JASPER ZOOVA
“PINGVIINIDE PARAAD”. Käsikiri, lavastus ja kujundus: Julia Pihlak ja Riho Unt, kaamera: Urmas Jõemees, assistent Ragnar Neljandi, valgus: Roland Tiik, animatsioon: Märt Kivi, Triin Sarapik ja Andres Tenusaar, muusika: Marc Marder, heli: Avo Ulvik, montaaž: Urmas Jõemees, Kersti Miilen, Julia Pihlak ja Riho Unt, nukud ja dekoratsioonid: Külli Jaama, Kaarel Kübarsepp, Einar Maarits, Ene Mellov, Taivo Müürsepp, Deniss Polubojarov ja Piret Saarepuu, näitlejad: Maria Kasepalu-Joffe, Eva Eensaar, Aleks Tenusaar ja Donald Tomberg, tootmisjuht Maret Reismann, produtsent Arvo Nuut. 35 mm, 10 min, värviline. © “Nukufilm”, 2002.
Öökull pani kõrva Buratinole vastu rinda.
“Haige on ennem surnud kui elus,” sosistas ta
ja pööras oma pead saja kaheksakümne kraadi võrra tagasi.1
“Pingviinide paraadi” alguskaadrites näeme tribüüni. Arhitektuurset moodustist, mis tuletab oma vormiga meelde Tallinna Linnahalli või Mesopotaamia tsikuraatide astmeliselt tõusvat ehitist. Eri kõrgustel asetsevad vaatajate platood on omavahel ühendatud laiade treppidega. Ehitis on liigendatud väljavenitatud ümarkaartega. Rajatis asub keset asustamata tühermaad ning on sarnaselt strateegiliselt tähtsate militaarobjektidega piiratud kõrge traataiaga. Tsikuraadi platoodel on positsioonid sisse võtnud mitmekümnepealine hulk pealtvaatajaid.
Kaamera kirjeldab ärevat prespektaaklikku meeleolu. Vilksatavad mööda mitmed moodsa aja märgid: kiirtoidurestoranides kasutusel olevad gaseeritud jookide topsikud (mille nutikas konstruktsioon võimaldab ka käies juua, ilma et jook maha loksuks), “seebikarbi” tüüpi fotoaparaadid ja kõikvõimalikud pingviiniainelised suveniirid. Erilist tähelepanu pälvib munajas plastmassist pingviinvõtmehoidja. Viimast hoiab pihus loo võtmekangelane, pingviiniainelises kilemantlis punapäine noormees. Noormehe roheline, kurbmõtlik silmavaade annab justkui tunnistust tema sisekosmoses parasjagu aset leidvatest keerulistest siseheitlustest.
Siinkohal on sobilik kiita nukufilmi autorite Julia Pihlaku ja Riho Undi filigraansuseni arendatud materjali käsitsemise oskust. Nukkude vahatatud miimika oma plastilise viimistluse meisterlikkusega toob meelde ameerika kaasaegse kunstniku R. Muecki hüperrealistlikud küünte ja karvadega parafiinskulptuurid. Ka nukkinimeste prototüübid on täiesti reaalselt eksisteerivad elavad inimesed. Kui Riho Undi Pliuhkami-triloogia ning eelviimase filmi “Hing sees” tegelased jätsid vaatajatele võimaluse vaadelda endid kui sotsiaalseid koondportreesid, siis “Pingviinide paraadis” tuleb neil olla silm klaassilma vastu kõõlusteni loomutruude meediategelastega. Tsikuraadi tribüünil, punapäise noormehe vahetus läheduses, on seisukoha võtnud isand Jaan Ruus-Koni Suus. Või on teda seal isegi mitu? Lugupeetud filmikriitik on ennast paraadist objektiivsema ülevaate saamise eesmärgil copypaste’i meetodit kasutades juurde tootnud? (Sarnaselt toimib ju Pliuhkam viinapudeliga filmis “Pliuhkam internetis”.) Phillip Islandile pingviine imetlema sõitnute seast arvan end veel ära tundvat Jüri Kuuskemaad, Arvo Pärti ja Kristiina Ojulandi.
Edasi antakse mõista, et autistlik noormees pingviinvõtmehoidjaga tunneb end seal meedianukkude püramiidjat malelauda illustreerival tribüünil ebamugavalt. Lõnguspoiss longib eemale ning satub alale, kus piirdeaed eraldab territooriumid — publikutsooniks ja pingviinitsooniks.
Siinkohal on minu arvates muidu realistlikku olukirjeldusse sattunud ebakõla. Nimelt jääb mõistatuseks, kus viibivad antud momendil tähelepanelikud korravalvurid. Isikud, kelle ülesanne on meelelahutusürituste toimimise heakorra huvides jälgida, et etenduse andjad publikuga segamini ei läheks. Olematute turvameeste kiuste leiab “Pingviinide paraadi” autistlikust noormehest peategelane piirdeaias augu. Justkui nimme libiseb võtmehoidja tema käest samal silmapilgul, mil tema Hiina ketsides jalad on toonud ta juhuslikult tekkinud avauseni tsoonidevahelises piirdeaias. Kas vupsata läbi või mitte vupsata?
Ühel pool tõkkeaeda pingviinide peibutav-salapärane maailm, ürgse artikuleerimata kõneviisi, voolujoonelise maa-vesi tüüpi keha ja sulgpehme natural-ökofašismiga. Teisel pool inimeste ilm: plastmassimitatsioonide, kautšuki, nailoni ja polüestri sünteetikailm. Halva arhitektuuri ja agressiivse propaganda ilm, ühekordseks kasutamiseks mõeldud süstla uimailm, vabamüürlaste ja juutide uusmaailmakord, skisoilm, maskottide ja odava pseudokultuuri tühiilm. Jah, ta vupsab siiski!
Aimatav on noore Hamleti seenekujuliste* mõtteniitide hargnemine esmajoones Aldous Huxley “Tajuuste” vastavale tekstilõigule, kus kirjanik, andes ülevaadet isiklikust meskaliinitarbimise kogemusest, juhib lugeja tähelepanu draperiikangaste läbitunnetatud ülesmaalimise tähtsusele maalikunstis. Siit edasi meenub peategelasele tema isikliku riietuse imagoloogia ja oma teksamaterjalist pükste alt laienevus ning selle ideoloogiline side 60-ndatel alguse saanud, tuumadesarmeerimist pooldava noorsoo liikumisega Ameerika Ühendriikides. Noormehe aju vere suhkrusisaldus on keeruliste mõtteprotsesside tulemusel pärsitud. Kõhklustunne transformeerub hulljulguseks. Saabub äratundmismoment — ta kuulub pingviinitsooni.
Nüüd tuleb vaid teha otsustav samm, et pääseda sinna, kus ootab ürgne loodusstiihia, romantika ja vabadus. Sünkroonselt pildis nähtava tõkkeaiast läbi vupsamisega, kuulduvad helis tribüünile maha jäänud inimeste ovatsioonid paraadi alustanud pingviinidele. Või tähistab see hoopis kiiduavaldust noormehele? On ju peategelane, väikese sammuga läbi augu, võitnud ära suure takistuse enda peas. Kuna noormees kannab endiselt pingviinivärvides vihmamantlit, siis linnud ülejooksikut esialgu ei märka. Või teesklevad, et ei märka?
Näeme pingviine peatselt algava žonglöörinumbri tarvis kive sorteerimas. Teadupärast suhtutakse kividesse mõnes kultuuris kui elusolenditesse. Kividel olevat koguni algselt funktsioneeriv mälu. Maailma ajaloo seisukohalt on kividel seega kanda oluline, arhiveerija roll. Nii võib pingviinide meelelahutuslikel eesmärkidel aset leidvat kivide ümberstruktureerimist tõlgendada kui agressiivset sekkumist kivide ellu ja nende tsivilisatsiooni täiuslikemate isendite (ümmargused kivid) orjastamist.
Üldse tekib siit, pingviinide sootsiumi poolelt vaadates paradoksaalseid küsimusi. Kes kellele vaatemängu annab? Ehk on eksootilisi linnukesi kaugelt imetlema sõitnud inimesed oma sünteetiliste kestade ning eredalt sähvivate fotokaameratega iseenda teadmata laval? Pingviinirahva uuriv-valvsa pilgu all etendatakse ekstravagantset võõrandumisteemalist happening’i?
Ehk on need, Antarktika kahel jalal kõndivad mitmepaiksed, planeedi Maa salajased korravalvurid vaatlejad. Kavalad linnud, kes ootavad vaikselt muheldes uut jääaega, veedavad aega antropoloogilist uurimustööd tehes?
Ka Nick Parki “Valedes pükstes” kohtame intelligentset pingviini, kes tunneb inimestega manipuleerimise peent kunsti. Oma eesmärgi saavutamiseks ei pelga antikangelane lisaks psühholoogilistele mõjutusvahenditele kasutada ka moodsa tehnoloogia pakutavaid võimalusi. Raadioside tehnikat appi võttes püüab ta omandada hiigelteemanti ning saavutada kontrolli inimese üle.
Igal juhul, nagu selgub “Pingviinide paraadist”, ei ole nad humanistlike vaadetega olendid. Soovides võita pingviinide sümpaatiat ja saavutada nende kogukonda vastuvõtmist, kohtab animakangelane hoopis külma tõrjuvat kohtlemist, mis kohati (rituaalne kiviveeretamise stseen) suisa toorutsemiseks kulmineerub.
Pingviinitsooni deserteerunud noormees üritab võita lindude poolehoidu, pakkudes kingitusena oma võtmehoidjat. Selliselt toimides sarnaneb ta hispaania maadevallutajatega, kes tõid indiaanlastele peibutuseks kaasa klaashelmeid. Karismaatiline pingviin võtab küll kingituse vastu, kuid oodatud heakskiitu ei järgne. Leiab aset hoopis sürrealistlik soolasambaks kangestumise stseen. Tajutav on peategelase eksistentsiaalne ängistus, kui varem pehmesulelised nunnud pingud tarretuvad tühjal liivaväljal.
Õõvatunnet süvendab sünkroonselt toimunud nihe valgusrežiis. Näeme pikki dramaatilisi varje ja “Matrixist” tuttavat, pöörleva panoraamplaaniga kaamerasõitu, mille keskmeks on peategelase hämmeldunud “Buratino lollidemaal”-näoilme. Kangelane on üksi nagu Palle oma unenäos. Palleliku anarhismi ja süüdimatusega püüab ta ka kujunenud situatsiooni enda kasuks pöörata ning pingviinilt tagasi võtta armsaks talismaniks saanud võtmehoidjat. Linnud lülituvad seepeale oma stand-by-olekust uuesti tagasi harjumuspärasele väike-liigutus-iga-kahekümne-neljandik-sekundi-kohta-töörežiimile. Rivistuvad kahte viirgu ja paigale. Sõjaväelasliku distsipliiniga veeretatakse kive ühest viirust teise. Edasi-tagasi. Edasi- tagasi.
Harmooniat ja ilusa sümmeetria vaatemängu häbistab jälle ainult Tema. Oma kortsus kombinesooni, lahja lihakeha ning liiga pikkade jäsemetega ei sobi ta kuidagi siia tõupuhaste pingviinide mustvalgele rivistusele. Ent sublimeerides oma noorusliku protestivaimu kogu allesjäänud potentsiaali kätega üles-alla vehkimisse, õnnestub nukk-kangelasel maapinnast poole detsimeetri kõrgusele õhku tõustes “lennata”. Et siis valitsevale gravitatsiooniseaduse monopolile taas kohe jõulist kinnitust saada. Uus algav animatsioonipäev äratab maas lamava, ülepingutamisest meelemärkuse kaotanud noore Ikarose “Teletupsudest” tuttava infantiilse lapsehäälse naerupäikesega.
Vaatajale antakse niimoodi mõista, et peategelase raskekujuline vaimne haigus on viinud ta tagasi imikueas lapse tasemele. Tema jaoks on piir fantaasia ja reaalse maailma vahel muutunud olematuks. Nii näebki ta, et jumal on saatnud talle imelise pingviinikombinesooni. Ta poeb high-tech-lindkala skafandrisse, tõmbab liugurluku kinni ja põkkub igaveseks pingviinikosmosesse.
“Surra tuleb õigel ajal. Nõnda kõneles Zarathustra.”2
Kokkuvõtteks. Igatmoodi võib teha. Positiivne on näha, et loo autorid ei karda eksperimenteerida ning on julgelt eemaldunud klassikalisest ühesuunalisest jutustamise platvormist. Soovin autorite impressionismi katamaraanile palju tuult purjedesse! Samuti on kena, kui eri põlvkondade animaatorid põimivad oma mõtterisoomid ühiseks mustriks. Kriitilise ettevaatlikusega tuleks siiski suhtuda “ametliku” nukufilmi tootjate imelikku arusaama, et mida rohkem meenutab animafilm meile mängufilmi “päris” pildikeelt, seda parem. Kui Hollywoodi kinotegijate Mekaks sobib hästi vahakujude muuseum oma pentsikute äratundmisrõõmudega, siis animaatoritele olgu ikka eeskujuks Altamira koopad.
Lõpp pingviin, kõik pingviin.
1 Tolstoi, Aleksei. “Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused”. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964.
2 Nietzsche, Friedrich. “Nõnda kõneles Zarathustra”, saksa keeles 1883—85, eesti keeles 1932 (Eesti Kirjanduse Seltsi Kirjastus) ja 1993 (Olion).
* Tihtipeale aetakse eksikombel segamini seen ja tema maapealne viljakeha. “Seenekujulise” all pean silmas mullas kasvavat ja arenevat mitmete hargnemistega keerukat niitjat vormi. Vt ka “Operaator Kõps seeneriigis”, Heino Pars, 1964.
JULIA PIHLAK (sünd. 21. septembril 1979 Tallinnas) on lõpetanud 2001. aastal Eesti Kunstiakadeemia ehtekunstnikuna. Praegu õpib samas magistrantuuris. “Pingviinide saar” (koos Riho Undiga) on tema esimene film.
RIHO UNT (sünd. 15. mail 1956 Kose-Ristil) on lõpetanud 1982. aastal ERKI sisearhitektina. Töötanud 1982—1993 “Tallinnfilmis”, aastast 1994 “Nukufilmis” nukufilmide režissööri ja kunstnikuna. Aastast 1998 õpetab Eesti Kunstiakadeemias stsenograafia osakonnas kolmemõõtmelist animatsiooni, õpetanud ka Turu kunstiülikoolis, Volda filmikoolis Norras ja Helsingi animatsioonikursustel. Filmid: 1984 “Imeline nääriöö”; 1985 “Nõiutud saar”; 1986 “Kevadine kärbes”; 1987 “Sõda” (kõik koos Hardi Volmeriga); 1988 “Kultuurimaja” (joonisfilm); 1990 “Jackpot” (koos H. Volmeriga); 1993 “Kapsapea”; 1994 “Hilinenud romanss” (koos H. Volmeriga); 1996 “Urpo ja Turpo” (koos Liisa Helmisega); 1997 “Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse”; 1998 “Primavera” (koos H. Volmeriga); 2000 “Saamueli internet”; 2002 “Hing sees”; 2002 “Pingviinide paraad” (koos Julia Pihlakuga).
JASPER ZOOVA (sünd. 26. jaanuaril 1975 Tallinnas) on lõpetanud 1999. aastal Eesti Kunstiakadeemia. Õpetab Academia Gratas, on videokunstnik.