“PÄÄSEMINE”. Režissöör-lavastaja Hendrik Toompere jun, stsenarist Peeter Sauter, operaator, kunstnik ja produtsent Manfred Vainokivi, tegevprodutsent ja teine režissöör Marju Lepp, casting: Ly Pulk, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, grimeerija Tiina Leesik, heli: Horret Kuus ja Olger Bernadt (“Film Audio”), montaaž: Priit Põldmaa (“Joosti”), režissööri assistent Kadri Kilp, teine operaator ja valgusmeister Taivo Tensa, kunstnik-dekoraator Jaagup Roomet, kostümeerija Ave Kuik, muusikaline kujundus: Andreas W, fotograaf Viktor Koškin. Peaosas Tambet Tuisk, osades: Rein Oja, Erki Laur, Aivar Hunt, Herardo Contreras, Peeter Tammearu, Sten Zupping, Ago Anderson, Raimo Pass, Tiit Raudsepp, Jaan Lutsar, Kirill Käro, Hendrik Toompere jun, Roman Stsetinin ja Moonika Pulk. Video Beta SP, 18 min 21 s, värviline. © “Parunid & Von’id”, 2002.
Pealkiri ütleb kõik. See on film pääsemisest. Vangla müüride vahel sibimasina tsisternist välja roniv Boriss (Tambet Tuisk) vajub sillutisele kui üks suur sitahunnik ning tajudes viimaks pääsemist tagasi ellu, rühmab käega üle silmade ja veab pasakarva näole säravvalge naeratuse. Selline eksistentsialistlik, lausa Camus’ laadis stseen siis filmi lõpus, illustreerimaks elu oma absurdsuses. Vaid hetk tagasi oli Boriss, või õigemini tema keha, loobunud võitlusest süsihappegaasiga tsisterni sisemuses ja vajunud kui kalts vedela sita sisse. Nüüd päästab ta kindlast surmast seesama vanglaülem, keda üle kavaldades lootis Boriss fekaaliautos vanglast vehkat teha.
Vaid Suur Juhus toob Borissi tagasi vangla müüride vahele, mis paradoksaalsel kombel tähendab ka pääsemist. Mitte küll vabadusse, ent pääsemist surmast. Sest just väljas, vabaduses, oodanuks põgenejat püstolisuu. Ta ise seda ei tea ega saa vist kunagi teada. Nii veabki ta näole naeratuse teadmisega, et pääses sita seest, kuid tegelikult hoopis kuuli eest. Elu oma absurdsuses on juhuste mäng. Või ka vastupidi.
“Sitt ei upu, sa pead tundma et oled sitt, siis ei upu,” aasib Borissi põgenemise eelõhtul kongikaaslane, kui too põgenemist ette valmistades ennast kuskilt hangitud kilesse mähib. Kindlasti pole tulest ja veest läbi käinud Boriss argade killast. Iga mees ei astuks sitatünni isegi siis, kui teab ees terendavat vabadust. Peeter Sauteri ja Hendrik Toompere lugu ei jutusta, kas ekraanikangelased on eluaegsed, kuid kindlasti pole tegemist pisisulidega.
Boriss pakub kongikaaslasele Arkadile (Rein Oja) sada tuhat, et see ta põgenema aitaks. Arkadi aitabki ning ta mehed ootavad fekaalimasinat kindlas kohas karjääris.
Paraku pole need seda sorti mehed, kes nutsu kätte saades oleksid mehe puhtaks küürinud, kuivad riided selga aidanud ja lahkelt jumalaga jätnud. Jumalaga jätnud oleks Boriss eluga. Kui masinas ootavast neljast mehest küsib üks naiivselt, et kuhu haisev mees panna, vastab teine püstolit vinnastades, et maha matta.
Iga mees vangalas ei pea sidet välismaailmaga ja igal vangil pole tagataskust võtta sellist summat. Me ei tea, kas Borissil olekski seda raha olnud, küll aga seda, et Arkadi mängis kongikaaslase eluga topeltmängu.
Tegelikult jäävad need oletused kõik oleksite mängumaile, sest sibimasina sohver (Ago Anderson) võtab peale naistuttavast hääletaja ja masin sõidab seekord tavapärasest erinevat marsruuti mööda. Mehed autos jäävad ilma rahast ja Boriss kuulist.
Nii ongi Borissi päästja juhuslik hääletaja, kelle sohver kuskil Tallinna lahe ääres on arvatavasti põõsasse tõmmanud. Mehel on käsil hoopis miski muu töö kui auto tühjendamine või täitmine, sest ka voolikut pole kuskil näha. Lahtise uksega kabiinist kostab aga raadiotelefonist tungiv käsklus masinal otsekohe vanglasse tagasi pöörduda.
Selline lihtne narratiiv siis, kui sibimasina sohvri ja hääletaja stoori välja arvata. Et mis tööd autojuht seal ikkagi tegi.
Vangla oma väärastunud normide, teravdatud suhete ja igapäevaste ektreemsustega on kui elu pahupoole kvintessents ning sellisena filmitegijatele tänuväärt materjal. Lugematud vangla- ja haiglaseriaalid on ju minev kaup.
Peeter Sauter pole küll konjuktuurlane, kirjaniku ja stsenaristina on ta lihtsalt otsinud alati miskit madalat, räiget ja šokeerivat. Kastepiisad hommikuses päikeses pole tema pärusmaa. Küll aga näiteks sitt.
Kuigi filmitegijad on ilmselgelt rõhunud lingvistilisele ja visuaalsele räigusele, on paradoksaalsel kombel tulemuseks pigem mingi nihestatud esteetiline pildikeel. Kaadrid suures plaanis peldikupotis hulpivatest fekaalidest pretendeeriksid justkui millelegi enamale kui lihtsalt vaataja teadvustamisele ummistusest ning sisevõtted tsisternis pasa sees loksuvast Borissist, taustaks pretensioonikas helikujundus, rõhutavad üheselt pildi visuaalset poolt. Justkui oleks operaator ja kunstnik Manfred Vainokivi kaameraobjektiivile filtri peale keeranud, et pildile mingit kunstilist vunki juurde anda, loo räpasust justkui ilustada. Mäletate, kunagi topiti sini-puna-rohelisi kilesid teleka ette, et mustvalge pilt lillelisem tunduks. Midagi analoogset toimib siin. Mõistagi oleks olnud totter näidata pimedat kaadrit, taustaks Borissi tünnist kostvad kõmisevad appikarjed. Aga ega nüüd pilt parem pole, kui mees loksub vedelikus mahedas valguses. Pole veel kuulnud, et fekaalitünnid oleksid seest valgustatud.
Vanglaametnikud eesotsas Peeter Tammearuga oleksid justkui kuskilt halvast ameerika vanglaseriaalist maha astunud. Tursked ja tugevad ropu suuga sellid, kes oma madalaid instinkte päevast päeva kinnipeetavate peal välja elavad ja kes üle koduukse astudes, mille taga seisab pudrunuiaga naine, on murust madalamad. Kuidagi hästi ühte väravasse on need tüüpvalvurid välja joonistatud.
Vangide galerii on tuduvalt huvitavam. Alustagem peategelasest Tambet Tuisust, kes on väga fotogeeniline ja jääb meelde ennekõike sellepärast. Paraku Tuisu pingestatud nägu ja vilavad silmad ei kanna välja sisemist psühholoogilist joonist.
Tundub, et Rein Oja Arkadi on kõige kauem istunud ja kõige tegijam selles kongis. Ainuüksi vestlusest vangivalvur Tammearuga jääb mulje, et see mees võib pruukida suud enam kui mõni teine. Ja loomulikult, kui kongis on oma kuningas, siis peab olema ka narr, keda mängib Erki Laur ja kes loomulikult on igaühe tõugata-lükata. Tegelikult on kõige põnevam persoon selles reas Aivar Hunt, kelles on midagi pahelist ja kes kõige orgaanilisemalt sellesse maailma sobib.
Ago Andersoni sibi, vist Jorss nimi, on väga tõetruu. Ja filmi parim koht on kahtlemata kaadrivahetus sita sees hulpivast Borissist sohver Andersonile, kui mees autoroolis innukalt võileiba haukab, termosest kohvi peale rüüpab ja seda pintsaku reväärile loksutades toob kuuldvale siira hüüatuse: “Oh, shit”. Sõnamäng sõnamänguks, aga peale selle on selles kaadris veel mingi uus tasand, mingi kaadritagune kujund, mida paraku ei varem ega hiljem filmis ei taju.
On see nüüd tegijate taotlus või juhus või halb käsitööoskus, aga pildikeele ilustamise taustal hakkab eriti silma dialoogi nõrkus. Lühifilmiga on ju sama mis novelliga. Kui puänti pole, kannatab kogu lugu, kui meisterlikult see ka poleks kirja pandud. “Pääsemises” on küll puänt täiesti olemas, paraku aga ei ole stsenaarium selle vääriline.