B-NÄIDEND – TEEDRAJAV TEOS JA ENAMGI VEEL
ILLAR MÕTTUS “ÕITSENGU LIKVIDEERIMINE”
Lauludega rahvatükk kahes vaatuses.
Lavastaja: RAIVO TRASS.
Kunstnik: TOOMAS HÕRAK.
Vaatan kava ja ennäe, kirjas on rahvatükk lauludega, laule küll ei mäleta. Tegelikult on üks erand, esimene vaatus lõpeb “Scorpionsi” omaaegse hitiga “Wind of Change”, mis oli viimase ärkamisaja öökimaajavamaid levilaule. Limane, hingetikkuv, pateetiline, õõnes ja tühine. Isegi laulva revolutsiooni vaimses ahtruses karastunule hakkas see saast vastu. Näidend ise polnud üldse nii halb.
Hoiatati küll, et see on jube saast. Oli muidugi ka, aga… Alati on hea minna rahvast puupüsti täis saali ja vaadata pärast trepil rõõmsaid nägusid. Olgugi et näidend pole mingi vaimusuurus. Külajant ikka külajant. Nagu Kärna Ärni oma parematel aegadel. Maainimeselt maainimesele, otse kümnesse. Muidugi ka südamesse. Kes hakkab sellest palaganist kõrget kunsti otsima, saab muidugi tünni, aga ise on süüdi, kui valest kohas urgitseb.
Korraliku kunsti publikule on Pärnu teatris Boguslaw Schaefferi “Proovid”. Sellist taset pole kaua nähtud. Üldse pärast “Ekke Moori” saab rääkida “Endlast” kui teatrist. Kange õlle ja murdmaasuusatamise publikule sobib aga “Õitsengu likvideerimine” oivaliselt. Nõukogude aeg on väärt materjal. Täiesti irratsionaalne, õnneks juba minevikku kuuluv, erutavalt verine ja siiski rahulik ning idülliline. Vaata, kui odavad lennukipiletid olid. Ja pangaorjust polnud miskit, aga kui riigivaras kätte saadi, pandi seina äärde.
Eestis on see materjal puudulikult ära kasutatud. Sellega ei tegele enam keegi ja see, mis okupatsiooni ajal toodeti, ma mõtlen vaimseid produkte, olid ikka parajalt äraolevad. Pole meil korralikku sotsialistlikku kunsti ega kirjandust. Oli kas kroonutruu möögimine, miski kaval eskapism või igav olme. Kus on meie Bulgakovid, Jerofejevid, Dovlatovid või Harmsid? Pole selliseid. Illar Mõttuse teksti kirjanduslik kvaliteet on nutune. Parimad kohad on mõned naljakad repliigid, vahel on nad ootamatult teravad. Karakterid, lugu ja kompositsioon on aga olematud.
See näidend tahab olla nõukogude külaelu entsüklopeedia, eepos ja ooper ühekorraga. Eks ta ole. Materjal on hea, kas või juba ainult selle pärast, et Vene ajaga keegi ei tegele. Ometi on see pea kõigile tuttav, paneb mõtted ja tunded liikuma, kui ainult meelde tuleb. Paraku oli Adolf Hitleril õigus, kui ta ütles, et inimestel puudub absoluutselt õppimisvõime, aga selle eest on neil hämmastav unustamisvõime. Kõik, mis on vanem kui eelmine hooaeg, on jäädavalt kõvakettalt kustutatud.
Kui aga keegi vana asja meelde tuletab, nagu näiteks “Nimed marmortahvlil” autorid, siis töötab see väga hästi. Samal põhjusel töötab ka “Õitsengu likvideerimine” oivaliselt, sest ta tekkis täielikus vaakumis. Oleks meil okupatsiooniteemalisi jante lademes, ei toimiks see tükk üldsegi mitte. On täiesti kindel, et kui asetada see näidend mõnele Aafrika lavale või kanda ette samas kohas, aga hiljem, siis kui kõik Vene valitsust mäletavad inimesed on lusika varna riputanud, oleks tulemus null. Näidend ise pole miski asi, küll aga puudutab ta meis uinuvaid mälestusi ja paineid. Ilma sisemiste ressurssideta seda palagani üle ei elaks.
Kunstnikutöö on Hõrakul normaalne, äratuntav vene värk, häälestab lainele nii et pole asigi. Mis puutub vahepeal näidatavatesse dokfilmi lõikudesse, siis need on liiga pikad ja kärarikkad. Vene ajal vist nii head tehnikat ei olnud, igal juhul ei mäleta, et enne kino näidatud kroonikalõigud oleksid nii hirmsasti lõuanud. Oli see nõukogude propaganda mis ta oli, aga ta oli vaiksem.
Stiili väljapidamiseks on dokjupid head, aga hakata nendega mingit lugu rääkima või sõnumit edastama on ilmne liialdus, iseäranis selles sõnumivabas etenduses. Kui on stiil, siis olgu ainult stiil, pole siin vaja kõnet pidada ühti. Teiselt poolt on B-kultuur ju igasugune ja miks mitte ka sellel kombel halb.
“Õitsengu likvideerimine” on B-näidend igas mõttes, nagu on B-filmid. Need on halvad ja odavalt tehtud filmid ja neil on kindel vaatajaskond ja ka teened. Klantsi ja kommertsivaba, sageli ka kultuuri- ja käsitööoskusevaba näidend on igati teretulnud meie teatrimaastikul. Eks selliseid ole ennegi tehtud ja tehakse tulevikuski, aga tegijatel on hea ikka teada, millega nad oma aega sisustavad.
Keda teema rohkem huvitab, vaadaku filmi B-klassiku Ed Woodi elust, oli veel äsja videolaenutustes saadaval. Samas on kindlasti võtta ka mõni hiidämblike film. Tehniliselt on “Õitseng” sajaprotsendiline B-produkt. Ometi on ka mõningaid erinevusi. Tavaliselt kaldub B-asjandus ületama lubatavuse ja hea maitse piire. See võimalus on väga napilt realiseeritud. Hea maitse küll kannatab, aga mitte rohkem kui keskmises Mati Undi lavastuses.
B-filmide tugevam külg on alati olnud tegijate kindel usk oma asja õigsusesse ja teatav vaimne kiiks. Olgugi B, aga ikkagi inimene. Seda vankumatut eneseusku, fanatismi ja entusiasmi “Õitsengus” ei ole. Mingit oma kiiksu veel vähem. Kui võrdleme parimaid vene nõukogude autoreid Virumaa literaadiga, näeme just isiksuse puudumist, oma vaatenurga olematust. Mis saab olla ühist Mõttusel ja Jerofejevil. Ei ole ega saagi olla.
Samas tuleb endale aru anda, et vene rahvas on suur ja lai. Kui Peterburi avarustes jõuti kandvate B-tulemusteni juba kahekümnendatel aastatel, nii umbes kümme aastat pärast suurt punast pauku, siis meid siin on ikkagi paarsada korda vähem ja meie Bulgakovid peaksid jõudma oma meistrite ja margaritadeni hiljemalt aastaks neli tuhat pärast Kristust. Nii et ainult veidi kannatust.
Sinnani peame leppima vormiliselt B-se ja sisuliselt olematu nõukogude temaatikaga. Ja ikkagi on B-värk meeldivam kui lakutud klantsjunnid, mida meile nii sageli teatri pähe pakutakse. Üldse kaldub teatav osa kultuuriteadvusest klantsitud ja kõrgklassilisse tühisusse. Nendest tendentsidest tuleb üle olla, nii kui inimesed natuke rikkamaks saavad, kaob ka kaubamaja ja ööklubi ihalus. Selles mõttes on “Õitsengu likvideerimine” üks terve ja tugev asi. Räägib sellest, mis oli, ja nii nagu tiivad kannavad. Kunsti pole, aga pole ka kunsti pähe mingi halli nomenklatuurse nüriduse esitamist. Milleks meile kõik need pede- ja vangilaagri näidendid. Mingu nad sitale oma kapitalistliku nomenklatuuriga.
Oma kolhoos on ka parem kui võõras pank. Tagasi juurte juurde, isegi kui peame selleks seitsmekümnendatesse jõudma. Lõppude lõpuks on kõik meie ümber painavalt kapitalistlik, olgu vähemalt teatris natukegi sotsialismi. Kusagil peab ju olema. Venelased on alati kavalad olnud; kui nõukogude näidendid olid armetud käkid, tehti klassikateater ja mängiti Gogolit ja Tšehhovit.
Meil on aeg reageerida hingematvale kapitalismile põhimõttekindla sotsialismiteatriga. Publik on olemas, paljud inimesed ei suuda ega tahagi ennast rikaste ja ilusate lainele lülitada. Paraku “Wremja” ja “Vanad ja kobedad” ka ei toida, “Wremjat” on liiga vähe ja kobedaid liiga palju. “Wremjast” on vaja film teha, mitte sellest kõlupäisest vanade nõmedate seltskonnast. Kuni “Wremjast” pole filmi tehtud, olgu näidend olla. Mis see Kivirähk vorbib neid laste ja päristeatri tükke, kellele neid vaja on. Inimesed tahavad “Wremjat”, ka teatris. Seda tõestab nii “Õitseng” kui ka täielik häving.
Päris aus olles tundub mulle, et iga väga halb nõukogude propagandanäidend on täna rohkem omal kohal kui see õitseng. Ma ei räägi siin sellistest maailmakirjanduse tähtteostest nagu “Optimistlik tragöödia” või “Hamleti lavastamine Alamkolka külas”. Ka mitte Smuuli töödest, vaid agitaatorite ja konjunkturistide haltuurast. Omal ajal tegid nad muidugi viha ja raiskasid aega. Alles täna asetuvad nad õigele kohale, kurnamine ja ebaõiglus on nüüd ilmsemad kui kunagi varem ja vereimejaid paljastavad näidendid annaksid oodatud tulemuse. Enam ei pimesta kedagi vabariigi ihalus ja kramplik eestimeelsus. Silmad on lõpuks ometi avanenud ja uus euroajupesu ning müügikamm pole veel kõiki lolliks teinud.
Pildi poolest on näidend normaalne, lavastuse ja näitlemise poolest tavaline, käsikirja poolest mannetu, aga suuna näitajana vägagi tänuväärne. “Õitseng” näitab, et tuleb teha nii, nagu teha saab, mitte püüda ja punnitada sinna, kuhu tiivad ealeski ei kanna. Jant külaelu teemadel on omal kohal, aga jant “Peer Gynti” ainetel on kahetsusväärne arusaamatus. Vormi poolest on B-žanr igati teretulnud, pole mingit mõtet kulutada lavakujunduse raudkreslale kakssada tuhat krooni nagu Tallinna Vene Draamateatris tehti, kahesaja krooniga saab alati veel nõmedama tulemuse. B on odav, aga teater on maksumaksja oma.
B on arusaadav. Igasugused A-asjad kipuvad olema kangesti hämarad ja seda mitte ainult lihtrahvale, vaid ka kõrgelaubalistele. Mida hakata peale näiteks muusikaliga Tammsaare “Tõe ja õiguse” teemal? B-asi ta ei ole, aga on ikkagi täielik pask. Milleks ja kellele? Kas see peaks nali olema? Kes vastutab? Väga palju küsimusi tekib. Tulemust ei ole aga kopika eest.
Kui eesmärk on teha asju, mis käivad ka kuidagi, on neid ikkagi palju mõnusam tarvitada kui neid, mis tehakse positsioonilt meie-siin-teame-ja-oleme-ja-see-mis-välja-tuleb-on-püha-püha-püha, aga ikkagi kusagile ei kõlba. Pean silmas koera saba lähemat ümbrust.
“Õitsenguga” oleks võinud väga palju asju olla paremini. Iseäranis inimlik vaatepunkt. Mitte ainult mõne kõrvaltegelase seisukoht ei peaks olema terve ja normaalne, vaid ka autori oma. Tegemisrõõmu on rohkem vaja, B-värgindus on teatrirahvale esialgu nii harjumatu, et suur osa energiat kulub häbenemise peale ära.
Beendus on igal juhul teretulnud, see lõhub müüri v a a t a j a j a p u b l i k u vahel. Muide, “Endla” müür on Hiina müürile oluliselt lähemal kui Berliini müürile. Laseb vabalt ilma ülespiitsutatud eelarvamusteta vaadata. Tõstab etenduse ebatervest teatriolustikust välja. Efekt on ikkagi selles, et B-kraam läbib vaataja emotsionaalse ja intellektuaalse immuunsussüsteemi tunduvalt lihtsamalt, kui nii-öelda kõrge teatrikunst, mille kõrgusest piisab parasviisi aia taha lendamiseks.
Meie teatrikunst pole midagi nii heal järjel, et suunda ei peaks muutma. Massiivne piletimüük pole mingi argument. Vene ajal olid igas poes sabad ja kõik asjad müüdi maha, aga olid need siis korralikud poed ja head kaubad. Ei olnud, nii et müügiargumendiga kassa taha häbenema. Kui vaadata, kes meil on näiteks kõige müüvamad muusikud, ja näha Homenjat ja Oksmaad, siis peaks pilt olema enam kui selge, ka teatripilt.
Teatri suunamuutus on vajalik, “Õitseng” näitab õiget rada. Alla ja tagasi, see on tee, mida tuleb meil käima hakata. Üles ja edasi on juba proovitud, tulemust pole, teeme nüüd uue katse. Tehke oma peas selline lihtne katse. Pole vaja muud, kui meenutada viimast väga halba eesti lavastust ja kujutada teda ette sihipärase B-vaatemänguna. Ja kohe seejärel veel üks katse, tõstke sellesama lolli jandi tegevus nõukogude olmesse. Igal juhul hakkavad asjad paremini tööle.
“Õitseng” pole muidugi mingi musternäide, seksi on vähe. Vägivalda on vähe. Meelelahutust mõistetakse kui huumorit ja laulumängu. See piiratus tapab isegi parimad B-püüdlused. Kõige kohutavam ongi Eesti teatrite juures see lõputu komöödiate ja muusikalide kamm. Ainult filosoofiline teater saab olla nürimeelsem.
Tuleb endale selgeks teha meelelahutuse olemus, selle põhižanrid. Loomulikult tuleb jälgida filmimaailma. Nii nagu Eesti riik ühineb Euroopaga ja tõlgib oma seadusi Brüsseli järgi, tuleb meie teatril loobuda eneseuhkusest ja tervest mõistusest ning joonduda filmide järgi. Olgu või Euroopa filmid, aga silma ees olgu filmid. Mis on aga komöödia ja muusikal filmis. Nurgatagused ja kasutud asjad.
Head komöödiat ei ole pea kunagi kinos nähtud, muusikalid on juba olemuselt äpardunud ja nende mass on veel väiksem kui kino jantidel. Mindagu mõnda videolaenutusse ja vaadatagu, milliseid filme on kõige rohkem ja millised on kõige paremini välja tulnud. Pole kahtlust, et põhimass on lööma ja põnevus. Millal te ise muusikali või palagani laenasite viimati? Paljud ei laena sellist kõntsa üldse mitte kunagi, miks peaks nad seda siis teatris taluma. Mingit põhjust pole. Kui teatriõitseng likvideerida, saab kõik joonde. Jõudu.