MOOS ME EES — MOOS KA TEES! EHK HELGE APRILLIHALLUTSINATSIOON “HELISEVAST MUUSIKAST”
Richard Rodgers — Oscar Hammerstein II, “Helisev muusika”.
Lavastaja Ivo Eensalu. Tallinna Linnahall, märts 2003.
Seitsmes vikerkaarevärvis küütlev iseliikuv trepp lennutab publikuhordid ultramoekasse kunstitemplisse mere kaldal — meie muusikaliteatrisse, mille üldrahvalikuks hellitusnimeks Tallinna Linnakirev.
Heledasti valgustatud näitelaval, kus ideaalilähedased tehnilised võimalused ning suurepärane nähtavus igast saalisopist, kõrguvad haljad mäetipud tulvil valgeid lilleõisi. Lavaruumi tühjusemõõdet ja valguse kirkaid värve usaldades on kunstnik loonud looduslikult kauni panoraami, mis vägisi meenutab kunagise kultusfilmi alguskaadreid. Ei mingeid koledaid kolakaid keset lava, ei tarbetuid treppe, ei ängistavat hämarust. Ah, mägede piiritu avarus! Tunnen, kuis heldin veel enne avatakte.
Nii sukeldungi täiega muusikali võlumaailma. Ainus meel, mis minus seekord ei virgu, on too seitsmes, alati krapsakaim — kriitikameel. Sestap sugeneb ootamatu otsus: teeks üks kord elus kõik vastupidi, kui kriitiku ränk kutsumus minult päevast päeva nõuab?! Vaikiks kohe vihuti maha üksikud kibedad tõrvatilgad ilmatu suures moosipütis, keskenduks ainuüksi kiiduväärsele?
Mõeldud, tehtud! Ehk ma küll kahetsusega aiman: kõiki meeles mõlkuvaid komplimente kasinamahuline kirjatükikene hõlmata ei suuda. Ometi ei väsi üritamast.
Viimses kui etteastes torkab meeldivalt silma lavastuse põhivoorus: vilunud lavastaja talent anda näitlevatele lauljatele ja laulvatele näitlejatele selgesti motiveeritud, sisutihedaid ülesandeid. Õigupoolest on see elementaarne käsitööoskus, mida peaaegu piinlik ekstra kiita. Ega lummatud publik saalis naljalt sellele ei mõtle, miks mõjuvad inimsuhted laval nõnda veenvatena, armastuse muinaslugu muusikas ka mänguliselt nõnda kaasakiskuvana, dialoogire˛ii nõnda läbikomponeerituna, misanstseenid nõnda täpsetena ja kogu mängupinda vallutavatena, üleminekud laulust sõnale nõnda sujuvatena…
Muusikali kui ˛anrit oleks pagana lihtne alavääristada, pealiskaudsusesse libastuda. Eriti “Heliseva muusika” puhul: filmist kõigile pähe kulunud ja hinge pugenud loo võiks lihtsustatud skeemina lavalt maha ludistada, karakteriloogika suhtes patustada, lasta näitlejatel sü˛eeküngastel omapäi turnida, sest küll nad lõpuks mäetippu jõuavad. Aga ei midagi sellist! Kiuslikum tüüp tahaks oletada sedagi, et peamise energia nõuab töö lastega ja kui laste septett parasjagu laval ei juhtu viibima, kipub täiskasvanute mängurõõm luituma. Mitte sinnapoolegi!
Kõigiti kiiduväärne võte on sü˛ee nutikas, hästi läbi mõeldud kärpimine. Üksainus markantne näide. Miks peaks publikule näitama nii tähtsuseta stseeni nagu kapten von Trappi “Edelweissi” laulmine koos laste ja Mariaga? Parem see lava taha jätta, hiljem osavalt ümber jutustada ning lasta kaptenil ballil nagu muuseas kamandada, et pangu preili Maria see ilus kleit selga, mida ta siis kandis, kui nad koos laulsid. Milline originaalne moodus publiku kujutlusvõimet sütitada: kõik asuvad vaimusilma ette manama kleidimoode! Kaunilõikelised ja silmatorkavalt hästiistuvad kostüümid pälvivad niikuinii pidevalt vaheaplause. Maria neitsilikult valge pulmakleit… Laulva perekonna erksavärvilised rahvariided… Pean pihtima, et mu isiklikuks lemmikaksessuaariks kujuneb Max Detweileri kaabu, mille härrasmees daamide seltskonnas nii elegantse ˛estiga peast kahmab.
Meloodiad paitavad kõrva nagunii, aga keskealise nostalgialembelisele südamele teeb rõõmu ka laulutekstide vana hea tõlge. Iseäranis armas, kui ei kiputa sõnu uisapäisa ümber tõlkima.
Koreograafilises re˛iijoonises paeluvad pilku hõljuv-tantsisklevad vahepalad, mis atmosfääris küdevat tundepinget õhutavad, teravaisse temporütmidesse põnevaid kontraste lisavad. Ilmekaimaks intermeediumiks kujuneb lembetants “Mehe käes sirgub tütarlapsest naine”.
Võiksin jätkata veel kaua-kaua, aga ma parem resümeerin.
Eks meie tea, et muusikal üks salakaval ˛anr on. Mitmekihiline nagu too maffiafilme parodeeriv tort, mis laulvale perekond von Trappile festivali auhinnaks lavale sõidutatakse. Kunagi ei tea, kes isuäratavast vahukoorekuhilast välja kargab! Ei oska muusikalisaalis iial aimata sedagi, millal sulle lapselik-naiivse naeratuse saatel kärnkonn või mürgimadu taskusse ehk teatrimälusse sokutatakse.
Seekord aga kannavad õnnelikud vaatajad unelmate kiirusel liikuva eskalaatoriga alla argiellu tagasi laskudes taskus suuri moosisaia viilakaid, millest näitelaval nii nakatava innuga lauldi.
No öelge nüüd ise, armsad inimesed muusikalisaalis, milleks meile vaja külalislavastajaid? Ise me ilutegijad, ise moosikulbi keerutajad!
Uneski veel ümisen taas ja taas lavastuse sisukaimat juhtmotiivi: “Moos me ees, moos ka tees…” Ise tunnen, kuis huultele kleepub maasikamoosina magus muusikali muhelus.
P. S. Ajaloolise tõe huvides olgu lisatud, et lugu sai kirjutatud 1. aprillil 2003. aastal.
Kuupäevast johtuvalt ei leidu selle kirjatüki raames väärilist paika ega õiget helistikku päris peategelaste ehk kapten von Trappi seitsme lapse kiitmiseks. Lastest ja lavastaja tööst lastega oleks tulnud kirjutada hoopis teine lugu. Ka mõlemad Mariad leiaksid ses teises loos oma koha just laste keskel: õrnem, naiselikum ja emalikum Maarja-Liis Ilus; söakam ja ise ka veel plikaohtu Liisi Koikson.
Aitäh ausa ja siira mängurõõmu eest, suuremad ja väiksemad lapsed: Hele Kõre ja Maria Valdmaa, Mirjam Mesak ja Johanna Münter, Margus Joa ja Lauri Lõo, Karl Joosep Ilves ja Mihkel Poshlin, Susan Kilgas ja Matilde Matvere, Sandra Kaldma ja Liisa Maide.
SUUR AITÄH JA HÄSTI PIKK PAI, TRIINE ELISA ALLING JA LUISA LÕHMUS — SELLEPÄRAST KÕIGE VIIMASED, ET KÕIGE TÄHTSAMAD!