TŠEHHOV PRÜGIMÄEL
VEIKO MÄRKA
Mihkel Ulmani “Kajakamägi”..
Lavastaja: Hendrik Toompere jun, kunstnik: Pille Jänes. Osades: Tõnu Kark, Aleksander Eelmaa, Tõnu Mikiver, Harriet Toompere, Külli Reinumägi, Raivo E. Tamm (külalisena), Margus Prangel, Maria Klenskaja, Sulev Teppart, Raimo Pass, Kaie Mihkelson, Ülle Kaljuste, Tiit Ojasoo.
Esietendus 14. 03. 2003 Eesti Draamateatris.
Kuna mul oli juba “Kajakamäge“ vaatama minnes teema ette antud — tänapäeva eesti sotsiaalne teater —, siis olin kontseptsiooni väljatöötamisest prii. Seda enam, et “Kajakamäes“ leidub sotsiaalsust piisavalt, et sel teemal kirjutada, kuid siiski liiga vähe, et seda tüüpiliseks sotsiaalseks teatriks nimetada. Ning viimane asjaolu annab võimaluse polemiseerida.
Kirjanik ja lavastaja on jäänud poolele teele sotsiaalse ja fiktiivse ehk elutõe ja kunstivale vahel. Süžeed on püütud muuta võimalikult kunstipäraseks (st elukaugeks), tuues sisse sümboolseid tegelasi, kuid kuna kogu tegevus toimub ikkagi tänapäeva Eestis ja prügimäel, siis ei saa täielikult sotsiaalsetest probleemidest mööda hiilida.
Toompere nimetab kavalehel lavastust “dokumentaalseks müsteeriumiks“, mis on sama mõttetu sõnapaar nagu “elav laip“ või “soe jäätis“. Kõik, mis näidendis on dokumentaalset (“elav“, “soe“), köidab, kõik müstiline (“laip“, “jäätis“) häirib.
Ulman väitis ETV saates “OP“, et alguses kavatsenud ta kirjutada prügimäeelanikest Gorki vaimus näidendi (eeskujuks ilmselt “Põhjas“). Kirjutamise ajal mõelnud aga ümber ja teinud hoopis “midagi muud“. Samas saates selgus, et oluliselt on näidendi teksti lõppvarianti mõjutanud lavastaja. (Omaette pärl oli Sinijärve saates Toompere jutt prügimäe peamistest värvidest, mis olevat sinine, valge ja must.)
Nimetada “Kajakamäge“ looks kolmandast Eestist, nagu seda näidendi alapealkirjas ja tutvustustes tehakse, tundub liiga lihtne, et seda lahti seletada. Kuigi näidendis põhjendatakse väidet üsna teravmeelselt: esimene Eesti on see, mis pakib oma rämpsu kilekottidesse, teine viskab niisama minema ning kolmas võtab uuesti kasutusele. Aga nagu Ulman ühes intervjuus väitis (“Eesti Ekspress” 20. 03. 2003), on prügimäelased omakorda diferentseerunud (enamik prügikorjajaid elab kusagil mujal, mõned saadavad enda eest sulaseid “töökohta“) ning tema kirjutas “kõige väetimatest“ ehk Eriti Kolmandast Eestist.
“Kajakamäe“ sotsiaalne sõnum on lihtne, isegi nii lihtne, et esmapilgul tundub seda banaalne välja öeldagi: prügimäel elavad tegelikult samasugused inimesed nagu mujalgi. Ja kõik.
Von Krahli teatris nähtud suurepärane sotsiaalse teatri näide, Jouko Turkka “Connecting people“ näitas, et Nokia peadirektor Ollilal ja asotsiaal Mällisel pole sisuliselt olulist vahet, kuigi nad elavad erinevates maailmades. “Kajakamäes“ võrdlusmoment puudub. Kirjanik, kes peaks asuma sotsiaalse redeli ülaosas, kohaneb asotsiaalide keskkonnaga ruttu, võtab omaks nende ellusuhtumise ega erine ka välimuse poolest.
Sellesama “Connecting people’i” puhul kirjutas Andres Maimik (“Eesti Ekspress” 14. 01. 2001): “Sotsiaalne teater ei pea alati tähendama Vanalinnastuudio kibestunud satiiri ega huviteatri grupiteraapiat, oma parimas vormis on sotsiaalne teater poleemiline, provokatiivne ja natuke ohtlik ühiskonna valuläve testimine.“
“Vanalinnastuudio” satiir on liiga abitu ja üheplaaniline, et sellest midagi tõsist rääkida, grupiteraapia on suunatud eelkõige tegijatele, mitte vaatajatele. Kas Eestis polegi siis algupärast sotsiaalset teatrit?
“Kajakamäes“ on Maimiku kolmest tingimusest täidetud kaks: ta on provokatiivne ning testib ühiskonna valuläve. Nii et päris hea tulemus, ehkki poleemika paraku puudub. Näidend on üsna konfliktivaba, õnnetute heidikute elu kulgeb fataalselt omasoodu allamäge. Suurim konflikt on vastuolu reaalsuse ja unistuste/mälestuste vahel.
Juba kajakamäe kujund ainuüksi väärib aplausi ning õigustab eetiliselt ja esteetiliselt nii näidendi kirjutamist kui lavastamist. Kajakad elavad prügimäel nagu inimesedki. Aga esimesed suudavad lendu tõusta, teised mitte. Kuigi tahaksid, väga tahaksid. Prügimäel elav kajakas pole oma sotsiaalselt staatuselt madalamal mujal elavast kajakast. Inimene on. Kajakad võivad prügimäelt ära lennata, inimestele on see lõppjaam, kust pääsu pole. Ühes sümbolis sisalduvad suur igatsus ning suur lootusetus. Nii et Gorki Ulmanil tõesti välja ei tulnud. Tuli hoopis Tšehhov.
Teine põhjus, miks “Kajakamäge“ kiita, on Ulmani hea sisseelamisvõime prügimäeelanike psüühikasse. Olen nendega kunagi päris pika intervjuu teinud ja palju, mida siis kuulsin, tuli tuttav ette ka näidendis. Näiteks uhkustamine oma elulaadiga, mida Kirjanik (Tõnu Kark) lavastuses tabavalt iseloomustab: “tulihingelised rohelised“.
Prügimäeelaniku sotsiaalsust ei taheta eesti keeleruumis üldse tunnistada. Tema sünonüümiks on ju “asotsiaal“, st mittesotsiaalne inimene. Väljend on ebatäpne ja ülekohtune, sest prügimäelgi kehtivad sotsiaalsed suhted ja seda märksa selgemal ning karmimal kujul kui tavalises ühiskonnas. Kes neid ei arvesta, seisab peagi surmaga silmitsi. Kuigi surmaga silmitsi seistakse seal karmide ja tervistkahjustavate eluviiside tõttu nagunii kogu aeg. Riskiteatri poolest meenutab kajakamäelaste elu noorte kaardiväelaste ja “Miami Vice’i” narkopolitseinike oma.
Õige eesti asotsiaal elab aga hoopis pööningukambris, joob kanget teed ja tõlgib Baudelaire’i.
Eesti algupärasel sotsiaalsel teatril on praegu vilets aeg. Viimaste seda laadi tippude (Toomas Kalli “Prügikast ehk Alguse asi“ ja “Prügikast 2 ehk Põhi paistab“ “Vanalinnastuudios”) lavalolemisest on liiga palju aega möödas. Peamistest autoritest ei saa Madis Kõivu ega Andrus Kivirähki kuidagi sotsiaalse teatri esindajateks nimetada ning ka Jaan Tätte pole selleks päris sobiv näide. Nii saadabki menu iiri, aga ka anglosaksi päritolu näidendeid, milles Eesti vaataja näeb oma elu ja probleeme märksa eredamal ja kunstiküpsemal kujul kui oma autorite loomingus.
Ma ei usu, et Eestis ei leidu sotsiaalselt terava tajuga kirjutajaid, ilmselt pole seda eesmärgiks seatudki (vähemalt “Kajakamäe“ puhul ju ei seatud).
Kui tõmbasin juba mõned seosed “Kajakamäe“ ja “Põhjas“ vahele, tuleb kohe pähe võimalus võrrelda “Kajakamäge“ ka Lutsu “pool-asotsiaalse“ draamaga “Tagahoovis“. Nii tuleb esile üks põhimõtteline erinevus, mis annab “Kajakamäele“ hoopis traagilisema konteksti.
Tagahoovi seltskonnal on samuti soov elus natukenegi haljamale oksale jõuda, ja kuigi see on üsna lootusetu, pole see ka päris võimatu. Samasugune tundetoon on ka August Jakobsoni romaanil “Vaeste-patuste alev“. Prügimäeelanikel pole seevastu mingit lootust, sealt lahkutakse ainult, jalad ees. “Kajakamäes“ rõhutatakse seda fataalsust piisavalt (“Prügimäele ei tulda-minda, vaid tullakse ja jäädakse“).
Samuti nagu ühiskond viskab prügimäele oma tarbetuks muutunud asjad, viskab ta sinna ka tarbetud inimesed.
Üdini traagiline “Kajakamägi“ siiski pole, seda eelkõige tänu Raivo E. Tamme ning Maria Klenskaja suurepärastele vitaalsetele osatäitmistele. Üldse paistsid näidendis positiivselt silma kõik need tegelased, kellel oli sotsiaalselt adekvaatne tagapõhi, st kõik, välja arvatud Kirjanik, Paavst ja Ingel. Kirjaniku puhul tekkis kohe küsimus, miks ta terveks aastaks prügimäele jäi? Ega ta kogu see aeg purjus olnud nagu sinna sattudes. Kiiresti kohanedes muutus ta siiski prügimäe orgaaniliseks osaks ja mõjus loomulikult. Aga vastukaalu muule tegelaskonnale ta siis enam ei kujutanud. Paavst ja Ingel olid oma kontekstist väljakistuses aga lihtsalt naeruväärsed.
Prügimäelaste maailm on ilma vaimse butafooriatagi piisavalt kummastav. Kas või “hea vene aja“ taganutmise põhjendus: vanad Vene arvutid sisaldasid vähemalt kolm kilo vaske. Selliseid kõnekaid üldistusi on tekstis rohkemgi: “Targast inimesest on saanud jäätmeid tootev inimene“; “Balti ketis olid kõik koos“ (st praegused rikkurid ja asotsiaalid). Just sellised laused muudavadki “Kajakamäe“ provokatiivseks ja ühiskonna valuläve testivaks.
“Kajakamäe“ lavastuse kolmandaks suureks õnnestumiseks põhikujundi ja psühholoogilise usutavuse kõrval on lavakujundus. (Kunstnik Pille Jänes, liikuva pildi operaator Taavi Warm.) Kogu etenduse jooksul muutumatuna püsiv mitmekihiline prügimägi ning alltekstirikkad filmikaadrid tagaseinal muudavad etenduse visuaalselt väga nauditavaks. Just selline peab üks õige prügila pealinna esindusteatri laval välja nägemagi: suured pinnad ja mahedad värvid ühendavad neid vastandlikke institutsioone.
Publiku menutükiks “Kajakamägi“ tõenäoliselt ei pürgi. Need inimesed, kes laval iseennast ära tunda võiksid või võtaksid seal näidatavat vähemalt hoiatava perspektiivina, teatrisse ei tule. Vaevalt huvitub “Kajakamäest“ ka nii-öelda keskmine publik. Kinos võib ta viis korda odavamalt vaadata filmi “Vanad ja kobedad saavad jalad alla“, mis pakub hulga ehedamat sotsiaalsust, teravdatult satiiri ja huumoriga ning tunduvalt parema võõritusefektiga.
Küllap läheb seda vaatama intellektuaal. Aga intellektuaal ja sotsiaalsus ei ole sõnapaar, mille vahel mingeid seoseid leida võiks. Vähemalt Tallinnas.
“Kajakamäe“ lõpplahendus on nõrk. Ei saagi aru, miks kohtab Eesti teatrilavadel (veel rohkem aga filmides, näiteks “Nimed marmortahvlil“ ja seesama “Vanad ja kobedad...“) nii sageli vindi ülekeeramist finaalis. Ikka peab ühele puändile järgnema teine ja veel võimsam ja nii edasi. “Kajakamäes“ oli loogiline lõpplahendus ju olemas: prügimägi likvideeritakse euronõuete tõttu. Juba Kirjaniku käsikirja röövimine oli üsna asjatu ja vähe põhjendatud lisand. Kui vaatajale pakuti aga lõppstseenis Kirjanikku istumas kirjutuslaua taga koos oma naisega, kes oli identne tema vahepeal hukkunud prügimäe-kallimaga, pidi see ilmselt tekitama mulje, et kõik nähtu oli fiktsioon. Eesti teatripublik on piisavalt tark, ta saab selletagi aru, et see, mida laval näidatakse, pole päris elu.
Parim lahendus on “Kajakamäe“ kohatu lõpp lihtsalt ära unustada ja meelde jätta tähtsam: ka prügimäeelanike hinges elavad kajakad, kes ihkavad kõrgustesse ja kaugustesse lennata.
Aga nende tiivad on murtud.