... OLEN JA ... JÄÄN
F. Ehrenbuschi komöödia striptiisiga “Täismäng”. Lavastaja: Ingomar Vihmar, kunstnik: Maret Kukkur, liikumine: Oleg Titov. Osades: Eduard Salmistu, Tarvo Sõmer, Üllar Saaremäe, Hannes Prikk, Toomas Suuman, Ines Aru, Marika Vaarik, Tiina Mälberg, Ülle Lichtfeldt, Kersti Tombak, Peeter Jakobi, Karl Robert Saaremäe.
Esietendus 17. jaanuaril 2003, Rakvere Teatri suures saalis.
Ma alustan juba kolmandat korda seda lugu, sest sõna “sotsiaalne” pani mu pea huugama, nii et asi jääb, nagu ta praegu on, isegi kui ma täpselt ei tea, millest räägin.
Seoses sotsiaalsusega tuli mulle kõigepealt meelde Gorki. Gorki oli tõenäoliselt siiski kriitiline realist, mis tähendab, et tema tööd, sealhulgas ka näidendid, olid paratamatult sotsiaalsed. Kuna Gorki oli elu teisel poolel küllalt punane kirjutaja, siis ei pidanud ma tast esialgu eriti lugu. Ma polnud ka lugenud. Hiljem tuli välja, et ta oli siiski suurepärane kirjanik. Pealegi julgustas ta Babelit kirjutama, mis oli üks tema tähtsamaid tegusid üldse. Aga esimene näide, mis sotsiaalsena pähe kargab, on Gorki “Põhjas”, mis kirjeldab heidikute elu Venemaal. Näidend oli oma esitamisajal vaieldamatult sotsiaalne — käsitles oma aega, tollaseid olusid ja tegelasteks olid tüübid, kelle näite varal sotsiaalne ebaõiglus tõusis teravalt esile. Nii et see oli väga ühiskonnakriitiline lugu ja samas hea näidend, rääkides igavikulistest asjadest, mis on teadagi — kuidas ja miks olla?
Mina nägin näidendit laval umbes viis aastat tagasi, kui lavakad seda mängisid. Ja huvitav küll. Ei mõjunud see lugu üldsegi sotsiaalsena, aga igavikulised teemad, seesama, miks üldse elada, olid väga kenasti loos alles. Niisiis tegin ma järelduse, et kui lugu on juba liiga kaugel oma ajast — sada aastat — ja oma keskkonnast — Venemaast —, siis ta kaotabki palju oma sotsiaalsest funktsioonist. Ärme hakkame praegu vaidlema selle üle, et seda on võimalik lavastada selliselt, et tuleksid esile praeguse Eesti valupunktid jne. Jääb nii, nagu ma ütlesin. Aga ma usun, et Venemaal, kus seos kohaga on säilinud, on “Põhjas” endiselt sotsiaalne ja valus. Miks?
Aga sellepärast.
Teine peaaegu sama hea kirjanik, kellest tahaksin rääkida, on Tammsaare. Las olla “Tõde ja õigus”. Siis kõik teavad. Niipalju kui mina sellest raamatust mäletan, ei ole ta kunagi mõjunud liiga sotsiaalselt. Keegi mu õpetajatest ütles, et raamatu esimese osa teemaks oli Inimene ja Jumal. Kui Tammsaare oleks tahtnud olla sotsiaalsem, oleks teema olnud inimene ja riik. Niisiis, Tammsaare ei olnud vähemasti esimeses osas eriti huvitatud sotsiaalsusest, vaid rohkem inimesest endast. Kuid sotsiaalsusest ta paratamatult ei pääsenud, sest igal lool on mingisugunegi keskkond ja aeg, ja otsapidi on peaaegu kogu kunst sotsiaalne. Aga paradoks on see, et kui Gorki on Eestis kaotanud oma sotsiaalsuse, kuigi tema “Põhjas” rõhutas seda palju rohkem, siis Tammsaare võidab üha enam sotsiaalsust juurde. Ja ei kaota samas muidugi põrmugi oma eksistentsiaalsusest. Mulle tundub, justkui pööraks Eesti elu ja olu kogu aeg mingeid külgi Tammsaare poole, ja üha tugevamalt, nii et kõik, millest Tammsaare kirjutab, on tänapäevasem kui kunagi varem! Surm ja põrgu, kuidas see saab nii olla? Peaks uurima, järsku on Anton Hansen ise ellu ärganud? Selline tunne on küll.
Ja siit ma teeksin võib-olla väga poogitud, aga siiski silmanähtava järelduse. Eesti lugu ruulib! Kuna Tammsaare räägib asjadest, mis on nähtamatud, kirjeldamatud, kuuldamatud, mis on meiega kaasa sündinud, mis on meie kätes, jalgades, mõtlemisviisis ja kogemuses, mida me suudame vaid tunnetada. Ta on üks meist, üks meie ajaloost, kes räägib meist endist. Ja on seetõttu alati meid puudutav ja meie aega puudutav, sest üks osa meist oli ja on ja jääb alatiseks eestlaseks, ükstapuha siis, mida see märk ka tähendab.
Tammsaare järglane on Kivirähk. Olgu “Eesti matus” või “Rehepapp”, aga kuna tegemist on teatrilooga, siis on samasuguseks teoseks “Eesti matus”. Hoolimata sellest, et Draamateater tegi sellega head äri — Tartus müüdi kamaluga kontserdisaale välja, justkui oleks tegu muusikaliga, ei ole tegu halvas mõttes menutükiga. “Eesti matus” sai eestlastele pihta. Samale, millele on pihta saanud Tammsaare. Me istume saalis ja naerame, ja kohe vihastame, et naerame ju iseenda üle. Sest Kivirähk pole mingi romantik. Ta on tüki maad jäisem kui Tammsaare, küünilisem, jumalakartmatum, õigemini ta ei usu teda enam. Tammsaare kindlasti vähemasti kartis või oli jumala peale kuri. Põrgupõhja uus Vanapagan ei saanud õndsaks. Kivirähk on justkui Tammsaare poja poja poeg, tema juba naerab jumala üle, ja on lausa tige. Aga samas väga tõsine mees, kuigi justkui kogu aeg irvitab. Kibe on.
Ja nüüd tahaksin küsida, mida teeb eesti teater. Jumalale tänu, ta on leidnud Kivirähi ja mitte unustanud Tammsaaret. Aga suuremas osas toidab ta ennast tõlkelugudega, millel, nagu mu näide veenvalt tõestas, pole nii tugevat mõju kui eesti tükkidel. Ja teater teeb seda eelkõige sellepärast, et ta on muundunud õukonnateatriks, mis on kaotanud oma esialgse mõtte — mängida rahvale tema enda lugusid. Ma usun, et selline oli kunagi Shakespeare’i teater. Ta oli lihtne, huvitav (praeguses mõistes action-teater) ja esitas rahvale teda ennast.
Mida enam teater muutus õukonna ajaviiteks, seda rohkem kaotas ta sidet publikuga. Sest kuningat huvitavad surnud asjad — luule finessid, lavastajate leiud tuntud teemadel, virtuoossus, küsimused, milleks olla kuningas või kuidas peaks olema õukonnakohvik kujundatud. Kuningal on põhiliselt igav. Ta valib etenduse jaoks uusi riideid ja uurib, kuidas rahvas need vastu võtab. Ta istub loožis. Ta tellib kaugetelt maadelt näidendeid — käsib lavastada Dostojevskit, sest ta on kuulnud, et õukonnateater oleks viletsam kui teised Euroopa omad, kui ei lavastata “Luikede järve”, Shakespeare’i ja Dostojevskit. Seda nimetatakse klassikaks. Aga klassika on surnud teater. Juhul kui teda mängitakse õukonnateatris. Õukonnateatris on Shakespeare mõttetu. Käib pidev juurdlus, kuidas küll öelda “olla või mitte olla”? Kõik kurat puurivad. Ainukesed mõistlikud Shakespeare’id, mida ma olen näinud, on tulnud Hollywoodist. “Romeo ja Julia” oli pööraselt hea. Aga mis on Hollywood? Hollywood on praeguses tähenduses publiku teater ehk rahvateater. Ta peab korda minema ja huvitav olema, sest nendele piletitele kuningas peale ei maksa.
Ja nüüd ma olen jõudnud otsaga selleni, et kuna Eestis elutseb põhiliselt õukonnateater, teater, mis on pühendunud väikesele osale feinschmecker’itele, kes pööritavad silmi ja kes ei tea, kas olla või mitte, ja igavlevatele naistele, kes ei taha kõrtsi minna, ja nende meestele, kes peavad ülikonna selga toppima, siis sellisel teatril ei ole enam funktsiooni. Teda ei ole vaja. See on näha niigi, sest riik murrab juba mitu aastat pead, mis meie teatrist saab. Ei saa enne midagi, kui teater ei muutu kuninga mänguasjast teatriks. Vajalikuks asjaks.
Öösel nägin Vene filmi, kus hea võidab kurja. Lugu toimus Tšernobõlis pärast tuumaõnnetust. Seal, surnud tsoonis, jäid vastamisi endine allveekapten, kes üritas inimesi seadust järgima panna, ja maffia, kes seadustest muidugi ei hoolinud. Maksustas näiteks litse, kes töötasid radioaktiivsetes tingimustes, mis on juba iseenesest kangelastegu. Ma vaatasin seda filmi ja elasin kaasa ja lootsin, et ta jumala eest vastupidi ei lõpeks, sest muidu väikesed venelased, kes veel pole suureks kasvanud, hakkavad mõtlema, et polegi mõtet kurja vastu võidelda, sest kuri on igavene ja võitmatu. Ja kuna elus tavaliselt hea kaotab, siis tehakse filmis ka nii. Õnneks hea võitis ja sai veel endale kena pruudi. Ja nii minu kui ka väikeste venelaste hinges säilis tänu sellele lootus, et ka elus läheb nii. See oli nüüd näide oma loo mõjust inimestele. Ma elasin kaasa ja sain ise pisut paremaks.
Arvatavasti juhtus midagi sellist ka Inglise töötutega, kes vaatasid “Full Mountyt”. “Full Mountys” mõtlesid töötud mehed välja nipi, kuidas raskest seisust välja tulla. Nad moodustasid meesstripparite pundi ja kuigi nad ei olnud mingid Rambod, vaid väga keskmised mehed, said nad peaaegu et lootusetust olukorrast üle ja teenisid raha ja kõik olid õnnelikud. Lugu oli tõsine ja naljakas, ja kindlasti vaatasid seda õhinaga Inglise töötud, kes said naerda ja jõudu edasi elada, ja arvatavasti tekkis neil tänu sellele filmile lootust. Et neilgi läheb paremini. Et kui kaevandus suletakse, siis nad leiavad nipi, mõtlevad välja, et naised ja lapsed ei kräunuks kodus ja lõpuks läheb kõik hästi. See oli minu arvates sotsiaalne film ja samas naljakas ja hästi tehtud lugu.
Ja nüüd Rakvere teatri “Täismängust”.
Rakvere teater tõi välja sellesama “Full Mounty”, aga kuna ei jaksanud maksta autoriõigusi, sest “Full Mounty” oli vahepeal muundunud juba Broodway muusikaliks, siis kirjutati see eesti looks ümber. Autoriks märgiti keegi Ehrenbusch, säilitati süžee, kohandati olud Eestisse, muudeti nimesid. Üldiselt oleks kõik pidanud olema õige. Lugu, mis mõjus Inglise töölistele, oleks pidanud samamoodi töötama ka Eestis. Aga võta näpust. Eesti “Full Mounty” ei tekitanud, vähemasti minus, mingit tunnet, et lootus säilib, ei äratanud kaastunnet tööliste vastu. Mina vaatasin põhiliselt seda, kuidas inglise lugu oli eestindatud, ja olin selles väga pettunud, sest eestindus oli mage. Sära oli kadunud, tüübid olid nürid ja ühekülgsed. Eestindus oli igatepidi klass madalamal originaalist. Ja pealegi oli asjal koopia maik küljes. Kui teater oleks tellinud Ehrenbuschilt ausa loo töötutest, sellise ühiskondlikult valusa loo, oleks asi minu arvates parem välja kukkunud. Nüüd kõlas kõik kuidagi võõralt ja mina ei tundnud oma rahvast laval ära.
Samal ajal saalis.
Oli tohutu hulk naisi, kelle ärevast olekust võis järeldada, et ka nemad ei elanud kaasa mitte niivõrd töötute võitlusele parema elu eest, vaid ootasid kannatamatult striptiisi, mis lõpuks ju tuligi, ja kõik olid väga rahul. Sest see oli lõbus. Ja naised kiikasid, kas näeb ka. Välgatas küll.
Ja millised järeldused me saame teha?
Tuleb välja, et isegi tõlgendatud asjadega ei ole Eestis sotsiaalses mõttes midagi pihta hakata. Kõik, mis oli sotsiaalselt mõjuv Inglismaal, ei mõjunud Eestis üldse. Mõjusid ainult striptiis ja küllalt lollid naljad, aga need oleksid töötanud ka ilma “Full Mountyta”. Igatepidi parem lahendus oleks olnud siis, kui eestlastel oleks olnud siiski raha välja osta see hiigelkallis muusikal. Aga kui polnud, siis polnud. Tundub, et rahvas on rahul, aga rahvast ei tasu ka alati uskuda. Selle kindlamaks näiteks võib tuua presidendivalimised. Nii lolli valikut nagu Arnold Rüütel (endine Ülemnõukogu presiidiumi esimees! Honecker läks ju kohtu alla. Mida meie ootame?) annab ikka teha, aga sellest hoolimata saime me sellega hakkama. Nii et ma arvan, et Rakvere võib rõõmustada, et saalid on täis, teisest küljest... kuidagi piinlik on.
Mitte Rakvere pärast! Rakvere pingutab, kuidas suudab, ja tulgu mis tuleb, nad saavad saalid täis. Piinlik on eesti teatri ja eesti asja pärast üldse. Miks me arvame, otsides palehigis kuulsaid inglise lugusid, et see on eesti teater? Kas me üldse mäletame, milleks teatrit vaja on?
Ma arvan küll, et eestlane on oma teatri (samamoodi oma kino) ära teeninud, nagu on selle ära teeninud inglased, iirlased ja isegi soomlased. Needsamad McDonaugh’id, mida me siin kätt väristades etendame, on nende oma lood, nende Setumaadest, pärapõrgutest, lihtsad lood, lihtsatest inimestest lihtsatele inimestele. Ei mingit kunsti. Aga meie vaatame neid pärani silmi, kui Euroopa asju. Faulkner kirjutas terve eluaeg lugusid kusagilt Ameerika lõunakolkast, mis on hullem pärapõrgu kui viimane Eesti küla, aga ometi sai Nobeli preemia. Uskuge mind, eesti teatrimehed. Sai jah! Ja miks? Sest ta ajas oma südamelähedast ameerika asja. Ongi kogu saladus.
Meie, eestlaste julgus oma lugusid teha piirdub Soomes ärakeelatud Jorma Ollila loo esitamisega, millel Eestis ei ole muud tähendust, kui et me tegime Soomes ärakeelatud loo. See on silmakirjalik.
Üldiselt on nii, et kui me ei julge iseendaks hakata, siis lõppude lõpuks polegi meid enam kellelgi vaja. Me oleme siis väga igavad. Mingid kõigest hingest haledat inglist purssivad eurooplased, kellel ei ole nime ega maad, sest meil on kõik üks suur tõlge. Kui Eestit ei ole eesti teatris, filmis ja kirjanduses, siis hakkab ta varsti kaduma ka Eestist. Külad kaovad, sest neist ei räägita lugusid ja seetõttu ei ole nad tähtsad. Samamoodi külamehed ja naised. Siis väiksemad linnad, kuni arvatavasti jääb mingi Tallinn. Aga sellest kohast mul õigupoolest nii kahju ei olegi.
Rahva kadumisele eelneb tema teatri ja üldse kunsti hääbumine, mitte lihtsalt kunsti, vaid tema oma kunsti. Seejärel läheb kohe rahvas ise. Ja kui see nii läheb, ei taha mina mingil juhul jääda nimetuks eurooplaseks. Ma hakkaksin soomlaseks. Nad armastavad oma maad ja keelt ja metsi. Tänu sellele on neil Kaurismäki ja Turkka. Soomlane oleks uhke olla.