Kes poleks väikese tüdrukuna unistanud saada baleriiniks, tantsida kahara valge seelikuga graatsilise printsessina muinasjutulises etenduses. Vaid vähestel täitub see unistus. Nii läks Marina Tširkoval, “Estonia” priimabaleriinil. Ta peab end väga õnnelikuks inimeseks, sest võib tantsida suurema aja oma elust.
Marina on lihtne, siiras ja südamlik. Samas on tal iseloomujoon, mis on baleriini elukutse juures väga vajalik — nõudlikkus nii enda kui teiste vastu. Oma tööst ja perest rääkides kiirgab Marinast samasugust hingestatust, nagu laval Giselle’i või Odette’i kehastades.
Marina sündis 27. märtsil (rahvusvahelisel teatripäeval) 1970. aastal Peterburis. Tema ema on Peterburi linna peaarhitekt, isa aga matemaatikainstituudi füüsika- ja mehaanikaosakonna direktor. Omal ajal tahtsid vanemad saada ooperilauljateks, kuid elu läks teisiti. Soovides oma unistust teostada tütre kaudu, panid nad ta varakult klaverit õppima, aga Marina tahtis juba kolmeaastaselt baleriiniks saada. Vanemad ei soovinud sellest esialgu kuuldagi, kuid lõpuks andis ema siiski järele. Seitsmeselt algasid õpingud balletistuudios, mis kahe aasta pärast jätkusid kuulsas Peterburi Vaganova-nim Balletiakadeemias.
Algust peab Marina väga raskeks. Balletikool — see on pidev töö iseendaga, iseloomu kasvatamine, lisaks üldainete õppimine, individuaaltunnid, näitlejameisterlikkus jne. Ja praktika — osalemine Maria teatri lavastustes. Sundida Marinat ei tulnud, vanemad hoopis aitasid teda, sättisid oma elu tema järgi, andes kõik selleks, et kasvatada tütrest baleriin.
Väiksena tahtsin lihtsalt tantsida, tantsida, tantsida terve päeva, ema töö juures, isa töö juures... Õpingute ajal tuli äratundmine sellest, milleks ma tegelikult võimeline olen, mis mulle sobib; ja kui ma veel tunnetasin oma jõudu!… Raskused küll olid, kuid ma ei tahtnud kunagi järele anda ega mõelnud kaua ebameeldivustele.
Marinal on vedanud, et on saanud töötada erinevate pedagoogidega. Õpingud Vaganova-nimelises akadeemias — esimene aasta Irina Baženova ja keskmine aste endise Väikese Teatri priimabaleriini Ljudmila Safronova käe all andis Marinale tugeva tehnika. Eestiski tuntud Maria teatri priimabaleriin Alla Ossipenko avas Marina käed, plastika ja näitlemisoskuse. Maria teatris õpetasid teda Gabriela Komiljova, Ljubov Kunakova, Tatjana Terehhova ja Vladlen Semjonov.
“Luikede järve” Odette/Ottilie oli Marina esimene suurem roll Peterburi Maria teatris pärast balletiakadeemia kiitusega lõpetamist 1988. aastal. See on roll, mida ta jääb alati otsima. Igas lavastuses on midagi uut, just detailides ja tunnetuses. Viie aasta pärast on see hoopis midagi muud kui praegu.
Selles tuleb püüelda armastuse ideaali poole, aga kuidas olla ideaalne? Ma otsin seda pidevalt.
“Luikede järv” on Marina kõige südamelähedasem ballett, ta on tantsinud seda neljas erinevas redaktsioonis. Enam meeldib talle viimane, Tiit Härmi oma, see ei ole lihtsalt ilus muinasjutt, vaid süüvib rohkem inimese hinge. “Luikede järv” on baleriini proovikivi, näitab baleriini taset. Kui Odette/Ottilie roll õnnestub, on ta kõrgema klassi tantsija.
Marinal on palju lemmikballette, näiteks Prokofjevi “Romeo ja Julia”, “Armastuse legendid” (helilooja Arif Melikov, koreograaf Juri Grigorovitš) ja Jean Schneitzhoefferi “Sülfiid”, mida ta tantsis Maria teatris.
“Sülfiidis” tundsin end nagu lendavat, mu jalad ei puudutanud maad — see oli tõeline õnnetunne.
Nüüdisaegse koreograafiaga rollidest nimetab Marina viimaseid: Olympia (Delibes’i “Coppélias”), mis on väga huvitava plastikaga mitmekülgne roll, ja Cassandra (Cannito samanimelises balletis). Viimane on ühtlasi Marina üks lemmiklavastusi, sest Cassandra tegelaskuju on talle väga lähedane. Balleti muusikat peab ta aga nii kauniks, et õppimise ajal kuulas ta seda iga päev.
Kuigi publikule võib tunduda moderntants keeruline, on siiski vabaplastikat kergem tantsida kui väga kindla vormiga ja täpselt määratletud klassikalist tantsu. Klassikalise kooliga tantsija võib igal ajal hakkama saada ka moderntantsuga, kuid moderntantsijal ei pruugi klassika alati õnnestuda.
Nüüdseks on Marinal peaosi nii klassikalistes kui ka balletišedöövrites kokku kahekümne ringis, näiteks Renata (Skrjabini—Murdmaa “Tuleingel”), Printsess Aurora (Tšaikovski “Uinuv kaunitar”), Julia (Prokofjevi “Romeo ja Julia”), Giselle, Myrtha (Adami “Giselle”), Esmeralda (Pugni “Esmeralda”), Pruut (Kallósi - Murdmaa “Pulmareis”), Maria (Tšaikovski “Pähklipureja”), Quiteria (Minkuse “Don Quijote”), Mahmene-Banu (Melikovi “Armastuse legendid”), Zarema (Assafjevi “Bahtšissarai purskkaev”), Sülfiid (Schneitzhoefferi “Sülfiid”) jm.
Laval unustan kõik muu, tantsides ma ei näe publikut, minu jaoks eksisteerib vaid partner, olen vaid see, keda kehastan. Mulle on tähtis anda koreograafi sõnum publikule edasi. Elan nii sisse, et isegi kodus ei suuda ma rollist väljuda. Ma ei maga pärast etendust, peas keerleb muusika — saan etendusest väga tugeva emotsionaalse laengu.
Vladimir Arhangelskiga, oma partneriga nii elus kui laval tutvus Marina Maria teatris. Peagi tuli äratundmine, et kõige suurem õnn on see, kui nad saavad koos tantsida. Tširkova—Arhangelski on partnerid, kes annavad vastastikku väga palju, aitavad ja annavad nõu, tunnevad ja mõistavad teineteist ülihästi poolelt sõnalt või ka poolelt sammult... Oma partnerist räägib Marina suure kiindumusega.
Igalt baleriinilt on võimalik midagi õppida, arvab Marina. Ühe juures meeldib üks asi, teise juures teine. Ühte konkreetset eeskuju Marinal pole. Otsin laval tunnete ehedust, loomulikkust, need ei tohi olla võltsid.
Marina on tantsinud väga paljudes maades: Taanis, Itaalias, Hispaanias, Iisraelis, USAs, Kanadas, Koreas, Prantsusmaal, Jaapanis, Norras, Šveitsis, Saksamaal, Brasiilias ja Argentinas. Üheks eksootilisemaks paigaks peab ta Lõuna-Aafrikat. Seal juhtus selline lugu: “Don Quijote” etendus toimus vabas õhus ning enne seda öeldi, et kui vihma hakkab sadama, siis etendus katkestatakse. Keset etendust algabki vihm. Lava keskele tekib loik, just sinna, kus on vaja 32 fueteed teha. Mõne aja pärast etendus katkestati. Publik ainult avas vihmavarjud ja mitte keegi ei kavatsenudki ära minna. Vihm ei lakanud, meil ei jäänud midagi muud üle, kui tantsida nende loikude ja lompide keskel edasi.
Ühe oma lemmikesinemispaigana nimetab ta aga Inglismaad, kus on tantsinud kaks korda Londoni Coliseum’is ja üks kord Covent Garden’is. Marina viimased üliedukad külalisesinemised toimusid käesoleva aasta aprilli alguses “Estonia” trupiga Malmös. Need olid tema arvates väga vajalikud tervele trupile. Marina jaoks elustusid sellega mälestused Maria teatri ajast, mil käidi väga palju mujal esinemas.
Tulime 1999. aastal Volodjaga “Estoniasse”, sest siin olid väga huvitavad kunstilised plaanid. Pealegi pole Eesti minu jaoks võõras maa, minu lapsepõlv möödus siin, mu vanaema on eestlanna, sündinud Rakveres. Puhkasime vanematega tihti Eestis, Peipsi järve ja Pühajärve ääres, siin olid mulle nii linnad kui loodus omased. Peterburis ei tunne ma ennast nii koduselt kui siin. Kui ma oleksin tahtnud mujal tantsida, oleksin juba ammu ära läinud.
Marinat on pärjatud mitmete auhindadega: 1999. aastal pälvis ta koos Vladimir Arhangelskiga eesti teatrikunsti aastapreemia, 2000. aastal kultuurkapitali stipendiumi, VII rahvusvahelisel balletiartistide konkursil Moskvas laureaaditiitli (teise preemia), 2002. aastal “Philipp Morrise” aasta tipptantsija preemia.
Legendi järgi ei tohi baleriin normaalselt süüa. Marina tõepoolest ei armasta magusat, selle-eest sööb salatit. Marina armastab väga kala. Baleriin peab kogu aeg mõtlema sellele, mida ta sööb, ja vahel ka ranget dieeti pidama, ka siis, kui kaalub 48 kilo. Suure koormuse puhul tuleb jälgida, et jõudu jätkuks.
Kuid ta arvab, et on õnnelik inimene, sest unistused on täitunud — tantsida häid ja huvitavaid rolle ja eriti dramaatilisi osi.
Kuid üks naiselik unistus on siiski veel: saada lapsi. Kuigi paljudel baleriinidel pole lapsi, unistab Marina täisväärtuslikust perekonnast.
Tihti küsitakse temalt, kes oleksid siis, kui sinust poleks saanud baleriin. Aga Marina ei kujuta ennast ette kellegi teisena. Ballett on ala, mis nõuab täielikku pühendumust. Priimabaleriiniks saamine pole ainult lapsepõlveunistuse täitumine, see nõuab väga suurt tööd ja vaeva.
Kõige tähtsam on elus ennast mitte kaotada, mitte mingisugustes oludes ega raskustes, alati aidata lähedasi inimesi ja tuua maailma headust.
KARIN KOPRA