TEATER PEAB SUUTMA PUBLIKUT KÖITA

Maikuu keskpaigas lõpetas Eesti Riiklik Vene Draamateater 55. hooaja. Juba poolteist aastat on teatrit juhtinud Marek Demjanov, kellel palusimegi vastata mõningatele küsimustele.

Härra Demjanov, kui otsustasite tulla tööle Vene Draamateatrisse, teadsite juba arvatavasti ette, et ega teid kerge elu ees ei oota. Ja ikkagi otsustasite tulla. Miks?

Mulle on alati tundunud, et Vene Draamateatril Tallinnas on tugevad eeldused selleks, et olla nähtav ja omada väärikat positsiooni Eesti kultuuri- ja kunstielus. Kuid ometi ei ole ta senini eriti märgatav olnud. Hoolimata sellest, et teater töötab suurepärases majas ja tal on suurepärane näitlejakoosseis. Lugesin hoolikalt Vene Draamateatriga seotud kriitikat ja mõistsin, et teatril on suur potentsiaal ning et aeg-ajalt tulevad siin välja tähelepanu väärivad lavastused. Seepärast ei olnud mulle ka lõpuni selge, miks ta ei saavuta sellist tähelepanu, mille on igati ära teeninud. Ja seda mitte üksnes eestlaste hulgas, vaid ka n-ö omade, venelaste seas. Mis puutub raskustesse, siis nendega mul polegi vaja kohaneda — tulin teatrisse sellisest sfäärist, kus tuli töötada inimestega, külastajatega. Loomulikult on restoraniäri midagi sootuks muud kui teater, kuid ometi on neil ka palju ühiseid jooni. Ja lõppude lõpuks oli tegemist ka lihtsalt isikliku huviga teatri vastu. On ju ka minu haridus, mille omandasin Talllinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonnas, teatriga seotud. Aga tegelikult päris alguse sai kogu lugu siis, kui ma aastaid tagasi läksin Salme tänava kultuurikeskusse ja ütlesin, et tahan saada näitlejaks. Pärast põgusat jutuajamist saingi siis väikese rolli.

Kas laval mängida meeldis?

Tõtt-öelda mitte eriti. Kuid nn teatriasjanduse vastu tundsin siiski suurt huvi, sest elu laval tundus mulle alati saladuslik ja imeline. Nüüdseks tean teatri köögipoolest muidugi märkimisväärselt rohkem, kuid ime ja saladuse tunne on ikkagi jäänud. Vaatamata kõigele järgib teatrielu samasuguseid seaduspärasusi nagu kogu muu elugi. Erinevalt muust aga peitub siin sootuks erinev poolus — loominguline pool. Asjaliku elu ja loomingu seadused elavad teatris oma paralleelset elu. Siin on hädavajalik leida tasakaal, kus üht ei tooda ohvriks, ei vastandata teisele. Lõppude lõpuks ei pääse kusagile selle eest, et teater, nagu iga teine tootmisala, meeldigu see sõna siis kellelegi või mitte, peab endale elatist teenima, sest raha, mida eraldab talle riik, ei ole selleks piisav.

Rahast me veel räägime, aga seniks tasub ehk meenutada seda, et teie tulekule Vene Draamateatrisse eelnes Kultuuriministeeriumi poolt välja kuulutatud konkurss. Seekord esitas üle kümne inimese, kes kandideerisid Vene teatri direktori kohale, oma kontseptuaalse nägemuse teatri tuleviku kohta. Milline oli tookord teie nägemus?

Esmane, millele ma tähelepanu pöörasin, oli ühtaegu kõige lihtsam ja ka kõige keerukam — panna täpselt paika see sihtgrupp, kelle jaoks õieti Vene Draamateater Eestis eksisteerib. Selles, et seda teatrit on Eestile vaja, pole minu arvates tarvis kedagi veenda. Esimesest küsimusest kasvas kohe välja teine: kuidas lähendada teatrit vaatajale? Ja lõpuks veel üks, mitte vähem tähtis ülesanne: kuidas organiseerida elu teatris selliselt, et see vastaks täna meie riigis valitsevale majanduslikule ja kultuurilisele olukorrale. Just nendest kolmest nimetatud küsimusest koosneski minu põhikontseptsioon, kui kandideerisin Vene Draamateatri direktori kohale.

Küsimused te küll püstitasite, aga kas teadsite neile ka vastuseid?

Tõenäoliselt poleks ma üldse konkursil osalenudki, kui poleks teadnud, kuidas neile küsimustele vastuseid leida. Just sellest — vastuste leidmisest — me Kultuuriministeeriumis tookord rääkisimegi. Arvan, et minu ja ministeeriumi mõtted langesid selles valdkonnas ühte ja just seepärast valik minu kasuks langetatigi.

Esimene suur projekt, mille te koos Priit Valknaga (Vene Draamateatri arendusjuht) välja pakkusite oli paljulubav, kuid kahjuks teoks ei saanud. Jutt on Shakespeare’i “Romeo ja Julia” lavaletoomisest koostöös Eesti Draamateatriga. Millised on teie mõtted selle projekti kohta nüüd?

Esimene, millest ma mõtlesin, oli see, et küllap polnud ei meie ega ka kolleegid Eesti Draamateatrist sellise projekti elluviimiseks veel küpsed. Ehk jäi ka puudu ettevalmistusajast ja mis seal salata, kogemusestki. Täna võime rääkida tehtud vigadest, sellest, et mõningaid asjaolusid oleks tulnud ette näha, end nende vastu kindlustada. Poleks tohtinud unustada sedagi, et teatris eksisteerivad selle projekti kõrval ka teised asjad (ühesõnaga ei tasu kogu panust ühele kaardile panna). Kuid idee iseenesest, tuua lavale just sellises võtmes “Romeo ja Julia”, on mulle endiselt hingelähedane. Arvan ka praegu, et peaksime selle mõtte siiski ilmtingimata teoks tegema. Näidendi lugu on tänapäeva Eestis endiselt ülimalt aktuaalne, arvan, et jääb päevakajaliseks ka homses, isegi ülehomses päevas. Samas on selge seegi, et uus tee selle projekti teostamiseks tuleb väga täpselt valida. Just selle õige tee otsimisega me praegu tegelemegi. Saab “Romeost ja Juliast” siis eraldi suveprojekt või lavastus teatri mängukavas, saab seal osalema mitukümmend või vaid väike hulk näitlejaid — konkreetseid veksleid on veel vara välja käia.

Veel üks asi, mis Vene Draamateatris lahendamist ootas — finantsprobleem.

Vastavalt meie vabariigi valitsuse otsusele oli oodata kultuuritöötajate palkade märkimisväärset tõusu. Õige otsus, kuid kahjuks ei osatud ette näha sellega kaasnevaid probleeme. Tõsi küll, kõik teatrid lahendasid küsimuse lähtuvalt oma võimalustest. Meie teatril oli neid võimalusi napilt ja palkade tõusuks ettenähtud vahenditest eraldati esialgu vaid pool. Lõpuks küll saavutasime selle, et lubatud raha meile ka anti, kuid alles käesoleva aasta esimesel poolel. Palka uutel alustel hakkasime maksma juba alates möödunud hooaja algusest. Nii ei jäänudki üle muud, kui augu katmiseks pangast krediiti võtta. Nüüdseks on olukord raha osas küll stabiliseerunud, kuid silmas tuleb pidada sedagi, et elu ei seisa paigal, et hinnad pidevalt tõusevad ja rahanappus käib jätkuvalt kannul. Sellest järeldub, et dotatsiooni peaks indekseerima, et finantseerimine toimuks perspektiivselt — arvestades seda, mis võib meid tulevikus ees oodata. Seni aga tuleb meil igal aastal võidelda hoopis sellega, et meile eraldatavat dotatsioonisummat ei vähendataks. Peale sellele võtab valitsus vahel kahjuks vastu otsuseid, mis veelgi raskendavad meie eluolu. Need puudutavad maksupoliitikat, kindlustustingimusi. Ja kõik see on otseselt seotud meie teatri rahalise olukorraga — sissetulekutega. Pidevalt suurenevate kulude juures ei jätku dotatsioonirahast enam palkadegi maksmiseks. Olukorrast väljatulemiseks ei pea me mitte ainult rohkem mängima (mis oleks ju iseenesest meeldiv lahendus), vaid ka piletihindu tõstma, see on publiku jaoks juba palju ebameeldivam. Ja ometi, nii on küll võimalik ellu jääda, kuid mitte edasi liikuda.

Kord pillasite lause, et raha teatri arengusse investeerimiseks eraldati Vene Draamateatrile kümne aasta jooksul sama palju kui teistele teatritele üheks aastaks.

Selles väites pole midagi ülepakutut, tõtt-öelda on viimaste aastate rahaeraldistest jätkunud vaid selleks, et mõni koht teatrimajas uue värvikihiga üle võõbata. Kuid jutt käib ometi hoonest ehitusaastaga 1926, mis nõuab erilist renoveerimist, ja see omakorda pole sugugi odav. Praegu me püüamegi üheskoos Kultuuriministeeriumiga leida raha, mis võimaldaks luua kui just mitte ideaalseid, siis vähemalt normaalseid tingimusi meie maja edasipüsimiseks. (Lõppude lõpuks on ju just riik selle maja tegelik omanik.) Mulle teeb heameelt, et meil on ministeeriumiga selles küsimuses täielik teineteisemõistmine ja loodan väga nende toetusele. Seda enam, et järgmine hooaeg ei tule meie jaoks majanduslikult sugugi kerge. Nimelt saime mitmelt inspektsioonilt range ettekirjutuse, kus meilt nõutakse tuleohutuseeskirja järgimist ning erinevate kommunikatsioonide ohutu ja häireteta toimimise tagamist. Maja on meil tõepoolest vana, aga nõudmised kõrged ning loomulikult ka igati õigustatud. Kuid probleem seisneb selles, et rahasummad hädavajalike tööde tegemiseks oleksid pidanud olema planeeritud juba poolteist aastat tagasi. Nii et praeguse seisuga saame töid alustada alles 2004. aastal. Uuendamist vajavad ka meie lavaseadmed, mõtted käivad ka orkestriaugu avamisest (mis on siin ajalooliselt olnud). Kui kõik õnnestub, siis tulevikuperspektiivis soovime näiteks koostöös Rahvusooperiga “Estonia” tuua lavale muusikalavastuse. Mõtted käivad oma väikese saali ehitamisest, kus saaks mängida kammerlikke ja eksperimentaalseid lavastusi. Jah, plaane ja mõtteid on meil küllaga.

Läheme nüüd majandusprobleemidelt üle loomingulistele teemadele. Mai keskpaigas lõpetas teater oma 55. hooaja. Millise hinnangu te sellele tagantjärele annaksite?

Positiivse. Jätkasime võetud kurssi tõsise dramaturgia ja klassika lavaletoomisel ning huvitavate, nimekate režissööride kutsumisel. On raske üle hinnata, mida see tähendab näitlejatele, teatrile üldisemas mõttes. Loomulikult, otsus väljastpoolt lavastajaid kutsuda oli, peale sellega kaasnevate plusside, seotud ka sellega, et seni pole meil õnnestunud leida sellist kõrgetasemelist lavastajat, kelle võiks võtta teatri põhikoosseisu. Sellist inimest meil tõepoolest praegu ei ole ja ma näen selles tõeliselt suurt probleemi. On ju selge, et iga uue külalislavastaja saabumisega kaasneb vajadus harjuda tema stiili ja töömeetoditega ning see on sageli närvesööv protsess. Kontakt võib küll tekkida, kuid võib sama hästi tekkimata jäädagi. Oleme siin juba üht-teist ka saavutanud, seda võib välja lugeda kas või näitlejate õnnelikelt nägudelt: näib, et neil on olnud küll raske, aga esmajoones siiski huvitav töötada. See avaldub ka trupi loomingulises aktiivsuses, mis, nagu mulle tundub, on nüüd sootuks teistsugune kui 2001. aasta oktoobris, kui ma teatrisse tulin. Seda liini, et kutsuda teatrisse tööle külalislavastajaid jätkame ka tuleval hooajal. Jätkame muidugi ka katseid leida päris oma statsionaarseid lavastajaid. Nende olemasolu teatris on sama vajalik kui oma näitlejate ja publiku olemasolu. Just nendel kolmel vaalal — lavastajad, näitlejad ja publik — seisabki iga teater, nii ka meie oma. Kui aga veel rääkida möödunud hooajast, siis lavastused, mis meil välja tulid, olid oma olemuselt ja stiililt väga erinevad. Tuleval hooajal püüame jätkata oma põhiülesannet — pakkuda igale vanusegrupile seda, mis võiks just teda huvitada. Teine tähtis ülesanne on leida mõistlik tasakaal nn tõsise kunsti ja meelahutuslikuks peetava teatri vahel. Töötame ju mitmesuguse maitsega publiku jaoks ja peame arvestama võimalikult paljude soovidega.

Möödunud hooaja eripäraks võib arvatavasti pidada sedagi, et osaleti nii mõnelgi suurel teatrifestivalil, etendusi anti Sankt Peterburgis, Moskvas, Jaroslavlis.

Muidugi on väga meeldiv, kui sind kutsutakse, ja sellised sõidud tõstavad kahtlemata trupi eneseteadvust, kasvab soov teha häid etendusi tõmbamaks meie teatrile positiivset tähelepanu. Kuid tänase päevani oleme saanud osaleda ainult sellistel festivalidel, kuhu meid mitte üksnes ei kutsuta, vaid mille korraldajad katavad ka osa meie sinnasõiduga seotud kuludest. Rahanappus on see, mis seab sellistele sõitudele oma piirid. Loomulikult tunneme uhkust, et oleme saanud kutseid osalemiseks Venemaa suurimatel teatrifestivalidel. Rõõmu teeb ka see, et alati on meie riiklikud instantsid leidnud võimaluse neid sõite kas või väikeseski ulatuses toetada. Ometi, isegi kui on olemas riigi osaline toetus ja leitud sponsorid, pole raha ikkagi piisavalt — lisa tuleb võtta eelarvelistest summadest. Kuid kui me ikkagi soovime olla normaalselt arenev teater, peame olema pidevalt nähtaval. Ning mitte ainult Venemaal, vaid ka teistes riikides. Sinna pole meie sõidud küll veel viinud, kuid meie lavastuste vastu on huvi tuntud Prantsusmaal, Saksamaal, Soomes. Praegu ongi küsimus selles, kuidas see hea mulje, mille oleme suutnud enesest jätta, muuta headeks kontaktideks. Kuid seegi pole küsimus, mida saaks lahendada ühe päevaga — tegu on põhjalikku lähenemist nõudva protsessiga.

Võib arvata, et sellises olukorras on eriline koht teatrialasel turundusel.

Juba meie vestluse alguses ma rääkisin, et teatri jaoks on hädavajalik püsida pidevalt nähtaval kohal. Selles mõttes, et temast pidevalt räägitaks kui positiivsete impulsside tekitajast ja kui ei räägita, siis vähemalt mõeldakse. See just ongi teatrialase turunduse põhiülesanne. Siiani on teatri turundustegevuse osa edu saavutamisel teatrites alahinnatud, meil on küll olemas teatud kontseptsioon, on mõningad katsetusedki selles suunas, kuid kordan, suurem osa tööd seisab veel ees. Otsime kõikvõimalikke infokanaleid andmaks teada, mida ja kellele me mängime, otsime vastuseid ka küsimustele, mis vaatajatele huvi võivad pakkuda ja mida nad kõige rohkem meilt ootavad. See pole muide sugugi kerge, kuna nõuab meilt täpselt teadmist, kes õieti on see 70 000 vaatajat, keda me ühe hooaja jooksul oma etendusi külastama ootame. Iga vaataja üle selle 70 000 tähendab aga juba lisavõitu. Et tulevikus publikult midagi tahta, peab, nagu mulle tundub, temasse praegu ka investeerima. Kõik see, mida me praegu teatris teeme, ongi just investeerimine publiku nimel.

Möödunud hooaja parimaks uuslavastuseks, seda nii publiku kui ka kriitikute arvates, oli “Äike”, mis toodi lavale tänu koostööle firmaga “Eesti Telefon”. Kas teater plaanib ka tulevikus jätkata koostööd suurte sponsorfirmadega?

Mulle näib, et sellised kontaktid pole kasulikud mitte üksnes teatrile, vaid ka suurtele ettevõtetele ja firmadele enestele. Imagoarendus on ju neilegi tähtis ja on väga kahetsusväärne, et riik praegu vajalikul määral aktiivset sponsorlust ei soosi. Pole ju enam 1992. aasta, kui kõigi põhimureks oli vaid enesest teada andmine ja jalgadele tõusmine. Saavutatud on teatud stabiilsus ning nüüd on suurtel firmadel, kelle asjad hästi edenevad, võimalus head tahet üles näidata, otsustades, keda toetada, kellele pakkuda abi. Loomulikult vajab toetust ka sport ja rahvakultuuriga seotud projektid. Kuid teatrit nimetaksin mina üheks meie elu intelligentsemaks sfääriks, mis ei olegi mõeldud hiiglaslikele massidele. Sponsorid peavad loomulikult sedagi silmas. Kuid kui sponsoril on soov demonstreerida oma intelligentset suhtumist sponsorlusse, pöörab ta kindlasti tähelepanu just teatrile. Kahjuks pole meie ühiskonnas veel sellist hoiakut, et sinusse suhtutakse erilise austusega just siis, kui toetad näiteks klassikalavastuse väljatoomist, mitte välismaise poplaulja kontserdi korraldamist.

Loodan, et tuleval hooajal jätkame koostööd “Eesti Telefoniga” — kogemus, mille andis “Äikese” väljatoomine tundus viljakana nii meile kui ka neile. On ka terve rida teisi suuri firmasid, kes ootavad meilt koostööks ideid. Kavas on näiteks suur lastele mõeldud jõululavastus koostöös AS Kaleviga. Rõhutan veel kord seda, et on vaja, et meist kuuldaks ja teataks — meie turundusel on selles vallas ees veel palju tööd. Kurvastada võib ehk selle üle, et vähem kui soovida võiks, on meil toetajaid vene äritegelaste hulgas. Kuid siingi on meil tulevaks hooajaks plaanid ja mõned üllatusedki varuks.

Veel üks küsimus, mis seoses vene teatriga alati esile kerkib — eesti dramaturgia lavaletoomine.

Me ei ütle kunagi ära sellealastest headest pakkumistest. Pole sugugi harvad need juhtunud, kui Vene Draamateatris on lavale toodud eesti näidendeid, nii klassikalisi kui ka nüüdisaegseid. Kuid tõele au andes pole vene publik mitte alati olnud valmis neid lavastusi vastu võtma. Nii pole ka nende vaatajate ring, kes selliseid lavastusi näha tahaksid, kuigi suur. Kuid loomulikult eksisteerib n-ö auvõlg meie maa ees, on olemas ka teatud missioonitunne. Just seetõttu ei tohi selles vallas teha valikut juhuslikult ja kiirustades, vaid tuleb hoolikalt endale selgeks teha, mille peale me välja läheme, et tulemus oleks positiivne. Kui aga kõik asjaolud soodsaks osutuvad, ei näe ma mingit põhjust, miks meie repertuaari ei võiks kuuluda ka eesti autorite lavastusi.

Eelmise teemaga on seotud ka järgmine küsimus: eesti publiku huvi tõstmine Vene Draamateatri etenduste vastu. Tundub, et siin võib juba märgata kindlaid tendentse?

Meile näis, et selle küsimuse suudame mingilgi määral lahendada, kui pakume oma etendusi eestikeelse sünkroontõlkega. Ning tõesti — juba on meil olnud etendusi, kus enamiku vaatajatest moodustabki just eestikeelne publik. Eriti tahaks meie mängukavast tõsta esile lavastust “Idioot” (F. Dostojevski samanimelise romaani alusel), suur on huvi ka juba eespool mainitud lavastuse “Äike” vastu. Olen rõõmus, et meie lootused sellisel viisil küsimus lahendada on juba praeguseks teatud määral vilja kandnud. Edaspidi soovime luua statsionaarse süsteemi, mis võimaldaks vaadata meie etendusi sünkroontõlkega mitte üksnes eesti, vaid ka teistes keeltes. Aga tegelikult ei peitu küsimuse lahenduse võti ju selles, et saaksime ütelda: tulge meile, sest meil on sünkroontõlge. Tegelikult on asi ikkagi lavastustes enestes. Kui nad on ikka köitvad, hästi lavastatud ja heade näitlejatöödega, tuleb saali ka eestikeelne publik. Küsimus on rohkem teatri üldises imagos. Olen siiralt rõõmus selle üle, et paljud sõbrad on hakanud teatris käima sagedamini kui varem, kuna seal pakutav on nende jaoks huvitav ja erakordne. Mulle tundub, et teater, selleks et tal jätkuks publikut, peab suutma vaatajat köita. Kui see on nii, siis polegi oluline, kas tegemist on eesti või vene teatriga. Ehkki muidugi on eesti publiku jaoks kahtlemata huvitav näha, kuidas populaarne näitlejanna Maria Avdjuško Eesti Draamateatrist mängib Vene Draamateatri lavastuses “Äike” naispeaosalist Katerinat. Sellisegi publikuhuviga tuleb plaanide koostamisel arvestada. Oluline on siiski silmas pidada, et kui vaataja saab meilt positiivse elamuse, siis võib loota, et ta leiab meie juurde tee ka edaspidi.

Täna õpib ühes Moskva teatrikoolis grupp noori Eestist, kellest peaks tulevikus saama täiendus Vene Draamateatri trupile. Ka sellest projektist tahaks paar sõna rääkida.

Kui ma teatrisse tulin, tundsin kohe huvi, milline on meie näitlejate keskmine vanus. Selgus, et üle 40 aasta. Teatri juures on viimastel aastatel küll töötanud õppestuudiod, kuid mulle näib, et nende efektiivsus on olnud oodatust väiksem. Kohtudes kord kolleegidega Riia Vene Teatrist, saime teada, et nemad ootavad just mõne aasta eest Moskvasse õppima suundunud terve kursusetäie noorte näitlejate saabumist teatrisse. Otsustasime käituda analoogiliselt Riia kolleegidega ja saata ka oma teatrist grupi noori head teatriharidust omandama. Nagu ma ei väsi kordamast, on meie teatril Eestis täita oma nišš ja missioon. Just selle pärast me peamegi töötama vene teatri traditsioonidele, kogemustele ja professionaalsusele toetudes. Teatriharidus, mis on omandatud Venemaal, omab meie jaoks erilist tähendust ja on vastavalt meie eripärale hädavajalik. Juhuste õnneliku kokkusattumise tõttu lõpetasid Riia noored tookord just oma õpingud. Võtsime ühendust Oleg Tabakoviga ning tegime talle ettepaneku seda laadi õpetamist jätkata ning ta nõustus sellega. Loomulikult kerkis siingi taas üles rahaküsimus, sest juba ühegi tudengi aastane õppimine maksab mitu tuhat dollarit. Leidsime raha ja nüüdseks õpibki 12 noort Oleg Tabakovi käe all. Konkurss nende 12 hulka saamiseks oli meie jaoks üllatavalt suur — praktiliselt 10 inimest ühele kohale, ja seda rõõmustavam, et kui noortel on ikka nii suur huvi teatri vastu, ju sellel on siis ka tulevikku. Kui meie tudengitel lõppes esimene eksamisessioon, käisime Moskvas ja vaatasime näitlejameisterlikkuse eksamit ning kuulsime rõõmuga, et õppejõud on nendega rahul.

Detsembris tähistab Vene Draamateater oma 55. aastapäeva. Kas on ka seoses sellega juba mingeid ideid?

Loomulikult. Palju ei tahaks sellest veel rääkida, et mitte ära sõnuda. Oluline on see, et meie teater elab, areneb. Mulle tundub, et suurem osa inimesi, kes siin töötab, teda alt ei vea.

Küsinud NIKOLAI HRUSTALJOV

Tõlkinud MERLE LJUBIMOVA