ARVO PESTI
“EESTI VANGLA”. Re˛issöör Indrek Kangur, stsenaristid Mati Talvik ja Indrek Kangur, operaator Peep Laansalu, konsultant Uno Ilm, monteerija Kadri Kanter, produtsent Reet Sokmann. Betacam SP, 58 min, värviline ja mustvalge. “F-Seitse”, 2003.
Vangla kui institutsioon on oma olemuselt stabiilne nähtus. Igas riigis ja igal ajal eksisteerib oma kinnipidamissüsteem, ehkki selle kasutusintensiivsus on sageli küllaltki erinev. Stabiilse ühiskonnakorra puhul pole põhjust vanglat märgatagi. Vaid vanglaid avades või sulgedes satuvad nad tähelepanu alla. Eestimaal ongi see ebanormaalne tähelepanu käes — äsja avati uus värviline Tartu vangla ning praegu suletakse meie vanglate “ema” — Patareid. Ehitatud küll merekindluseks, on Patarei alates XX saj 20-ndatest aastatest tegutsenud vanglana. Eesti vanglate ajaloo uurija, sellegi filmi konsultant ning ise Patareis töötanud Uno Ilm on 1994. aastal üllitanud uurimuse “Eesti Vabariigi vanglad 1918…1940”, mis põhiliselt on keskendunud Patarei kui vangla loomisele ja käekäigule kuni nõukogude võimu alguseni. Nõukogude võim Patareis oli kindlasti üks julmemaid keskvangla ajaloos, see aga ootab veel oma uurijaid. Tänaseks on ajaloolise rajatise põhitegevus lõppenud — liialt amortiseerunud emake Patarei ei sobi muutuva Euroopa klantspilti.
Kuna Patarei ja selle ümbrus on äärmiselt atraktiivsed, siis on nüüd, uste ja territooriumi avanedes, pildistatud, filmitud ja kirjeldatud nii vanglat seest kui ka vangla naabrust. Näiteks korraldas kirjandusmuuseumgi hiljuti Patarei-aineliste mälestuste kogumise. Ilmselt võib loota huvitavat publikatsiooni. Vahelduva aktiivsusega on otsitud hoonetele ja maale kosilasi.
Juba mõnda aega on arutletud ajaloolise merekindluse ja vangla edasise saatuse üle. Kuna riik veel üht muuseumi ülal pidada ei soovi, hotelliks ümberehitamine oleks ilmselt liialt kulukas, siis saigi esimeseks reaalseks vangla kosilaseks kunstiakadeemia koos oma kunstnikele omaste grandioossete plaanidega. Kuidas need kokku sobivad Patarei traagilise ajalooga ning kuidas hoone seintesse imbunud inimpiinad mõjutavad eesti kunsti edasist käekäiku, näitab nüüd vaid aeg.
Indrek Kanguri ja Mati Talviku film “Eesti vangla” pole mitte üksnes Patarei vanglast, veel vähem Eestimaa vanglatest, vaid pigem meie lähiajaloost. Seekord on ajaloo keskpunktiks aga keskvangla, Patarei. Meie sündmusrikast ajakulgu kirjeldavad kaadrid jõuavad järjega ikka ja jälle Patareisse. On kujukas, et 1919. aastal vangla rajanud isikud suleti hiljem samade müüride vahele, kus nii mõnigi neist ka elu jättis. Lembit Ulfsaki juhitud vaatajat ei kohutata Patareis õõva tekitavate veretööde ja piinamiste kirjeldamisega, pigem vastupidi — kuulda saab naljakaidki lugusid. Juhtiva näitleja sissetoomine dokumentaalfilmi on seekord igati õigustatud ning Ulfsak osutunud õigeks valikuks. Operaatoritöö on meisterlik; mõjuvaid nurgataguseid ja kambreid näeb vaataja hulgaliselt. Puudu jääb Patarei funktsionaalsuse, ruumide otstarbe ja nende eripära seletamisest. Ekraanil vilksatavad unikaalsed kohad, mille kommenteerimine oleks filmile lisanud omapära. Näiteks suurte kambrite sektsioonis laiutavad ühistualetid, mis olid kasutusel vähemalt 80-ndate aastate teisel poolel, näisid tegutsevat veel tänapäevalgi. Selliseid unikaalseid peldikuid annab otsida isegi Venemaa kolkavanglatest. Filmi konsultant Uno Ilm, Patarei kauaaegne töötaja, oleks võinud siin harrastusajaloolasena aktiivsust üles näidata.
Intervjuusid on ohtrasti, kõik, välja arvatud üks, tehtud poliitvangidega. Enamjagu intervjueeritavatest on teada-tuntud tegelased nagu ikka eesti dokumentaalfilmide puhul. Ei vaevuta leidma erilisi tüüpe. Patareid läbinud vangide hordid moodustas enamasti ikkagi kriminaalkurjategijate kirju seltskond. Neid film ei märkagi. Tapjad, vargad, röövlid ja sulid on ühiskonna paratamatu osa ning vanglast tehtud film peaks neid kajastama. Usun, et nii mõnigi pensionipõlve pidav elukutseline varas, kellele Patarei aastakümneid teiseks koduks olnud, oleks nõus jutustama nukkerlõbusaid legende vangla igapäevast.
Film väidab, et Patarei sarnaneb maailma tüüpiliste vanglatega. Olles külastanud ühte Ameerika kõige karmima re˛iimiga kinnipidamisasutust Baltimore’is (kinnipeetavad olid range re˛iimiga asutustes istudes sooritanud mingi uue kuriteo), legendaarset vanglamuuseumi Alcatrazi ning soovimatult suurel hulgal Venemaa tapivanglaid (nende seas ka filmis mainitud kuulsat Krestõ vanglat Peterburis) ja loomulikult Patareidki, arvan küll, et see väide ei vasta tegelikkusele. Venemaa ja eriti Nõukogudemaa vangimajandus on muu maailma karistussüsteemidest ikka niivõrd erinev. Isiksuse alandamise peene kunsti komplektsuses ei suuda Venemaad keegi ületada. Mida sügavamale GULAGi sisemaale, seda jõhkramaks ja totaalsemaks süsteem muutub. Kuulsad tapivanglad Vologdas oma tikutoosisuuruse kehaga süsimustade tarakanide ja veega kambri põrandal, või siis Permis oma jalutusboksidega vangla katusel, erinevad suhteliselt leebest Patareist palju vähem kui näiteks ajalukku vajunud karmuse poolest kuulus Alcatrazi vangla San Franciscos. Ning ei maksa unustada, et Venemaa vanglates pole suurt midagi muutunud.
Meie Patareist saab riigi ja jumala abiga ehk kunstikeskus ning Tartu eurovanglal on potentsiaali saada tsiviliseeritud karistussüsteemi esimeseks pääsukeseks. Venemaal jätkub aga kõik omasoodu. Nii et filmi “Eesti vangla” dokumentaalne tähtsus saab vaid süveneda. Vanad vargad ei ole vist piisavalt nostalgiaaltid tüübid, et korraldada kerkivas kunstiakadeemia campus’es Patarei-filmi vaatamise pärastlõunaid, seintel siramas täiesti uus eesti kunst…
INDREK KANGUR (sünd. 15. mail 1950 Haapsalus) on lõpetanud 1974. aastal Tartu Ülikooli füüsikuna. Alates 1979. aastast töötab ETVs re˛issöörina erinevates toimetustes. Teinud hulganisti mahukaid saatesarju. Filmid: 1985 “Alevi maastikud” (koos Ike Volkoviga); 1994 “Kes on kes Eestis” (koos Katrin Seppeliga); 1997 “Tsaari sõjalev” (koos Vello Mässiga); 1998 “Ilon” (koos Margus Kasterpaluga); 1998 “Eesti Rahvusraamatukogu” (koos Olev Remsuga); 1998 “Risto” (koos Mart Taeverega); 2001 “Tema Majesteedi sõjalev”; 2003 “Eesti vangla”.