaga, nii hariduse kui pedagoogilise tegevuse poolest. Senised erialaõppejõud Andres Noormets, Peeter Raudsepp ja mina ise oleme aga Komissarovi õpilased. Tõnu Tepandi on meie noorte kõigi ühine õppejõud, kes on nii lavakas kui ka kolledžis üks Eesti staažikamaid õpetajaid. Samas on nii Komissarov kui ka Tepandi Panso õpilased. Ka on Komissarov kutsunud õppejõude GITISest. See on selge eelistuste määramine, sest alati on ju valida, kas kutsuda Rootsist, Soomest, Inglismaalt või mujalt. Eesti teatril on kauaaegsed traditsioonilised seosed vene teatriga. Maria Knebel oli nii Voldemar Panso, Kaarin Raidi, Ingo Normeti, Anatoli Efrose kui ka Adolf Šapiro õpetaja. Lisaks Šapirole on ka Raid kolledži tudengitega jätkuvalt töötanud. See kõik on üks Stanislavski koolkond. Me võime mõelda, kas see on hea või halb, et me kõik ühest puust oleme, aga nii see on. Paratamatult. Fakt. See, mis muutuse määrab, on iga õpetaja enda loomelaad. Üks erinevus õpetamises on praegu ehk see, et kolledžis ei ole kursusejuhendaja süsteemi. Terve meie õpetajaskond tegeleb paralleelselt kahe kursusega ja nii koos pannakse paika, mis etapi keegi läbi viib, mitte et üks lavastaja võtaks endale terve kursuse.

T. T: Erinevad käekirjad ikka tekivad, see väljendub juba õppekavades. Olgugi et lavakas vaadatakse rohkem Inglismaa ja Saksamaa poole, ei pöörduta seal sellepärast veel ära vene traditsioonist. Eesti teater laiemalt on oma tarkust ammutanud kahest allikast: Venemaalt ja Saksamaalt, nüüd on lisandunud Inglismaa ja Ameerika, kuid paratamatult lähtuvad nemadki Stanislavskist. Õpetan aeg-ajalt inglise ja saksa tudengeid ja tihtipeale on mitmed meile elementaarsed asjad neile suureks uudiseks. Neil on palju n-ö väljastpoolt sissepoole lähenemist, meil pigem vastupidi. Kui Vene teatrid Ameerikas käivad, ollakse sellest suures vaimustuses, sest ameerika teater on suuresti välja kasvanud varieteest ja kabareest, seega hoopis teist tüüpi ja teise eesmärgiga. Sageli on neil meilt rohkem õppida.

Kas eestlane võiks siis ka Hollywoodis edukalt läbi lüüa?

T. T.: Võiks küll. Vaata, kui palju seal igal aastal filme toodetakse, hõivatud on kümned tuhanded näitlejad, kuid tuntud näitlejatest rääkides piisab kahe käe sõrmedest. Siiski ei saa võrrelda asju, olemata neisse süvenenud. Vaidlusi selle üle, milline õpe on parem, saab võrrelda võitlusega eri religioonide vahel, kuigi neisse süüvides on ju näha, et nad räägivad ühest ja samast asjast erinevate sõnadega. Kaklemise põhjused on hoopis mujal, religioonide puhul pahatihti majanduses. Maailma ja inimeste põhikonstruktsioon on aga ikka ühesugune. Nõnda on ka lähtumine inimesest sarnane, vaidlema kiputakse pigem sõnastuse üle.

K. K.-A.: Komissarovi õppe kohta võiks lisada sedagi, et sel ajal, kui ta mind lavakas õpetas, ei olnud ta ühes punktis veel nii järjekindel, nimelt tudengite intellektuaalsel arendamisel. Mul on kahju, et minu ajal ei olnud seda, mis praeguses kolledži näitlejaõppes — tudengitelt nõutakse juba esimesest kursusest alates süvenemist teatrialasesse kirjandusse, teatri, omaenda näitlejakogemuse sõnastamise oskusse; teooriaaalaseid kursuse- ja diplomitöid. Erinevate teatriteooriate ja teatri piiralade tundmist. On vaja toita oma emotsionaalset mälu, et oleks, mida väljendada. Nüüdsed gümnaasiumilõpetajad on üldjuhul lugenud läbi vaid “Tõe ja õiguse” esimesed sada lehekülge, kuid kogu teater baseerub ju sõnadel, kirjandusel, elul. Praegune põlvkond kasvab üles virtuaalses maailmas, aga teater on suhtlemine. Üha raskemaks läheb seda “inimvaimu elu” tudengitelt kätte saada, sest eruditsioon ei ole üksnes pangandus või IT, elu ei ole ainult ost-müük. Selles mõttes liigume kolledžis pisut vastuvoolu praegu prevaleerivatele eluhoiakutele.

Minu esmamureks ei ole aga mitte see, milline kool on parem, vaid pigem see, mida koolist tulnud näitleja oma oskustega peale hakkab. See tähendab seda, et kui palju on näitlejal, keda koolis üritatakse isiksuseks kasvatada, võimalusi mitte panetuda, et juba oma esimestel teatriaastatel mitte lihtsalt rolli “ära” teha ja puhvetis õlleklaasi taga istuda. Kõige olulisem on koolis õpetada vastupidavust, kuidas panna vastu mugandumise survele. See, et ta iialgi ei reedaks oma ülesannet, oskusi ja ka kooli, isegi kui ta peab mängima mõnes labases komöödias.

T. T.: Oht on pigem pealiskaudsuses, sest tegelikult on ka IT-l ja teatril väga sügavad seosed. IT olemus on ju see, kuidas säilitada algse välgatuse, algse impulsi energia ja jõud kuni selle realiseerumiseni. Infotehnoloogiat võiks samamoodi nimetada suhtlemiseks, informatsiooni jagamiseks igal tasandil. Kooli ülesanne on ühtpidi anda käsitööoskused, teistpidi aga näidata kätte teed, kuhu võib suunduda, lükata maailm hästi laiali, ja veel tuua sisse see arenemisvajadus, millest Katri rääkis, sest väga tihti kohtan ka oma endiste õpilaste juures, et enam ei suuda nad teha seda, enam ei suuda teha toda, ühesõnaga asju, mida nad koolis suutsid ja mida neile seal õpetati.

P. R.: Ma ei oska meie õpet võrrelda teiste teatrikoolide antavaga, kuid üldiselt püüame siiski ette valmistada näitlejaid, kes suudaksid ka Euroopa Liidu oludes hakkama saada. Meid ootab ju ees kogu konteksti suur ümberkujunemine. Vana kontekst on näitlejate puhul isegi ehk kauem kehtinud, sest oleme oma areaaliga sõna kaudu seotud olnud ning tundnud tunnet, et meid need muudatused justkui ei puuduta, tegelikult aga puudutavad küll. Sellele pole mõtet ei vastu sõdida ega ka mitte hurraa hüüda, vaid sellega tuleb lihtsalt arvestada ning see võimalikult positiivselt ära kasutada. Ega meie näitlejad niimoodi kollektiivselt ole seda ehk tajunudki, kuid tänapäeva näitlejal peavad keeled suus olema, ta peab suutma maailmas ringi liikuda, võtma omaks suurematele muutustele avatud maastiku.

Teete ka koostööd Tartu Ülikooli teatriteadlastega. Milles see seisneb?

K. K.-A.: Tööle hakatakse ikkagi vajadustest lähtuvalt ja kuna teater ei eksisteeri eraldiseisvana — praktik ja teoreetik —, on näitlejal vaja koostööd teoreetikutega. Põhiline on teadmine, et me ajame ühte asja. Luule Epneri õpilased on käinud Komissarovi tundides ja nüüd ka Šapiro meistriklassis. Pärast “Meie elu päevade” esietendust toimus suulise retsensiooni vormis ühisseminar. Nüüdki organiseerime kõigi teatrikoolide kevadseminari, mis toimub Tartus 4.—6. maini ja kus astuvad üles kõik teatrikoolid oma etendustega, toimuvad loengud ning pärast etendust oleks vahetu tagasiside ja analüüs. Mida rohkem me üksteisest teame, seda rohkem on teatril tervikuna võimalik ellu jääda.

T. T.: Plaanis on viia ka teoreetikute õppekavadesse kursusi mängimisest. Nii nagu kogu ühiskonnas, kipub ka teatrites olema liiga palju omavahelist kisklemist. Püüame liikuda sinnapoole, et nii nagu inimene peab arenema kuni surmani ja sealt edasi, peab arenema ka teatrimaailm. Kirik annab ju eeskuju, sest viimasel kirikukogul leppisid ka katoliiklased ja reformistid kokku, et väga suurt erinevust polegi. See ei peaks välistama aga karmi ja objektiivset kriitikat. Tagasisidestajana peaks kriitik olema ka pedagoogi ülesannetes.

Lõpetaval IV lennul on praegu neli peamist diplomilavastust: Katri Kaasik-Aaslavi “Meie elu päevad” (L. Andrejev) Viljandi Kultuurikolledžis, Kalju Komissarovi “Tõrksa taltsutus” (W. Shakespeare) “Ugalas”, Peeter Raudsepa “Vanem poeg” (A. Vampilov) “Ugalas” ja Tiit Palu “Nüüd ja igavesti” (A. Ibsen) “Endlas”. Valmimas on veel Kalju Komissarovi “Faust” (J. W. Goethe) “Ugalas”. Kui teadlikult selline repertuaarivalik pedagoogilises mõttes tehti? Kas lavastajad lähtusid ka mingist koostööprintsiibist, et igaüks kataks mingi konkreetse lõigu, ja kas midagi jäi ka puudu või katmata?

K. K.-A.: Oleme jälginud üksteise eksamitöid. Oleme arutanud, mis vajab tähelepanu ning loomulikult seda, milist eritähelepanu vajab iga tudeng. Need diplomilavastused on erinevates žanrites ning samuti oleme püüdnud teha nii, et igal tudengil oleks oma konkreetne ülesanne, oma lavastus, kus tema teisi veaks ja oleks esiplaanil.

P. R.: Materjali valikul kehtis mitu asja korraga. Nii juhuslikkuse moment kui ka organiseeritus, sest eks lavastaja mõtle ikka ette, mida konkreetsetele inimestele vaja oleks või mis neile sobiks, millega nad hakkama saaksid. Teatris on esiplaanil see, kuidas lavastaja saaks ennast teostada ja hiljem see maha müüa, kuid diplomitöödes on vastutuse põhirõhk mujal.

Usun, et mingi diapasoon sai nende lavastuste kaudu läbi võetud küll. Vabaõhu farsi võtmes lugu, sümbolistlik-psühholoogiline tükk, groteskne-psühholoogiline näidend ja tänapäevaselt groteskne lugu, kõik peamiselt noortest inimestest. Puudu jäi just mingi mitte-noorte lugu, kus saaks rohkem näidata üksikisikute probleeme, kes ei ole kuskil kambas või ringis, vaid rohkem eraldi isiksused.

Kuidas seda lendu kirjeldada?

K. K.-A.: See on väga musikaalne kursus ning olles väga suures mahus füüsilist tampi saanud, on nad ka füüsiliselt väga võimekad, põhimõtteliselt võiksid nad ka tsirkusesse tööle minna. Tahaksin rõhutada ka Peeter Konovalovi laulutunde. Ta ei lähene laulule mitte laulmise kaudu, vaid nii, nagu Tepandi läheneb häälele, mängimise kaudu.

Kui mina neid õpetama hakkasin, olid nad juba Komissarovi, Raudsepa, Tepandi, Konovalovi jt käest palju koolitust saanud ning nendega kohtudes oli see töövalmidus ja distsiplineeritus isegi midagi hirmutavat. Kohati meenutasid nad pioneere või dresseeritud ahve. Tekkis tunne, et miks nad ei võiks olla boheemlikumad? Nüüd on nad aga isiksusteks arenemas. See on vist teatrihariduses üldse loomulik, et esimesed kaks aastat on alles kohalejõudmine ja siis algab tee iseendani. Aga see Komissarovi väga rangete raamide ja raskete ülesannete seadmine on äärmiselt oluline moment. Kohati nagu sõjakoolis. Väga vajalik.

P. R.: See kursus on mulle tervikuna natuke tabamatuks jäänud. Minu õpetamismeetod on see, et ma ootan, et õpilane mulle midagi pakuks, midagi ootamatut ja üllatavat. Selle pealt saan hakata oma asju tema suhtes paika seadma. Ma ei saa talle oma nägemust peale pressida, et ta selle siis “ära teeks”. Ära tuleb tabada hetk, mil inimene teeb ise midagi enda jaoks uudset, mil miski liigutab tema teadvuses ja ta saab millestki aru. Nende puhul ma aga ei tabanud sellist ühist võbelust. Iga inimese puhul eraldi küll, kuid mis suunas nad koos tahaksid minna, sellele vastust ei saanud. Seetõttu on ka nende lavastused pisut ühes suunas läinud, kõik pealegi temaatiliselt seotud noorte inimeste abiellumisega. Siin ei ole süüdi nemad, nad on ka vaimselt väga võimekad ja isikupärased. See on aga noorte hulgas üldse praegune asjade seis — puudub justkui ühine idee, mille nimel end kas või ohverdada. Igaühel on oma salajased eesmärgid, kuid ühiselt läbi vaieldud asja pole. Võrreldes selle ajaga, mil mina veel teatrikoolis õppisin, on praegune õpetus läinud palju teksti- ja ka arvutikesksemaks. Kõik põhineb individuaalsel töövõtumeetodil ja teooriaid, mis end pakuvad, on tekkinud kohutavalt palju. On loomulik, et noores inimeses tekib segadustunne, et millest nüüd siis kinni peab hakkama, et oma süsteem leida. Raske on ühist seisukohta välja töötada. See pole halb ega hea, vaid paratamatu. Killustatus on igal pool.

Nad on aga kõik üles leidnud oma karakteri ja tänapäeva teatris maksab see päris palju. Nad on võimelised rolle looma, teades samas oma karakteri piire. Noore näitleja puhul ei maksa see, kui ta võtab kohe mingi eksistentsiaalse filosoofi hoiaku ja mõtleb, et kui kõnnin üle lava, siis vaadake ise, kuidas te minust aru saate. Kui piiritunnetus on käes, siis sa tead, mida sa nihutama pead. Kui lavaka XVIII kursus ütles enda kohta “lill käes” kursus, siis nemad on minu jaoks “selgesilmne” kursus.

Küllap oleks neile kasuks tulnud, kui nad oleksid saanud natuke rohkem välismaal käia, sealset koolitust näha. Ehk on nad pisut liiga selle majaga seotud.

Küll aga on sellel kursusel väga palju sõnastamatut kokkuhoidmist. Nad on väga hästi organiseeritud kursus. Kui nad tahaksid, ei oleks neil mingi probleem ka oma teater luua. Nad tulevad enda organiseerimisega väga hästi toime.

Oleks see mõeldav idee?

T. T.: Kõik on võimalik. Pealegi on see enamasti iga lõpetava kursuse unistus.

P. R.: See tähendaks muidugi seda, et nad peaksid kohe tegema kaks lastelavastust ning mingi komöödia. Loomulikult annab neidki asju teha huvitavalt ja omapäraselt, kuid enese äraelatamise probleem paratamatult teravduks.

Kuna minul on nad esimesed õpilased, ootan huviga, mis suunas need esimesed võrsed arenema hakkavad, sest mõnede puhul pole veel seegi selge, mis liiki puud nad üldse võiksid olla. Ka mu enda töö jaoks on vajalik näha, mis neist saama hakkab. Ma loodan ja ootan, et nad oma eneseorganiseerimisvõimega looksid mingi huvitava sünteesi Eesti teatrimaastikul, mis minu arvates üsna varsti siiski põhjalikult muutub. Oma trupp on üks võimalus, kuid peamiselt olen õpetades püüdnud neid siiski illusioonidest vabastada, samas aga ka selgeks teha, et Eestis ei ole enam enesestmõistetav truualamlikult riigiteatris leiba teenida; et on olemas ka teised variandid, mis võivad olla palju riskantsemad ja tähendada kindlast sissetulekust loobumist. Olen kutsunud neid üles vähemasti mõtlema selle peale, kas valida riskantsem eluvorm, kuid jõuda seeläbi hoopis uute kvaliteetideni, või võidelda riigiteatris pideva mandumisohuga. Noored näitlejad peaksid oma vastupidavust proovile panema, et Eestis tekiks rohkem selliseid näitlejaid, kes oleksid ka ise võimelised projekte genereerima ja nende eest vastutama, ise midagi ootamatut välja mõtlema ja seda ka teostama. Ammu enam ei kehti see süsteem, et on üks suur teater, seal on üks suur lavastaja ja näitlejad on jüngerkond tema ümber. Pigem isegi vastupidi, kui see kusagil kehtib, tekitab see lisaküsimusi ja paneb kukalt kratsima. Praegu oleks palju loomulikum nähtus ikka iseseisva initsiatiiviga näitleja. See kursus oleks selleks võimeline küll. Pigem soovitaksingi praeguses ühiskonnas end mitte petta mingi kindlustunde illusiooniga, see oleks halvim, mis võib juhtuda. Praeguse aja näitleja peab kogu aeg riskiga elama ja head äraolemist endale tekitada pole võimalik. Ma sooviksin küll, et nad otsiksid ka välismaalt enesetäiendamisvõimalusi.

Kui ütled, et see ühendav idee puudub, kuidas kompisid ja avasid neid tööprotsessis, näiteks “Vanemat poega” lavastades?

Murda tuli sellist “hästi” tegemist. Vampilovi puhul ei ole võimalik “korraliku” tegemisega tulemuseni jõuda. Tekstis on sellised pöörded, mida ei saa varem valmis mõtelda ja külma kõhuga ära teha. Pead ikka minema lavale ja seal kiiresti kätte saama emotsionaalse põlemisastme, mille pealt hakata edasi toimima, et olla võimeline orgaaniliselt ja usutavalt järgnevat sündmustikku edastama. Seda õiget käivitamist pidingi kõige kauem otsima. Üks näide. Sageli püütakse laval olles hakata mängima konkreetse stseeni sündmusest lähtuvalt, kuigi, vastupidi, tuleks hoopis mingi teise intensiivse tahtmisega sisse tulla, mis siis ümber pööratakse, et sellelt pinnalt jätkata. Näidendi keskelt ei saa hakata mängima ühe konkreetse stseeni algust, sest see asub juba eelmise stseeni lõpus. Teoreetiliselt võib seda kõike ju teada, kuid õpetada saab ikka teksti kaudu, enda kehaga läbi proovides. Väga palju on selliseid asju, et kui kehaga on tunnetatud, tulevad ka õiged sõnad. Enne kasutatakse kellegi teise sõnu. Ise läbi tunnetades tekivad oma märksõnad ja siis on lootust, et need käivitavad sind ka edaspidi. See on oma isikliku sõnavara koostamine. Nende lavastustega me seda õpetasimegi.

T. T: Seda esineb koolis pidevalt, et esimestel aastatel ka omavahel vaieldes vaieldakse pigem oma teadmiste üle: üks on lugenud seda, teine teist ning vaieldakse autori sõnadega, mitte selle üle, mida ise teatakse või tuntakse. Heal juhul jõutakse alles kooli lõpuks sinna, et ollakse võimelised normaalses eesti keeles asja olemusest rääkima. Päris murrang toimub paratamatult kusagil pärast kolmekümnendat eluaastat.

Alguses tuleb aga õpilastele selgeks teha, mis on organiseeritud kaos — ühtpidi on see loovus ja kaootiline purse, teistpidi aga mõistusega raamidesse panek, kusjuures raamid on lavastuse kontekstis näitleja enda seatud. Neil tuleb aru saada, et need kaks asja käivad koos. See puudutab ka kellaajalist täpsust ja valmisolekut. Samuti peab selgeks saama, et lavale minnes on nad avaliku tähelepanu all ning võivad enda kohta hiljem ajalehest igasuguseid asju lugeda, ka ebameeldivaid. Et nad ühesõnaga ära ei ehmataks.

Kes on siis need lõpetajad?

K. K.-A.: Katrin Ritsik on mingis mõttes kursuse perenaine, tõeline eesti naine — praktiline ja tööahne. Just seda viimast tuleb õppejõududel grupitöös tihti ohjeldada. Vahetevahel segab tema keskendumist oma rollile mure kogu terviku pärast ja siis tuleb mõnikord teda tagasi tõmmata. Ta on väga arukas näitleja ning võimekas just karakterrollides. Tugev rolli analüüsis ning täpselt rolliloogikat järgiv.

T. T.: Tema puhul ilmneb see, mida peab paljudele tudengitele ütlema: ei tohi karta küsida näiliselt rumalaid küsimusi. Ta ei julge end lahti rääkida, kartes, et äkki ütleb midagi asjasse puutumatut, ja kohati võib see siis avalduda ka mängus. Mängides aga ongi tarvis kõik oma tarkused peast välja visata ja end lavastaja, ruumi ja partnerite külge siduda.

P. R.: Katrinil seisab ees palju enesemurdmist. Ta on endasse talletanud tohutult infot, kuid tõeline eneseleidmine hakkab alles nüüd tulema. Tema probleem on selles, et ta ei taha endale tunnistada, et tegelikult on ta rohkem intuitsioonikeskne näitleja. Ta tahab olla ratsionaalne ja mõistuspärane ning ehitada kõik üles sellele. Temaga on sageli niimoodi, et juba esimest korda midagi tehes tuleb see tal kohe n-ö õigesti välja, kuid seda on raske säilitada, sest ta tahab selle kohe enda jaoks analüütiliselt paika panna ja selle matriitsiga korralikult edasi minna. Pigem tuleks aga just intuitsiooniga edasi minna ning usaldada lavastajat, kes neist intuitsioonilainetustest vajalikud asjad kätte näitaks. Kuid ta on jõudsalt teel iseendani ning tal on häid eeldusi olla esmaetapil võimekas karakternäitleja ning pikemas perspektiivis jõuda välja psühholoogilise näitlejani.

P. R.: Marju Männikul on olnud saatus juba kolmes loos “roosat printsessi” mängida ja sellega on ta ka hästi hakkama saanud, kuid minu arvates on temas palju rohkem krutskeid ning ta võiks olla ka väga peene vaistuga koomik. Kui teda võimalikult kindlameelselt selles veenda, siis ta saab sellest ka aru. See on seda sorti koomika, mis võib kanda ka suurt traagikat.

K. K.-A.: Talle on õppejõud palju ette heitnud “iluvõimlemist”. Tal oli pikka aega raske vabaneda mõtteviisist, et laval peab mängima “ilusasti”. Põhiprobleem on olnud selle “ilu” tagant inimene kätte saada. Ometi on ta lahti läinud ning võib praegu mängida seinast-seina naiste rolle — nii karakterosi kui ka esimesi armastajaid. Ta on endas lõpuks üles leidnud tundlikkuse ja plahvatuslikkuse, ühesõnaga isikliku vaste rollile.

K. K.-A.: Sheila Kolgi kohta ütles Komissarov sisseastumiseksamitel: nagu Ines Aru. Selline karakteersus, hääl ja isiksuse sarm. Sheilal tekkis esimestel aastatel ebakindlus, kõik see isikupära, mida sisseastumisel nägime, kadus. Asemele tuli ebakindlus. Nüüd, viimasel aastal on ta jõudmas eneseni uuel tasemele. Mingi etapini võib kool mõjuda halvasti. Püüdes omandada kõike, mida nõutakse, läheb inimene ise lukku, segadusse. Ta oli ka teistest vanem, väljakujunenud eluhoiakutega, ning eneseületamine ja murdmine läks ilmselt valusamalt.

T: T.: Rolli on võimalik luua mitmel viisil, ka hääle registrite kaudu, aga tema aeg-ajalt kartis oma tugevat, madalat ja natuke kärisevat häält ning püüdis seda ilustada. Raske oli selgitada, et just need loomulikud registrid ongi tema isikupära, mida ei tohi häbeneda, kuid mille pealt peab oskama minna ka näiteks esimese armastaja rolli.

P. R.: Sheilas oli alguses väga palju arusaamatut, jäi mulje, et teda sunniti väljastpoolt tegema asju, mida ta ise teha ei tahtnud, kuid see teine pool, mis veenaks, et temas on ka midagi teistsugust, ei olnud piisavalt tugev. Hilisemate, keerulisemate lugude ja ülesannete puhul on ta saanud aga just hingelisemat poolt jõulisemalt välja tuua. Enne sunniti võib-olla rohkem välise koomika peale, aga tal oleks vaja just õrnemat ja mahedamat poolt väljendama õppida. Laval tahab ta justkui kogu aeg teiste “partiisse” minna ja sinna peitu pugeda. Kui ta aga suudab omaenda “meloodiat” hoida, on teda väga hea vaadata, eriti just mahedamates ja väliselt vähem atraktiivsetes osades. Selle pikaajalise võitluse häid vilju on kõige rohkem näha just Komissarovi “Faustis”, sest Margareta rolli on väga raske stampidest vaba hoida. Nõuab suurt pingutust, et mitte jääda Fausti ja Mefistofelese mängukanniks, vaid suuta ka oma rida ajada. Kui sellega on hakkama saadud, muutub ka see lugu ilusaks. Tema eripäraks võiksidki olla “võrdväärsed naisterahvad”.

K. K.-A.: Aivo Sadam on Saaremaa poiss, kes tuli kooli naljamehe imidžiga. Tuli lavale ja saal naeris. Kooli esimesel aastal läks ta aga krampi ja valmistas õppejõududele probleeme: kuidas teda aidata, kuidas ta taas lahti saada.

T. T.: Ta püüdis kramplikult sellest koomilisest mõjust hoiduda ja ei leidnud enam sidet selle vahel, mis talle õpetati ja mis tal endal sees oli.

K. K.-A.: Alles viimasel ajal sai ta kätte oskuse suunata oma lavalist mõju, olgu see siis koomiline või küüniline. Tema ampluaa on tohutult arenenud. Koolis võib mõnikord selline muutus toimuda. Ta on ka väga musikaalne, selline külapillimees.

T. T.: Alguses ta ju oligi külapillimees, kes ei taibanud alati, kus mida mängida. Nüüd on aga ka selles osas märgatav areng toimunud.

P. R.: Aivo on viimase aastaga, eriti just pärast “Vanema poja” lavastust hakanud üha rohkem lahti minema. Ta saab aru, et on teistest eristuva välimusega, samuti oma eripäradest välises plastikas, ning ta oskab seda juba väga mõjuvalt ära kasutada. Tal ei ole vaja mingit väliste vahendite peenendumist, pigem sisemist. Praegu on tal karakter rohkem valmis, kuid sisemusest tuleks üles leida enam materjali, mida sellise karakteri kaudu näidata. Tema muusikuoskused on ka suuresti tema mõtteviisi olemuseks. Ma ootaksin seda, et ta suudaks oma musikaalsust rohkem ka vaimsetele kategooriatele üle kanda, et ta hakkaks n-ö tegelaskuju meloodiat tabama. Samas ma jälle ei arva, et ta oleks muusikanäitleja. Pigem võiks ta olla hea draamanäitleja, kes vajaduse korral teeb ka muusikat.

P. R.: Taavi Tõnisson on kooli lõpul heas mõttes teisele ringile jõudnud. Vahepeal on toimunud kiire areng, kuni teatava kriisini välja, ja nüüd on ta uuesti ennast leidnud. Ta tunneb oma nahal juba üsna hästi ambitsioonide ja võimete vahelisi piire ning seda, kuidas need võivad inimese ära petta. See kõik on saanud võimalikuks tänu sellele, et ta on andekas ja töökas inimene, kes on võimeline kõrgelt lendama. Seega on talle tuttavad juba selle kõrgema stiihia probleemid. Temal ei ole küsimus peenendumises, tema küsimus on rohkem omaenda asja ülesleidmises, et kuidas see “päris minu asi” väljendub. Varem või hiljem tal see heitlus oma karakteriga tuleb.

T. T.: Tal on näitlejana see omadus, et kipub üksinda mängima, mis ei tähenda, et tal on “silme eest must”; ta läheb lihtsalt oma rida pidi, sõltumata sellest, mida teised teevad.

K. K.-A.: Taavi puhul meenub esimese asjana see, et pidevalt tuli talle meelde tuletada: “tegele iseendaga!”. Olgugi et sellel kursusel tegelik liider puudub, ilmnesid just temal meeskonnatöös teatavad liidriomadused. Ta on üdini maksimalist ning see vastutustunne kandub tal mõnikord ka teiste peale üle. Mingis mõttes on ta kursuse kollektiivne südametunnistus ja väga töökas entusiast. Sellest tulenevad aga ka teatud krambid, näiteks soov iga hinna eest hästi teha. Alles Šapiro tundides nägin, kuidas Taavi sai aru, mida tähendab partnerit kuulata, vaadata, jälgida, mitte kogu aeg mõelda, mida ma pean tegema. Igal juhul on ta arengus ja vaieldamatult võimekas.

T. T.: Tambet Seling on olemuselt introvertne ja tagasihoidlik, kuid saades kätte selle, keda ta mängib, leides endas selle sisemise vaste, plahvatab ta nii jõuliselt, et vaatajal jääb suu lahti. Vastuvõtjana väga tundlik. Kui tal sisemine mängumootor töötab, on ta võimeline üksi suurt lava enda käes hoidma. Selles mõttes võimsa energiaväljaga, kuid aeg-ajalt ei lase seda välja paista.

P. R.: Tambet on seda tüüpi näitleja, kelle kohta võiks öelda, et “töötab nagu suslik”. Sellised ongi vist kõige paremad näitlejad, kes intuitsiooni abil vonklevad sinna-tänna, kuid kõik see on eesmärgistatud. Ma ei ole sageli aru saanud, kas tal tulevad asjad kätte kogemata või on selle taga teadlik töö. Ta saab intuitsiooni abil vingerdades ja proovides “kogemata kombel” asjadele pihta.

K. K.-A.: Heigo Teder on väga keeruline näitlejanatuur, väga erinev. Põnev. Ta on isemõtleja. Kui anda talle selged raamid, on tal kogu aeg tung neid kompida ja reeglitest eemale minna. Algul see tihti segas meeskonnatööd. Enesekeskne. Nüüd on päris inimese moodi juba. Tugeva isikliku auraga näitleja, ning jääb mulje, et mängib kõikides rollides iseennast. Suured muutused ja leidmised on veel ees.

P. R.: Heigo oli minu murelaps, ei saanud talle pihta, oli mingi möödamõtlemise tunne, mille juures ei saanud aru, kus see inimene temas tegelikult peitub. Nüüd aga tundub, et mida rohkem ta sellest tudengielust pääseb, seda kasulikum see talle on. Ta on üliõpilasaktivist, ja seda n-ö tudengielu hägu kippus alateadlikult pisut lavale kaasa tulema. Tal oli raske endale teadvustada, kui palju energiat mujale kulus. Praegu on ta muutunud üha selgepiirilisemaks, eriti just lavastuses “Nüüd ja igavesti”. Teadmiste ja oskuste süntees toimub igal inimesel erinevalt, ja Heigo on just väga palju endasse kogunud, olles suure lugemuse ja eruditsiooniga. All on palju tõsisem ja lüürilisem inimene, kui ta ise tahab välja näidata. Kui saaks lüürilisusele taha selle jõu, mille ta koomilisusele suunab, oleks tulemus väga võimas.

K. K.-A.: Sisseastumiseksamitel arvasin ma, et Agur Seim ei ole kunagi teatris käinud ega tea isegi, mis see on, kuid ometi oli temas mingi mängimise soov olemas. “Meie elu päevades” töötas ta vaikselt, kuid kehtestas end märkamatult. Nüüd teab ta kindlasti, mis on teater. Arvan, et see tuli tal osalt läbi füüsiliste tundide, kuna tal on hea kehaline konstitutsioon. On näitlejaid, kes lähevad just liikumise pealt lahti.

P. R.: Agur on igas mõttes näitleja, inimene, kes käivitub õigete asjade peale. Pealtnäha laisavõitu, kuid tegelikult kuulab, uurib ja siis teeb kohe hästi. “Vanemas pojas” oli ta just see mootor, kes asja õige rea peal hoidis. Tema enda intensiivne, kuid samas lõdvestunud olek kandub laval ka teistele üle ja siis leiavad nemadki endas õiged jõuvarud üles. Hea ansamblinäitleja, kes võtab energiapalli vastu ja saadab selle siis edasi. Ta peab saama keerulisi rolle, et oma loomupärast orgaanikat vormida. Laia ampluaaga.

K. K.-A.: Esimene pilt Janek Vadist oli kui hästi ujedast noorukist. Seetõttu oli “Meie elu päevades” huvitav ja üllatav jälgida, kuidas muidu intelligentses noorukis tuleb robustse porutšik’u rollis see “loom” välja — sünnib hoopis teine natuur. Kuigi ta on aeglase stardiga, võib ta mängida väga erinevaid karaktereid, väga erinevas vanuses. Kui aga temas see plahvatus toimub, võivad teised, suu ammuli, vaatama jääda. Ta on ettearvamatu näitlejaloomusega. Kõige vähem oli aimata, et ta on karakternäitleja. Tegelikult kehtestab ta end laval palju rohkem tugevas, jõulises, teravapiirilises karakteris kui endale lähedases rollis.

T. T.: Kui üldiselt on tavaks, et negatiivse osa puhul tahetakse tegelaskujust distantseeruda, väites, et see pole mina, siis ometi on inimloomuses olemas nii hea kui halva alged ning teatrikooli ülesanne on püüda neid enesest välja tooma. Kooli üks põhipostulaate on ju see, et “tegelge sellega, mida te ei oska, mitte sellega, mida oskate”.

P. R.: Janekil on mingi kummaline õrn piir rolli näitamise ja sellesse sisseelamise vahel. Esmasel vaatamisel ei ole väljendumise vahe eriti suur. Kui selle kallal aga urgitseda, on ta võimeline sama välise joonise alusel rolli elustama ja mõju on väga jõuline. Küsimus võib mõnikord olla minimaalsetes reageeringutes. Kui kanal on lahti, liigub energia väga hästi ja ka teistel on laval väga hea mängida. Esialgsest igavusest võib tekkida läbivalt huvitav rollijoonis. Olles ise õiges seisundis, kiirgab ta ka teistele head rahu, samuti on ta võimeline hätta sattudes improviseerima ning teisigi välja aitama. Alati ei saa päris täpselt aru, kus tal see impulss tekib. Võib-olla on seal pisut loomupärast häbelikkust, mis viitab tundlikkusele. Tuleb aga töötada selle kallal, kuidas seda rakendada.

Üles kirjutanud MADIS KOLK