MARIA MÖLDER
(Algus vt TMK 2003, nr 4)
Björk — “Vespertine”
Peter Naldrett (music-critic.com) / Siim Nestor (“Eesti Ekspress”)2[2]
1. Ülesehitus
Peter Naldrett avab arvustuse Björki varasemate albumite ja “Vespertine’i” võrdlusega. Ta kirjeldab esmalt emotsionaalsel pinnal Björki stiili arengut maisest muusikast taevalikuks, seejärel toob esile huvitavate instrumentide ja helidega seotud üksikasju. Naldrett võtab kogu albumi kokku selle avaloo kaudu ja kirjeldab veel mõne loo meeleolu. Siis loob kriitik visiooni täiuslikust õhkkonnast “Vespertine’i” kuulamiseks ning kinnitab oma ettekujutusi lauljatari enda sõnadega. Naldrett on veendunud, et Björki “taevalikele, eeterlikele” (ethereal) väärtustele keskendunud muusika on igaveseks teinud lõpu tema poplugude perioodile. Järgneb ülevaade Björki “Vespertine’ile” vahetult eelnenud ajast, mil lauljatar pühendus näitlemisele. Lõpetuseks püüab arvustuse autor jälile jõuda küsimusele, millel põhineb Björki karjäär ja omapära.
Siim Nestori artikkel algab tsitaadiga Björki laulust, mis vihjab autori sõnul albumi avameelsele olemusele. Kriitik rõhub siin peamiselt plaadi erootilisele alatoonile. Järgmiseks peab Nestor vajalikuks Björki muusikastiili lahterdada. Kuna kirjutaja tegutseb ise palju DJna, toob ta lagedale oma teadmiste kahurväe lauljatari elektronmuusika alal abistavate meeste kohta. Arvustus lõpeb “kaunimate” lugude loeteluga.
2. Sihtgrupp
Naldretti kirjutis on arusaadav ka inimesele, kellele lauljatari nimi võõras. See ei sisalda salapäraseid vihjeid Björki mineviku kohta. Samas on “Vespertine’i” kõla kõrvutatud nii eelnevate albumite kui ka konkreetsete hittidega. Sellised võrdlused on omal kohal, kuna see annab plaadist täpsema ülevaate kui kriitiku nullist üles ehitatud subjektiivsed kirjeldused.23 Music-critic.com’i arvustuse pearõhk on lugejate valgustamisel käesolevast albumist ja Björki stiilist üleüldse. Samas sisaldab kirjutis hinnanguid, mida oleks arvatavasti ka lauljataril endal huvitav lugeda. Eriti valmistaks Björkile vahest rõõmu viimane lause: (Every project Bjork touches turns to gold, and this is no exception. — “Iga projekt, mida Björk puudutab, muutub kullaks, ja see siin pole erand.”)
Nestor eeldab oma arvustuse lugejalt mõningast popkultuuris ja muusikastiilides orienteerumist. Sihtgruppi kuuluvad arvatavasti eelkõige noorema põlvkonna esindajad: kriitik tunneb end slängi kasutades vabalt, rääkides erootikast mitmesuguse erineva varjundiga. Nestori kirjutis koosnebki peamiselt hinnangutest. Sealjuures omavad need hinnangud tähendust vaid inimese jaoks, kes juba eelnevalt Björkist midagi teab.
3. Arvamuse kujundamine
Naldretti retsensioonis on oluline koht emotsionaalse seisundi, kõlavärvide ja instrumentide detailsel kirjeldusel. Kriitik püüab tõepoolest lugejale täpselt kirjeldada, mida ta kuuleb: (Heavenly bells can be heard on the instrumental Frosti, a brilliantly atmospheric chorus on It’s Not Up To You and visual images pop into your head when listening to Aurora that could place you right in her homeland watching the Northern Lights. — “Instrumentaalses Frostis on kuulda taevalikke kelli, loos It’s Not Up To You hiilgavalt atmosfääriline refrään ja Aurora’t kuulates tulevad pähe visuaalsed kujutelmad, mis võivad sind viia otse tema kodumaale [Islandile — MM] virmalisi vaatama.”)
Tulemus võib olla mitmesugune: lugeja kas viskab arvustuse käest, unustades albumi, või vastupidi — tahab oma kõrvaga kuulda, kuidas plaat kõlab ja hangib selle endale kiiremas korras. Muusikaturule mõjub selline kirjastiil ilmselt stimuleerivalt, kuna suure tõenäosusega tabab kriitik piisavalt hästi arvustuse lugejate maitset (on loogiline, et retsensiooni viitsivad läbi lugeda vaid Björkist mingil määral huvitatud inimesed). Samas nendib Naldrett, et üks osa Björki senisest stiilist (pophitid) on uuel albumil peaaegu esindamata, järelikult leiab suur osa inimesi arvustust lugedes, et plaat ei ole nende jaoks.
Nestori artiklist saab teada, et Björki “Vespertine” on hea. Otsest hinnangut arvustus ei sisalda, kuid kriitiku arvamus peegeldub hästi lõpulauses: (“Kaunimatel hetkedel — Undo, Unison, It’s Not Up To You — tahaks meelemärkusest igavesti loobuda.”). Aga kas sellest piisab, et lugejas, kes veel ei tunne Björki, huvi äratada? Positiivsele hinnangule leiavad kinnituse vaid need, kellele Björki eelmise albumi stiil meeldis.
4. Keelekasutus ja hinnangud
Naldretti kõnepruuk on väga lihvitud ja üheselt mõistetav, samas kohati liiga ülistav. Hoolikalt valitud sõnavara ei sisalda keerukaid muusikatermineid ega liigselt võõrsõnu. Muusikat on kirjeldatud pigem emotsionaalsest kui ratsionaalsest aspektist. Ka teatud instrumentide, nagu harfi ja celesta, kasutamisest rääkides lisab kriitik juurde nüansid “ingellikest löökpillidest” ja “sürreaalsest harmooniast”. Ometi ei ole subjektiivsus häiriv, kuna arvustus sisaldab ka analüüsi. Ta loob paberil Björki muusika kuulamiseks hubase miljöö (Vespertine is a great album to be locked away with when you’re feeling low or wanting to relax in peace and quiet. — “Vespertine on suurepärane album, millega end tuppa lukustada, kui tuju on halb või on tahtmine rahus ja vaikuses lõõgastuda.”).
Siin häirib mõnevõrra “Vespertine’i” kirjeldamisel sõnade “rahu” ja “vaikus” kasutamine, kuna Björki hääl ja väljenduslaad on väga ekspressiivsed. Samas võimaldab lauljatari häält saatev muusika võib-olla tõesti “lõõgastumist”. Oleks huvitav teada, kas kriitiku ettekujutus rahust ja vaikusest tekkis otseselt muusika kuulamisest tingituna või sai sellise mõttekäigu aluseks Björki enda lause, mida Naldrett oma kirjutises tsiteerib (The album’s very much about being alone in your house in a very quiet, introverted mood. — “Album on vaikselt ja introvertses tujus üksi kodus olemisest.”)
Naldrett nimetab Björki ennast ja tema stiili ekstsentriliseks ehk ebaharilikuks, veider-naljakaks, pentsikuks, koguni tasakaalutuks. Sõnal endal võib küll olla negatiivne alatoon, samas tundub mulle, et Naldrett (nagu ka Björk ise) ei pea ekstsentrilisust sugugi mitte halvaks omaduseks. Kriitik on seda sõna kasutanud näiteks kirjeldamaks artisti ebaharilikke võtteid ilmestada muusikat lindistustega, mis on tehtud avalikus tualetis või kajavas koopas. Nimetatud originaalsetele võtetele vastandab Naldrett uue albumi taevalikud kõlad. Kui ekstsentrilisuse mõistet sellise lausega täiendada, tuleb välja varjatud positiivne hinnang: (She swaps the earthly sounds and adopts an ethereal, heavenly approach. — “Ta vahetab maised helid eeterliku, taevaliku lähenemise vastu.”).
Naldrett iseloomustab tervet albumit ühe lausega, millest leiab väga hoolikalt sõnastatud vihje Björki kohati erootiliste laulutekstide kohta. (The first single, Hidden Place, is typical of the album in general in that it takes its time, is hypnotic and dares to enter territory that most mainstream artists would not feel comfortable in. — “Esimene singel, Hidden Place, on selles mõttes tervele albumile tüüpiline, et see võtab aja maha, on hüpnootiline ja julgeb tungida territooriumile, kus enamik peavoolu artiste end ebamugavalt tunneksid.”)
Ka Nestor on jõudnud samadele järeldustele, kuid tema on teinud erootikast plaadi peateema. Ta mainib läbivat seksuaalset alatooni juba artikli alguses, tuues välja Björki laulus “Sun In My Mouth” esitatava küsimuse (Will I complete the mystery of my flesh? — ”Kas ma lahendan oma liha saladuse?”).
Esimene kolmandik artiklist koosneb Björki laulutekstidest tulenevatest visioonidest. Nestori sõnavara muutub järjest pealetükkivamaks ja slängilikumaks (“Intiimsusi lahates läheb tüdruk kohati lausa pornograafiliselt detailseks, kuid sealsamas on tal varuks jääkülma müstikat, süvametafoore ning ta vaatleb “lihaiha” nii romantiliselt ja kunstilis-anatoomiliselt, et see ei linasta su vaimusilmas matsakat pornofilmi.”). Lõpuks jõuab Nestor välja kahemõttelise lauseni: “Uus erootiline Björk pressiks T***i Missi ˛üriil ajuripatsi mäsaks. Ja seda sosina, mitte vasaraga.”
Pärast “põhiteema” käsitlemist jõuab “Eesti Ekspressi” artikkel siiski ka muusikani. Paistab, et Nestori arvates on selle juures kõige tähtsam Björki meeskond: (“Programmeerijatest on prominentsemad bedroom-house’i mees Matthew Herbert, võikaid võtteid kasutav duo “Usa” elektroonilisest undergroundist — Matmos — ning Björki kauaaegne töökaaslane Marius De Vries, kelle pludinate, klõpsuvate rütmide, praakklõbina all orkestreerib vägesid Vincent Mendoza.”) Eelnev näitab muidugi Nestori suuri teadmisi alternatiivse muusika vallas, samas ka tema oskamatust või tahtmatust laskuda ühele tasemele lugejaga, kelle jaoks ei pruugi need nimed ja muusikastiilid (bedroom-house, glitch-house ja elektrooniline underground) palju tähendada. Lisaks seisavad igasugused stiilinimetused tänapäeva kiiresti muutuvas ühiskonnas justkui õrnal jääl. Eriti tekitab küsimusi sõna underground defineerimine.24
Huvitava koosluse stiiliterminitest ja laensõnadest moodustab järgnev: “Eelmiselt LPlt — Selmasongs — alanud orkestri ja tantsukõlbmatu glitch-house’i kokkukleepimise viib eskimotar käesolevaga järgmisele, paremale levelile.” Ingliskeelne sõna level mõjub siin teataval määral kohmakana, kuna sellele on eesti keeles hea vaste “tase”. Tekib küsimus, kas võõrkeelsete sõnade kuhjamine ühte lausesse on plaadiarvustuste stiili juures taotluslik?
5. Kokkuvõte
Naldretti arvustus on üsna kompaktne. Siin on piisavalt taustakirjeldust, mis teeb arusaadavaks erinevused Björki varasema stiili ja “Vespertine’i” vahel. Ainuke puudus on vahest liiga tugev veendumus plaadi headuses, õieti oma veendumuse lugejale pealesurumine.
Nestori artikkel ei anna “Vespertine’i” stiilist ülevaadet. Enamik informatsiooni nõuab eelnevaid teadmisi alternatiivmuusikast — vastasel juhul ei ole tekst arusaadav või tekitab plaadist mulje, nagu oleks see üks kahtlaste helide kogum.
Coldplay — “Parachutes”
Smoke (music-critic.com) / Erik Morna (“Eesti Ekspress”)25
1. Ülesehitus
Music-critic.com’i arvustus algab hinnanguga, mis kütab ootused viimseni üles, samas kasvatab huvi plaadi vastu. Ilma suurema sissejuhatuseta on lugejal selge, mis on albumis head. Varjunime all kirjutav kriitik Smoke peab albumit nähtuseks, mis peaks huvi pakkuma ka raske muusika (näiteks heavy metal) austajatele. Artiklis on suhteliselt põhjalikult lahatud lugude arran˛eeringut. Kõlavärvide ja laulusõnade kirjeldamiseks on toodud paralleele paljude teiste ansamblitega, Smoke on püüdnud selgitada, et album on äratuntavalt britipärane. Järgnevad arvukad näited plaadil olevate lugude kohta. Kriitik ehitab ühe laulu näitele üles varjatud võrdluse Ameerika ja Suurbritannia muusikaturu kohta. Kirjutis lõpeb parima võimaliku hinnanguga: plaat on üks aasta parimaid.
Erik Morna juhatab artikli sisse vabandustega, et “kitarriga inglane” positiivset vastukaja leiab. Coldplay’d tutvustatakse kui britpop’i päästeinglit. Morna kiidab albumi minimalistlikku helipilti, mis suudab lüüa ilma eriefektideta. Üsna palju tähemärke on kulutatud Coldplay geniaalsuse ja perfektsuse kirjeldamisele ja võrdlustele teiste bändidega. Järgnevalt kinnitab autor, et kostvad helid tekitavad sellise tervikutunde, et pole tahtmist muusikat detailsemalt lahatagi. Arvustus lõpeb hinnanguga, et “Parachutes” on aasta parim (mitteameerika) album.
2. Sihtgrupp
Smoke’i artikli õigesti mõistmine eeldab päris mitmete bändide stiili tundmist, seega on kirjutis suunatud aktiivsele muusikatarbijale. Hoolimata sellest üritab kriitik rõhutada, et plaat ise sobib kuulamiseks väga laiale ringkonnale.
Morna kirjastiili kohta sobivad samad väited, aga mitmekordse rõhuga võrdlemisi vähetuntud nimede mainimisel. Inimene, kes julgeb väita, et ta kõiki neid isikuid ja midagi nende loomingust teab, on ilmselt liigitatav melomaanide kilda.
Mõlema arvustuse eesmärk on Coldplay tutvustamine inimesele, kes bändi veel hästi ei tunne. Kõige kergem on seda teha võrdluses teiste bändidega, niisiis pole üllatav, et kriitikud on ühist moodust kasutanud.
3. Arvamuse kujundamine
Smoke’i artikkel jõuab juba alguses sellisesse punkti, et lugejale lihtsalt peab album meeldima. Arvustus on peaaegu tervenisti kirjutatud positiivses toonis, järelikult peaks müügiedu kirjutise mõjul ainult suurenema. Kuna Smoke võtab vaevaks kõla ja kasutatud instrumente üsna üksikasjalikult kirjeldada, saab lugeja albumist piisavalt hea ettekujutuse — kuid seda vaid teisi mainitud ansambleid tundes. Niiviisi jätab Smoke mulje, nagu oleks lugeja juba üht-teist Coldplay loomingustki kuulnud. Kummaline on üks ansambli kirjeldamisel kasutatud võtetest: rääkida sellest, mida albumil e i
o l e (sedagi teiste artistide vahendusel). (Without venturing into the brashness of an Oasis or the lack of seriousness lended to themselves by Blur, the album still is distinctly British. — “Söandamata kasutada Oasise järskust ja Blurilt laenatud tõsisusepuudust, on album siiski selgelt britipärane.”)
Kõik näited lugude kohta eraldi toovad muusika peaaegu kõrvu ja teevad artikli lugemise lihtsaks ja nauditavaks. Kõige enam vahest järgnev kirjeldus: The album begins with a brush-sticked acoustic drum and bass rhythm followed by near-haunting guitar and lyrics, but yet the track is titled Don’t Panic. — “Album algab harjaspulkadega trummi ja bassi rütmiga, millele järgnevad peaaegu kummitav kitarr ja sõnad, ometi on loo pealkiri Ära paanitse.”
Morna räägib samuti albumi kohta vaid head, jõudes ilmselt järelduseni, et just siirus ja vahetu emotsioon on siin põhilised plussid: “”For you I bleed myself dry,” [Sinu nimel jooksen verest tühjaks. — MM] ahastab falsetiga võitlev Martin (Yellow) ja sa tunned tõepoolest, et ta teeb seda.”
4. Keelekasutus ja hinnangud
Kuigi Smoke’i arvustus on sõnakasutuselt üsna vaoshoitud, kumab kirjutisest ometi läbi, et selle autor tahaks rõõmust kiljuda, et ometi kord nii hea plaat on tehtud. Tekst on selge ja üheselt mõistetav. Meeldiv on see, et võõrsõnu ei ole kurjasti kasutatud. Lisaks tema enda hinnangule sisaldab artikkel ülevaadet albumi kõla kohta. Kõige rohkem aga mõlemat läbisegi, näiteks järgnev väljend: “wellplaced simple instrumentation” (“hästi seatud lihtne instrumentatsioon”).
Lausa mitmekordselt kasutatakse music-critic.com’i arvustuses sõna incredible (uskumatult hea) ja nähtavasti mitte liialdatult. Smoke teeb Coldplay’le sügava kummarduse (Sparks is filled with endearing sincerity for one held close only imagined by most pop artists in today’s music scene. — “Sparks on täis poolehoidu võitvat siirust, mida enamik tänapäeva popartiste võib ainult kujutleda.”) Samuti väljendab vaimustust järgnevas lauses olev sõna profound (sügavamõtteline): Excellently placed piano work makes the lyrics of Trouble quite profound. — “Suurepäraselt seatud klaveripartii muudab laulu Trouble sõnad üsna sügavamõtteliseks.”
Irooniliseks muutub kriitik aga lugu “Yellow” mainides. Ilmselt polegi see otseselt halvasti mõeldud, kuid Smoke teeb selget vahet Briti ja USA muusikaturul. Ta vihjab siin arvatavasti sügavamõttelisemat muusikat viljelevate bändide raskustele USA publikuga kontakti saavutamisel. (And you know that every British album that makes it to the states has one radio-friendly pop song that doesn’t get old. — “Ja sa tead, et igal Briti albumil, millel õnnestub Ühendriikides edu saavutada, on üks raadiosõbralik poplugu, mis ei vanane.”) Sama laulu iseloomustab Smoke kui nipsakalt juhmi (tõlkes cheeky sappiness, sõna võib tähendada ka jõulist mahlakust või hoopis halemeelsust).
Music-critic.com’i arvustuse ülipositiivne toon väljendub näiteks sõnapaaris “peen ilu”, sellega seoses kiidetakse temposid ja hääletooni. (Some of the subtle beauty lying within this recording is exploration of sound that Coldplay finds within the confines of tempo and vocal tones chosen. — “Osa albumi peenest ilust on Coldplay võlgu tempo ja hääletooni valikule.”)
Muusika kirjeldamisel on Smoke eespool mainitutele lisaks kasutanud selliseid lihtsaid väljendeid nagu simple percussion rhythms, haunting piano tones, brush-sticked acoustic drum (lihtsad löökpillirütmid, kummitavad klaverihelid, harjaspulkadega akustiline trumm). Sellised ütlused omandavad õige tähenduse koos iseloomustavate sõnadega near-paranoia lyrics, sarcasm ja cheeky sappiness (paranoialähedased laulutekstid, sarkasm, jõuline mahlakus).
Morna artikkel on keelekasutuselt Smoke’i kirjutisele täielik vastand. Arvustuse võti on iroonia ja mitmetähenduslikud võrdlused (näiteks “võidunud kraega” ehk oma aja ära elanud britpop või “kitarriga inglane on tänapäeval sama suur kurjategija, kui oli viis aastat tagasi süntesaatoriga viljandlane”).
Muusikalistest terminitest kasutab Morna vaid elementaarseid muusikastiilide nimetusi, nagu britpop ja hip-hop. Hoopis tähtsam on tema jaoks muusika iseloomu tabamine. Morna ei ole kiitustega kitsi: “Coldplay laulud on perfektsed oma lihtsuses, sügavad ja tõsised, teraapilised, meeldejäävad ja kaasalauldavad. Sellistel hetkedel on sul ükspuha, millise pilli helid sind elus hoiavad ja mis rahvusest inimesed neid näpivad.” Viimase lausega tundub Morna selgitavat, miks ta ei leia vajadust muusikat lähemalt analüüsida.
“Tegelikult on rabav, kui suuri mägesid suudab liigutada lihtne kahe kitarri, ühe bassi, trummikomplekti ning abrasiivse meeshääle lindistus,” imestab Morna. Kõlab nagu kompliment, samas tekib küsimus, et mida siis õieti on mõeldud sõnaga “abrasiivne”. Lahtiseletatult peaks see tähendama teravat, laulja Chris Martini hääle kohta see aga küll ei tundu sobivat. Huvitavaim tunnustus on aga võrdlus teise Inglise bändiga: “Radiohead miinus paranoia”.
5. Kokkuvõte
Kokkuvõtteks saab Smoke’i arvustusest piisavalt hea ülevaate albumil olevast muusikast, kuid selle taga oleva bändi kohta ei saa üldse midagi teada. Kuivõrd tegemist on ansambli esimese kauamängivaga, on ühest küljest mõistetav, et kriitik pole infot oluliseks pidanud, samas on lugeja huvi tausta vastu seda suurem.
Arvestades fakti, et Coldplay oli enne käesoleva plaadi ilmumist võrdlemisi tundmatu nimi, on Morna üsna julgelt kasutanud väljendit “Chris Martini kaliibriga geenius” — justkui oleks tema eriline talent juba debüütalbumi ilmumise ajal üldteada. Kuid kriitik ongi ilmselt kõige rohkem hinnanud bändi julgust tulla välja lihtsalt paari kitarriga ja vallutada edetabelid nagu ka inimeste südamed. Ometi tahaks lugeda midagigi plaadi instrumentatsiooni kohta.
Ülesehituselt on võrreldud arvustused Björki “Vespertine’i” ja Coldplay “Parachutesi” kohta väga erinevad ja neist erinevustest võib välja lugeda, mida peab kriitik vaadeldud plaadi või artisti juures üldiselt kõige olulisemaks. Kõige silmatorkavam tekst on tavaliselt paigutatud artikli algusesse või lõppu ja tihti on selleks retsenseerija hinnang plaadile. Palju tähtsustatakse artisti varasemat muusikat ja võrreldakse seda siis uue albumiga.
Hoolimata sellest, et arvustuse kõigi nelja kohustusliku osa juurde kuulub plaadi hindamine viie- või kümnepallisüsteemis, ei ole hindel tavaliselt mingit seost artikli sisuga. Enamasti pole kriitik isegi vaevunud oma hinnanguid põhjendama — see käib nii numbriliste kui ka tekstis esinevate hinnangute kohta. Music-critic.com’i hindamissüsteem on viiepunktiskaala, kusjuures punkte jagatakse sageli pooleks (sama hästi võiks kasutada kümnepalliskaalat). “Eesti Ekspress” kasutab tunnustuse väljendamiseks kümnepallisüsteemi, kuid sarnaselt music-critic.com’i arvustustega ei oma ka “Eesti Ekspressi” retsensioonides numbriline hindamine sisulist tähtsust.
Sihtgrupi valik on analüüsitud plaadiarvustustes üsna ebaselge. Ühelt poolt ei ole artiklid piisavalt informatiivsed, et aktiivsema muusikatarbija vajadusi rahuldada, teisalt sisaldavad artiklid termineid, mille tähendus jääb ilmselt paljudele hämaraks. Mitmes arvustuses on muusikat võrreldud mõne teise bändi loominguga, mis võib lugejale olla täiesti võõras. Samuti kasutatakse (alternatiivsete) muusikastiilide nimetusi, mis ei pruugi peavoolu muusika austajatele teada olla. Eesti artiklite puhul võib lisada, et tegu on just nimelt ingliskeelsete terminitega, kuna vähestele neist on jõutud eestikeelseid vasteid leida. Samas tarvitatakse inglise keelt ka nende sõnade puhul, millel on eestikeelne vaste. Üldse kasutavad eesti kriitikud muusikastiilide nimetusi märksa enam kui ameeriklased, kohati on võõraid mõisteid liigagi palju. Music-critic.com ja “Eesti Ekspress” näevad oma sihtgruppi ilmselt veidi erinevalt. Esimese puhul on tunda, et sõnavara on hoolega valitud — igasugusele sihtgrupile sobivalt. “Eesti Ekspressi” plaadiarvustused, vastupidiselt, on kohati liigagi vabameelse keelepruugiga ja seetõttu ilmselt suunatud nooremeelsele lugejale.
Kriitikud peavad oluliseks muusikat üsna detailselt kirjeldada, kuid analüüsile lähemale kahjuks ikka ei jõuta. Üks variant on rääkida näiteks kõlavärvist ja instrumentatsioonist: muusikalistest väljendusvahenditest on arvustustes otseselt mainitud harmooniat, meloodiat ja tempot, pikemalt on arutletud tämbri üle. Teine võimalus on aga rääkida oma tunnetest või visioonidest, mis muusikat kuulates tekkisid. Tundub, et suuremalt jaolt on music-critic.com’i retsenseerijad läinud esimest teed, “Eesti Ekspressi” kriitikud kasutavad rohkem teist moodust. Midagi kahe meetodi vahepealset kujutab endast arvustatava muusika võrdlemine teiste bändidega. Seda kasutavad ühtviisi palju mõlema väljaande kriitikud. Tooksin veel eraldi välja, et eesti kriitikuid huvitavad muusikast märksa enam laulutekstid.
Kui võrrelda sõnu, mille abil erinevad kriitikud oma hinnanguid väljendavad, siis tuleb nentida, et music-critic.com’i kirjutistes on rohkem selgust ja otsekohesust. Neil ei ole piinlik öelda, et plaat on hea. Tüüpiliselt kasutatakse selleks sõnu nagu incredible (uskumatult hea) või brilliant (särav). Seevastu eestlased ei ütle kunagi oma arvamust otse välja, vaid moodustavad selleks keerukaid mitmetähenduslikke lausekonstruktsioone. Ilmselt tahetakse sellega näidata oma pädevust ja vaimukust. Häda on aga selles, et sõnum kipub metafooride taha ära kaduma.
Retsenseerijate meelisväljendeid puudutavad üldistused pole ilmselt piisavad, et nende põhjal teha järeldusi plaadiarvustuste kohta laiemalt. Selletaolisi järeldusi saaks kaalukamaks muuta palju suurem analüüsitud arvustuste hulk. Siiski annavad tehtud analüüsid plaadiarvustuste hetkeseisust piisava ülevaate.
Viited:
[1]9 Veronika Kalmus. Tekstianalüüsi meetodid ainekursuse “Meedia ja kommunikatsiooni uurimismeetodid” osana. Tartu Ülikool, 2002. [http://saba.jrnl.ut.ee/~veronika/MKUMkonspekt.htm].
20 Pekka Oesch. Levyarvustelun tuolla puolen. Nelja näkökulmaa rockkritiikkiin. Työväenmusiikki-instituutin julkaisuja 8. Helsinki, 1989, lk 164.
2[1] Näide eesti kirjanduskriitika keelekasutuse kohta: “Kriitika keel on muutunud, kuid mitte unisoonis kirjandusega. Kriitika on liikunud hoopis seltskonnakroonika keelekasutuse suunas. Kõige hullem muutus on sõnade devalvatsioon. Ning kõigele lisaks saadavad viimasel ajal kirjandust [NB! — MM] karjatused, argielu standardfraasid (crazy!) jms. Ilmselt on tegijate ajudes seejuures mingi lühiühendus. Arvustuste sisu annab tihti mõista, et kirjutaja on kõva alternatiiv, kuid tema keel on laenatud alternatiivmaailma kaubanduslikuks litsuvate ingliskeelsete leviajakirjade standardkeelest.”
Tiit Hennoste. Kuidas me kirjutame kriitikat. – Looming 2001, nr 10, lk 1568.
22 Peter Naldrett. Poetry. Björk – Vespertine. [http://www.music-critic.com/rock/bjork_vespertine.htm]; Siim Nestor. Björk “Vespertine”. “Eesti Ekspress” 4. X 2001, [http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2001/40/bottom.html].
23 Objektiivsuse ja subjektiivsuse suhet käsitlevad lähemalt eelmainitud Simon Frithi seisukohad. Simon Frith. An Essay on Criticism. [http://www.robertchristgau.com/xg/bk-fest/frith.php].
24 Underground’i ja mainstream’i käsitletakse tavaliselt vastandlike vooludena. Mainstream tähendab selles tõlgenduses masside muusikat, underground (või ka alternative) väiksemate ringkondade huviorbiidis olevat muusikat.
25 Smoke. Everybody Here’s Got Somebody To Lean On. Coldplay – Parachutes. [http://www.music-critic.com/rock/coldplay_parachutes.htm]; Erik Morna. Coldplay, “Parachutes”. “Eesti Ekspress”, 7. IX 2000, [http://www.ekspress.ee/Arhiiv/2000/36/bottom.html].