RAIVO TRASS KURITARVITAB NÄITLEJAID
“Blue Room”, David Hare’i vaba adaptatsioon Arthur Schnitzleri näidendi “Ringmäng” ainetel. Lavastaja Raivo Trass, tõlkija Anne Lange, kunstnik Kristiina Münd, valguskunstnik Triin Hook, muusika Avo Ulvik. Osades: Katariina Lauk-Tamm ja Sepo Seeman. Esietendus “Endla” teatri Küünis 22. XI 2002.
Illar Mõttus, “Õitsengu likvideerimine”. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Toomas Hõrak, muusika Felix Kütt, koreograafia Mall Noormets. Osaleb kogu “Endla” trupp. Esietendus “Endla” suures saalis 1. III 2003.
Pärnu “Endla” peanäitejuht Raivo Trass on ütlemata töökas mees. Lavastab palju. Lavastab sügavas veendumuses, et kõik, mida ta teeb, on hea ja õige. Temal kui ülemusel pole paraku kontrollgruppi, keda ta kuulaks ja arvestaks. Lavastamiseks valitud tükkide headuses ja õigsuses kahtlemata surub Trass jõuga lavale ka need lood ja laulud, millele näitlejad vaikselt vastu töötavad. Ülemusele otseselt vastu ei hakka. Teevad oma ebameeldiva töö vaikse vihaga ära, nii et publik elab nende vaevadele osavõtlikult kaasa.
Samas on piinlik ja kahju, sest publik pole loll. Ja kuna Trassi kui tööka mehe lavastusi on palju ning tuleb aga aina juurde, tekivad eelarvamused. Sellistest masendavatest taiestest nagu “Muulane ja kohtlane” ning “Õitsengu likvideerimine” tekkivad eelarvamused ei lase üles leida ka sedavõrd võimsaid saavutusi nagu “Elu ja armastus” ning “Põrgupõhja uus Vanapagan”.
Trassile sobib Tammsaare ja üldse eesti oma klassika lavastamine erakordselt hästi. Lugegem siinkohal klassikaks ka Jaan Tätte ja Toomas Suumani kirjutatu. Vabaõhulavastuste pompöösset vormi Reiu jõekäärus (“2000 aastat elu Eestimaal” ja “Parvepoisid”) või Kurgjal (“Meil aiaäärne tänavas”) valdab tõsine töömees samuti.
Ent kui vaadelda “Õitsengu likvideerimist” ja “Blue Roomi”, tuleb paraku tõdeda, et surudes lavale neid materjale, mida ta ei valda, kuritarvitab peanäitejuht näitlejaid. “Blue Roomi” päästavad näitlejad seejuures ära. Katariina Lauk-Tamm ja Sepo Seeman teevad oma ande, oskuste ja kogemuste pealt siiski ise valmis tüki, mis iga teatri väikeses saalis olemas olema peaks ja mida publik Küünis mõnuga ka vaatamas käib.
Lubadust näidata “kümmet intiimset stseeni” siiski ei täideta. Intiimsust ja armastust selles ringmängus ei ole. Nii nagu armastust ja inimlikkust pole ka “Õitsengu likvideerimises”, mida nimetatakse rahvatükiks. Ka see tükk pole see, milleks Trass teda afiššidel nimetab.
Idee poolest on “Õitsengu likvideerimine” ju tõepoolest rahvatükk ja “Blue Room” intiimne, sest räägitakse asjust, mis on enamikule täiskasvanud inimestele tuttavad. Rahvatükk räägib rahva enese elust läbi kolme kümnendi ja intiimlugu kümnest erinevast moodusest, kuidas naine ja mees pikema sissejuhatuseta vahekorda satuvad.
Paraku jäävad mõlemad katsetused just lavastuslikust küljest plakatlikule tasemele. Pole seda lavastajapoolset absurdimomenti ega nihkesse pööramist, mis lavastusest programmilise teadaandmise asemel kunstiteose teeks. “Blue Roomi” töötab vähemasti näitlejatandem sääraseks elegantselt jahedaks mosaiigiks, mida on ometi võimalik nautida ja tunnustada. “Õitseng” on, lühidalt öeldes, õudne ja piinlik näide sellest, mis asi teater ei ole.
Teater ei ole see, kui publitsistika on kunstlikult dialoogiks jagatud ning näitlejaid sunnitakse isetegevuslikus õhkkonnas ette kandma ajaleheartikleid, seaduseelnõusid ja arutelusid, mis pole isegi mitte lihtsalt ilukirjanduslikud, dramaturgilisusest rääkimata.
Kahtlemata on tänuväärt ettevõtmine meie rahva ajaloost üks episood kokku võtta. Illar Mõttusel on selleks ka tänuväärne ühiskondlike teadmiste žurnalistlik pagas olemas. Dramaturgilisi oskusi ajakirjanduslikest lõikudest näidend kirjutada aga pole. Lavastaja kohustus oleks ometi märgata, et tekst, mida näitlejad on oma palga eest kohustatud esile tooma, on täiesti kirjalik, räägitamatu ja elustamatu. See tekst on faktiküllane ja üliinformatiivne algmaterjal, millest pidanuks näidendi alles kirjutama.
“Blue Roomi” puhul on David Hare Schnitzleri “Ringmängu” põhjal kirjutanud teksti, mis on näitemäng küll. Aga lavastus jätab erinevate meeste ja naiste vahel toimuva siiski seostamatuks. Mosaiikseks etüüdide seeriaks. Sellest pole samas ju ka midagi, sest Katariina ja Sepo teevad viimse kui etüüdi perfektselt. Lavastajal on väga tugevate näitlejate professionaalset tegevust minitükkidest koosnevas tubateatris peaaegu võimatu ära rikkuda. Nemad kui loovisiksused naudivad oma katsetamisi ikkagi.
Küll aga rikub ära näitlejate ja lavastaja, teatri ja näitlejate ning publiku ja teatri vahekorra see, kui terve trupp korraga on sunnitud tegema asja, mis hakkab vastu. Ent erinevalt mõne teise Eesti teatri kogemusest, kus näitlejate eitus mõne materjali suhtes jättis selle õnneks lavale toomata, “Endla” omad ülemustele vastu ei hakka. Igaühel on oma eetilised, isiksuslikud, elukorralduslikud ja materiaalsed põhjused, miks ta vaikse vastikustundega teeb musta tööd, mida on kahju pealt vaadata.
“Õitsengust” oleks kindlasti saanud parimas mõttes rahvatüki, kui Trass oleks trupiga ühist asja ajanud. Umbes nii, et heakene küll, tekst on küll kipakalt kirjutatud, aga teeme ta proovide käigus suupäraseks. Näitlejad on ju võimsa intellektuaalse algega isiksused, nendega koos saab ikka sitast saia. Teeme heas mõttes rahvale pulli — meenutame, muigame, parodeerime ja mõtestame oma vahenditega, mis meie riigis Nõukogude okupatsiooni sügavikus ja sealt välja ronides tegelikult juhtus. Näiteks nii, et ärme muutu pateetiliseks ega näpuga näitavaks — mängime.
Kuna aga meeskonnatööd ei tekkinud, on juhtunud väga ulatuslikule temaatikale kintsu kargamine madallennul, õnnetult piinlik parodeerimine. Miks ei või perekond Rüütel, Savisaar, kes tahes endistest-tänastest tegijatest laval olla. Võivad küll, kui see pole nii madal ja plakatlik. Nagu agitkava. Millesarnast ühetasandilist armetut näpuga näitamist on Mihkel Tiksi “Muulase ja kohtlase” näol juba “Endlas” nähtud, nii et Trass võinuks ju vigadest õppida, kui neid tunnistanuks. Aga oli vaja teha meie rahva ajaloost kunstilises mõttes veel hullem õudukas kui eelmine.
Õuduka põhjus on see, et iga näitleja eraldi püüab saastast oma nahka päästes välja tulla. Ainsana õnnestub see nauditavalt Madis Kalmetil. Kalmet on lamedavõitu algmaterjali kiuste, kus kolhoosi naftavedajast koorub vene uusrikas, oma rolli arendamisega tõesti imet teinud. Need hetked, kui tema tõeliselt veetlev mäng kergemalt hingata ja isegi naerda laseb, rõhutavad samas neid teisi hetki. Pikki minuteid, mille vältel publik istub kangestunult saalis, püüab ülevoolavast kantseliidist lohe otsa ja äärt tabada, nalja leida, ja kannatab. Osavõtlikult heatahtlik publik arutab pärast etendust, et jajaa, minu ülemus käis ka Moskvas kintse kaapimas, mina aitasin ka tiblasid saunatada, nii et sain autoostu loa, mäletame… aga kus siin teater oli?
Tõeliselt heatahtlikku publikut võib vahelduseks kogeda “Blue Roomi” etendusel. Rahulolev publik tundub saalis teatavasti selline, et ta hingab koos näitlejatega ja rütmidega, mille näitlejate koostöö laval moodustab. Mitte et ses kümnes seksini jõudmise juhtumis midagi väga liigutavat oleks. Lood on pigem banaalsed ja läbinähtavad. Ent Katariina ja Sepo on usaldusväärselt sümpaatsed, tuttavlikult üllatavad, nooruslikult küpsed inimesed. Huvitav ja kodune on vaadata, kuidas esimene mängleb naisetüüpide ümber prostituudist primadonnani ja teine liigub taksojuhi juhtumistelt näitekirjaniku haletsusväärse meheelu juurde.
Mitte niivõrd keskpärasevõitu materjal, kuivõrd Laugi—Seemani uudishimulik ja humoorikas katsetlemine, kuis üks või teine labane lugu juhtub, teeb mitut puhku ülendavaks ka sellise loo, kus inimesed teineteist ei armasta. Tubateatris võib publik näitlejatandemiga kaasa hingata, kartmata, et kohe mingi prohmakas juhtub.
“Õitsengu” puhul pole samas prohmakaid sellepärast karta vaja, et need käivad vahetpidamata ja muudavad üsna kiiresti immuunseks. Üks mahlakaim näide on Mõttuse—Trassi nuripidine arusaam punkarlusest. Et tüüpiline punkar on külahoorale kambakesi tehtud tütar, kes vaatamata ponnistustele seitsmendast klassist kaugemale ei jõudnud ja loomatalitajana punast juusharja raputades külarahva keskel skisotseb. Merca, Villu, Uukkivi ja teised intellektuaalidest eks-anarhistid ilmselt õnneks seda lavastust ei näe.
Teine mahlakas prohmakanäide võiks olla videote kasutamise vallast. Rahvusmustrites lapitekk-eesriidele projitseeritakse dokfilme lähiajaloost. Karl Vaino lihtrahva hulgas, Toompea ründamine, laulev revolutsioon… ja siis äkki katkend Trassi lavastatud mullustest “Parvepoistest”. Ajalooliste tähtsündmustega võrdväärsena. Kohutavalt amatöörliku salvestuskvaliteediga. Kasutades Kalmeti kehastatud vene uusrikka kõnepruuki ütleks selle kohta lühidalt: fucking adieu bljäd.
Üleüldine, kogu lavastust varjutav prohmakas “Õitsengus” on aga see va inimfaktor. Samal ajal kui Katariina ja Sepo esitavad Küünis kumbki kümme usutavat inimtüüpi ja jupikese nendevahelist veenvat suhet, pole niinimetatud suurlavastuses mitte ainsatki inimest. Ei ühtegi! Mitte ühtki inimestevahelist seost ei abikaasade, vanemate ja laste, sõprade ega vaenlaste tasandil, ehkki visandlikul kujul aimuvad nad kusagil paksu plakativärvi all olemas olevat. Naised on skematiseeritud kas beibedeks või baabadeks, ei ühtki inimlikku naist. Mehed on kas funktsionäärid, aferistid, joodikud või puupead, ei ühtki päris meest. Kusjuures ükskõik kelle suhu neist olematutest inimestest on surutud uskumatult literatuursed või žurnalistlikud tsitaadid, tsitaadid, tsitaadid. Ei ühtki varjundit peale musta ja valge, ei ainsatki positiivset tegelast. Mõni ime siis, et sääraste muumiate vahel armastust ei teki.
Massipsüühika on raskesti ette ennustatav. Ses mõttes, et päriselt ei või ette teada, mida potentsiaalse publiku hingeelus teeb üks säärane “Õitseng”, mis täistallaga südame peale astub ja hinge essub. Neile, kes lähevad teatrisse vaatama kunsti, mitte seda, kuidas näitlejaid vägistatakse.
Kas nad pärast seda lähevad siiski vaatama ka “Blue Roomi”, kui avastavad, et sellegi lavastas nii heas kui halvas mõttes jõuline peanäitejuht? Nii mõnedki teatrianalüütikud on Trassi Tammsaare-lavastused a priori maha kandnud, sest vägistamisjuhtumid pole lasknud uskuda, et “Elu ja armastus” oli ikka tõesti tõhus tükk ning “Põrgupõhja uus Vanapagan” midagi nii vägevat ja sügavalt vapustavat, et peaks eesti teatriloo legendide hulka jõudma. Kui neid õitsenguid ees ei oleks. Mis eitust ja umbusku tekitavad, sest ülemusel pole ülemust, kes soovitaks mõne ämbri vahele jätta, et kolin ta enese tekitatud vaikset ilu ei summutaks.
Aga rahvas erineb teatrianalüütikutest selle poolest, et annab kiiresti andeks. Praegu solvub ja sülitab küll, aga suvel läheb ikkagi “Tasujat” vaatama. Mis siis, et Trass lavastab ja äkki jälle kedagi-midagi kuritarvitab. Kui tal see asi nii üle ühe käib, siis ehk “Tasujaga” ei juhtu. Ja kuidas rahvas saakski uusi lavastusi vaatamata jätta, kui neis mängivad tuttavad ja armastatud tüübid, kelle õnnestumistele tahaks kangesti kaasa elada. Trassi reha ees tantsimise kaerajaanile vahelduseks sooviks neile mõnd värsket, näitlejatega arvestavat, lünkadeta tundlikkusega lavastajat.