KURJATEGIJATE MOONDED

ERKKI LUUK

“VOONAKESTE VAIKIMINE” (The Silence of the Lambs). Režissöör Jonathan Demme, stsenarist Ted Tally (Thomas Harrise samanimelise romaani põhjal), produtsendid Edward Saxon, Kenneth Utt ja Ronald M. Bozman, operaator Tak Fujimoto, monteerija Craig McKay, muusika: Howard Shore, kunstnik Tim Galvin. Osades: Jodie Foster (Clarice Starling), Anthony Hopkins (dr Hannibal Lecter), Scott Glenn (Jack Crawford), Ted Levine (Jame Gumb), Roger Corman (FBI direktor Hayden Burke) jt. 35 mm, 118 min, värviline. © Strong Heart Productions / Orion,  USA, 1991.

            1991. aastal Berliini filmifestivalil “Hõbekaru” (parim režissöör) Jonathan Demme’ile; 1992 viis “Oscarit”: parim film, režissöör, naisnäitleja (Jodie Foster), meesnäitleja (Anthony Hopkins) ja parim ekraniseeringu käsikiri (Ted Tally).

“HANNIBAL”. Režissöör Ridley Scott, stsenaristid David Mamet ja Steven Zaillian (Thomas Harrise samanimelise romaani põhjal), produtsendid Dino De Laurentiis, Martha Schumacher ja Ridley Scott, operaator John Mathiesen, monteerijad Pietro Scalia ja Daniele Sordoni, kunstnikud David Crank ja Marco Trentini. Osades: Anthony Hopkins (dr Hannibal Lecter), Julianne Moore (agent Clarice Starling), Giancarlo Giannini (inspektor Rinaldo Pazzi), Gary Oldman (Mason Verger), Ray Liotta (Paul Krendler), Frankie Faison (Barney Matthews), Francesca Neri (Allegra Pazzi) jt. 35 mm, 131 min, värviline. © Dino De Laurentiis Productions / Metro-Goldwyn-Mayer / Scott Free Productions / Universal Pictures, Suurbritannia—USA, 2001.

“PUNANE DRAAKON” (Red Dragon). Režissöör Brett Ratner, stsenarist Ted Tally (Thomas Harrise samanimelise romaani põhjal), produtsendid Dino De Laurentiis ja Martha Schumacher, operaator Dante Spinotti, monteerija Mark Helfrich, muusika: Danny Elfman, kunstnikud Tim Galvin ja Steve Saklad. Osades: Anthony Hopkins (dr Hannibal Lecter), Edward Norton (Will Graham), Ralph Fiennes (Francis Dolarhyde), Harvey Keitel (Jack Crawford), Emily Watson (Reba McClane) jt. 35 mm, 124 min, värviline. © Dino De Laurentiis Productions / Mikona Productions / Scott Free Productions / Universal Productions, USA—Saksamaa, 2002.

On tõenäoline, et Jonathan Demme’i “Voonakeste vaikimine” (The Silence of the Lambs) mõjus omal ajal (valmis 1991. aastal) küllaltki põrutava filmina. Juba siis tundus, et Anthony Hopkinsi loodud Hannibal Lecteri tegelaskuju on suurem kui talle selles filmis antud roll — mis omakorda tulenes muidugi Hopkinsi hiilgavast osalahendusest. Juhtusin lugema, kuidas Hopkins seda ise on kirjeldanud: “Algusest peale oli mul selge, et Lecter peab olema väga rahulik ja vaoshoitud.” Ühest küljest sugereerib selline vaoshoitus vaatajale tegelaskuju “intelligentsust”, teisalt aga loob seda rabavama kontrasti tema inimsöömise harjumusega.

Hannibal oli üks esimesi pealtnäha ühildamatute omadustega “uue aja (anti)kangelasi”, kellega 90-ndate kinovaatajal tuli tihti tegemist teha. Lecterit iseloomustab korduvalt positiivsete emotsionaalsete omaduste — õilsate tunnete — segunemine ülima metsikusega. Tema tegevuses võib näha õiglusprintsiibist lähtumise jälgi. Hiljem viis David Fincher selle suundumuse loogilise täiuseni, filmides “Seitse” (Seven, 1995) ja “Kaklusklubi” (Fight Club, 1999) ongi kurjategija ilma eriliste mööndusteta kangelane, igatpidi sümpaatne ja õige mees, kes võitleb oma tegevusega kurjuse vastu. Kurjategija on heategija.

            Hannibal selline pole. Vaatamata oma õilsusesugemetele on ta ühemõtteliselt kuri. Kuid, nagu räägitakse, polevat halba ilma heata ning see vastab tõele ka tema puhul. Hannibal, nagu ka “Seitsme” ülipositiivne Kevin Spacey kehastatud “kurjategija”, on omamoodi valgustatud tegelane — tohutu karisma, enesekindluse ja kindlate moraalsete põhimõtetega kangelane. Koos tegelaskuju intelligentsuse ja vaoshoitud rollilahendusega tajub vaataja seda omaduste buketti ülima väärikuse sünonüümina. Probleem on muidugi selles, et kõik need põhimõtted ja väärtused, mida Hannibal esindab, pole kunagi inimühiskonnas aktsepteerimist leidnud. Kuigi tegelikult on probleem veel sügavam. Nimelt saab ühiskondlikest väärtustest rääkida ideelisel ja praktilisel tasandil. Kui ideelisel tasandil võib meil olla küllaga väärtusi, esteetilisi ja moraalseid hoiakuid, mida me Lecteriga jagame, siis praktikas, st mis nende väärtuste kehtestamisse puutub, on ta tänu oma hullumeelsele väärastumisele kõigist võrreldamatult kaugemale jõudnud.

Selle raskes ettevõtmises toetab teda bioloogiline tung — toores kiskjalikkus selle sõna kõige verisemas mõttes, millest meie teiega, armas lugeja, loodetavasti ilma oleme jäetud. Ehk Hannibali enese sõnu kasutades: “Kui sa niikuinii sööma pead, miks siis mitte süüa pahasid?” Ja seda ta muuhulgas teebki. Peaaegu kõik Hannibali ohvrid on omamoodi jälestusväärsed. See on muidugi üldse ameerika õudusfilmile tüüpiline joon, et “karistus” tabab vaid halbu. Sellel on psühholoogilised põhjused: esiteks muidugi vastutulek vaataja soovile hea tegelasega samastuda, teiseks on see vahend õuduse vääramatuse, sanktsioneerituse, kui soovite, edasiandmiseks. Loogika on järgmine: kuna õudus on “õigustatud”, pole võimalik seda ära hoida. Selle nn jumaliku õudusprintsiibi kehtimist võime täheldada ka Hannibali toimetamiste taustal.

            Niisiis kehtestas “Voonakeste vaikimine” (peaaegu) täiesti uut tüüpi, üllatava tegelase, kelle toimetusi on seetõttu võrdlemisi huvitav jälgida. Erilise huviga võis ses mõttes jälgida peategelase vanglast põgenemise lugu, kus tema saatanlik kavalus hästi ilmsiks tuli. Peab siiski ütlema, et nii hea, kui Hannibal tegelasena iseenesest ongi, mõjub ta alati veel paremini teise (rohkem või vähem) hullumeelse kurjategija taustal. “Voonakeste vaikimine” oli ka selles mõttes suhteline otsetabamus. Ted Levine’i kehastatud “rätsepmeister” kehtestas absoluutse, tõlkimatu erinevuse, täieliku seljapööramise kõigile ühiskondlikele konventsioonidele ja oli seetõttu minu jaoks isegi huvitavam tegelane kui Hannibal.

Tegelikult kammitseb Hannibali alati edevus, soov muljet avaldada, meeldida,  “vaatajate maitsele vastu tulla”. “Rätsepa”, niisamamoodi Brett Ratneri “Punase draakoni” (2002) “hambahaldja” puhul midagi sellist pole. Nemad on juba ühiskonnale selja pööranud, tegelikult väga sarnased tegelased. Tänu inimkonnast väljaarvamisele jagavad nad ühist kinnismõtet, milleks on moondumine. Mõlemad tahavad moonduda. Rätsep naiseks (mäletatavasti kasvatas ta liblikaid ja filosofeeris küllaltki kulunud teemal “kuidas ilmetust nukust saab imekaunis liblikas”, liblikas oli ka märk, mille järgi FBI (Jodie Foster) ta hiljem tuvastas), Haldjas (Francis Dolarhyde, Ralph Fiennesi kehastuses) aga Blake’i (?) müütiliseks Punaseks Draakoniks. Mõlemale filmile on iseloomulik ka see, et nende parimad kohad leiduvad stseenides, mis seda moonet (stsenaariumi poolt ette nähtud piirides) kõige otsesemalt kujutavad. “Voonakeste vaikimises” on selleks stseen, kus Rätsep oma keldris muusikat kuulates end peegli ees meigib. See oli esimene kord, kui kurjategijat otseselt näidati, ja selle mõju oli kahekordne: esiteks eksponeerida kurjategijat, kellest seni vaid tegevuse alusel aimu oli antud, teiseks eksponeerida tema hirmuäratavat moonet. Seda täielikku, absoluutset moondumist, tingimusteta selja pööramist (metafoor, mis kehastub täielikult Dolarhyde’i vastavas stseenis) ühiskondlikele konventsioonidele ja inimesele kui liigile tähistas ka Rätsepa muusikamaitse, üks keldristseeni täiuslikumaid detaile.

Sama kordub Francis Dolarhyde’i puhul — projektori valgusvihus paljastab too ohvrile oma lihaselise selja, mida ehib punane draakon. Mõlemale tegelasele, nii Rätsepale kui Dolarhyde’ile, märgivad need hetked õnne tippu, moonde (st tõe) triumfi; vaatajale aga verdtarretavat sissevaadet maailma, mida ei tohiks olemas olla — esiteks konventsioonide tõttu, mis nende olemasolu eitavad, teiseks selliste maailmade privaatsuse, kolmandaks erandlikkuse, neljandaks lõpliku moondumise võimatuse, viiendaks nende autorite kõigi piiride ületamise, hullumeelsuse tingimusteta aktsepteerimise tõttu. Kui mitte muud, siis vähemalt tõstab see vaataja aukartust nende maailmade asukate vastu. Igaüks, kes üritab midagi ühtaegu keelatut ja võimatut, väärib kohest, masinlikku lugupidamist. See — lugupidamise äratamine — on valdkond, milles tavalised inimesed ei hiilga, selleks on vaja olla ebatavaline, ja siinjuures pole kuigi oluline, kas see ebatavalisus on pluss- või miinusmärgiga. Õigemini on see juba suhteline. Tegelaste enda seisukohast tähistab nende moondumine ülimat positiivsust, moonde ümber on kogunenud terve nende eksistentsi mõte; sellelt seisukohalt on kõik muu teisejärguline, ja kõik segav kuulub hävitamisele.

Absoluutne teistsugusus — selline on Rätsepa ja Dolarhyde’i sõnum. See pole mitte sõnum maailmale — absoluutselt teistsugust ei huvita enam maailm (muidu kui vaid oma moonde realiseerimise ja peegeldamise vahendina) —, vaid iseendale. Vahe on siin selles, et kui Hannibali puhul jääb mulje, et ta otsib mingit heakskiitu ka teistelt, on eriline teiste jaoks, siis Rätsep ja Haldjas on erilised iseendale. Selles ongi nende suurim vahe, ja siin on ka põhjus, miks Hannibal ei saa kunagi olla ei tegelase ega ka kurjategijana nii võimas kui need kaks täiuslikult hoolimatut, oma kinnismõtete küüsis vaevlevat indiviidi. Nemad on uue reaalsuse arhitektid, samas kui Hannibal toimetab omamoodi vahemehena tegeliku maailma ja temast kangemate “arhitektide” kujutluste vahel. Selline on tema roll neis kahes filmis. Anda infot FBI-le, samas provotseerides bürood eksima ja filmi tõelisi staare nende kallal oma fantaasiad välja elama.

Selles mõttes on kõik FBI agendid, ehkki nad küll kahtlemata “häid” kujutavad, neis filmides sümptomaatiliselt klišeelikud, igavad ja kahvatud. Nende ülesanne on ainult esindada filmis nn normaalset positsiooni, st positsiooni, mida ei peaks vaatajale isegi näitama, kuna ta teab seda juba isegi peast. Jodie Foster “Voonakeste vaikimises” oli siiski huvitavam, isikupärasem kui Edward Norton “Punases draakonis”, kuid sedagi ilmselt vaid seetõttu, et “Voonakestes” oli Fosteri ja Hopkinsi mängitud tegelaste vahel omapärane (sh pseudoerootiline) pinge, “Punases draakonis” midagi sellist aga muidugi polnud. Stsenaariumi järgi oleks seal võinud olla (pidanud olema?) “tapja ja tapetu vaheline pinge”, aga see on ilmselt midagi liiga erakorralist selleks, et seda suudetaks usutavalt välja mängida — Hopkins ja Norton sellega igatahes toime ei tulnud. Selgituseks: “Punase draakoni” proloogis “tapab” Hopkins küllaltki meeldejäävalt Nortoni (lööb noa makku, nii et vaatajal loodetavasti kõhus keerama hakkab), see aga omakorda haavab teda “surmavalt” püstolist. Hiljem (several years later) on mõlemad piisavalt paranenud, et film võiks alata.

            Vaadates Hannibali arengut läbi nende seeriate, võib täheldada järgmist: võrreldes “Voonakeste vaikimise” suhteliselt huvitava ja jõulise tegelaskujuga on see nüüdseks oma “paroodilise” raskuse all peaaegu kokku varisemas. Rahulikkus ja vaoshoitus, printsiibid, millest Hopkins oma tegelaskuju loomist alustas, on pöördunud iseenese vastandiks. Tegelikult oli juba Ridley Scotti “Hannibali” (2001) Hannibal mõttetult edvistav, eputav ja maneerlik, ja “Punane draakon” ainult süvendab seda tendentsi. Mida edasi, seda mõttetumaks ja tähtsusetumaks Hannibal Lecteri kuju muutub. Ühtki uut nüanssi selle juures silmapiiril pole. Hannibali kunstiarmastuse, “esteetilisuse”, harituse ja intelligentsuse mõõdutundetu rõhutamine mõjub juba peaaegu naeruväärsena — või nagu üritataks sellega veel mingit üldisemat sõnumit saata. Millist? Kunst on saatanast? Esteedid on perverdid? Haridus on loomuvastane? Viimase väitega võiks isegi nõustuda, teine aga on puhas klišee, mida kohtab ka meie kodumaises kultuurimeedias, kus primitiivid järjest häälekamalt pead tõstavad. Ingliskeelses kultuuriruumis seda probleemi muidugi pole — selle kandepind on nii lai, et kõnts pinnale ei uju. Selles mõttes “kõntsa” need filmid muidugi esindavad, vähemalt pürivad esindama. Võib-olla on see Hollywoodi publiku puhul isegi paratamatu.

Samas ei usu, et primitiiv “Hannibali” eriti vaadata tahaks. Loodetavasti ei ütle see midagi mu enda kohta, aga ega seal tõesti eriti midagi vaadata pole. Film on peaaegu ilma igasuguse ilu või sädeluseta, oma põhisosas üks hämar ja mõttetu pusimine. Kõige tugevam stseen on see, kus Hannibal õhtulauas FBI-mehe kolju lahti lõikab ja talle tema enda ajusid serveerib. See on tõeliselt isuäratav. Muidu aga on stsenaariumis igasuguste raskepäraste kaunistuste ja ebaolulise keerukusega kõvasti üle pakutud. Film peaks töötama ikkagi eelkõige stseenide või info mõjuvusel, mitte nende esituse maneerlikkusel. Jääb mulje, et “estetismi” (mis, nagu selgub, on üks Hannibali põhilisemaid tunnusjooni) peetakse selle (ja võib-olla üldisemalt Hollywoodi) filmi publiku jaoks millekski nii võõrastavaks, et seda ongi võimalik “esitada” ainult paroodia, müstifikatsiooni ja naeruväärsuse kaudu. Näiteks iga klassikalise muusika kriitiku wet dream — pidevalt valesid noote võtva filharmooniku ärasöömine (iseenesest muidugi hea leid) — on ju puhas estetismi paroodia. See ongi võrdlemisi iseloomulik näide sellest, kuidas sellist hämarat (ja ilmselt väga jõledat) asja nagu “estetism” neis filmides käsitletakse.

            Tegelikult tundub ka kogu Hannibal Lecteri kuju tänaseks arulagedalt maneerlik, ülespuhutud ja edev. Kui Francis Dolarhyde on lihtsalt a deeply troubled man oma pettekujutluste ja mõistetava sooviga ühtaegu õiglust jalule seada ja oma elule mingit mõtet anda (ning kõige selle tõttu oli talle küllaltki lihtne kaasa tunda ja võib-olla isegi samastuda), siis Hannibal on tema kõrval kõigest eputav pervert, mõttetu ja totter tola. Triloogia filme ülevaatlikult võrreldes tundub, et “Hannibal” on neist kõige nõrgem. “Voonakeste vaikimine” on hea film, kuhu Hannibali tegelaskuju kõigi oma ekstravagantsustega veel täiesti enesestmõistetavalt kuulub. “Punane draakon” aga juba igasugusest Hannibalist, tema olemasolust või puudumisest täiesti sõltumatult väga hea film. Tulevik ei tohiks sellele tegelaskujule enam midagi erilist tõotada.

JONATHAN DEMME on sündinud 22. veebruaril 1944 Baldwinis, Long Islandil, New Yorgi osariigis. Noorukina kolis ta koos vanematega Miamisse, kus lõpetas keskkooli. Florida ülikoolis õppides hakkas ta kirjutama filmiarvustusi. Pärast sõjaväge töötas mitmes filmikompaniis reklaami alal; 1969 siirdus Londonisse, kus ta tegi teletööd. Väikese eelarvega filmide suurrežissööri Roger Cormani toetusel alustas Demme stsenaariumide kirjutamist ning filmide tootmist, 1974. aastal debüteeris ta režissöörina. Mõne aasta pärast leidis ta juba tunnustamist rahvusvaheliselt. Suurima tunnustuse on leidnud “Voonakeste vaikimine” (1991), tema ülejärgmine film oli esimene kommertseduga aidsi-teemaline mainstream-film “Philadelphia” (1993), mis tõi Tom Hanksile esimese “Oscari”. Alates 1984. aastast on Demme teinud ka meisterlikke dokumentaalfilme. Filmid: 1974 “Caged Heat”; 1975 “Crazy Mama”; 1976 “Fighting Mad”; 1977 “Citizens Band”; 1979 “Last Embrace”; 1980 “Melvin and Howard”; 1984 “Swing Shift”; 1984 “Stop Making Sense”; 1986 “Something Wild”; 1987 “Swimming to Cambodia”;  1988 “Paari pandud maffiaga” (Married to the Mob); 1988 “Famous All Over Town; 1991 “Voonakeste vaikimine” (The Silence of the Lambs); 1992 “Cousin Bobby”; 1993 “Philadelphia”; 1994 “The Complex Sessions”; 1998 “Storefront Hitchcock”; 1998 “Beloved”; 1999 “Stop Making Sense”; 2002 “The Truth About Charlie”; 2003 “Old Skool Thugz-Four Movie Set”.

RIDDLEY SCOTT on sündinud 30. novembril 1937 South Shieldsis Inglismaal. Lõpetanud West Hartlepooli kunstikolledži ja Londoni Kuningliku Kunstikolledži. 1960. aastate keskel hakkas ta BBCs tööle kunstnikuna ja õige varsti alustas mitme seriaali episoodide lavastamist. Peagi rajas ta oma tootmisfirma. 1977 debüteeris ta mängufilmide režissöörina, tema esimene töö võitis Cannes’i festivalil parima debüüdi preemia. Filmid: 1977 “Duellandid” (The Duellists); 1979 “Tulnukas” (Alien); 1982 “Blade Runner”; 1985 “Legend”   (Legend); 1987 “Keegi jälgib mind” (Someone to Watch Over Me); 1989 “Must vihm” (Black Rain); 1991 “Thelma ja Luise” (Thelma & Louise); 1992 “1492: paradiisi vallutamine” (1492: Conquest of Paradise); 1996 “Valge maru” (White Squall); 1997 “Sõdur Jane” (G. I. Jane); 2000 “Gladiaator” (Gladiator); 2001 “Hannibal”; 2001 “Allatulistatud “Black Hawk””  (Black Hawk Down).

BRETT RATNER on sündinud 1970  Miami Beachis, Floridas nimeka juudi perekonna ainsa lapsena. Kuueteistkümneaastaselt alustas ta õpinguid New Yorgi ülikoolis, Tischi kunstikoolis. Lõputööna tegi ta Steven Spielbergi stuudio Amblin Entertainment toetusel dokumentaali lapstähest “Whatever Happened to Mason Reese” (1990). Järgmisena lavastas ta muusikavideoid, sh Madonnast. Mängufilmidebüüdini jõudis ta alles 1997. aastal. Filmid: 1997 “Money Talks; 1998 “Tipptund” (Rush Hour); 2000 “The Family Man”; 2001 “Tipptund 2” (Rush Hour 2); 2002 “Punane draakon” (Red Dragon); plaanis: 2003 “Hong Kong Phooey”; 2005 “Tipptund 3” (Rush Hour 3).

ERKKI LUUK (sünd. 14. veebruaril 1971 Tartus) on 2001. aastast semiootika magister. Töötab vabakutselise kultuurikriitikuna ja lektorina Tartu Kõrgemas Kunstikoolis.