Tagasivaade naisrežissööride filmifestivalile Helsingis
LEENA KURVET-KÄOSAAR
Kuidas tõlgendada Federico Fellini filmist “Tee” pärinevat küsimust “Naine või artišokk?” naisrežissööride festivali nimetusena? Sellise küsimuse esitasin ka ühele korraldajaist, Helsingi Ülikooli Kristiina Instituudi lektorile Anu Koivunenile. Anu hinnangul tõstatab selline nimetus iroonilisel ja humoorikal moel sookategooriate küsimuse filmikunstis. Kas erinevate naisfilmiloojate loomingut saab mahutada mõiste “naiste kino” alla? Kas on võimalik leida filmitegija soo põhjal ühisjooni kõikide nais- ning siis omakorda ka kõikide meesrežissööride loomingus? Kui olulised on muud (näiteks kultuurilised, rassilised, seksuaalse identiteediga seotud) eristusjooned? Küllap astus suur osa festivali publikust kinosaali, mõtteis just seda laadi küsimused. Kindlasti on oma osa siin ka sellel, et festival toimus Helsingi kesklinnas asuvas viis-kuus aastat tagasi restaureeritud 1930. aastail ehitatud kinos “Bio Rex”, mis on taasavamisest saadik kujunenud Helsingis toimuvate filmifestivalide keskuseks ning sellisena osaks Soome pealinna laiemast kultuurilisest profiilist.
Nende jaoks, kes festivali kaudu maailma tänapäeva naisrežissööride uuemat ja päris uut loomingut ühise nimetaja alla koondada üritasid, võis vikerkaarena kirju festivalikava parajalt kõvaks pähkliks osutuda. Kuigi festival ei olnud väga mahukas, olid siiski esindatud paljud maad: Suurbritannia (Lynne Ramsay), Itaalia (Monica Stambrini), Prantsusmaa (Sophie Tatischeff, Anne Fontaine), Rootsi (Susan Taslimi), India (Karan Johar), Lõuna-Korea (Cho Jin-kyo), Hiina (Li Yu) ja Argentina (Sandra Gugliotta). Anu Koivunen selgitas, et festivali kavva püüti valida filme, mis on omandanud teatud tuntuse väljaspool oma päritolumaad, kuigi osaliselt luges ka see, millistest filmidest olid huvitatud Soome levifirmad (näiteks Lynne Ramsay “Morvern Callar”). Filmid erinesid nii žanrilt, sisult kui ka teostuselt, nii et ühtset joont, mis filme esmapilgul liidaks, nagu ette ei tulegi — pigem vastupidi, valitsev mulje oligi just mitmekesisus, filmide kaudu kogetud maailmade kirevus, mitmepalgelisus ja -tasandilisus.
On ka üpris tähelepanuväärne, et nii põnevikke (“Benzina”), arthouse-filme (“Morvern Callar”), väikese konksuga märulifilme (“My Wife is a Gangster”), tõsiseid soorollide ja kultuuride kokkupõrkeid lahkavaid filme (“All Hell Let Loose”, “Fish and Elephant”) kui ka traditsioonilisemaid linateoseid, nagu näiteks romantilis-nostalgiline “Baarilett” või rahvusvahelise tuntuse saavutanud India perekonnadraama “Kabhi Khushi Kabhie Gham” sisaldavas kavas tõusis ühe läbiva teemana esile südamlikkus ja usk läheduse ja armastuse jõusse selle sõna kõige laiemas inimlikus tähenduses.
Festivali avas juba mujalgi tähelepanu äratanud kolmekümne ühe aastase Itaalia režissööri Monica Stambrini lesbi-põnevik “Benzina” (2001). Mitmed kriitikud on filmis leidnud teatud sarnasusi selliste filmidega nagu näiteks “Thelma and Louise”, “Heavenly Creatures”, “Butterfly Kiss” ja “Sister My Sister”. Ega eelnevalt dokumentaalfilmide kallal kätt proovinud režissöör mõjutusi ei salgagi, kuigi otseste eeskujudena pakub ta pigem “Zabriskie Pointi” ja “Blood Simple’it”. Filmi avakaadrid sõidutavad vaataja koos veripunaste küünte, kõrgekontsaliste kingade ning veidi läbipaistva valge seeliku alt küpset ihu demonstreeriva itaalia donnaga läbi mitme räämas linnajao. Kehvavõitu bensiinijaama ribakardinaga kaetud akna taga näeb naine kahte tüdrukut embamas ja suudlemas, kellest üks, nagu peatselt selgub, on tema tütar Leni. Tema päästemissioonil ema parajasti viibibki.
Asjad ei lähe paraku nii, nagu peaks. Kui temperamentne sagrispäine Stella väikese rüseluse käigus oma vibalikku ja kohmetut armsamat Lenit raevunud ema küüsist päästma tõttab, kukub ema tohutu hooga peaga vastu metallist baariletti. Vaatajal ei jää üle muud, kui üha laienevat paksu punast vereloiku nähes nentida, et ema päevad on nüüd küll loetud. Sama ei saa aga väita Leni ja Stella kohta, kes energiliselt, kuigi mõningate süümepiinadega, naisest vabanema asuvad, autotäis adrenaliinisüsti jahtivaid meesšovinistlikke poolhuligaane kannul ja tipsomaanist preester tagaistmel.
Film on ühtaegu nii närvekõditav, liigutav kui ka naljakas ning hoiab sellisena vaatajat oma kütkes algusest lõpuni — läbi tagaajamiste, kirglike lesbistseenide ja lõpukaadrites lahvatava bensiinijaama ja selle ümbruses olevate majade põlenguga. Toimib kindlasti tavalisest märulifilmist erinev tegelaste valik: musklimehe või nn sitkest poisist kangelase ning teda toetava ülinaiseliku kangelanna asemel on sedapuhku kaks oma eluga veidi sassis noort, teineteisesse kõrvuni armunud naist, kes ei oska õieti vastu lõugugi anda. Nutikuse ja õnnelike kokkusattumiste koosmõjus pääsevad nad kõigist sekeldustest terve nahaga, sh kogu kvartalit hõlmav tulekahju.
Tulekahju ning mitmed muudki olukorrad on läbi ja lõhki tuntud märulifilmi klišeed, millega Stambrini rohkeid metatasandeid luues osavalt mängib. Kui tavalist märulifilmi vaadates publik ka tegevuse põgusal kandumisel bensiinijaama lähedusse võimsat tulevärki ootab, siis mida aga oodata suures osas bensiinijaamas toimuvast filmist, kus macho’dest kurikaelad tüdrukutele nende auto kriimustamise eest bensiinipumpadega “veesõda” mängides kätte maksta üritavad? Ka Leni ema, kes suurema osa filmiajast on surnud, kuid sellegipoolest ei säästa tütart emalikest manitsustest, vihjab mitmetele nii psühhoanalüüsist kui ka feministlikest teooriatest tuttavatele arhetüüpidele ja kujunditele.
Hoopis teises laadis seikluslik oli festivali kõige mainekama tegija, “Rotipüüdjaga” tuntuks saanud Lynne Ramsay film “Morvern Callar” (2002). Film on leidnud üsna vastukäivat suhtumist, osa kriitikuid peab seda oma suureks lemmikuks, teised tunnistavad, et filmi mõte jäi neile segaseks. Kui “Benzina” haaras tempokuse ja põnevusega, huumori ja südamlikkusega, siis “Morvern Callari” puhul on tegemist pigem visuaalsele küljele rõhuva filmiga. Vaataja ei pääse siingi avakaadrites põrandal lebavast laibast ja vereloigust — sedapuhku on tegemist peategelase, kahekümneaastase tüdruku Morverni poisiga, kes jõulude eel on veenid läbi lõiganud. Poisi surnukeha juures lamab pooleldi riides Morvern ning kaamera peatub pikalt tema käel, mis mõtlikult üle poisi paakunud verega randme libiseb.
Hämaras toas vilgutab nukralt värvilisi tulesid väike armetu jõulupuu ja arvutiekraanil on kiri: “Loe mind.” Kirjas palub poiss Morvernil mitte püüda temast aru saada, küll aga soovitab arvutis oleva romaani käsikirja kirjastajatele saata ning annab juhtnööre oma matuste korraldamiseks. Morvern asub omal moel tegutsema, ta asendab autori nime enda omaga, matab oma poisi tükkhaaval Šoti mägimaale ning sõidab matusteks ette nähtud raha eest sõbrannaga Hispaaniasse puhkama. Enne seda avab ta poisi jäetud jõulukingid, mille hulgas on kassett kirjaga “Muusika sinule”. Pleier ja kassett jäävad ülejäänud filmi ajaks Morverni saatjaks ning kassetil olevad lood kõlavad helitaustana ja on omamoodi juhtmotiiviks.
Morvern seikleb koos oma kolleegiga supermarketist veidi aega mööda Hispaaniat, saab kokku romaani kirjastajatega, kes talle kohe tšeki 100 000 naelale välja kirjutavad ning suundub lõpuks, ikka pleier vööl ja kõrvaklapid peas, Londonisse uut elu otsima. Kuidas ja mida Morvern muuta soovib, jääb lõpuni selgusetuks, jääb varjatuks tema ainiti põrnitseva, oma sisemusse suunatud pilgu ja kõrvaklappidest kord vaikse pininana, kord üldise helitaustana kostva muusika ees.
Võib-olla polegi oluline, kuhu jõutakse, vahest on oluline kulgemine ise; filmi puhul siis selle kulgemise nähtava(ma)ks tegemine. Samas on filmi süžee piisavalt okkaline, et seda niisama lihtsalt päris kõrvale heita. On selge, et Morvern oma poissi leinab, aga kuidas ikkagi seletada seda, mil moel ta temast vabaneb? Ja millise moraalse tähendusvarjundi jätab tema loomingu omandamine, seda enam, et Morverni huvi romaani vastu piirdub vaid kirjastajatelt saadud tšekiga? Nii jätabki film sellise ebaleva, kas-ehk-nii-või-ka-mitte-mulje, mis tõenäoliselt ongi taotluslik.
Sophie Tatischeffi puhul on tegemist pisut vanema põlvkonna filmiloojaga. “Baariletti” (Le comptoir, 1998) võib mõnes mõttes pidada ehtprantslaslikuks populaarses-nostalgilises võtmes filmiks. Filmi “peategelane” on vana baarilett, mis oksjonil uue omaniku leiab, kui tema perenaine Marie asub vanaduspõlves ammust unistust teoks tegema: asutab kolima “suurde linna” Bresti. Kaamera jälgib baarileti teekonda sõiduauto katusel läbi romantilise suviselt õitsva mereäärse maastiku. Teekond ei kulge mitte ainult ruumis, vaid ka ajas, tuues vaataja ette erinevaid episoode leti endise perenaise Marie elust, eriti tema segastest suhetest kohalike meestega.
Baarileti ostab seal kandis suvemaja pidav sõbrannadepaar ja esimesel õhtul, kui see uute omanike majas püsti on pandud, koguneb majja ootamatult hulk külamehi, kes baariletti automaatselt kõrtsiga seostavad. Oskamata või tahtmata neile vastu panna, serveerivad Joëlle ja Catherine meestele mitu õhtut järjest oma külmkapist veini ja sahvrist õlut. Lõpuks tuleb asja uurima ka Marie, kes leti uutele perenaistele kiirelt mõned baaridaami nõksud kätte õpetab — näiteks selleks, et tilgutamata veini valada, peab kujutama ette, et pudel on kruvi, mida tuleb keerata. Filmi puänt on ühtaegu nii ootamatu kui ka äraarvatav.
Festivali kulminatsioonina plaanitud iraani päritolu rootsi filmilooja Susan Taslimi esikteos “All Hell Let Loose” (2002), mille linastusel režissöör ka ise kohal oli, ei petnud temale pandud lootusi. Film, mis keskendub Rootsis elava iraani perekonna “kadunud tütre” tagasitulekule USAst, oli nii haarav, et tekkis tunne, nagu hingaks vaataja filmi tegelastega ühes rütmis. Väikese paneelmaja korteris, kus pereisa üritab toitlustusettevõtet pidada ja ema teenib leiba õmblejana, läheb lausa põrgu lahti, kui pere noorem tütar Minou õe pulmadeks koju saabub, tumedatele trotslikult välkuvaile silmadele sekundeerimas fuksiakarva nahkpükste madala värvli kohal kelmikalt vilkuv nabarõngas.
Pereisa kiuste, kes meeletuid halenaljakaid pingutusi tehes ohje enda käes hoida püüab, flirdib tema naine mehe silme all rootslasest õmblusmasinaparandajaga, poeg tõmbab keldris suitsu ja vanem tütar ameleb paar päeva enne pulmi häbitult korrus kõrgemal elava peigmehega. Kogu loole annab vürtsi stereotüüpne vanaema kuju, kes pikka traditsioonilisse rüüsse riietatuna endamisi muheldes ja vahetpidamata suitsetades igas asjas järeleandmatult oma jonni ajab.
Film sarnaneb mõneti Hanif Kureishi menuromaaniga “Äärelinna Buddha” — mõlemad teosed viivad vaataja/lugeja arvukate kultuurikonfliktidest johtuvate situatsioonikoomiliste episoodide kaudu mina ja teise, keskuse ja provintsi, põlvkondade ja sooliste identiteetide vastuolude problemaatika juurde, püüdes omal viisil välja töötada ellujäämisretsepti teise põlvkonna immigrantidele Euroopas. Sellal kui Kureishi probleemiteravikud laheda huumori ja tempoka süžeearendusega lugejast osavalt eemale juhib, on Taslimi filmi kõrghetkedeks just need episoodid, mille puhul vaataja mõnusalt naeru pugistades korraga avastab, et on tegelikult kogu aeg võimsa mõttelise püssirohutünni otsas jalgu kõigutanud ja plahvatusest pole enam pääsu.
Veel rohkem teeb filmi kunstiliselt nauditavaks aga tõik, et just seal Taslim tegelikult peatubki. Film ei kujuta vägivalda, ta viib vaataja vaid selle murdejooneni, mille tagant vägivald algab. Vaatajat ei seata silmitsi tegelaste meeleheitega, kuigi ta mõistab, et see ilmneb nii mõttetust türannist isa lääpatallatud toatuhvlitest, kui ka Minou kokkupigistatud rusikatest, ja ema blondeeriva juuksevärviga kokkumöksitud pead katvast kilekotist. Taslimi filmi “põrgu” on emblemaatiline postkolonialistlik konflikt, mida väljendatakse väikeste koomilis-meeleheitlike detailide kaudu tuttaval argisel moel.
Kuidas siis ikkagi festivalil nähtud filme, millest lähemalt tutvustasin vaid nelja, mõne sõnaga kokku võtta ja kas see on üldse oluline? Kui ürituse üheks eesmärgiks Anu Koivuneni sõnul oli rohkelt küsimärke õhku paisata, mõisteid problematiseerida ja kategooriatevahelisi eristusjooni ähmastada, siis minu arvates toimusid paratamatult ka vastupidised protsessid — laiemale kultuuriavalikkusele saatis festival kui niisugune ikkagi märke sellest, et me saame teatud kategooriates filmidest kõnelda, neid vaadata ja arvustada. Ja kui mu käest küsitaks, millisel viisil filmid minu kui naise, naisuurija ja kirjandusteadlase jaoks koos kõnelesid, siis vastaksin, et nii filmides esile tõusnud minapositsioonide paindlikkuse ja mitmekesisuse kaudu kui ka läbi salapära ja selguse, hapruse ja sitkuse, traditsiooni ja uuenduse, argipäevase ja erilise paljude nüansside kulgeva tundliku kunstilise ja elulise jäädvustamisprotsessi. Nii sain vaatajana osa festivalist.
LEENA KURVET-KÄOSAAR (sünd. 22. novembril 1969 Tartus) on lõpetanud 1993 Tartu Ülikooli inglise filoloogina ja kaitsnud 1997 Indiana ülikoolis magistrikraadi võrdlevas kirjandusteaduses. Töötab alates 1996. aastast TÜs maailmakirjanduse õppetooli lektorina ja on maailmakirjanduse doktorant, teemaks XX sajandi maailmakirjandus, naisautobiograafia, elulood ja feministlik teooria.